Kokkuvõte Jaapani reisist ja mõned reisisoovitused kaasmaalastele

Sain täna 8 ja pool tundi magada ning tunnen ennast ülivärskelt! Tõusin küll 5:19, kuid sellest pole midagi, unetundide arv on palju tähtsam. Otsustasingi, et nihutan enda jaoks kella tunni võrra päevas, homme tõusen pool seitse ja siis pool kaheksa ja siis pool üheksa ja... Selline rahulik sisseelamine. Läände lendamine on ikka kordades lihtsam.

Aga asume asja kallale. Kokkuvõtteks teen klassikalise plusside-miinuste nimekirja. Alustame, nagu ikka, plussidest.

1. Jaapan on väga turvaline riik. Vargusi esineb haruharva, pettusi samamoodi. Hedi rääkis, kuidas inimesed on oma rahakoti ja telefoni restoranis laua peale jätnud üksinda einestades, ise vetsus käinud ja tagasi tulles on kõik samamoodi alles. See on Jaapani igapäev. Mida muud ühelt sügavviisakalt rahvalt oodatagi? Toomas saatis mulle kunagi lingi leheküljele, kus oli välja toodud 10 kõige turvalisemat riiki, kuhu üksinda naisena reisida. Jaapan oli mäletamistmööda esimene. Seega jah, kes iganes eelistab üksinda reisimist või lihtsalt ei armasta turvalisusküsimuste üle pead vaevata, siis Jaapan on kindlasti sihtkohakandidatuuris.

Rahvast on, aga taskuvargaid kartma ei pea

2. Jaapan on väga mitmekülgne. Me oleks vabalt võinud 12 päeva ainult templeid vaadata ning ikka näha ainult murdosa sellest, mis Jaapanil pakkuda. Või siis kõik selle aja uurida popkultuuri või loodust või proovida iga päev eri sööki. Väga lihtne on kokku panna kultuuriliselt mitmekülgset reisi ja need, kes peavad end pigem kõigesööjaks (pun intended), neile on Jaapan väga hea erinevate kogemuste ühepajatoit.

Miyajima saare tipus

3. Ühistransport toimib nagu kellavärk. Tokyo metrood on ühed maailma parimaist, käivad tihti, käivad regulaarselt, linn on ilusasti metroovõrguga kaetud. Rongides on nii jaapani- kui inglisekeelne teavitussüsteem. Kaugele sõitvad rongid on kiired ja mõnusad ja nende peale saab loota. Kyoto bussivõrk on küll veidi kahtlasema väärtusega, kuid siiski tehtav. Ville mõtles alguses Jaapanisse minnes, et äkki ikkagi rendiks auto ja käiks ise kohti vaatamas. Eks see oleks mulle ka meeldinud, Villega tehtud roadtripid on ühed elu parimaist, kuid tegelikult ei olnud selleks vajadust, sest ühistransport töötab suurepäraselt. Muide, kes siiski autot tahab, siis tõlgitud juhiloaga on täitsa võimalik, ainult vasakpoolses liikluses peate sõita julgema.

Öised Tokyo tänavad, kus hea kõndida, sest rongiga saab igal ajal koju tagasi

4. Jaapan on puhas. Tänavatel pole prügi, tubades pole prügi, kusagil pole ei prügi ega prügikaste. Okei, tubades on. Prügi sorteerimist võetakse seal riigis aga vägagi tõsiselt, mõlemad AirBnB-d saatsid meile pikad juhised, kuhu midagi panna tuleb ja ähvardasid trahviga kui valesti peaks minema. Neil päriselt on suured trahvid selliste eksimuste eest. See, et tänavatel prügikaste pole, on muidugi miinuseks tegelikult. Kandsimegi Villega oma banaanikoori ja kommipabereid seljakottides kuni koju jõudsime. Hedi ütles, et see on ta jaoks juba nii loomulik, et ta isegi ei pane tähele, et see imelik on. Poest võtad alati kilekoti ja kui kuskil pargis juhtud sööma, siis panedki prügi sinna samasse kilekotti, milles selle koju tood. Samas puhtus on ikkagi suur väärtus, eriti muu Aasiaga võrreldes. Sellest, et toas jalanõusid ei kanta, sellest juba rääkisin ja tõesti arvan, et tegu on ühe kuldaväärt kombega.

5. Inimesed on väga lahked ja viisakad. Eks see ole ka osa turvalisusest, kuid tõesti - isegi kui nad keelt ei oska, isegi siis üritavad sind aidata. Bussis näitavad õige peatuse, vaatamisväärsuse juures osutuvad huvitavale detailile ja küsivad, et kas märkasite? Kummardatakse miljon korda ja teenindus on alati rõõmsameelne ning tervitused omal kohal. (Käisin just Eestis poes, no andke abi - sellise pahura ma-ei-tea-mille-peale-solvunud tädiga on lihtsalt nii ebameeldiv asju ajada). Teenindus- ja turismisfääris osatakse inglise keelt rahuldaval tasemel kui vähegi aksendist aru saad. Kuigi tsipake keelt rääkiva Johannaga või palju keelt rääkiva Hediga oli mugavam ringi käia, siis tegelikult saab sinna edukalt reisida oma inglise keelega ja asjad saavad aetud. Ilma inglise või jaapani keeleta - võimatu. Aga olgem ausad, eestlaste seas on vähe reisihimulisi, kes üldse inglise keelt ei räägi.

