Buss, laohoone ja kohvik, mis lõhnab märja koera järgi

Eile hommikul jätsime Ho Chi Minh City ja kogu Vietnamiga hüvasti ning astusime bussile, et Kambodžasse sõita.

Mida siis kokkuvõtteks Ho Chi Minh City ja Mekong Delta kohta öelda võib?

Plussid:

1. Hea soe on. Jätkuvalt :)

2. Inimesed on toredad ja viisakad, võrdõiguslikkus rõõmustab.

3. Hinnad on odavad, minimaalselt saaks söönuks ilmselt kolme euroga.

4. Nüüd, kus me Kambodžas oleme, siis peaks mainima ka plussiks, et ladina tähestik siltidel on väga mugav :)

5. Kellele vähegi ehtne aasia sagimine meeldima peaks, siis minge kindlasti Saigoni ja vaadake ise see hullumaja üle :D Mootorratturitele ja mopohuvilistele soovitan ka.

Veidi ka miinustest:

1. Palju prügi. Mida rohkem aega siin Kagu-Aasias veeta, seda rohkem hakkame väärtustama Eesti (ja üldse enamiku Euroopa) puhtust. See siin on lihtsalt elav prügimägi.

2. See pidev jootraha nõudmine on väga kummaline (loe: häiriv) võrreldes näiteks Malaisiaga.

3. Kuna inimesi on nii palju ja nii hajusalt, siis Saigoni ümbert on ehtsat loodust raske leida.

4. Vingugaas linnas on päris intensiivne. Saame täiesti aru, miks nad neid näorätikuid mopo peal sõites kannavad.

5. Ja see liiklus tundub tõesti eluohtlik. Kuigi meile meeldis, et jalakäijatele olid teed siiski ehitatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et eks me ilmselt vabatahtlikult Ho Chi Minh Citysse lähima 10-20 aasta jooksul tagasi ei läheks. Vietnami enda kohta ma seda samas ei ütleks, sest Põhja-Vietnamist on avastada oi, kui palju. Kusagilt lugesin ka, et Vietnam pidi muutma oma nägu põhja-lõuna teljel sõites iga 5 km tagant. Samuti on põhi kommunistlikum ja seega ehk ka huvitavam? Praegusel reisil ei olnud kommunismist muid jälgi kui mõned nimetused ja kommunistlikud plakatid tänaval. Hinnad olid hüplevad ja kogu elanikkond tundus kapitalismist rõõmu tundvat. Vikipeediast loetud 2-lapse poliitikat polevat siin lõunas ka pea üldse, sest see kehtib vaid neile, kes avalikus sektoris karjääri tahavad teha ehk siis parteiliikmetele ja ka neile pole 3. lapse hankimine suureks probleemiks, sest trahv on kõigest paar miljonit dongi, mis on u 100 eurot. Võta siis kinni, mis see kommunism tegelikult tähendada võiks.

Bussiaknast avastatud eesti lipp ja aukonsul:

Kuigi meie bussisõit Kambodžasse oli üle 250 kilomeetri ja kestis 7 tundi, siis läks see suhteliselt valutult. Vaatasime ära kaks filmi ning vahepeal veetsime umbes tunni piire ületades, mis oli ausaltöeldes täielik komejant. Bussijuht võttis kõigi passid ära (me veel alguses ei tahtnud anda, tahtsime talle paberkoopiad sokutada, aga selle peale vaatas ta meid nagu pooletoobiseid ja ütles, et passi peab ju templid panema) ja läks nendega sellisesse laohoone tüüpi majja, kuhu kõik reisijad järgnesid ning oma nime kutsumist ootasid. Õnneks mingeid muid jamasid ei tulnud, meie e-viisad kehtsid ja saime nendega ilusti Kambodžasse sisse.

Pärast piiri ületamist oli pool tundi söögipausi. See söökla lõhnas märja koera järele, õigemini 50 märja koera järele ja okserefleksi tagasi hoides läksime kõrvalasuvasse poodi, et kanajalgade ja muude rõveduste vahelt endale 2 kokakoolat, krõpsud, pähklid ja šokolaadipulgad võtta. Sihuke lõunasöök. Ma pole muide elusees kahe nädala jooksul nii palju kokat joonud. Aga mullivee puudumisel pean ma selles kuumuses kuidagi gaasivedeliku kätte saama. Sõltuvus on kurjast :/

Phnom Penhis võtsime tuk-tuki ja tulime hotelli. Meie kõige ilusam hotell siiani.

