Ma ei ole aru saanud, kas mulle see Bali meeldib või mitte. Jah, eks ainult 3 päeva olemegi siin olla saanud, aga üldiselt kolme päevaga ikkagi tekib juba mingi tunne, kuid praegu olen kuidagi nii kahevahel.
Ühelt poolt - kliima on väga hea, mulle meeldib soe ja 30 kraadi pole üldse liiga palju tegelikult. Okei, ehk südapäeval matkamiseks on, kuid meie läksime ikkagi optimistlikult neid Instagrami-riisipõlluvälju otsima, mida igaüks vist näinud on. Bali raamatu järgi sõitsime selle sama esimesel päeval külastatud templi juurde ning hakkasime muudkui tammuma. Kell oli umbes 10.30.
Täiesti lõpp, kui raske on mäest üles ronida, kui õhuniiskus 80%, kraade on 30 ja päike paistab lagipähe. Lisaks tuleb osa teest ka 18kg valget pärdikut kukil kanda. Mingi hetk tundus küll, et viskab pildi tasku, aga siis jälle taastusime. Pean ütlema, et need ratsatrennid on mind vist treeninud, sest võhma tundsin, et oli isegi päris hästi teistega võrreldes.
Asi, mida me ei näinud olid needsamad riisipõlluvaated mägedes. Jah, okei - riisipõlde oli ja ilusaid vaateid, aga sellist oruvaadet ei olnud, mida lubati. Ohjah, eks õppetund mulle muidugi - naudi, mis on. Õnneks küsisime kohalikult, et kust sellist pilti päriselus näha nagu raamatus oli ja ta ütles, et umbes 10km põhjapool. Okei, no kindlasti mitte me sinna ei kõnni. Jalutasime tagasi.
Kui me umbes kella 13 ajal tagasi mopeedide juurde jõudsime, siis tundus küll, et ei jõua enam ühtegi sammu astuda. Kõik riided olid higist läbimärjad, Felix muudkui laamendas ringi, sõna ei kuulanud ning pulss püsis üle 100 ka istudes. Küsisin Hannahilt, et kas kahetseb, et meie hulludega reisile tuli? Ütles, et ei kahetse, aga hullud oleme me küll. Täna pidi ju puhkepäev olema! Hannah ootas rahulikku jalutuskäiku linnas. :D Samas siis lisas, et tegelikult ta teadis, et meil kupli all kõik päris normaalne pole, sest oli meid juba Tenerifel näinud.
Vähemalt olen ma okei fotograaf: :D
Edasi käisime poest läbi, ostsime omajagu asju ning tulime koju. Me olime laibad, tõesõna. Saime Felixile sisse poest ostetud valmisgrillitud kana koos avokaado ning kurkidega, peale mingi lambikas magus küpsis ja poiss läkski magama. Enne seda ulpisime Villega veel korralikult basseinis, sest jahutus oli hädavajalik. Basseinivesi oli kahjuks küll päris soe, seega ega see tegelikult ei jahutanudki.
Ville ja Felix läksid lõunatudusse, Hannah ei suutnud üldse midagi teha peale puhkamise ja nii ma siis köögis istusin ning mõtlesin, et mis edasi? Tegelesin postkastiga, vastasin meile, aga siis otsustasin ikkagi, et mis ma siin niisama istun - lähen toimetan linnapeal. Ajasin oma mopeedile hääled sisse ning sõitsin ilma internetita mälu järgi Ubudi kesklinna. Võtsin sularaha, tankisin masinat ning läksin Ubudi Paleed vaatama. Sõit sinna oli sama hull nagu alati - miljon autot ja mopeedi, ummikud all the way, tuututamine, heitgaasid jne jne. Tavaline värk. Ei saa öelda, et meeldiks. Siin lihtsalt on liiga palju inimesi, liiga palju autosid ja liiga palju mopeede. Kui kusagil hotellis passida ja mitte eriti ringi tuuseldada, siis on hoopis teine elu, kuid meiesugustele reisijatele on Bali ebamugav.
Küll aga meeldib mulle see hingelisus, isegi, kui selle kogemiseks peab veidi pingutama. Ubudi Palee on ehitatud 17. sajandil ja kuulus Ubudi kuninglikule perele ning nüüd viimase kuninga järeltulijatele (sest Bali on osa Indoneesiast ning seega põhimõtteliselt demokraatlik riik). Jälle need ilusad kivinikerdised, kuld, väravad. Ilus on, midagi pole öelda. Isegi nende turistide ja instagrammeritega on see ilus.
