Kalev spaa ja restoran Allee

Kui muidu põhimõtteliselt kõik sel aastal seatud eesmärgid reisimise vallas on täiesti luhta läinud, siis vähemalt spaapostituse saan ikka kirjutada. Jess! 

Käisime Alexandraga Kalev spaas. Kuigi minu kodust on Kalevi spaasse autoga 12-minutiline sõit, siis polnud ma seal ikkagi kunagi käinud. Lihtsalt ei sattunud. Pealegi, kui mõtlesin saunade ja spaade peale, siis kohe ei kutsunud, sest minu vaimusilmas nägi Kalev spaa siiani välja ainult selline: 

See tegelikult ongi õige pilt, aga mitte spaast, vaid veekeskusest. Kalevi ujula ja veekeskus on eksisteerinud ju juba ilmatuma kaua aega, Ville käis seal lapsena isegi ujumistrennis (ja see oli Nõukogude ajal, jeerum küll). Ville vaatas nüüd järgi, et Kalevi ujulat ehitati 1956-1965, no ikka väga-väga ammu. Praegu näeb esiuks välja enam-vähem moodne:

Kui Alexandra pakkus välja, et võiks spaasse minna, olin käpp. Paaritunnine puhkus kulus meile mõlemale ära, sest ega beebide eest hoolitsemine on tõesti väga raske töö. See on palju raskem, kui 24-tunniseid EMO-valveid teha või nädalas kolmeks suureks eksamiks õppida. Otsustasime Kalev spaa kasuks, sest nad olid alles uue spaaosa avanud ja see oli 18+. :D Oh, seda õnne! 

Riietusruumid on ka uue kuue saanud, ma olin kohe täitsa üllatunud. Kui stiilne! Kui moodne! Need mustad kahhelkivid ja kalasabamuster seintel on täielik luksus ja pesemisruumid olid vägagi puhtad. 5+ neile! 

Kalev spaa veekeskuse osa on üsna selline nagu piltidel - suur 50-meetrine bassein, palju torusid, mõned mullivannid ja veemassaažibasseinid. Survevooluga bassein, kus Alexandraga mõned tiirud tegime. Alexandra lasi minu õhutusel isegi torust alla. Ma ise muidugi ei julgenud, millegi pärast on mul tunne, et see toru kisub tagumikult naha maha. :D Aga mul on hea meel, kui teised neist rõõmu tunnevad! 

Survevoolubassein ja massaažibasseinid olid ka väga ilusad:

Nüüd siis aga - spaa ise. Nagu pesuruumgi, oli ka spaa sisekujundus tume - mustad kahhelkivid seintel ja põrandatel. Vaikus, rahu. Nagu kusagil koopas oleks! Samas pean tunnistama, et see oli tõesti väga mõnus, eriti pärast suur möllu veekeskuses. Lapsi ei olnud (jesss :D), täiskasvanuid oli, kuid see ei häirinud meid. 

Spaaosa pole tegelikult Kalevis üldse väga suur - praktiliselt üks koridor, kus ühel pool on saunad ja teisel pool basseinid. Samas ei tundu see ka liiga väike, eriti, kuna privaatsel teisel korrusel on baar, kus töötab isegi baarmen, kes kokteile teeb. Baarist saab jälgida terviseskuses toimuvat ning pikutada valgetel patjadel. Baarist mul pilti pole, sest parasjagu oli seal mitmeid inimesi ja inimestest ma spaas äratuntavaid pilte teha ei taha. Küll aga klõpsasin paar vaadet spaaosast. 

Saunadest olid esindatud aroomisaun, aurusaun, klassikaline Soome saun ja midagi eriti uhket - vihmametsa saun! See vihmametsa saun oli kogu spaa pärliks, sellist pole ma näinud mitte kusagil mujal. Tegemist oli siis ruumiga, mis veidi meenutas aurusauna, kuid seal polnud nii palju auru. Niiskus tuli hoopis peenest-peenest vihmast, mida nad laest alla siristasid. See tõesti oli imepeenike uduvihm. Kõigele lisaks asusid istumispingid suurte taimede vahel - täpselt nagu vihmametsas oleks. (Noh, mitte, et seal vihmametsas mingeid pinke oleks kusagil, aga just need taimed...). Jah, mõistan, et tegemist on kunsttaimedega, sest ega koopas taimi ei kasvagi, kuid need olid sinna ideaalsed. Peeglid andsid veel topeltefekti ja oligi täiesti VAU. Selle sama toakese pärast juba läheks uuesti. 

