Nii lõbus neljapäev

Eile oli nii teguderohke päev, et täna, reedel, on lausa uimasus peal. Kavatsen võtta aega, et valmis kirjutada postitus ja nautida Ville tehtud pannkooke ja vaadelda rõdult merd. Põhimõtteliselt teha sama, mis eile hommikulgi. :D

Eile möödus meie hommikupoolik rannas. Ville kibeles taaskord surfamist proovima ja mina otsustasin, et võtan julguse kokku ja astun ka lauale. Aga, ei mitte surfilauale! Mitte veel. Püstiseismise laud on mulle täpselt sobiv.

Rentisime mõlemad endale lauad rannas asuvast surfikoolist nimega Maui Wave Riders. Laua laenutamine pole sugugi raske tegevus. Maksad oma paarkümmend dollarit, nemad otsivad sulle sobiva laua ja saadki vette. Tunduvalt odavam tegevus kui surfitunnid näiteks. Me olime Villega väga rahul, et selle seikluse eile ette võtsime, sest meil oli nii lõbus!

Mina oma SUPilauaga. Kes ei tea, siis SUP tähendab stand up paddleboard ehk püstiseisu aerulaud, aga eestlased ütlevad selle kohta samuti enamasti "supilaud". See on laiem kui tavaline surfilaud, et vee peal püstiseismine lihtsam oleks + kaasa antakse ka aer, millega vaikselt oma liikumist suunata saab.

Olin elus vaid kaks korda varem SUPiga sõitnud, korra 6 aastat tagasi Los Angeleses ja teine kord eelmisel aastal Liivi juures Vainupeal, seega ega mul kogemust eriti polnud ja jalad ikka värisesid all, kui laua peale sain. Lained kartsin kohutavalt ja otsisin kohta, et saaks neist eemale minna. Alguses olin üldse põlvili ja kõhuli ja istuli. See laud kannatab õnneks kõike.

Isegi selfisid kannatab:

Ville oli siis esimest korda üksi surfilauaga. Seekordne laud oli kitsam ning seega ka raskem sõita, aga Ville sai sellest hoolimata korduvalt püsti. Ta ise kommenteeris: "Lained olid küll väiksed, aga head tasakaalu ja ajastuse harjutamiseks. Alguses ongi kõige tähtsam õppida, kuidas end iseseisvalt lainele saada, sest instruktorit pole, kes tagant tõukaks. Oluline on tunnetada, millal on õige aeg püsti tõusta ning kuhu täpselt tõusta, sest liiga ette positsioneerides vajub laua nina vette ja liiga taga olles pidurdad hoogu." Mina isiklikult olen väga uhke ta üle.

Samal ajal, kui Ville harjutas, SUPitasin kaugemates vetes, jälitasin ujuvaid kilpkonnasid ja nautisin niisama head ilma. Rannajoon on mere pealt vaadates väga kaunis, erinevates sopikestes mängivad lapsed liivaga, snorgeldajad otsivad kalu ja surfarid surfavad.

Julge Saara:

Hiljem tulin tagasi Ville juurde, et tast ka paar filmi klõpsata ning pilte teha. See oli üsna naljakas, meil on nii palju fail-videosid, et saaks ühe hea naljaklipi kokku küll. Näiteks see, kui kogemata talle ette jään ja me mõlemad sisse kukume. Või siis selline, kus Villet filmides laine must üle käib ja samuti vees lõpetan. Korra proovisin isegi lainet sõita, sest SUPiga on see tegelikult võimalik, peab lihtsalt kiiresti õigesse positsiooni hüppama, mis mul muidugi ei õnnestunud, seega kukkusin selili laualt maha. Väga lõbus! :D

Ville lainet püüdmas:

Eile oli väga tore. Olime veel peal tunde. Õnneks on meil hästi tugev päikesekreem ja riided ka kaitsevad omajagu, seega ära ei kõrbenud. Tühja kõhu ja janu eest ei kaitse kahjuks ka mitte riided ja kreem, seega välja tulimegi alles siis, kui tõesti nälg näpistama hakkas. Söögi võtsime järgmisest kuurortlinnast ühest külma toidu letist, Ville sai toore tuunikala poke ja mina kartulisalatit koos toorsalatiga. Piknik toimus rannas:

Me jäime toiduga väga rahule ja muidugi miljööga ka. Magustoiduks olin võtnud veel 3 jaapani stiilis jäätisepallikest, neil on oma nimi ka - mochi. Pistaatsiamaitseline oli mu lemmik:

Oh, kuidas pärast seda sööki ja veeseiklusi oleks tahtnud niisama lebotada. Aga ei! Meil olid suuremad plaanid. Käisime korraks kodus, Ville tegi meile võikusid ja vinkusid kaasa (taaskord - parim mees) ja istusime taaskord oma Mustangi, et uusi asju avastama minna.

