Mida õppisime oma karavanireisilt?

Esmaspäeval tõusin vaatega mändidele, sinisele taevale ja rohelisele murule. Jah, olin mõne võrra väsinud, kuid nii mina kui Ville oleksime veel mõned päevad ringi reisinud. See ütleb juba nii mõndagi, eksole? 

Aga egas midagi, panime omad kompsud kokku, ühendasime auto haagisega ja hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma. Selleks ei läinud meil kaua aega tegelikult, sest kohvreid, mida pakkida, ei olnud. Viskasime lihtsalt prügi välja ja kinnitasime asjad piisavalt hoolikalt, et need sõidu ajal ringi ei liiguks. 

Asjapulk oli ka abiks, nagu ikka: 

Minu salasooviks oli ka viimasel päeval üks väike matkake teha ning olin valmis vaadanud kaks eri matka, mida valida olenevalt sellest, kas poiss jääb magama kohe või natuke hiljem. No kohe ta ei jäänud, seega võtsime esimese: Pärnu rannaniidu matkarada. 

Jah, ega see mingi suurem matkarada polegi, lihtsalt väike jalutuskäik ilusal puidust rajal vaatega merele ja rannaniidule ja ühelt poolt ka hotellile, mille ees kopp parasjagu tööd tegi. See oli Felixi suurim vaatamisväärsus kogu matka ajal. 

Isegi perepildi tegime kahekesi, sest väike inimene keeldus kopalt silmi pööramast. Mina ja mu korralik päikesekaitse: :D 

Pärnus käik ei lõppenud matkaga. Meil oli ka vaja jäätiseid - just neidsamu, mida ka pühapäeval juba taga ajasime. Vaatasime nende kodulehelt, et jäätiseid on müügil sealsamas ranna lähedal Hiina Majas. Otsisin, mis ma otsisin, ei leidnud. Edasi läksime järgmisesse müügikohta, Port Arturi Coopi, aga oh häda, seal polnud jälle Ville lemmikuid mojito maitselisi pulkasid. Lõpuks läksime sinna samma tagasi, kust esialgu need jäätised ostsime, kuigi karavaniga oli väga-väga raske seal ringi manööverdada. Ma ostsin poest kõik mojito jäätised ära ja veidikene muid ka. Maksin selle 13 jäätise eest 32,5 eurot. Hullumeelsus, onju? :D

Koju jõudsime ilma vahesündmusteta. Kell 13 olime oma parkimisplatsil ja kella neljaks olid meil koristatud nii karavan kui auto ja lahti pakitud kõik kompsud, mille karavanist tuppa tõin. Igati edukas pärastlõuna. 

Aga nüüd siis asja juurde - kokkuvõte. 

Kokkuvõttes loen reisi edukaks. Mis kõik hästi läks? Esiteks, saime iga päev ühe matka teha. Teiseks saime iga päev ujumas käia. Kolmandaks kuidagi me selle kuti ka ikka magama saime seal karavanis. Neljandaks pidasime vastu kõik need 4 ööd ja 4 päeva, ei jätnud pooleli. Viiendaks suutsime oma nahka nii hästi hoida, et see ei põlenud kordagi ära. Ole sa tänud, hea SPF 50 päikesekreem! Kuuendaks oli kogu reisi ajal jahedam kui Tallinna korteris - mere ääres puhus tuul, temperatuur oli madalam. Tänu tuulele polnud üldse sääski ja väga harva lendas mõni parm mööda. Seega tegime koha osas hea valiku. 

Sai rahus ja jaheduses hambaid pesta: 

Mida järgmine kord teisiti teeks? 

1. Järgmisel korral oleks kauem. :D Jah, meile vist tõesti sobib ka selline reisimine. Oli aegu, mil mõtlesin õudusega, kuidas karavanireisil olles pean hommikuti merevaiguvõileiba pugima ja ei saagi oma apelsinimahla ja pannkooke süüa, mida hotellides pakutakse. Lisaks see räpasus, sest vett peab kokku hoidma ja korralikku ruumikat dušši ei ole... Nüüd polnudki lugu. Mõtlesin selle üle pikalt veel eile ja tänagi ning leidsin, et ma ise olen muutunud. Loomulikult meeldivad mulle head hotellid ja head hotellihommikusöögid, aga 1-aastase lapsega neid nagunii nautida ei saa, seega haagissuvila on just väga mõnus koht, kus rahulikult toimetada ilma, et teiste hotellikülastajate ees piinlikkust tunneks, kui kusagilt suurem jonnituur peale tuleb. 