Isegi Jaapani makaagid olid päris viisakad...

Natuke ka miinustest...

1. Eestist tulles on inimesi ikka häirivalt palju. Sellist massi ei ole ma näinud ei Vietnamis ega Kambodžas, ei Londonis ega Pariisis. See on lihtsalt üks suur Mass, kes kõik tahavad näha sama vaatamisväärsust, mis sina, süüa samas restoranis, mis sina, teha samadest kohtadest pilte. Ühesõnaga - inimesed. On valgeid turiste, on Aasia eri riikide turiste, on rändavaid kohalikke ja juunis ka palju koolilapsi. See häirib ja mitte vähe, sest kuigi Jaapanis on järjekorrad korrektsed, on need siiski pikad ning kõik võtab aega. Turistid on valjud erinevalt kohalikest. Mõni päev mul oli tunne, et istuks Villega lihtsalt seljad vastastikku kuhugi metsa kännu peale maha ja puhkaks seal paar tundi täielikus üksinduses ja vaikuses. Isegi minusuguse ekstraverdi jaoks oli Jaapan raske.

Üritasime loodusesse põgeneda, ei õnnestunud

2. Vanamoelisus on aeg-ajalt tüütu. Kaardimakseid väga ei toetata, sularaha peab igal pool kaasas olema. Metroode päevapassid on paberil, mida iga kord läbi masina lükata, mingeid kiipkaarte ei ole. Kiirrongide nädalapassid (JR passid) saab tellida ainult välismaale (nüüd lõpuks pilootprojekti raames sel suvel ka Jaapanist ostetavad). Kohalikud ei saa tavalisi sms-sõnumeid saata. WiFi võrgud on aeglased ning nende kättesaadavus vägagi piiratud. Google Mapsi offline kaarti ei saa alla laadida ning online kaart näitab tihti vaid jaapanikeelseid nimesid (k.a. bussi- ja rongipeatuste nimed). Ma päriselt arvasin, et Jaapan on palju moodsam riik. Praegu tundub mulle, et moodsad on ainult need kiired rongid, kõik muu aga paindumatu ning iidamast-aadamast pärit traditsioonides kinni.

Kui mõtlema hakata, siis isegi mänguautomaadid tunduvad vanamoodsad tegelikult

3. Jaapan on ka üsna kallis riik. Kulutasime lisaks majutusele ja transpordile kahepeale umbes 100 eurot päevas söögi ja vaatamisväärsuste peale. Käisime, tõsi küll, vahel kallimates läänelikes restoranides, kuid samas ka poetoit ei olnud ilmatuma odav. Ehk oli asi selles, et me lihtsalt ei suutnud oma päevi mööda saata ilma värske kraamita, mis Jaapanis kallis on? Mine võta kinni. Meie esimene AirBnB Tokyos oli 150 eurot öö, üsnagi tagasihoidlik hind Tokyo kohta, Kyotos aga 70 eurot öö, väga keskmine hind. Ryokani hotelli öö läks maksma umbes 340 eurot - kõige kallim kogemus Jaapanis (samas seal sees oli 10-käiguline õhtusöök ja rikkalik hommikusöök, mis sest, et ei meeldinud). Kiirrongide nädalapassid läksid 250 eurot inimese kohta. Lennupiletid saime 640 euroga 1 inimene edasi-tagasi - väga keskmine hind. Kokku kergendas see 12-päevane reis meie kukruid ikka omajagu. (Muide, kõrvalmärkus - olen viimasel ajal nii palju kallite kohtade reise teinud, et loodan edaspidi siia igasugu juttusid saada, kuidas kõik muudkui nii odav on).

Jaapani stiilis minikoka, maksis sama palju kui Eestis pooleliitrine

4. Toit. On inimesi, kes paneks selle punkti suureks plussiks, minule isiklikult ei sobinud. Üldine miinus tuleneb ka sellest, et ma ei näinud palju läänelikke toidukohti. Kui neid oleks olnud piisavalt, siis miks mitte - igaühele oma. Kuna aga neid oli vähe, siis soovitan Jaapanisse reisida inimestel, kes naudivad uute maitsete proovimist ning ei ole väga nõudlikud selles osas, mis päeva jooksul söödud saab. Ühtlasi neil, kes kala armastavad, sest viimast on tõesti lõpmatutes kogustes. Ütlen veelkord - minu jaoks isiklikult miinus, paljude jaoks suur-suur pluss ja peamine Jaapanisse reisimise põhjus üldse. Mina söön pigem Tallinnas Sushi Plaza vegan sushit.