Olime otsustanud vallutada Maui kõrgeima tipu nimega Haleakala, millel kõrgust 3055 meetrit. Tee sinna polnud pikk, ligi poolteist tundi. Meie AirBnB on üsna täpselt saare keskel, seega igale poole saab kerge vaevaga. Olime välja vaadanud, et tipus peaks pilvitu olema, kuigi mäejalamilt oleks võinud muud arvata - mäekülg oli pilvi täis. Pilvedest läbi sõitmine oli samas taaskord kogemus omaette.

Tipus oli taaskord külm. Vahetasime lühkarid ja plätad veidi soojema varustuse vastu, mina panin jalga oma talvejooksupüksid, mis seest fliisiga. Lisaks sallid, mütsid, sokid, jakid... Raske on see elu, kui ühte päeva nii palju erinevaid kliimavöötmeid jääb. :D

Aga tipp sai vallutatud:

Tuul oli metsikult kõva, päike imeilus, teleskoobid müstilised ja tuju hea. Ainuke, kellel tuju hea polnud, oli meie Mustangike - hakkas kogu aeg piiksuma selle tuule peale. Arvas teine, et keegi tuleb sisse murdma. No mis sa teed sellise kartliku loomaga... Me ei lasknud ennast sellest segada tegelikult, pildistasime ikka edasi.

Päikeseloojang oli tõesti kena. Mauna Keal me seda külma tõttu vaatama ei jäänud, aga nüüd oli meil oma auto, kuhu sooja pugeda. Ville sai teoks tehtud timelapsi-unistuse, millest ta juba mitu päeva rääkinud oli. Kes ei tea, mis timelaps tähendab, siis see on see, kui paned kaamera pildistama nt iga sekundi tagant ja hiljem saad filmi, kuidas päike loojub. Tegime seda 2 ja poole minutilist filmi poolteist tundi. :D See oli nii vinge siiski!

Selles suhtes oleme Villega ikka küll vanad head nohikud, et oleme nõus kusagil külmas mäe otsas kubujussideks riietatuna ootama, kuniks päike loojub ja tähed tõusevad, et filmi ja tähepilte teha saaks. Sõime seal võikusid ja vegevinkusid ja polnud meil häda midagi. See tähistaevas oli kirjeldamatu - niiiii palju tähti... Ma armastan selliseid seiklusi! Meil oli eile Villega nii lõbus, nii lainetes kui mägedes. Ja elu peabki lõbus olema, onju?

Maui näitab iseloomu

Uutes kohtades on ikka nii põnev käia! Jah, mingi paiga uuesti külastamine annab teatud lõdvestatuse ja rahu ja ei pea enam kiirustama, et kõike näha, aga uute kohtade põnevus on ikka ületamatu! Nii et jah, mina arvan, et kuigi Havai on IMELINE ja et me kindlasti tuleme siia mingi hetk tagasi, siis uued paigad on ikka uued paigad ja tasub ikka seigelda! Eks näis, kas suudan end järgmiste Euroopa-Honolulu soodukate ajal tagasi hoida...

Panen alustuseks kohe ühe armsa musipildi:

Praegu on aga meie jaoks uus Maui ja põhilised vaatamisväärsused peab ikka ära nägema. Käisime eile neist mitu tükki läbi ja saime teada, milline see Päris Maui siis ka on. Plaanisime alustada matkaga nagu me tihti Oahulgi tegime. See läks meil enam-vähem korda, aga kahjuks oli matk liiga lühike. :D Just siis, kui olime hoo sisse saanud ja lootsime õiget matkateed kogeda, lõppes matkarada ära.

Koht, kuhu läksime, oli kaunis org mägede vahel nimega 'Iao. Maui on selles osas Oahu ja Big Islandi sigitis, et ruumi on siin palju, aga ikka omajagu mägesid ka. Ja kui ruum meeldib mulle väga, siis mäed meeldivad tohutult.

Sellistes mägedes matkamine on seega ikka eriti tore tegevus, kui ainult matkad ka matkad oleksid ja mitte niisama betoneeritud astmetel sammumine.