Katusebassein, millesse kohe ujuma ruttasime:

Õhtune mojito Skybaris:

Ja kaks totut Kambodžas:

Rikas päev vaeses, aga rahvarohkes riigis

Aastal 1979 elas Vietnamis 52.7 miljonit inimest, kõigest paarikümne aastaga on see arv tõusnud 91.7 miljonini. Saksamaa-suurusel alal elab nüüd kümme miljonit inimest rohkem kui Saksamaal. Kuna siin ei ole ka metsikult suuri kortermaju, kuhu inimesi ritta paigutada, vaid inimesed elavad pigem väikestes madalates majakestes, siis raske on leida ka kohta, kus inimasustust ei oleks.

Me siiski üritasime täna veidi loodust leida ja läksime Mekongi jõe deltat uurima.

Mekongi jõi on maailmas suuruselt kaheteistkümnes ja voolab läbi kuue aasia riigi: Hiina, Myanmari, Laose, Tai ja Vietnami. Vietnamis jaguneb jõgi enne Vaiksesse ookeani suubumist 9 lisaharuks ja jõe keskel on ka saarekesi, mida täna külastasime.

Nagu pildilt näete, siis jõgi väga puhas ei tundu olevat. See ei olnudki seda. Jõe ümber oli asustatus tihe ja päris õige looduseni me täna ei jõudnudki.

Kalastamisega tegelevad vietnamlased kirglikult:

Kogu meie tuur oli korraldatud turistikas, meid veeti ringi nagu lapsi ja näidati kõike umbes 10 minutit. Ma ei saa öelda, et ei olnud huvitav, aga veitsa liiga pinnapelne oli ikkagi. Samas teistmoodi poleks ilmselt olnud võimalik kõike seda näha.

Mesilaskasvandus Ükssarve saare peal:

:)

Ville proovis madu taltsutada :D Okei, ta lihtsalt proovis seda kaela panna. Mul tulid vastikusest külmavärinad, ma ei julgeks elu sees niimoodi teha. Aga Ville ütles pärast, et see mao nahk ümber ta kaela oli nii mõnus ja hea oli tunda, kuidas madu vastu ta kätt liigutas. Uskumatu:

Ma proovisin lihtsamaid asju, näiteks vietnami naise kombel puuvilju kanda:

Kuigi tuur oli väga turistikas, siis olid seal mõned eriti ilusad hetked ikkagi ka. Näiteks olin ma täiesti lummatud sellest, kuidas nad puuviljamaitsmise kõrvale turistidele rahvalaule laulsid. Midagi ehtsat. Küll vaid hetkeks, aga siiski:

Teine lemmikhetk oli sõudepaadiga mööda jõge läbi palmiokste sõita. See oli vist isegi mu lemmikhetk kogu Vietnamis veedetud aja jooksul:

Turiste sõidutasid nii noored mehed kui vanad mammid:

Veidi (jälle 10 minutit) sõitsime hobukaarikuga ja siis pakuti meile lõunat ning enne tagasiminekut tunnike lebotamisaega.

Neil oli seal väike krokodilli- ja kalafarm, eks kahjuks ikka kulinaarsetel ja tootmiseesmärkidel. Ei saa krokopilti panemata jätta, eriti veel sellist:

Ning üks palmipuude ja palmikatusenurgaselfi:

Linnas tagasi jätkus kõik ikka vanaviisi kohutava liikluse ja 6 miljoni motorolleriga (inimesi, nagu mainisin, on siin Ho Chi Minhis kokku 8 miljonit). Nende sõidustiil on nii hetkiline, et tee ületamine on ikka täielik adrenaliinilaks. Sellest katkematust rollerivoolust tuleb end põhimõtteliselt lihtsalt läbi murda. Siin linnas ei üritanud me liikluse pärast end ka mopo peale sättida, kuigi mopoga sõita oleks tahtnud. Parem riskime oma eludega aeglaselt jalutades kui kiire rolleri seljas.

Vietnamlased veavad rolleriga lapsi, sigu ja vanu kineskoope, muust rääkimata:

Õhtusel jalutuskäigul sai veel paar turistikat nähtud.

Ooperimaja, kuhu me ooperisse minna ei saanudki, sest oopereid praegu lihtsalt ei mängitud:

Keskväljak koos People's Committee Buildinguga, mis eesti keeles oleks siis Rahvakomitee Maja. Kommunistlik Vietnami lipp lehvib uhkelt üle vabastatud rahva:

Õhtul vaatasime korra ka turuhoonesse sisse. Oh, issand. Kiiresti sisse ja kiiresti välja:

Öine vaade:

Nii möödus meie väga tegus päev selles vaeses, aga rahvarohkes riigis. Homme aga ootavad meid juba uued seiklused ja loodetavasti saame järgmise riigipiiri ületatud.