Restoranis on alati plastiknäidised vaateaknal

Jaapanisse reisida oli ka selle pärast teistmoodi kogemus, et tundus kuidagi raskem seda reisi planeerida. Lugesin mitmeid-mitmeid soovitusi ja muidugi Lonely Planeti reisiraamatut ja küsisin nõu, kuid lõpuks tundsin ikkagi, et hüppame Villega pea ees vette ja palju on teadmata. Mulle oli lõpus suureks abiks see reisikirjeldus ja selle USA daami soovitustel ma enamiku reisist planeerisingi.

Mõned minu soovitused lisaks, just eestlaste tarbeks:

1. Sularaha peab olema, me ei saanud isegi metroopileteid kaardiga osta. Soovitan vahetada natukene esimesteks päevadeks siin Eestis ja ülejäänu Jaapanis ATM-is välja võtta, nii on kõige soodsam.

2. Ööbimiskohta valides tuleb kasuks, kui võtad AirBnB, mis pakub portable wifi võimalust - saad oma wifi-karbikese linna kaasa võtta ja kõiki Interneti hüvesid kasutada kogu päeva. Kõige tähtsam neist on muidugi kaardirakendus.

Selles linnas ilma kaardita reisida - ikka väga raske

3. Järgmine kord lendaksin ma ise nii, et jõuaks õhtuks Jaapanisse, siis saab kohe magama minna ilma selle kohutava päevase poolärkvel olekuta ning ajavahe taastub kiiremini. Tagasi tulles võtaks samamoodi päevase lennu, et kodus õhtul kohe magama saada. Kes muidugi lennukis imehästi magab, siis sellel pole vahet.

Erinevad kommid aitasid õnneks uimasusest välja...

4. Kiirrongide passid tasuvad end vägagi ära, kui üle kahe pikema sõidu teed. JR passiga saab reisida ilma lisatasuta kasvõi ühest Jaapani otsast teise lugematu arv kordi kogu passi kehtivusaja jooksul.

Isegi Johanna ütles, et võtab järgmisel korral JR passi

5. Tasub ikka mingi esialgne plaan paika panna, nii saad optimeerida vaatamisväärsuste nägemist ja puhkust ja transpordile kuluvat aega. Kui varasemalt oleks vabalt võinud reisida ilma suurema plaanita, siis sel korral tundsin küll, et ilma oma Excelita oleksin olnud nagu peata kana. Kui olla Jaapanis näiteks 10-12 päeva, aga JR pass on nädalaks, siis peab hoolega mõtlema, mis päeval see aktiveerida.

Jaapanis on liiga palju näha, et mitte plaani pidada

6. Kohapeal tasub olla viisakas, kui ei taha jaapanlastele pahameelt valmistada. See tähendab vaikset olemist (kaasa arvatud rongis ja tänaval), tervitamist ja tänamist ja kummardamist, kui ka nemad seda teevad, kõva häälega nuuskamise vältimist (minu jaoks üks raskemaid asju, sama raske oli kuulata, kuidas nad nohu ninna tagasi luristavad, öäkk), korralikult järjekordades seismist ja mitte-mitte kunagi ette trügimist. Rongis ja bussis ei tohi telefoniga rääkida! Üks kord keeldus bussijuht edasi sõitmast enne, kui üks vanamees telefonikõne lõpetas. Kogu asi toimus pahandamise saatel.

Ville ja hirv üksteisele viisakalt kummardamas

7. Jootraha ei pea Jaapanis kunagi jätma, see ei ole kombeks. Nii palju parem kui USAs või Euroopas!

Rohkem ma vist tõesti midagi välja tuua ei oska.

Kokkuvõttes võib öelda, et see Jaapani reis oli tõesti kogemus omaette. Nii palju uut ja teistsugust, mõttemallide muutumist ja eneseavastust. Pean siiski tunnistama, et ilmselt sinna niipea tagasi ei lähe - liiga palju rahvast ja liiga paindumatu ühiskond. Kui loodusreisi ette võtaks, siis ehk veel... Peangi neid ju nüüd planeerima hakkama, lausa 20 tükki vaja välja mõelda. Õnneks esimene on juba soolas. :D

Tänuring:
1. Ville, loomulikult. Seekord tänan eriti selle eest, et kogu mu tujukuse välja kannatasid, kui kõht tühjaks läks! Eneseparandustööd käivad, aga edenevad millegi pärast maru aeglaselt. Lisaks olen ülimalt tänulik igapäevaste planeerimiste, marsruudi kontrollimiste ja toidukohtade leidmise eest. Meie süsteem, et mina planeerin reisi suured asjad ja Ville teeb igapäevased otsused koha peal, töötab reis reisi järel väga hästi.

