Väga ilus ja väga valus

Täiesti lõpp, mis päev täna olnud on. Nii naeru kui pisaraid ja mitte ainult Felixi poolt. 

Hommikul oli minu kord Felixiga ärgata. Käisime kohe Felixi palvel (!) ujumas, siis sõime-vaatasime telekat ja selleks ajaks, kui Ville ärkas, oli mul juba plaan valmis - nii kaua kui Ville ja Hannah ärkavad, nii kaua käin mina massaažis. Mõeldud-tehtud. Teised hakkasid ärkama ja mina panin lähima spaa juurde ajama. Olin nende esimene klient sel päeval ning sain 6 euro eest 45 minutit kestva mõnusa kaela-pea-käte massaaži. 

Olime eelmisel õhtul valmis vaadanud selle koha, kus ikkagi neid riisipõlde näeb ja otsustasime, et kuna sõit on ainult pool tunnikest, siis läheme kõik koos. Taaskord - mõeldud-tehtud! Sõitsime seekord Ubudist põhjapoole ja mida kauem see sõit kestis, seda rohkem tundsin, et ehk on Balil tõesti midagi muud kui see õudne liiklus... Sõitsime ilusate riisipõldude vahel, džunglist läbi, palmipuude all. Iga paarisaja meetri tagant ilutses väiksemaski asulas hinduistlik tempel. See põhjapoolne Bali on tõesti juba midagi, mis silmad särama paneb. 

Riisipõllud leidsime üles. Alustasime kohe lõunasöögiga, mis sest, et veidi vara oli. Valisime eriti ilusa vaatega restorani ja lihtsalt nautisime. Felix sai friikaid, Hannah samuti (ohjah...), Ville võttis mingi pitsa ja mina avokaado-kanasalati. Lisaks tuli mulle granadillismuuti ja teistele mingi huvitav mahlasegu. Felix oma õunamahla ei tahtnudki. 

Varajane söömine oli tegelikult viga, sest see tatsamine nende riisipõldude vahel oli ulmeliselt raske selle kuumaga. Astmed olid kõrged ja Felix polnud nõus praktiliselt ühtegi sammu ise astuma. Aga väga ilus oli tõepoolest: 

Samas ega seegi paik oli täielikuks turismiputkaks tehtud - restorane oli mustmiljon, samuti teeäärseid suveniirikaupluseid, lisaks pakkus iga teine kuulsat Bali kiigukogemust: istud laenutatud kleidiga kusagil riisipõlluvaatega eriti suure kiige peal, millest selja tagant pilt tehakse ja mis hiljem sotsiaalmeedias väga populaarne on. Tegelikult on tobe ironiseerida muidugi, ka mina postitan sotsiaalmeediasse ilusaid pilte ja olen reaktsioonide üle õnnelik. 

Okei, kiiged kiikedeks ja restoranid restoranideks, neid on isegi huvitav kõrvalt vaadata. Asi, mis mind tõsiselt häiris, oli see eriti tugev tümakas, mis üle kogu oru kajas. Hea rahulik (noh, niivõrd-kuivõrd) jalutuskäik sai hoopis teise maigu. Traditsiooniline segatud moodsaga, mis mulle muidu meeldib, oli sel korral kuidagi võigas. Tõesti oli. Jalutuskäigu ilu õnneks lõpuni siiski ei varjutanud. 

Felix sai ka ühe nurga taga riisipõllu (mulla) taustal oma kiigesoovi täidetud (me polnud nõus kogu seda tasulist kiigesessiooni läbi tegema):

Kuigi kell oli jalutuskäigu lõpuks juba 1 saamas, siis otsustasime ikkagi ühe lähedalasuva kose juures samuti käia. Tagasivaadates oli viga, kuid mis teha. Sõitsime mopodega umbes 18 minutit ja kohal me olimegi - täielikus džunglis, kus vahelduse mõttes väga vähe turiste oli. Ostsime taaskord mõne euro eest "sissepääsupileti" ning kõndisime alla 10 minuti, et suure kose jõudu imetleda. Kosk kohises nii kõvasti, et paar meetrit teistest eemale kõndides nad mu juttu enam ei kuulnud. 