Ja siis astun ma sealt paleest või mõnest templist tänavale ja ilu kaob liiklusesse ära. Vähemalt turistipoed müüvad ilusaid asju, täitsa minu maitsele. Olen isegi kaalunud mõne asja ostmist (!). Ville, ära loe. :D
Pärast paleed suundusingi tagasi koju, ise maruuhke, et üksinda käidud sain - ära ei eksinud ning liiklusõnnetusse ei sattunud ega seda ei põhjustanud. Ville aga oli palju halvemas tujus, sest Felix temaga magama ei jäänudki. Peame selle ülesande edaspidi ikkagi Hannahile usaldama. Olid teised hoopis basseinis, kui tulin. Vähemalt õnnestus neil ta vette saada, mis sest, et topelt ujumispükstega - Felixi ainus tingimus selleks ettevõtmiseks.
Villel on siin tegelikult juba mitu päeva üks mure olnud - tal on mingi tööasi veel lõpetamata ja selleks paluski, et me õhtuks Felixi oma hoole alla võtaks ja ta rahulikult koju jätaks tööd tegema. No okei, mis seal ikka. Laadisin endale Bali taksoäpi alla ning lasin meid taksoga kesklinna viia.
Enne seda viisin pesu pessu. Pea kõik riided on juba läbi higistatud ja pühapäevast pesumasinaga AirBnb-d oodata me ei jaksa.
Hannah rääkis, et tema lemmikasi reisidel on tänavaturud - igas paigas isesugused. Meie jälle üritame neid vältida. See on tegelikult ideaalne kombo, sest kui ka Hannahi lemmikud oleksid näiteks erinevad matkad, siis oleks raske seda lapsehoidmist jagada. Hannah on vabalt lapsega, kui me matkal käime, üldse ei teki mingit FOMO tunnet. Samas võib Felixiga ka kahekesi turgudel käia, saab poisi isegi omal jalal kõndima, ei pea kogu aeg tassima.
Täna tegimegi nii, et meie läksime Felixiga turu juures asuvasse kohvikusse friikartuleid ja burksi tellima ning Hannah vaatas samal ajal poodides ringi. Mul oli tore aeg poisiga kahekesi. Jälle üllatas ta mind mingite inglisekeelsete lausetega näiteks võttis laua pealt majoneesipurgi ja küsis mult: "What's this?" Siis küsis inglise keeles, et mis mu nimi on ja kui ma talt vastu küsisin, siis ütles naljatades meie Tallinna naabri nime. No väga lõbus temaga neid arukaid ja vähemarukaid vestluseid pidada. Kvaliteetaeg. Kvaliteetaeg Balil, Ubudi õdusas kohvikus.
Tofuburks mulle, friikad Felixile ja Hannahile, kes mõlemad muud süüa ei tahagi:
Ubudi suur pluss on see hipstervibe ja ka turistidehord. Elamine ning restoranid on tehtud läänelikuks - puhtad, korralikud, hea valgustuse, akendega, boho sisustusega. No kõik see, teate küll. Ilus on, sisekujundus on ilus ja turvaline.
Paarike, kes endast lahkelt tulukestega jäätisekohvikus pilti lubas teha:
Olin juba mitu õhtut Villele rääkinud, et tahaks temaga Bali rahvatantsuetendusele minna. Täna Ville pani ette, et äkki läheme hoopis Hannahiga sinna. Vaat, milline romantik siis. :D No ma saan aru, et ega teda väga ei huvita. Sarnast vaatasime kunagi 2016. aastal Phnom Penhis ja oli muidugi ilus, kuid Villet jättis üsna külmaks.
Kuna me nagunii juba linnas olime, siis läksime sinna etendusele ka, toimus see veel seal samas Ubudi Palees, kus enne käinud olime. Felixi vedasime ka kaasa. Saime istuma täiesti ette, vaibale.
See etendus oli väga lahe! Läksime küll veidi varem ära, sest Felix hakkas silmnähtavalt kustuma - ilma lõunauneta poiss siiski. Need kohaloldud 50 minutit olid siiski elamuseks. Ubud on kuulus just oma kultuuritaseme poolest, siin tegutsevad tipptasemel kunstnikud nii kujutava kunsti, muusika kui tantsukunsti vallas. Näha oli, et etendus ei olnud niisama kokku klopsitud. Traditsioonilisi instrumente mängivad pillimehed olid kokkumängu harjutanud, tantsijate liigutused olid täiesti uskumatult sünkroonis ning liikumine ise üldse väga teistsuguselt lummav. Kostüümid avaldasid muljet. Väga vinge lõpp meie õhtule!
Tagasi tulime jälle taksoga. Ville polnud tööd valmis saanud. Felix sai magama ning nüüd istun meie imeilusas villas ja kirjutan seda postitust, kõrval lahtilõigatud värske mahlane mango, laual karamboola (starfruit), avokaado, õunad, draakonivili. Kõhus linnast magustoiduks ostetud granadilli- ehk passionijäätis. Toit on siin hea - värske ja odav. Massaaž on odav (kuigi ma pole nüüd 2 päeva jõudnud). Villad on imeilusad. Balil on väga, väga palju plusse. Kas need kaaluvad üles kogetud miinused? Ei tea, tõesti ei tea.
No comments:
Post a Comment