Kaks totut Jaapanis

2. Johanna, kellega oli väga tore ringi vaadata ja kelle kogemusi kõvasti hindame.

3. Hedi, kes meile Kyotot tutvustas ja Jaapanist kohaliku pilgu läbi siseinfot andis.

4. Frode, kes hoidis kodu ja kassi. :)

5. Ema, kes juhtis tähelepanu kirjavigadele.

6. Liisa, kes ajas firmaasju.

7. Ja lõpuks kõik lugejad ja kaasaelajad, nagu ikka. :) Aitäh olemast ja tulemast ja kommentaaride eest ka!

Selle põllega rebasega saadan kõigile riisi- ja äriõnne

Saigi läbi meie selle aasta Suur Reis. Jäänud on veel paar väiksemat (aga väga lahedat!) ning Eestimaa peal ringi sõitmine. Ma näiteks kavatsen sel aastal Hiiumaale minna, kus pole kunagi käinud (see-eest küll kaks korda Havail, onju? :D). Millal meie järgmine Suur Reis tuleb ja kuhu selle planeerime - ainult Kosmos teab. Aga pole hullu, pärast kolmandat reisi Aasiasse tekibki tunne, et nüüd võiks rohkem Euroopas aega veeta. Euroopa riikidest on mul veel külastamata: Valgevene, Rumeenia, Bulgaaria, Malta, Küpros, Belgia, Luksemburg, Montenegro, Serbia, Makedoonia, Moldova, Bosnia- ja Hertsegoviina, Albaania, Liechtenstein ja San Marino. Avastamist jätkub aastateks ilmselt. Seega... Soovitusi? :)

Kallid,
Saara

Kyoto ja tagasitulek Eestisse

Oma ryokan-hotellis magasime hästi. Olin valinud ekstra selle traditsioonilise tatami-mattidel magamise toa, mitte western style ning voodi oli hea ja kõva. Ma ei salli üldse neid pehmeid madratseid tegelikult, kodus on meil ka bambusmatt madratsite peal. Seega oli hea ja kodune.

Vaatasin hommikul ärgates aknast välja ja mõtlesin, kui tore see elu ikka on

Kodune tunne ja üldine toredus läksid mööda siis, kui hommikusöögile pidime minema. Oh, jah... Tõesti, Jaapanis on nii palju ägedaid kohti ja asju, mida teha, aga no see toit pole lihtsalt minu jaoks. Pärast Hedi rääkis, mis laual oli, igasugused klassikalised jaapani toidud nagu ikka, kuid ma tõesti ei suutnud. Sõin ära need kolm ananassitükki ja hästi tsipa näksisin salatit kõrvale. Ei isutanud need erinevad kalad, maru kahtlase maitsega kohapeal tehtud tofu, see jube misosupp (vabandan kõigi misosupi fännide ees, minu jaoks lihtsalt täiesti söödamatu leem), mõrudas marinaadis leotatud köögiviljad ega ka need toored munad. Ei. Lihtsalt ei. 

Ville sõi paar kala ja salatit ja ananassid

Kella üheteistkümneks oli check-out ja kümnete kummarduste saatel viidi meid tagasi rongijaama. Kui söök välja arvata, siis sellises hotellis olemine oli kindlasti üks lahedamaid kogemusi Jaapanis. Nägime nii nende eluviisi kui teeninduskultuuri. See kõik oli nii sarnane selle "Lost In Translationiga", et vahepeal tükkis lausa naer peale. Ei oska nagu ise ka midagi muud teha kui aina "arigato" korrutada ja vastu kummardada. :D Aga no viisakad on nad tõepoolest. Pole kunagi varem näinud viisakamat rahvast kui jaapanlased.

Hotellist sõitsime rongiga tagasi Kyotosse

Kyotos oli meil veel päevake, et ringi vaadata. Vaatamata heale ööunele olime siiski mõlemad üsna väsinud, ilmselt see tihe päevakava ja uued kogemused ikka mõjutasid. Lootsime näha Kyoto kesklinnas olevat keisripaleed, kuid nagu kiuste oli see just 10. ja 11. juunil kinni. Mis seal ikka, jalutasime pikalt ümber lõpmatuna näivate müüride ja imetlesime müürikatuseidki. Enne seda olime end muidugi saiakestega turgutanud, hommikusöök jäi hotellis ju üsna tagasihoidlikuks...

Aed oli taaskord kosutav. Ville ütles täna kodus olles, et tegelikult ei olnudki ju nii loodusvaene reis, igal päeval käisime ikka kusagil pargis rohelust nautimas ning saime inimestevaba olemist tunda küll. Võib muidugi olla, et ta ütles seda ainult minu lohutamiseks, sest ma veidi muretsesin, et ta lõpuks oma puhkuse ikkagi linnades pidi veetma. Tegelikult ma usun, et ka Ville ei kahetse, sest kokkuvõttes oli meil ju nii lahe seiklus.

Keisripalee oli suur, aed selle ümber veelgi suurem

Läksime siis hoopis Nijō lossi. Kes ei tea, siis umbes 250 aastat Jaapani ajaloost toimus sisuline valitsemine samuraide, eeskätt nende juhtidest koosneva šogunaadi poolt. Kyotos oli tähtis šoguni loss, kus ta ise elas ning kõrgemaid ametnikke vastu võttis ja praegu saavadki turistid ning koolilapsed seda ilu vaatamas käia. Nijō loss oli nimelt imeilus ja otse loomulikult jälle Unesco kaitse all. Kui Eestis on 2 Unesco kaitse all olevat vaatamisväärsust (Tallinna vanalinn ja Struve geodeetiline kaar), siis Jaapanis on neid Wikipedia sõnul lausa 18.

