Päris Austraalia

Ma käisin täna ühes elu kõige ilusamas rannas. Õigemini ma olengi praegu siin, istun kämperitooliga liival, naudin merekohinat, vaatan taamal mängivaid lapsi ja kirjutan. See vist ongi õnn. 

Teine öö matkabussis polnud just väga palju parem. Kui esimesel ööl segas mind veel oluliselt ka päikesepõletus, siis vähemalt see oli nüüd juba talutav. Felixi jalahoobid ja pidev voodist mahakukkumise hirm olid siiski alles. Lisaks hakkas öösel külm, siis oli vaja pissil käia, siis ei leidnud üldse kohta, kuhu ennast panna. Vot see on tõesti midagi, mis mulle selle elukorralduse juures ei meeldi. 

Hommik oli siiski ilus. Olime keset maakohta. Kaks kooliminevat tüdrukut mängisid kiikede juures, mõlemal nii austraaliapärane riietus: ruudulised pluusid, mustad lühikesed püks-seelikud, sokid ja mustad jalanõud. Ja see aksent, muidugi. Päris Austraalia. 

Kuna meil eile õhtul internetti polnud, siis otsustasime kohe kuhugi kohvikusse blogi kirjutama/arveid maksma (vana hea KMD)/koolitööd tegema minna. Leidsimegi hommikusöögikohviku ja olime seal natuke pärast kaheksat. Nii varajased polegi me veel olnud! 

Hommikusöök oli megahea, mul oli acaikauss, Hannahil ja Felixil pannkoogid, Villel traditsiooniline hommikusöök saia ja munade ja peekoniga. Smuutid ja värskelt pressitud mahlad. Ideaalne! Ainuke mitteideaalne asi oli see interneti puudumine. Nojah, lükkasime oma toiminguid veelgi edasi. 

Meie järgmine peatuspaik oli tunnise sõidu kaugusel - Liivika soovitatud Airlie rand. Vaat see oli tõesti paradiis. Nii ilus türkiissinine vesi, nagu filmis. Meie ainus eesmärk selles Airlie linnas oli mere ääres olla. Sealt saab ka snorgeldamistuurile minna, et suur Vallrahu näha. Me oleme alles Vallrahu keskel, see ulatub veel oluliselt kaugemale lõunasse. No kas pole mitte imeline? Samuti saab sealt paradiisisaartele nimega WhitSundays, kuhu me seekord ei lähe. 

Kõige ägedam asi Airlies oli aga see, et kohe pärisranna kõrval oli kunstrand basseiniga, kus kohalikud ujusid. Meres ju ikka ei uju! Mine tea, mis elukad seal on. Noh, Ville ja Hannah ujusid siis kahekesi seal meres. :D Okei, okei, tegelikult mõni kohalik ujus veel. Türkiissinine vesi, liivane põhi, taamal valged purjekad - see on päris paradiis päris Austraalias. 

Meie Felixiga ujusime basseinides kohe mere kõrval. Basseinid olid tasuta kõigile kasutada, need olid tehtud erinevate sügavustega alates 20 cm kuni 2 meetrini, et vett saaksid nautida nii suured kui väikesed. Lapsi ja lapsevanemaid oli tõesti palju. Kärud, imetamine, beebide ujutamine, suuremad lapsed oma mängudega. 

Mingi hetk tuli Ville ja võttis Felixiga mängimise üle. Istusin “rannas” ja mõtlesin, et see ongi ideaalne pereidüll. Ma olen õnnelik nende hetkede üle. Enne kui arugi saime, olime juba pea 2 tundi Airlies olnud. 

Päris Austraalia: 

Lõunasöögiks vaatas Ville meile välja ühe kõrge reitinguga hot dogi söögikoha. Viiekümnendate stiil ja ülihead kuumad koerad - mida veel tahta? 

Okei, tegelikult tahtsime me internetti. Ja seda loomulikult ei olnud. Austraalia on selles osas kuidagi vanamoeline. Tegelikult - mitte ainult selles osas. Näiteks muusika on uskumatult vana. Poes ja söögikohtades olen kuulnud selliseid bände nagu R.E.M., Red Hot Chili Peppers (vanad lood), Bee Gees, paadil mängis “Wonderwall”, kohvikus “Crash Into Me”, hiljem “Karma Police”. Nagu varateismeikka oleks tagasi sõitnud, nii kummaline. 

Olles nüüd juba kogenud (hehe) matkaautoga sõitjad, siis broneerisime tänaõhtuse majutuse ikka kohe hommikul juba ja päevaplaani tegime ka vastava. Hannah ütles, et oleks hea, kui saaks rahuliku õhtu interneti ja veiniga, et kõik asjad ära teha. Pesu tahtsime ka pesta, kämperit koristada, mul oli vaja juba kaks postitust kirjutada - plaan sobis. Pärast Airlie vetes möllamist ja hot-dogi-lõunasööki asusimegi teele. Felix ja Hannah jäid lõunaunele ja meie kuulasime Villega oma raamatuid, mina testlugesin sõbranna teost ning vaatasin ka veidi homset plaani. Alustasin esimest blogipostitust. 

Kohale jõudsime veidi pärast kella kolme. Esimene kord nii vara jõuda, aga vajasime kõik veidi puhkust. Seekordne peatuspaik on Cape Hillsborough rahvuspargi juures - imekaunis kohas. Üldse on siin Austraalias väga palju rahvusparke lisaks suhkrurooistandustele ja metsadele. Päris Austraalia ilmutas end sinnasõidul - nägime esimest korda metsikut kängurut üle tee hüppamas. 

Kohale jõudes saime platsi kohe mere ääres, kus ma nüüd kirjutangi. No vaadake neid vaateid. Ma vist polegi kunagi nii suures rannas käinud. Rahu. Imeline. Mõtlesin veel, kas läheks matkama, aga ma olen tegelikult ikkagi unevõlas ja otsustasin niisama istuda ja kirjutada. Vahel tunnen, et see ongi elu, mida mu hing tegelikult igatseb - kirjutamist ja kirjutamist ja kogemist ja kirjutamist. 

Ainuke asi, mida siin imekaunis kämperpaigas ei ole, on internet. :D No mida?! Ma valisin selle veel ekstra selle järgi, et internetti lubati. Ville üritab läbi imeväravate kuidagi seda Telstrat tööle saada, mis paremat levi annaks (meil tegelikult on virtuaalsed eSIMid ka, aga siin pole isegi selle jaoks levi), eks näis, kas saan mingi postituse üles. 

Kui ei, siis siin me oleme. Päris Austraalias. See ongi meie elu praegu.