Nokklooma otsimas

Ütlen kohe, et ei leidnud. Leidsime siiski palju muud ilusat. 

Hommik algas rõõmsalt, sest meie unetu Hannah oli käinud saiakestepoest saiakesi toomas. Jee! Mulle meeldib väga hommikuti igasugu magusat süüa (muidu ka tegelikult). Tore vaheldus müslile. Viimast sõin siiski ka natuke. 

Edasi punnikreem, koristus ja Brisbane poole ajama! 

Kui juba punnikreemist jutt, siis jagan kokkuvõtet meie füüsilisest tervisest ka. Suures osas on see päris hea - keegi ei oksenda, keegi pole palavikus, luud on enam-vähem terved. Jah, isegi Felixi katkine rangluu annab järjest vähem tunda. Juba tõstab ta mõlemat kätt üle 90 kraadi, pluusi paneb selga mitte haige käsi enne (nagu ma õpetasin), vaid pea enne jne. See on olnud üks õnnelik õnnetus meil. Felixil muid muresid tegelikult polegi kui see rangluu ja siis sääsepunnid, mida on kõik jalad täis ja mis sügelevad. Sääski oleme ikka kohanud... Kuigi jah, ma tegelikult lihtsalt loodan, et need on sääsepunnid. Ma ei tea, mis muid sitikaid ma siin pelgama peaks. 

Minu ja Ville karm päikesepõletus on ära paranenud, nüüd need ebanormaalselt pruunid kohad lihtsalt sügelevad metsikult - nahk tahab maha tulla. Sügan oma tagumenti täitsa avalikult vahetpidamata, sest teistmoodi ei saa. Ville selg muudkui koorub. Minul, Villel ja Hannahil olid tõenäoliselt sealt Yeppooni rannast ookeanist saadud meretäide hammustused ka, millest Ville kolleeg Colin meid teavitas. Polnud kuulnudki sellisest asjast nagu sea lice. Nüüdseks enam ei sügele, seega pääsesime kergelt. Villel oli eile süda väga paha seal taga saunas istumisest ja telefonist tekstide lugemisest, ta oli väga lähedal oksendamisele, aga läks ikkagi üle. Mõtlesime, et äkki sea lice järelmõju?

Hannahil on vist praegu kõige raskem isegi. Balil kukkus ta snorgeldades ilmselt meresiiliku otsa - vasaku põlve peal on siiani sügelev punane lööve. Uneprobleemid on sagedased, õnneks saab ta autos päeval veidi järgi magada. Aeg-ajalt valutab pea ja kael ja selg, madrats on kaugelt liiga kõva. Väikeseid haavu on omajagu, enamasti on Hannah need saanud ujudes, kust ta ikka selle ainukese kivi liivasest põhjast üles on leidnud. :D Pole päeva, mil jalgadel poleks mingit plaastrit. Parema jala suur varvas oli samuti sinine, vigastas seda  Balil kose juures kukkudes. Ei imesta, kui sealgi väike murd oli. Täna on süda paha olnud, peaaegu, et oksendamiseni. 

Oleme siiski üsna hästi pääsenud, kas te ei leia? Krokodillid, maod ja haid pole meid purenud ning kängurule pole ka otsa sõitnud. 

Aga päeva juurde tagasi. Vaatasin juba aegsasti valmis koha, kus esimene peatus teha teel Brisbane. Lugesin oma vahvat raamatut ning seal oli lõik, mis soovitas erinevaid kohti, kus looduses nokklooma kohata võib. Ma ei tea, miks, aga kolmest kohast valisin mina välja Nambouri raudteejaama taga voolava ojakese. Tundus, et on enam-vähem meie teel ja lihtne leida. 

No okei, parkisime oma auto järjekordsesse väikelinna ära ning läksime nokklooma otsima. Esimene vaatepilt jõest oli šokeeriv: 

Kõndisime edasi mööda jõeäärt, oli veel rohkem šokeeriv - igal pool elutsesid kodutud. 

Nokkloom, sa müstiline elukas, kas tõesti sellistes tingimustes toimetadki? Me tegime kokku päris pika tiiru, mingi hetk oli vesi puhtam, siis taas täiesti prügine. Vaatasime kaugemalt ja lähemalt, vaikselt ja häälekalt - ei leidnud siiski ühtegi loomakest, kuigi erinevad allikad väidavad, et neid seal on ja rohkem kui mujal. Leidsime vaid hulgaliselt suuri, suuri sisalikke, kes meid nähe kohe vette hüppasid ja meile petekat tegid, sest selle plärtsu peale mõtlesime, et ongi nokkloom. No ei olnud. 

Teine asi, mis veel ehmatas, oli tõesti see kodutute koloonia. Oleksin ühele puude vahel kõhuli maas lamavale naisele peaaegu, et peale astunud, mul läks kohe seest õõnsaks. Vaatasin, et kas ta ikka magab ja ega ta surnud pole, aga vist magas. Õudne... Õudne! 

Felix leidis samas pargist midagi, mis tal tuju heaks tegi. "Nii suur hammasratas!"