Ühekorruseline (!) loss ja Jaapani-Ville

Lossi ümbritsev kaitsekraav

Loss oli seest imeilus - kuldse lakiga seinad, imeilusad seinamaalingud, vaikus ja rahu massist hoolimata. Jalanõusid jälle kanda ei tohtinud, nii tore. Suured tahvlid ohtra informatsiooniga šoguni elust ja toimetamistest ning sellest, milleks mingit ruumi kasutati. Väga-väga lahe! Mul on ikka hea meel, et me viimaseks vaatamisväärsuseks just lossi valisime, mitte ühe templitest, sest templeid olime juba omajagu näinud ka, losse mitte ühtki veel.

Toas pilti teha ei tohtinud, tegin pärast plakatist pildi. Selline ja palju ilusamgi oli kogu 17. sajandist pärit interjöör.

Loomulikult ei puudunud lossi ümbritsev jaapani aed. Taaskord palju kivikesi, ojakesi, tiigikesi, hästi pügatud muru ja põõsad. Kui reisi alguses tundus see mulle ilus ja loomulik, siis praegu mõtlen ikkagi, et kuigi ongi väga ilus, siis mulle ikkagi meeldib selline mõõdukas metsikus ka nagu niitmata muru ja isekülvavad lilled siin-seal.

Lõunaks oli kõht hirmus tühi ja me kumbki ei tahtnud ei sushit ega muid jaapanipäraseid toite. Eelmise päeva 10-käiguline õhtusöök ja hommikused "maiused" rahuldasid meie isu täitsa mitmeks ajaks. Saime Hediga kokku ja otsisime kolmekesi kohta, mis veidi läänelikumat toitu pakkus. Pitsa oli väga okei, kohe väga-väga okei.

Pärast muljetamist ja naermist ja põhiküsimustele vastuste saamist võtsime Hedilt kohvri (tõime natuke ta kraami Eestisse) ja hakkasime Tokyo poole liikuma. Saime vaevata Shinkanseni (selle kiire 280 km/h rongi) peale. Veidi üle kolme tunni sõitu ning kohal me olimegi. Selleks ajaks oli Tokyos pime, meie väsinud ja tahtsime kiiresti hotelli jõuda. Hotelli olin aga võtnud Naritasse, et järgmine hommik kergem lennukile saada. Ville leidis meile sobiva marsruudi bussiga ja nii loksusimegi veel tunnikese, et sinna lennujaama hotelli saada. Maha jäid Tokyo ja suurlinna tuled.

Hotelli nimi oli Mystays. Hääldasin seda kümneid kordi nagu üks korralik eesti-soome juurtega blondiin: "müstaüs". Ise mõtlesin, et on ikka raske nimi hääldada, tobe värk. Lõpuks ütles Ville, et tegemist on kohaga, mille nimi My Stays. Apua. :D No on ikka neid blondiinihetki. See Müstaüs oli tegelikult üsna halb kogemus. Hotellituba, nagu näete, on kena, kuid haises suitsu järele. Meil oli valitud küll non-smoking, kuid haises ikkagi. Võib olla, et nad kasutavad samu voodilinu kõikides tubades... Igatahes oli pettumus. Teiseks muidugi see, et soovisin tuba võimalikult kõrgele ja nad vastasid kohe meilis, et meile on broneeritud tuba 10. korrusel. Kohale minnes ei teatud sellest midagi ja pakuti viiendat. Kui siis ekstra neile meili näitasin, siis öeldi, et okei, 8. korrus ka võimalik... Kirtsutasin nina, kuid võtsime selle. Mitte, et ma nüüd nii peen olen, et kindlasti 10. korrusel pean olema, kuid kui nad ise ütlevad, et meile on reserveeritud, siis veidi ebaprofessionaalne ikka ju, kas te ei leia?

Vaatamata suitsuhaisule nägi tuba täitsa viisakas välja

Hommikune vaade 8. korruselt

Meil vist oli taas reisiärevus sees, sest hommikul ärkasime varem kui äratuskella helin. Otsustasime varem lennujaama minna, Ville oli uurinud, et kell 9 on nii tipptund kui tipptund ja pigem vältida seda veidi varasema kohaloluga. Ka hotelli hommikusöögist jäime ilma, sest ei viitsinud pikas järjekorras seista... Jep, kui te peaksite kunagi Narita juures ööbima, siis Müstaüsi pole mõtet valida.

Mul oli juba meelest läinud, et mul Finnair Gold on (mis ühtlasi tähendab Oneworld Sapphire kaarti) ning et saame tasuta lounge. See oli meeldiv üllatus. Korvasime seal oma hommikusööki ja tšillisime vaikuses ja rahus (välja arvatud need megalt kõvasti rääkivad soome mutid, kes juba/veel ilmselgelt promillis olid). Ah, inimesed on ikka igal pool samasugused.