Söö, millal tahad, kuidas tahad, kaua tahad: 

2. Võtaks rohkem asju kaasa. Ainuke reis, mille kohta seda öelnud olen. Karavanis on piisavalt ruumi, et ära mahutada ka see juuksepalsamipudel ja lisarätikud ja veel rohkem sööki ja kui vaja, siis ka mingeid mänguasju. Pole probleemi! Ainult pakiks korralikumalt, eriti riideid, need vedelesid ikkagi hunnikus kusagil kapis. Lapsele tegelikult ka mänguasju vaja polnud, talle piisas, kui autouksed lahti tegime. Meil samuti hea mõnus, vähemalt pool tundi sai rahulikult süüa ja juttu ajada. 

Masinad, oh masinad... 

3. Planeeriks marsruudi nii, et mingid päevad oleks kindlasti ka ametlikus karavanitelklas, et korralikult pesta ning veevarusid täiendada saaks. Muidu sobivad RMK alad ka väga hästi ja eks see karavanide üheks suureks plussiks olegi, et saad ööbida, kus tahad. 

Isegi Pärnu rannas oli karavaniparkla, miks mitte minna magamistoast otse surfitrenni: 

4. Paneks kohe lapse suurde voodisse magama. Esimese õhtu 3 tundi ööunne panekut olid ikka piinarikkad. Eks tegelikult on suuremate lastega muidugi ka parem reisida, nari on olemas ja kui ise magama jäävad, siis pole probleemi. Juba kujutan ette, milline õnn meid tulevikus ees ootab. :D 

Äkki hakkab isegi vaatetorne nautima? 

5. Võtaks rohkem "päris toitu" kaasa. Sõin iga päev komme, küpsiseid ja jõin kokat, aga oleksin võinud vahel ka tatart keeta või boršisupi üles soojendada. Pikemal reisil mõtleksin sellele rohkem. 

Vaade köögile ja naridele, paremal tualettruum: 

Palju raha läks? Meie saime haagise soodushinnaga 70 eurot ööpäev, mis on tõesti hea hind, sest tegu oli 2021. aasta karavaniga. 20 eurot läks ühe ööpäeva peale Rannakodus, kokku siis 40 eurot. Söögi peale läheb igaühel nii palju, kui kulutada tahab. On inimesi, kes saavad 5-liikmelise perega nädalas 50 euroga söönuks, meil läks pitsakohas juba üle 30 euro. Kütust läheb muidugi omajagu. Ville isa Skoda võttis ilma haagiseta maanteel 4-5l/100km, haagisega koos 13-15l/100km. Seega jah - haagisega saab reisida nii väga odavalt kui väga kallilt. Üldjuhul tuleb ikkagi odavam kui hotellides või hostelites ööbimine ning pidevalt väljas söömine. 

Jalutada saab tasuta: 

Haagissuvila või matkabussiga reisimist soovitangi kõigile neile, kes armastavad looduses viibida, hindavad mobiilsust ning kodusust (ikkagi oma voodipesu ning sööginõud) ning kes peavad lugu nn "aeglasest reisimisest" - kiirelt kuhugi ei saa, aga teekond ise on sama tähtis. Üldjuhul pole matkabussi ja haagise jaoks vaja ka eraldi märget juhiloal, piisab B-kategooriast. 

Ei tea, kas karavaniga reisimisest saab meie peretraditsioon? Oleks päris tore ju, või mis? :) 

Järgmiste reisideni! 

Riisa raba, Pärnu parim pitsa ja Jäääär

Teate, mis õnn meid eile tabas? Felix ärkas alles 8.45! Tahtis vist ka pühapäeva pidada. Asi küll muidugi päris nii ilus ei olnud, tegelikult hakkas ta päevaga pihta juba 5.50, kuid Villel õnnestus see varane linnuke tagasi magama saada ja me kõik olime ärgates väga palju rõõmsamad. 