Kui pomšid välja arvata, siis tegelikult mulle seal pargis meeldis. Tuli kohe selline vabadusetunne peale. Olen siin, oktoobri lõpus ja otsin ojast nokklooma. Mu elu on täiuslik, see tõesti on. Ja need puud... 

Pärast nokkloomaotsinguid läksime sööma. Ma tegelikult polnudki eriti kurb, et ürgimetajat ei näinud - vähemalt proovisime! Ville luges hiljem, et nende nägemiseks peab hästi kannatlik olema. Me seda küll ei ole. Mitte praegu ja mitte siin. Nautisime hoopis jalutuskäigujärgset lõunat: 

Hannahil oli kahjuks täna kuidagi eriti suur iiveldus peal, seega tema läks hoopis poodi ja näksis hiljem midagi, mida suutis. 

Kui paus tehtud, sõitsime ühe jutiga Brisbane nagu plaanitud oligi. Meie karavanipark on ilus, moodne, palmipuudega. Internet töötab! Bassein on ka, muidugi, ja sel korral isegi tenniseväljak ning ping-pongilaud. Ikkagi linnavärk!

Brisbanes olla on nii kummaline. Me oleme nii kaua ainult maapiirkondades ja väikelinnades olnud, et kohe teistmoodi tunne on. Selline põlise maaka tunne. 

Linnaekskursioonil, matkabussiga tulime: 

Brisbane on ilus. Vaatamata sellele, et siin elab umbes 2,2 miljon inimest, on linn ikkagi väga roheline ja mõnus. Võtsime Uberi, et kesklinna uudistama minna. Esimeseks peatuseks oli vaateratas - peab selle linnaga ka ülevaltpoolt tutvust tegema. 

Muide, taksojuhiga rääkimine oli päeva üks suurhetki. Indiast pärit mees, umbes 70. Tal on 2 last (tüdruk arst ja poiss elektroonikainsener) ja 3 lapselast. Ta abiellus arranged marriagesse, kuidas iganes seda eesti keeles peab ütlema. Tähendab igal juhul, et vanemad valivad elukaaslase ja mitte inimene ise. Armastas oma naist väga, kuniks naine ühes sugulaste pulmas suri - sai kopsuarteri trombemboolia. Rääkis, kuidas ta on maailmas väga, väga palju reisinud, kuidas ta töötas Austraalia riigi heaks väga palju aastaid ja kuidas tänu sellele sai kõik rongi- ja bussisõidud tasuta teha. Kuidas ta tuli noore mehena Indiast Austraaliasse, et oma 9 õde-venda toetada, sest nende isa oli hiljuti surnud. Kuidas ta on 3 korda ümbermaailmareisil käinud. Kuidas tal on nii igav, et ajaveetmise nimel sõidab taksot. Kuidas ta perekonnas on nii palju arste, et ta õe- ja vennalastel on USAs lausa oma haigla. Kogu Brisbane on väga ilus, aga see vestlus on kõige suurem asi, mis täna juhtus. 

Ilusast Brisbanest aga voolab läbi Brisbane jõgi, mis suubub otse ookeani. Enamik inimtegevusi toimubki jõekallastel. Brisbane on tuntud oma uurimistöö vallas meditsiinis ning biotehnoloogias. Igati moodne linn, kus elab omajagu eestlaseidki. 

Felixile ka meeldis, sai ilusa vaatega mänguplatsil mängida ja ronis nagu mees muiste. See rangluu on tal vist küll ära paranenud, nii aktiivselt tegutseb. 

Ja loomulikult on veekogu ääres bassein, kuidas üldse teisiti saakski olla?

Õhtust sõime promenaadi ääres kohvikus. Tellisin endale kuningkrevetid, lootsin midagi Hawaii-sarnast saada, aga sain hoopis täiesti külmad õudsad jurakad. Võeh... Ei söönudki neid üldse, aga Ville tegi head tööd ja sõi ise. Ma sõin hoopis Hannahi kana, mida tema süüa ei tahtnud ja Hannah ja Felix jagasid oma Margariita pitsat. Villel oli lisaks fish and chips. Kõhud said päris täis. 

Edasi läksid poisid koju ja tüdrukud jäid linnapeale. Villet eriti need linnad ei huvita, seega ta tuli hea meelega poisiga matkaautosse puhkama. Meie jalutasime veel mööda jõge ning tegime palju ilusate vaadetega pilte. 

Fairy tree ehk haldjapuu - nii lihtne, aga imeilus: 

Põhisihtmärk oli ikkagi šoppamine ja seda isegi täitsa tõsiselt. Kuna Felixil kadus see üks Targeti pläta ära, siis ostsime talle uued. Kahjuks number suuremad, sest õiget ei olnud, aga need on plastikust ja pannaldega, ehk saab veidi rohkem kinni tõmmata. Eks homme näeb. 

Mõnus õhtu oli. Me ikka väga vajasime seda vaheldust juba. Metsad on sügavad, aga linnad on ägedad. Meie oleme mõlemat!