Ajalugu ja teadmised

Ma täitsa kahetsen, et ma ajalootunnis nii looder olin. Oleks võinud endale kohe kõik selgeks teha. "Kõik" on loomulikult subjektiivne mõiste. Olen siin oma "kõike" natuke järele aidata püüdnud ja Vikipeedia ning Lonely Planeti abil ennast veidi paremini inimkonna ajalooga kurssi viia üritanud.

Igastahes. Mis teile esimese asjana Vietnami kohta meenub? USA sõda? Minul on kohe ees need lõputud pildid džunglis jooksvatest ameeriklastest. Muud ei teadnud ma ausaltöeldes midagi.

Siin on siis eriti lühike ülevaade Vietnami ajaloost: varasemad püsivamad riigid tekkisid umbes 1000 BC ja kestsid u tuhat aastat, siis pikalt Hiina võimu all (ka umbes 1000 aastat), seejärel tuli kuni 19. sajandini taas Vietnami ennast erinevatel kujudel ja ka natuke Hiina ülemvõimu, aga meid vast huvitab enam, et Vietnam oli Prantsuse koloniaalmaa 1862-1945. Siis lühike Jaapani ülemvõim ja edasi mängib rolli juba kommunistlik partei ning selle juht Ho Chi Minh. Indohiina ja Vietnami sõda kestis kuni aastani 1976 ja peamised pooled olid kommunistlik põhi ja demokraatlik lõuna. USA ja Prantsuse sekkumisel on liiga sügavad ja keerulised motiivid, et neid ühe lausega välja tuua, aga nagu arvata võite, toetasid nad Lõuna-Vietnami. See on see piirkond, kus me praegu oleme. Teadupoolest võitis kommunistlik partei sõja ja Vietnam on siiani kommunistlik riik. Selle esimese juhi Ho Chi Minhi järgi on ka meie linn oma nime saanud. Varem kutsuti linna Saigoniks ja osaliselt tehakse seda ka praegu.

Käisime täna ajalooga tutvumas. Alustasime Sõjajälgede Muuseumist (War Remnant Museum).

See on siis Tripadvisori järgi ka Saigoni kõige populaarsem turistikas. Ma saan aru, miks.

Muuseum mõjub suhtelise šokiteraapiana. Väljast on tore neid lennukeid ja helikopterid vaadata, aga edasi läheb asi päris hulluks. Need pildid sõjakoledustest ja piinamistest ja kogu see jutt sinna juurde. See oli tõesti jube.

Siin oleme veel rõõmsalt lennukeid uudistamas:

Aga ärgem unustagem, et need samad lennukid viskasid Vietnami sadu ja tuhandeid pomme.

Kogu muuseum oli muidugi pro-kommunistlik. Kasutusel olid väljendid nagu "võitlus vabaduse eest", "Vabastajate Armee", "ülestõus Prantsuse ülemvõimu vastu" jne. Eks igal tülil ja ka sõjal ole kaks poolt, aga tegelikult see mind nii väga ei huvitagi, sest sõda on igas vormis jube. Ja kuigi need pildid sõjast olid kvaliteetsed ja huvitavad ja mõni neist ka Pulizeri auhinna võitnud, siis see, mis seal peal oli, oli jube-jube-jube õõvastav.

Keemiarelvad:

Püstoliladu ja osa neist paljudest valgetest turistidest, keda täna nägime:

Niipalju muuseumist. Edasi söögi juurde. Me arutasime täna Villega, et oleme kahekesi söögi osas ikka päris snoobid. Me tahame head sööki ja ilusat vaadet ja lahket teenindust. Well... Lõuna polnud üldse midagi ligilähedastki. Ma ei puudutanud oma toitu peaaegu üldse ja pärast pidin lõhnagi kokakoolaga alla loputama. Ville tegi minust jonnipildi (õnneks poseeritult):

Järgmine vaatamisväärsus oli Ühinemise Palee. Esialgu toimis see suur pirakas ehitis Lõuna-Vietnami presidendipaleen, aga hiljem nimetati see Ühinemise Paleeks ja nüüd on sellest saanud muuseum. Ilus 1960-ndate stiilis maja koos kõigi uhkete sisustuselementide, kino, pommivarjendi ja katusehelikopteriga.