Pärast väikest poolemiilist jalutuskäiku otsustasime snorgeldama minna, pole ju ammu saanud! Lonely Planet ütles, et Maui parim snorgeldamiskoht on Honolua rand ja sinna poole oma autokese seadsime. Esimest korda selle reisi jooksul olen ka mina rendiauto ametlikuks juhiks märgitud, seega eile sain oma sisemise ossi välja tuua ja Mustangiga Maui maanteedel kimada. Oli ikka päris äge küll! Panime mussi ja gaasi põhja ja vabadus missugune.

Peatusi tegime ka, et maastikku imetleda. Osariik on üle terve Havai ehitanud neid "Scenic view" taskukesi, millest väga paljud oleme ka läbi peatunud.

Selle peatuse ajal nägime näiteks vaalu ookeanis mängimas ja õhku puristamas. Taustaks Lanai saar:

Honoluasse jõudsime vägagi veemaiastena, ilm oli ikkagi soe ja keha vajas jahutust. Laht nägi välja selline:

Et aga alla randa jõuda, pidime läbima ka metsasalu. Õigemini võiks selle kohta öelda muinasjutumets, sest täpselt nii võimas see oligi. Vanad puud, rohelised väädid ja neist läbikumav päike. Euroopas oleks selline koht looduskaitse all ja turistihordiga ümbritsetud, aga Havail on tegu tavalise rannaäärse metsatukaga.

Rannas ootasid meid ees inimesed ja... Kanad. Kanadeprobleem on ka Mauil, kuigi ka siin leidub manguste. Kohe, kui vette saime, tulid paar kukke meie riideid ja kotte kontrollima, et ega mingit sööki näha pole. Ei olnud.

Kuked valvepositsioonil (puurondi ja kivide taga on umbes 5 kana kah):

Vesi oli külm ja sogane. Mõtlesin kohe, et kui See ongi Maui parim snorgeldamiskoht, siis no ma ei tea... Big Island oma eraldatusega võidab kõik. Aga kalakesi pikapeale ikka nägime ja kalad olid tänu püügikeelule ikka väga suureks kasvanud, Bird Wrasse liik, mis Suurel Saarel oli ligi 5-sentimeetrine, oli siin pea 15. Convict Tangide parves ujus ilmselt 50 isendit... Uskumatu. Vaadake seda suurt kalakest, 40 cm pikk kindlasti:

Keset ujumist ehmatasin paar korda päris korralikult, sest arvasin, et näen varasemast veel suuremat kala, lausa hiigelkala. Suur oli minu rõõm, kui aru sain, et tegu oli merikilpkonnaga. Kokku juhtus seda eile kolmel korral. Kilpad ei lasknud meist end segada, sõid edasi taimekesi ja hõljusid vees. Ka mul endal tuli tunne, et tegelikult me mitte ei uju nendega, vaid lendame ookeanis. Sellist liikumist on raske teisiti kirjeldada...

Et vees lendamisest tekkinud külma maha raputada, asusime pärast snorgeldamist toiduotsingutele. Esmalt muidugi läbisime taas võlumetsa. Nagu filmis:

Otsustasime sihi seada Lääne-Maui suurimasse linna, mil nimeks Lahaina. Lahaina oli imeilus oma kuurortide, golfiväljaku ja liivarannaga. Ideaalne koht, kuhu puhkama tulla, kui palju ringi käia ei viitsi. Sest no kes saaks sellele vastu panna?

Või siis sellele? (Kaugus eelmisest pildist 300 meetrit)

Lõunat sõime kaubanduskeskuses. Ei, see ei olnud kusagil nelja seina vahel õhukonditsioneeriga ruumis, see oli sellises kaubanduskeskuses nagu Havaile sobilik on - mitmekorruseline poodide konglomeraat ilma keskse katuseta. Näete, selline:

Vegan toit, jee! Mina võtsin vegan sushi ja Ville vegan Caesari salati, meile mõlemale maitses väga. Toit pole Havail küll odavamate killast, aga mis oleks? Meie reisiraamatu järgi on Mauil keskmine 3-tärnise hotelli öö hind kusagil 250 dollarit ja 5-tärnise hind 500 dollarit.

10 dollari eest saab selline väikse sushiampsu:

Ja teise kümneka eest absoluutselt imelise magustoidu, mida Villega jagasime:

Süües kõlas taustaks jõulumuusika - kui kummaline! Istuda palmide all ja kuulata "Aisakella"... Oh, jeerum. Loomulikult ei puudunud ka sobivad kaunistused. Surfilaudadega kaunistatud jõulukuusk:

Hiigelpärg keskuse ukse ees vaatega golfiväljakule:

Naljakas maailm, kas pole?