Finnair economy kohta pole mul midagi halba öelda. Istmed puhtad, padjad ja tekid olemas, teenindus viisakas ja koduselt soovil korral soomekeelne. Istusin küll keskel, kuid Ville kõrval ja see oli piisavalt hea. Teisel pool mind istus üks jaapani proua, kellega hiljem veel pikalt juttu ajasin, ta nimelt oli ametilt tantsukriitik ning teel Kuopiosse mingile suurele tantsufestivalile. Väga äge inimene armsa nimega - Akiko. 

Finnairi tavaklass

Viimane selfie Jaapanis! 

Seekord olin endale ette erimenüü valinud. Kaalusin pikalt, kas võtta vegan või vegetarian, aga kuna vegani kohta lugesin nii palju halbu arvustusi, siis võtsin vegetaarroad. Väga hea valik! Spinatipasta juustuga oli imehea, palju värsket kõrval ning magustoiduks panna cotta. Hommikul pakuti riisi ja tomatikastet, puuvilju ning üks väike Milky Way. Kui kunagi veel Finnairiga lendama peaks, siis teeksin samamoodi.

Lõuna

Hommikusöök

10-tunnine lend kestis kaua, ma ei hakka varjamagi. Tunnikese magasin ning muidu vaatasin uuesti kahte suurt lemmikut: "Interstellar" ja "Blade Runner 2049".  Esimese ajal nutsin jälle nii kõvasti, kuidagi nii hingeline film mu jaoks. Pärast muidugi vetsus imestasin, miks mul nägu punane on. Neid blondiinihetki on viimasel ajal kahtlaselt palju, peaks vitamiine sööma vist või midagi. :D Talutav oli reis ka selle tõttu, et olin netist endale sellise eesistme külge riputatava jalatoe tellinud, mis mu lühikestele jalgadele väga sobis - sain põlved kõveras mugavamas asendis olla. Igal juhul on päevased lennud minu jaoks paremad ja Helsingis maandudes ei olnud päris zombie olla.

Helsingis läksime Villega vanasse heasse Finnairi lähilendude äriklassi sviiti ning siis oli juba väga kodune tunne. Käin seal sviidis tihedamini kui oma kosmeetiku juures. Sõime, uimerdasime, tahtsime koju. Tunne polnud nii hull kui itta lennates, aga väsinud olime sellest hoolimata. Õnneks kaua ootama ei pidanud, 2 tundi oli lendude vahe ja Helsingi-Tallinn lend on teadupoolest 23-30 minutit. Saime koju, hoidsime end üleval ja siis juba magasime nagu notid, et järgmine päev 4:22 üles ärgata. :D

Nii lõppes meie Jaapani reis - rahulikult, mugavalt ja ühegi suurema sekelduseta. Tore seiklus oli ja mul on hea meel, et oleme Villega Jaapanis käinud ja kõike seda näinud. Saime palju targemaks, kogesime uusi asju ning olukordi. Teen lähipäevil kokkuvõtte ka ja toon välja plussid-miinused ning oma soovitused Jaapanisse reisimise jaoks. Seniks - päikest! :) 

Tokyo -> Kyoto

Täna oli päev, mil pidime Tokyoga hüvasti jätma. See oli okei. Ville tahtis nagunii suurlinnast ära, kuigi tundsime mõlemad, et Tokyo oli päris armas tegelikult (kõvasti parem kui Ho Chi Minh või Phnom Penh näiteks...). Oli aeg muutusteks! Pakkisimegi asjad kokku ja võtsime suuna Kyoto peale. Selleks, et Tokyost Kyotosse saada, on mitu võimalust. Meie kasutasime oma JR-passe - ainult välismaalastele mõeldud piiramatu kasutuskorraga, aga piiratud ajaga rongipasse. Tellisime need internetist enne ära ja maksime nädalaste passide eest ka hea kopsaka summa - 505 eurot kaks passi kokku. Kokkuvõttes see ikkagi säästis meile raha, sest eraldi Tokyo-Kyoto-Tokyo + muud vahepeatused oleksid kõvasti kallimaks läinud.

Esimene rong - tavaline linnasisene rongike, mis väga kiiresti ei sõida

Kui tavalise rongiga Tokyo keskjaama olime saanud, astusime esimest korda elus kiirrongi peale. See oli äge hetk! Enne seda muidugi seisime korralikult järjekorras nagu jaapanlased ise. Üks tädike näitas meile veel kurja pilguga, kuhu ikka võib seista ja kuhu mitte. Seisime reas, kus olid inimesed, kes piletit broneerinud polnud. Selliste "yolokate" jaoks olid lausa eraldi vagunid: 1-5. Kokku oli vaguneid vist 12, kui õigesti mäletan.