Basseinidest olid esindatud lamamiskohtadega bassein, massaažibassein, Jaapani vann - see väga kuum, minu lemmik ja siis Sinine Laguun - midagi, millest Alexandra oli Marimelli blogist lugenud, kuid mida ta alguses ei uskunud, et see ongi see. Vesi pidi olema täiesti sinine, kuid see siiski seda ei olnud. :D Tavaline bassein sinise põhjaga. 

Mis mulle aga erilist muljet avaldas, oli fakt, et kokteilidega sai basseini tulla. Kokteilid tehti plastikust topsidesse ja nii me seal istusime oma šampusepokaalidega, mis küll ei kõlisenud, kuid siiski väga luksuslikud tundusid, sest olime ikkagi spaas ja basseinis ja minipuhkusel. Olime selle külastusega kokkuvõttes ülimalt rahul ja kavatseme peagi järgmisesse lastevabasse spaasse minna. Ning kindlasti külastan Kalev spaad uuesti. 

Aga kui me siin juba oleme... Ma siis kirjutan kohe otsa ka sellest, et juhuslikult sattusime samasse majja paar nädalat hiljem uuesti, sest läksime Villega oma iganädalasele kohtingule ning seekord restorani Allee, kus me kunagi käinud polnud. Ega ma tegelikult poleks ka sinna kunagi minna teadnud, kui poleks olnud sellist üritust nagu Toidunautleja restoranide nädal, kus sai 20.- eest kolmekäigulise eine ühele. Millegi pärast jäi silma just Allee restoran, ilmselt selle tõttu, et oli tähestikulise järjekorra eesotsas. :D 

Restoran ise on ilus, nagu pildilt näha võib. Taimed ja äge lagi loovad atmosfääri, akendest näeb pimedat sügist, mis meenutab, kui hea on tegelikult soojas õdusas restoranis olla. Teenindajad olid viisakad. Jah, miljöö kohta midagi halba öelda küll ei ole. Selles samas restoranis söövad hotellikülastajad ilmselt hommikust ka ja see ehk seletab kergelt määrdunud diivaneid, kuid needki olid sellised vaid siis, kui hoolega uurima hakata. Miks uurisin, ei tea... 

Esimeseks käiguks oli kitsejuustusalat, mis mulle vist kolmest käigust isegi kõige rohkem meeldis. Värske ja mõnus, kitsejuust polnud ka liiga vänge. Jõime Villega veini ning nautisime. 

Pearoa saime valida kas kana või lõhe. Mina võtsin kana ja Ville lõhe. Kana oli kahjuks üsna kuiv ja köögiviljad veidi liiga vähe maitsestatud ning toored (äkki on toored moes, ma ei tea). Ville lõhe oli okei. Ega ma kogu selle toidu kohta ütlekski "okei". Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas. :D Aga need ägedad klaasid olid ilusad ja väike kastmekauss armas, neid ikka nautisin. 

Magustoiduks tuli šokolaadi panna cotta. Taaskord - okei. Mulle enda tehtud panna cotta meeldib rohkem küll. Purgist oli vahelduse mõttes vinge süüa. 

Miljöö pärast ma Alleed ikkagi soovitaks, kasvõi niisama kohvi/tee/jutuajamise jaoks. Me saime Villega küll väga pikad jutud maha peetud. Vaikuses ja rahus, sest isegi restoranitäis rahvast on rahulikum kui väike 9-kuune poiss. Õhtu lõpuks jalutasime Vanalinnas, olime tassid täis saanud ning koju jõudsime juba paremate lapsevanematena. 

Kirjutamiseni!

4 rabamatkarada Tallinna lähedal vol 2

Kuna esimene rabamatkaradade postitus on osutunud oodatust kõvasti populaarsemaks, lausa kõige loetumaks postituseks minu blogis, siis on aeg teha järgmine postitus. Suvi on küll juba möödas, kuid ega sügiselgi on rabas päris tore. Ja isegi talvel - eelmises postituses on Pääsküla rabast ilusaid talviseid pilte ka...  4 rabamatkarajast Tallinna lähedal (VOL 1) saate lugeda SIIT. 