Pärast sööki jalutasime veel natuke golfiväljakul ringi ja arutlesime Maui iseloomu üle. Maui on turismisaar, see on selge. Kohad, kus käivad turistid, on korda tehtud, muud mitte. Lisaks on see ka kuulsuste puhkesaar, mõisaid on ikka siin-seal näha. See on mägede ja ookeani ja vaalade saar. See on kallis saar. See on ilus saar. Tõepoolest, puhkuseks on see justkui loodud. Soovitame! :)

Kojuminek oli sama mõnus, sest autokatus oli all, mäed sirasid õhtupäikeses ja rohelust jagus. Kodus sõime guakamolest ja tarokrõpsudest kõhu täis ning tundsime, et siia tulek oli ikka üks hea mõte.

Teekond Hanasse

Tervitused uuelt saarelt, millel kaunis nimi Maui! Kaunis nimi, kaunis saar:

Eile jah jõudsime Mauile. Maui on meie jaoks täiesti avastamata maa, eelmisel reisil oleksime tahtnud väga tulla, aga 12 päeva on liiga vähe, et kõik saared läbi käia ja selle pärast jäigi Maui ära. Mida saare kohta siis üldiselt öelda? Maui on Havai saartest suuruselt teine Suure Saare järel, aga elanike arvu järgi kolmas Oahu ja samuti Suure Saare järel, siin elab Wikipedia järgi 144 444 inimest. Kohapeal on rahvast muidugi rohkem, sest Mauit külastab igal aastal 2,4 miljonit turisti. Ja meie oleme ka ühed neist.

Väga õnnelikud turistid oma lahtise autoga:

Oi, me ootasime oma Mustangikest. Ma pean tunnistama, et ma tegelikult ei ole suur autohuviline, aga Mustangiga sõita olen tahtnud küll ja näete, saab ka see unistus täidetud. Küll see teine Havai reis on ikka viljakas, nii palju kärbseid ühe hoobiga! :D Üritasime siis täna veelgi enam kärbseid püüda ja Lonely Planeti raamatusoovitusi jälgida, kui Mauit avastama hakkasime.

Üks põhisoovitus oli läbi sõita maaliline teekond Maui kõige idapoolsemasse tippu väiksesse linnakesse nimega Hana. Hana ise pole küll teab mis vaatamisväärsus, aga "Tähtis on teekond, mitte sihtkoht," nagu väidavad pea kõik eneseabiraamatud. Ei saa öelda, et ma nendega ei nõustuks...

Nii et jah, tänase päeva eesmärgiks seadsime selle Hana teekese läbisõitmise ja ühtlasi oma rendiauto Mustangi täiel rinnal nautimise. Saime küll korterist üsna hilja minema, aga teel olime ikkagi juba mitu tundi enne lõunat, seega polnud ka kõige hullem. Esimene peatus: metsikult suured lained Ho'okipa vaateplatvormil!

Ma olen täiesti kindel, et pildi peal ei tundu need lained nii suured kui nad päriselt olid. Vette minemine oli keelatud! Samuti katkestati surfivõistlus, sest ilmastikuolud olid liiga ebaturvalised. Sellise suure loodusjõu nägemine on ikka kogemus omaette. Ma ei kartnud, aga vaatasin täitsa hämmastusega tuule ja vee koosmängu.

Kui Hana maantee järjest läbi sõita, siis võtaks see ainult 2 tundi aega. Enamik inimesi aga läbib seda teed terve päeva, mõned isegi kaks. Peamiseks põhjuseks on hulgaliselt vaatamisväärsusi tee ääres, mis kõik avastamist ootavad. Eriti palju on Hana teel koskesid. Kuna Hanasse viiv tee asub Maui kustunud vulkaani Haleakala jalamil ja mägedest ikka vett alla voolab, siis tegelikult on see ka loogiline. Lonely Planeti järgi on Hana teel lausa 54 jõgesid ületavat silda.

Meie teine peatuspunkt (lisaks lugematutele "oota-oota-Ville-pea-kinni-ilus-koht" poolpeatustele) oli Twin Fallsi juures. See kujutas endast väikest matkarada kaksikkose nägemiseks. Enne igat "matkarada" oli meil küsimus, kas vahetada plätad matkajalanõude vastu või mitte. Seekord pöördusime nõu saamiseks ühe Indiast pärit perekonna poole, kes väitis, et varbavaheplätad on täiesti okei. Me ausalt ei tea, millisel rajal nemad käisid, sest see ei saanud olla sama, mida mööda meie pori sees ukerdasime.