Kiirrong - ilus ja voolujooneline

Kui kiirrong sõitma hakkas, läksid kõrvad korduvalt lukku. See oli nii kiire! Ville laadis endale kohe kiirusemõõtja appi alla, mis maksimaalselt näitas teel veidi üle 280 km/h. Pole mööda maad kunagi nii kiiresti saanud! Puud ja majad ja riisipõllud möödusid sekunditega. Ka need paar tundi Kyotosse möödusid kokkuvõttes väga kiiresti, kirjutasin oma blogi ja rääkisime niisama Villega juttu. Vahepeal nägime aknast ookeani, tihti aga rohelust ja mägesid. Mõtlesime, et Tokyo oli küll tore, kuid äge oli ka sellest linnast ära sõita. Kõik õigel ajal. :)

AirBnBga on taas vedanud - ilus korter, väike küll, aga korralik. Voodi on hästi mõnus, linad väga pehmed (erinevalt eelmisest kohast :D). Internet on normaalse kiirusega, uu jee! Taas sai normaalne valik tehtud, millega ma täitsa rahul olen. Pärast seda, kui ma paar aastat tagasi Villega esimest korda AirBnB-d proovisin, oleme enamuse võõrsil oldud öödest just seal veetnud. Ma vaatan AirBnB kortereid alati enne kui Bookingust hotelle ja naudin seda, et mul on suurem pind ning rohkem privaatsust. Jah, keegi vetsupaberirulli otsa iga päev kolmnurka ei voldi ja telefoniga toast esimesele korrusele helistada ei saa, aga no vast elame üle.

Edasi jalutasime linna, et kokku saada Hediga - juhhuu! Hedit tean juba lapsepõlvest, nii väga varasest, sündisime sõbrannadest emadele paarinädalase vahega. Me ei ole küll kunagi ühes koolis käinud, kuid Tartu on väike ja läbi elu oleme ühendust hoidnud, vahel tihedamini ja vahel harvemini. Kui koos ratsutamas käisime, siis nägime pea iga nädal isegi. Nüüd on aga elu toonud Hedi hoopis Jaapanisse, kus ta erinevatel perioodidel kokku on veetnud juba 4 ja pool aastat. Hämmastav! Olen ikka päris mitu aastat mõtelnud, et peaks Hedile siia külla tulema ja ülitore, et lõpuks teoks sai.

Olime muidugi Hediga kohtumise ajaks päris näljased ja küsisime kohe, et kust süüa saaks. Hedi viis meid minu palvel vegan-restorani! Sa püha püss, kui õnnelik ma olin. Pole selle Jaapanis oldud aja jooksul kordagi nii palju rohelist näinud oma taldrikus. Parim toit siiani! Hedi on selles suhtes lohutav näide, et tema näiteks toorest kala ei söö ja nori-lehti (mille sisse sushi ja muud riisikogused keeratakse) ka mitte. Ja ikkagi saab hakkama! Juba 4 ja pool aastat. Aga jah, ta tunnistas küll, et värske kraami koha pealt on Jaapanis väga raske, sest seda on vähe ja see on väga kallis, suur hulk rahvast ei saa endale lubada iga päev värske tarbimist. Ma ise ikka imestan selle üle, nad on ju nii peenikesed kõik...

Veganburger, veganversioon kanapallidest ning salat riisi, tacode ja mehhiko kastmega - peaagu liiga hea, et olla tõsi.

Edasi jalutasime mööda linna ja Hedi rääkis meile igasugu huvitavaid lugusid Jaapanist ja inimestest ja kommetest... Milline õnn on vaadata neid tänavaid kohaliku pilgu läbi, saada vastused kõigile oma küsimustele (kas tõesti nuuskamine on nii ebaviisakas??) ning õppida viisakusreegleid, mida muidu eiraks (näiteks templis lävepakule astuda ei ole sobilik)... Igal reisil on olnud just see kohaliku eluga läbi kohaliku silmade tutvumine üks kõige põnevamaid osasid. Singapuris Toomasega hängida, Kuala Lumpuris Joe ja ta naisega, kõik couchsurfingu hostid, Triin Zurichis, Kaarel ja Karolin Londonis, Sander Yales, jälle Toomas, seekord Hollandis - nii palju ilusaid hetki!

Palusin koolitüdrukuid pildile - ikkagi nii Jaapan! 

Kyotost läbi voolav jõgi, mille ääres nii kohalikud kui turistid õhtuti aega veedavad ning õlut või muud kraami rüüpavad

Hedi näitas meile vaiksemaid kõrvaltänavaid, ilusaid templeid, kus väga vähe rahvast ja mida turistid ei tea. Kyotos pidi olema 1000 templit. Hedi ütles, et ta ei uskunud seda alguses isegi, kuid ajapikku on aru saanud, et see on tõsi. Iga väikese nurgakese peal on oma tempel, mõni ülisuur, mõni vaid tilluke palvemaja.