Meie oleme sel aastal ka palju rabades käinud. Esiteks - see on ideaalne päevase kohtingu sihtkoht, kuhu mehega kahekesi minna, ja teiseks on see lihtsalt ülimalt nauditav kogemus oma rabalõhna, mõnusa laudtee ja tihtipeale ka supluskohaga. Oleme korduvalt käinud Viru rabas, Pääsküla rabas ja korra ka Paunkülas, aga need olid eelmise postituse rabad. Mida uut meil siis ka pakkuda on?

1. Marimetsa raba matkarada

Marimetsa raba matkarada asub Läänemaal ja Tallinna kesklinnast sõidab sinna veidi üle tunni. Siin välja toodud rabamatkaradadest on Marimetsa kõige pikem rada - 9 kilomeetrit. Seega tuleb arvestada, et kui tahta teha ka väikene piknik või ujumispeatus, siis läheb 2 tundi kindlasti ära. Parem oleks isegi 3 tundi, siis pole vaja kiirustada. Pool rajast on metsas ja lagendikul ja pool laudteel. Ma olin esimest korda matkale minnes isegi päris kohkunud, et nii pikalt metsas peab kõndima... Kas see laudtee üldse tuleb? Samas mets oli ka ilus. 

Nagu esimese pildi pealt näha, siis laudtee kujutas endast pikka-pikka sirgjoonelist kulgemist. Vahelduse mõttes isegi täitsa tore! Nägime muutuvat maastikku ja tühja-tühja rabavälja. Jalutasime ja jutustasime ja veidi oli tunne nagu oleks maailma lõpus.  Kusagilt kaugustest paistis 7-meetrine vaatetorn, mis meie sihtpunktiks sai. Torniga see rada lõppebki. Torn ja mõned järvekesed - ideaalne peatus- ja ujumiskoht. 

Oleksin tahtnud seal kauem olla. Ise küll ujuma ei läinud, sest minu jaoks oli liiga külm, aga Ville ujus rõõmuga ning mina nautisin need hetked maastikku, rohelust ja vaikust. Terve matkatee peale kohtusime ainult ühe seltskonnaga. Aga jah, meie kohtingud rabas leiavadki aset tööpäeval päevasel ajal, seega pole ka ime. 

Marimetsa matkarada soovitan kõigile, kes armastavad mõnusalt pikka matka preemiaga lõpus. Ja kellel on aega umbes 5 tundi, et korralik matk teha (2h kokku edasi-tagasi sõitu Tallinnast ja 3h rabas). Meile igatahes meeldis väga ja kavatseme sinna kindlasti tagasi minna. 

2. Loosalu-Paluküla rabamatkarada

Loosalu-Paluküla matkaraba asjub aga hoopis Raplamaal, Kõnnumaa maastikukaitsealal. Raplamaal oleme Villega tegelikult vähe käinud ja seega oli Loosallu sõitmine päris uus ja huvitav kogemus. Tallinna kesklinnast saab matkaraja alguspunkti üsna täpselt ühe tunniga. Rabalaudteed on kokku 4 kilomeetrit, seega edasi-tagasi 8 kilomeetrit. Me päris lõppu ei läinudki, kuigi sealt saaks juttude põhjal edasi ka niisama matkateed mööda matkates, seega kogu matkarada on edas-tagasi lausa 15,4 km. 

Kui Marimetsa raba laudtee oli sirgjooneline ja raba üsna lage, siis Loosalu rabas on omajagu mände, järvekesi ning nende vahelist looklevat laudteed. Hästi ilus raba on ja jällegi hästi vaikne. Automüra sinna ei kostu (erinevalt Marimetsast, kus ikkagi veidi autosid kuulda oli). 

Loosalu rabas asub ka Eesti suurim rabajärv - Loosalu järv. Oli tõesti üsna suur ja Ville käis taaskord ujumas. Loosalu rabas oli küll veidi rohkem rahvast ja isegi "paadisilda" pidime ühe teise paariga jagama, kuid see meid ei häirinud, sest eestlased on ju nii vaikne rahvas, kõik hoiavad omaette. Samas, kui poleks hoidnud, ka see oleks okei olnud. Nii kaua kui eesti rabades pole suuri masse, tasub sinna ikka minna. 