Felix oli selleks ajaks ikka täiesti soss. Ville ütles, et ta teise kose juurde ei tule, jalutab Felixiga tagasi (st Felix kukil muidugi - Ville tegi täna ikka väga palju trenni). Meie Hannahiga läksime teise kose juurde ka ja see oli päeva üks tipphetki - nii suur kosk, mille all sai ujuda. Ujusime, nautisime, tegime pilte. No vaadake lihtsalt: 

Hiljem, et rada lõpuni kõndida, pidime kaljude vahelt läbi jõe kõndima. See oli ka väga eriline. Olime juba enne Villele sõnumi saatnud, et nad tagasi koju läheks, meil läheb aega. Kahjuks ei näinud me vastusõnumit, et võtmed on ju Hannahi käes... Õnneks hakkas Ville ikkagi minema. Ma tegelikult ei tea, kas see õnneks oli, sest kui me kõik koos oleks läinud, oleks ehk lihtsam olnud. 

Nimelt, Ville kirjutas meile mingi aeg, et Felix hakkas mopo peal nokkima ja ta pidi peatuse tegema. Lootis, et ehk saame temani tulla ja et Hannah ja Felix saavad takso peale minna. Sellest tuli üks suur segadus, närveldamine ja möödarääkimine, mille tulemusel olime kõik närvis. Jõudsime eraldi ikkagi kuidagi koju, Ville sai Felixi üles turgutatud. Kodus seedisime asja ja üritasime Villega harmoonia üles leida, kuidagi õnnestus. 

Felix muidugi magama enam ei jäänudki. Mina otsustasin, et lähen rahunen joogatunnis - ikkagi Bali ja Ubud ju. Kuigi mu sõbranna Triin oli soovitanud Yoga Barni ja nii ka Lonely Planet, siis see joogakoht oli meie juurest liiga kaugel ning ma poleks enam viimasesse tundi jõudnud. Läksin hoopis lähedal asuvasse Alchemy Yoga & Meditation Centerisse, mis mu lemmikut yin joogat pakkus ja just õigel ajal. Panin trenniriided selga, mopole hääled sisse ning kohale ma sõitsingi. 

See oli imeline kogemus. Kogu kompleks on lihtsalt... zen. Joogasaal on pooleldi välja avatud, õhk liigub ning lagi on väga, väga kõrgel. 8 euro eest sain imehead yin jooga tundi nautiga koos ca 30 inimesega, kes kõik sinna suurde saali nii ära hajusid, et ei tundnudki eriti teiste kohalolu. Või siis tegelesin ise piisavalt iseendaga. 

Õpetaja nimega Anna tsiteeris mingi hetk targa mehe Nisargadatta Maharaj sõnu: “Wisdom tells me I am nothing. Love tells me I am everything. And between the two my life flows.” See kuidagi puudutas mind nii sügavalt. Pisarad jooksid. Vahel ikka mõtlen, et ma soovin elult nii palju. Tahan kogeda emadust ja rikkust ja edu ja kasvu, aga osa minust ei taha muud, kui vaid sügavust. Võib juhtuda, et mingi hetk saab see mu ainsaks teeks. 

Juba joogatunni ajal sain Villelt korduvalt sõnumeid, et Felix oli kukkunud ja ei lõpeta nutmist, kurdab, et käsi on valus. Nonii. Läksin pärast tundi kiiresti koju, poiss magas selleks ajaks Ville kõhu peal nagu alati, kui midagi pahasti on. Uurisin läbi une ta kätt ja kui rangluuni jõudsin, hakkas poiss nii suurelt nutma, et sain nii kompamise kui nutu peale kohe aru - see laps sai rangluumurru. Kukkus ta kusjuures täiesti sirge jala pealt basseinist välja tulles libisedes. 

Päeval oli veel rõõmsalt basseinitoimetustega ametis: 

Egas midagi, helistasin oma ihuarstile Maarjale ja arutasime edasist ravi. Teadsin isegi, et ega selle rangluumurruga midagi teha pole, aga vajasin kinnitust ja Maarja aitas, nagu ikka. Ma ei hakanud Felixit isegi EMOsse viima (ei tea, milline see siin on üldse), läksime Hannahiga hoopis apteeki ja ostsime talle ibuka ning paratsetamooli siirupit. Vaatasin veel, et ibuka oma kangem oleks, et ei peaks nii palju andma. Vahel olen ikka nii tänulik selle arstihariduse eest, mu elu poleks sama ilma selleta. 

Kodus saime Felixile ibuka sisse, paratsetamoolist keeldus. Viimane oli liiga halva maitsega. Tasapisi on ta siin nüüd rahulikumaks muutunud, enam ei nuta, vaid vaatab telefonist multikaid. On ise aru saanud, kustkohast käsi valutab ja oskab juba natuke hoida. Eks näis, kuidas lähipäevil minema hakkab, loodetavasti möödub valu kiiresti ning luud kasvavad ka kiiresti kokku, lastel see tavaliselt nii on. 

Sügavus, Saara, sügavus. Aeglusta. Aeglusta. Aeglusta.