Männilõhn templite juures on lihtsalt meeliülendav

Turiste on nii vähe, lausa imelik vaadata

Jalutasime ka läbi Gioni piirkonna, mis on kuulus oma geišade kultuuri poolest. Teate ikka, kes geišad on? Nad on õpetatud daamid, kes rikastele härradele meelelahutust pakuvad. Ja ei, see ei ole mingi seksteenus, nad tõesti on kõrgelt haritud, kombekad, viisakad, oskavad tantsida ja pillimängu, intelligentset vestlust pidada, lauamänge mängida. Geišade kultuur on siiani elus ja seal samas Gioni linnaosas nad suuresti elavadki. Tänavatel on neid küll harva näha, pigem liiguvad nad vaikselt ja kiiresti. Küsisin Hedilt eile sellise tobeda küsimuse ka, et kuidas saada aru, kas tegemist on geišaga või mitte? On ju üsna paljudel ilus lilleline rüü seljas. Hedi ütles, et see lilleline rüü on yukata - suvine traditsiooniline rõivas, mida kannavad turistid (on selle laenutusest spetsiaalselt võtnud) või siis kohalikud, kui sõpradega templisse palvetama lähevad. Geiša tunneb ära valgeks värvitud näo, punaste huulte ning väga kombekohase kõnnaku järgi. Tänavatel meil eile ühtegi geišat näha ei õnnestunud, küll aga nägime ühte pärast taksos istumas. Jee! Päriselu-geiša nähtud!

Hedi ütles, et geišaks õppimine on päris karm, sest tüdrukud alustavad väga noorelt, enne kooli juba. Koolis peavad nad ka käima ja pärast kooli lähevadki alati geiša-kooli, kus hiliste öötundideni kõike muud õpivad alates meigi tegemisest lõpetades miljoni viisakusreegli järgimisega. Samas on see ka selline prežtiisne asi, kui geišaks õppima võetakse. Õhtul rääkisime sellest Villega väga kaua, et kas nende elu on ihaldusväärne või mitte - ühelt poolt, kui õpingud läbi, on nende ainsaks tööks ilus ja tark olla ja õhtusöökidel käia. Teiselt poolt on kogu elu väga range. Ma näen selles ikkagi midagi aukartustäratavat ja kusagil minus on soov olla see ilus ja tark geiša. Ville tegi mu üle nalja ja ütles, et ta võib mulle õhtusöögi välja teha, kui ma väga tahan, võin ise näo valgeks võõbata ja temaga intelligentset vestlust pidada. :D Okei, reaalsuskontroll.

Edasi läksime vaatasime Yasaka templi üle, kus väga palju turiste oli - tuntud nimi ikkagi!

Templist ilusam oli aga selle taga olev suur aed - Maruyama park. Lonely Planet ütles muide, et kogu Jaapani top 1 vaatamisväärsus ongi Kyoto templid ja aiad. Mõistan, miks. See männilõhn, vaiksed tiigikesed oma koi kaladega, kivid, paar hulkuvat kassi, lilled-lilled-lilled. Rahu ja vaikus. Väga tore vaheldus linnasele Tokyole. Ja ega Kyotos ka vähe inimesi ei ela, terves linnas on umbes sama palju, kui Eestis kokku - 1.2 miljonit. Eilse põhjal on vibe siiski pigem vaikse Tartu oma.

Neid asaleasid on siin nii palju, kõik tänavaääred ja pargid täis. Imeilus roosa värv!

Tänaval osutas Hedi erinevatele söökidele ja rääkis inimestest ning kommetest. Peatusime ühe Kyoto kohaliku maiustusepoe ees. Yatsuhashi on riisist tehtud kolmnurkne magus snäkk, mille keskele erinevaid täidiseid pannakse - sidrunimoos, mustikamoos, matcha-tee möks, ananassimöks jne jne. Proovisime seal erinevaid ja pean tõdema, et mulle täitsa meeldis - esimene uus jaapani söök, mis mulle meeldib! Kasulik ikka Hediga niimoodi turvaliselt asju proovida. Peaks ta kopeerima ja miniversiooni endale õlale panema, saaks kogu aeg infot. :D

Kyotos on hoopis rohkem traditsioonilisi tänavaid ja ehitisi kui Tokyos. Väikesed puumajad, mis jõe ääres terrassikohvikuid peavad, need kaunid laternad ja kalligraafilised kirjad. See on see stiil, mida läänemaailmas "Jaapani restorani" sisekujunduses näeme. Lahe, et see ka päriselt olemas on.

Pärast jalutuskäiku otsustasime isegi jõe äärde maha istuda ja joogid võtta. Alkoholi mitte, kuid igaüks leidis endale oma. Hedi võttis ananassimahla, Villel oli Hedi soovitusel "soolane" litšimahl (tegelikult ei olnud väga soolane, just väga hea oli) ja mina ei suutnud colast loobuda. Võtsin seekord siis Jaapani variandi. :D Haha, maitses loomulikult vahet ei olnud - koola on koola.

Nii tore oli Hediga ringi jalutada, tõesti oli. Hoopis teine perspektiiv asjal juures. Jalutasime Villega mööda jõeäärt koju ning mõtlesime, kui õnnelikud me oleme.