Mis nii viga elada? :) 

Jah, Loosalu-Paluküla matkaraja ainsaks miinuseks jäi, et me ei saanud seda lõpuni läbi käia. Ehk siis järgmisel suvel? Või hoopis mõnel sügispäeval, kui päikest antakse. 

3. Kodru rabamatkarada

Kodru raba oli meie jaoks täielik üllatus. Olin sinna minna tahtnud juba mitu kuud, kuid arvasin, et eks see üks väike rabajupp seal ole ning et ilmselt möödub enamik matkateed mööda põlluäärt tatsates. See polnud üldsegi nii! Kodru rabamatkarada alustasime meie põhimõtteliselt Tammsaare Vargamäe muuseumist. Okei, sinnani oli umbes 100 meetrit parkimisplatsist, aga tegelikult need esimesed 200m laudtee alguseni kõndisime mööda Vargamäe põldu. Tore üllatus! Kodru rappa sõitmiseks läheb Tallinna kesklinnast samuti umbes tunnike ja raba ise asub Järvamaal.

Esimene osa laudteest nautisime metsa:

Edasi aga kostitati meid tõelise korraliku rabamatkaga - Kodru raba on üsna suur, seal kasvab nii mände kui kanarbikku, leidub järvekesi ja metsatukkasid. Uskumatult kaunis koht!

Samuti on Kodru rabas vaatetorn. See küll ei ole nii uhke kui Viru või Marimetsa raba uhked tornid, on teine lausa õige kiitsakas ning tilluke, kuid torniks saab seda nimetada sellegipoolest. Värisevate käte ja jalgadega vinnasin end sinna isegi üles. Ville ei viitsinud, ütles, et ta ei näe seda ilu selles paar meetrit kõrgemas vaates... :D 

Kodru rabalaudteel kõndisime lõppu välja ja tagasi ka. See on kokku 8 kilomeetrit, 4 ühes suunas ja 4 teises. Seega tõesti ideaalse pikkusega rabamatk ideaalses ja mitmekülgses rabas. No vaadake näiteks sellist Marsimaastikku:

4. Mädajärve rabamatkarada

Mädajärvel käisime kõige viimati ja sel korral lausa kolmekesi. Kui muidu pole me last eriti kaasa saanud võtta, sest vankrirattad lihtsalt ei mahu nende kitsaste laudteede peale ja kõhukotis olemise osas ta väga entusiastlik ei ole, siis nüüd proovisime ära päris matkakoti, kust ta ka kaugemale ringi vaadata näeb ja sellega tegimegi tiiru ümber Mädajärve. 

Mädajärve rabamatkarada on iseenesest Tallinnale eriti lähedal, kesklinnast sõites näitab Google Maps, et läheb ainult 23 minutit - kõige lähemal asuv matkarada peale Pääsküla! Küll aga peab arvestama, et laudteeni jõudmiseks tuleb läbi sammuda üsna pikk tee kraavikallastel. See on vaadete mõttes veidi igav, aga uudsuse mõttes oli meile jälle tore vaheldus. 

Mädajärve rabamatkarada parkimisplatsilt sinna ja tagasi on üsna lühike ka, reipal sammul arvan, et tunniga saab hakkama. Seega sobib ka väiksemate lastega läbimiseks. Kui kraavikalda-teelõik otsa saab, tuleb väike osa metsas ning siis jätkub tee ringina ümber Mädajärve. Laudtee on täitsa viisakas korras ja see on igati tore sammumine. 

Kahel pool järve on väikesed piknikukohad, kus veidi selga ja jalgu puhata. Kui laps suurem on, siis läheme kindlasti sinna piknikule. :) 

Need olid meie 4 selleaastast rabamatka-avastust. Ega kui välismaale ei saa, siis peab kuidagi muudmoodi seda reisi- ja seiklushimu rahuldama, eksole? 

Veidi väsinud lapsevanemad seiklushimu rahuldamas:

Kuidas teil, olete nendes neljas rabas käinud või on tegu täiesti tundmatute kohtadega?