Õnneks preemia oli päris hea:

Vikerkaari näete?

Twin falls ei jäänud päeva ainukeseks matkaks. Õnneks! Järgmiseks võtsime ette Waikamoi loodusraja - eraldatud metsatee, kus sai nautida vaikust ja rahu, sest enamike turistide jaoks oli tegemist liiga emotsioonidevaese vaatamisväärsusega. Meile aga sobis hästi - mets oli mõnus, puud kõrged, inimesi peale meie vaid ühe käe sõrmedel lugeda. Tüüne olek, puud said tööd teha:

Vaade Hana maanteele koos kalendritüdrukuga:

Matkasime mudasel rajal rõõmuga ligi tunni. Edasi viis tee taas alla ookeani äärde, seega tegime peatuse järgmises lainevaatluspunktis - Kenae poolsaare alguses. Oh, eile oli ikka suurte lainete päev.

Üritasin lainega koos jõupoosi teha, aga ehmatasin enne ära, kui pilt valmis sai:

Tagasi üles ja sõitu:

Kõik meie pausid olidki enam-vähem 5-minutilised, välja arvatud üks söögipaus. Lõuna oli meil ju täiesti olematu, seega kõhud korisesid päris korralikult. Õnneks on Hana maantee ääres hulgaliselt igasugu putkasid, mis värsket puuvilja pakuvad. Ühe putka eest võtsime võileibu ja suure banaanileiva. Otsustasime, et palju ei söö, sest hiljem plaanisime korralikuma toidu teha. Little did we know...

Limpsipurgi kork:

Hana tee teisel poolel oli samuti hulgaliselt koskesid ning peatuspaiku. Matkateid enam ei olnud, seega sõitsime niisama ümbruskonda vaadates ringi ja tõdesime, et päris ilus päev on.

Autojuht on ka väga ilus:

Autojuht vajas siiski oma igapäevast ookeani, seega päris Hana lähedalt leidsime Pa'iloa ranna, mida raamatus nimetati Maui kõige ilusamaks musta liivaga rannaks. Polnud viga:

Villeke sai ujuda ja mina niisama nautida, lained olid taaskord veidi liiga suured mu jaoks. Aga ega ma ei kurvasta üldse, kui mõni päev ujumine vahele jääb, ma ei ole nii suur veefänn, et hommikusest hambapesust ei piisaks. :D

Edasi oli meil Villega 2 valikut: kas tulla tuldud teed pidi tagasi või teha tiir ümber saare idapoole ja minna teist teed pidi koju. Seiklushimuliste turistidena ei suutnud me end uue tee valikust tagasi hoida, kuigi Google Maps väitis, et uus tee võtab 3 tundi ja vana 2. Ei, ikka seikleme!

See uus tee oli ko-hu-tav! Osaliselt asfalteerimata, auke täis, täiesti ebatasane. Meie Mustangist oli kahju, pole see sportauto mõeldud sellisteks maateedeks ja jäik vedrustus andis kõvasti tunda. Lisaks läks pimedaks ning pimeduses hakkasid tee äärde-peale-taha ilmuma justkui eikusagilt lehmad. Nagu Indias oleks... Tulid teised nii äkitselt põõsastest ja küngaste tagant välja, et mitmeid kordi ehmatasin end poolsurnuks. Nagu kummitused! Oi, see tee oli seiklusrohke - just nagu me soovisimegi! :D Veidi liiga seiklusrohke tegelikult, mis seal salata. Ilma neljaveoliseta ei soovita.

Õnneks auto ei lagunenud teel ja koju ikkagi jõudsime. Restoranis peatumisest ei tulnud muidugi midagi välja, sest nendel külavaheteedel lihtsalt ei olnud ühtegi söögikohta, restoranist rääkimata. Peatusime koduteel Wendys, kuhu Ville juba Oahul minna tahtis vanu aegu meenutama (mitte eelmist aastat siis, vaid seda aega, kui ta USAs elas). Wendy's on paraku nii tobe ettevõte, et isegi minu tellitud friikartulid olid lihaga üle kaetud ja nende menüüst ma tõesti midagi proovida ei tahtnudki. Sõin koju jõudes hummusevõiku.

Liiga seiklusrohkest lõpust hoolimata oli taaskord tegu suurepärase päevaga! Tänks, Universum!