Üritan asiaadi moodi poseerida:

Väike vaade suurele vastuvõtutoale:

Täna oli meil täisajaga turistitöö, sest käisime ka kolmandas turistikas, milleks oli Kaunite Kunstide Muuseum. Tegelikult see ei olnudki päris turistikas, inimesi oli kahe käe peal üle lugeda ja kunst ise on alati midagi sügavamat kui linnuke päevaraamatus.

Mulle meeldisid need kolm koloniaalstiilis hoonet, kus näitus üleval oli. Rääkigu vietnamlased, mida tahavad, sellest Prantsuse koloniaalajast on ka häid asju sinna riiki tulnud:

Nii palju, kui kunstiajaloost mäletan, siis Nõukogude Liidu ajal oli peamiseks ja ka soovituslikuks kunstistiiliks realism. Vietnam on selles mõttes tõesti leebe, sest kunsti oli näitusel küll igat liiki, kubismist impressionismini ja tagasi.

Üks enim meeldinud kunstnik oli Nguyên Gia Trí (1903-1993). Andestust peegeldavate piltide pärast:

Kõndisime täna kokku 16 tuhat sammu, saime palju päikest, jõime ohtralt vett ja nägime linna. Saigon on armsam kui Kuala Lumpur. Siin on palju sagimist ja elu on vaesem, aga tunne on parem. Inimesed on ehtsamad, ehtsamalt rõõmsad ja ehtsamalt kurvad. Üritavad ehtsamalt petta ka :D Küsimus on paaris dollaris, aga sellele vaatamata ei meeldi see mulle absoluutselt. Eks plusse ja miinuseid olegi igal pool...

Paar linnavaadet:

Õhtusöögiga üritasime korvata lõunasöögi puudujääke. Ville imestas väga, et ma polnud kunagi Hard Rock Cafes käinud, seega sinna suundusimegi. Väga mõnus õhtu! Eriti kiidan žongleerivat baarmeni:

Good evening, Vietnam!

Nagu eelmises postituses mainisin, siis Ville ärkas üles eriti tugeva pohmelliga. Ta ei tahtnud, et ma sellest ka täpsemalt kirjutaksin, ähvardas lausa oma blogi kirjutama hakata ja minu piinlikud hetked sinna üles märkida. Kokkuvõtteks võin öelda, et Villel oli tõesti väga halb. Kuidagi saime lennujaama ja Vietnami lennule ilma suuremate äpardusteta (Ville ehk vaidleks siinkohal vastu).

Vietnamis maandusime õhtupoolikul. Meil olid internetis tehtud viisade ettevalmistused kaasas ja Rocca Al Mares tehtud passipildid samuti. Vaatamata faktile, et piltidel olime kampsunites ja veel valgemad kui praegu, saime me pärast 45-minutilist ootamist viisad kätte. Soomlastel, näiteks, ei läinud nii hästi. Nende passid kehtisid vähem kui 6 kuud ja nii nad seal jamasid. Kogu viisavärk oli tegelikult päris segane: palju rahvast, arusaamatud blanketid, Ville nime hääldamisest ma ei hakka rääkimagi :D Aga nüüd on korras ja see ongi kõige tähtsam.

Kui taksoga hotelli hakkasime sõitma, läks mul tuju heaks. Mul oli veidi sama tunne, kui eelmisel aastal Singapurist Myanmari sõites. Vietnam on nii palju mõnusam kui Malaisia, ma ei teagi, mis see on, mingi võnge või energia... Siin on ju samuti linn ja inimesi lausa 8 miljonit, aga kogu õhustik on hoopis teine. Ehk on asi selles, et siin ei ole riigireligiooni ja inimesed on vabamad? Ka kommunistlik kord ei paista neid häirivat. Pizza Hutis tegid teismelised müüjad omavahel nalja ja naersid nii siiralt, hoopis teistmoodi kui alalhoidlikud malaid.

Ehk meeldib meile ka see, et me oleme Villega lõpuks ometi miljonärideks saanud :D

Pärast raskevõitu päeva jalutasime veidi ringi ja tulimegi hotelli tagasi. Jõekaldal tegime lolle pilte, kohalikudki naersid me üle:

Hotellis saime esialgu ilma aknata toa. Ma ei suutnud seal olla, palusin, et nad tõstaks meid kallimasse tuppa. See õnnestus ilusti, nad tegid veel soodukat kah. Olen rahul:

Ja nagu näete töötab internet väga hästi. Pole põhjust muretsemiseks. Läheme nüüd linna uurima, jipii!