Kella üheteistkümneks polnud me veel Rannakülast lahkunud. Eks lahtine oli ka see, kas jääme sinna teiseks ööks või mitte. Otsustasime, et jääme - koht oli nii mõnus ja rahulik. Felix leidis endale naabripoisi näol sõbra ja mängisid seal isegi palli kahekesi. No kuhu me niimoodi läheme? :) 

Päeva matk tuli siiski ära teha. Olin eilse jaoks plaaninud lühikese Pärnu Rannaniidu matkaraja, kuid kuna poeg jäi autos magama umbes 10 minutit enne Pärnut, siis otsustasime edasi sõita. Guugeldasin kiirelt välja, et Riisa matkarajal on lai tee kärude jaoks ja nii me sinna liikusime. Lastega peab ikka alati olema plaan B ja C ja D ja… 

Riisa matkarada oli ikka nii tore. Riisa raba on osa Soomaast, suurest-suurest soomaastikust. Pikkust on sellel ringikujulisel rajal 4,8km, aga laia laudteed 1.2km, mida saab siis edasi-tagasi kõndida. Plaanisimegi selle väiksema otsa teha. Suur oli siiski me üllatus, kui mõistsime, et meie Easywalker mahub ka kitsama raja peale ja kuna laudtee oli veel metallvõrguga kaetud, siis lükkamine oli kerge ja turvaline. Ka tõuksi ja jooksurattaga on võimalik. 

Väike vaatetornipeatus:

Lisaks ülihästi hoolitsetud matkateele tegi meile rõõmu ka ujumiskoht. Ilm oli, nagu ikka, kuum. 30 kraadi nagu Lõuna-Euroopas. Rabajärves ujumine, siit me tuleme! Parasjagu polnud inimesi ja läksime ilma riieteta. Ikkagi eestlased…

Väga õnnelik:

Felixi tõstsime ka sisse. Tema ei olnud nii õnnelik. :D

4,8 kilomeetrit on tegelikult ikka omajagu maad, kui laps juba peaaegu, et kärueast väljas on. Tegime siis talle rallit ja uurisime igat inimest, kes vastu tuli. Hea, et laiema teelõigu lõppu jätsime, oli põnevam maastik ja rohkem võimalusi rallitada. 

Riisa ralli lõpuks olid meil kõhud ikka omajagu tühjad. Üks koht, mida Pärnumaa tripil kindlasti külastada tahtsin, oli Mona venüü - uus pitsakoht Pärnu linnas, mis pakub külalistele kiviahjus tehtud pitsasid. 

Kuigi Mona venüü asutajad on mu tuttavad ja igati ägedad inimesed, siis olles ikkagi võimalikult objektiivne ütlen, et kindlalt sõin eile ühtesid paremaid pitsasid oma elus. Mahlased, paksud, piisava juustuga… Paistab, et ma polnud ainuke fänn, igasugu rahvast oli kohal, peamiselt küll rikkad ja ilusad. :D Ikkagi suvine Pärnu. 

Teine suurepärane elamus Mona venüül lisaks toidule oli kohtumine Hannaga. See oli täiesti eksprompt, Hanna oli paar kuud tagasi Pärnusse kolinud ja oma vennale Mona osas appi tulnud. Oh, mis ägedate kohtumistega meid õnnistatud on see reis. Meenutasime Hannaga vanu aegu ja jagasime uusi. Ma olen tõesti rõõmus. 

Felix ja Ville tegelesid samal ajal söömise ja niisama susserdamisega:

Kui Matsirannas reede õhtul J ja M rääkisime, jagasid nad meile oma elamust Pärnu kohalikust jäätisest. Otsustasime selle jätsipoe üles otsida. Helistasin veel korra uuesti ja küsisin täpselt järgi, sest polnudki nii lihtne. Lõpuks siiski õnnestus. Rosenberry jäätisel oli nii palju erinevaid maitseid, aga valisin lõpuks 3 välja: Virgin Mojito, kreemine rabarber ja kookosejäätis. 

Need olid nii-nii head. Villele eriti magus ei meeldi ja niimoodi sattuski ta otsekohe hapukast Virgin Mojitost täiesti vaimustusse. Olin selle esialgu endale ostnud, kuid lõpuks sõin mina seda kreemist rabarberit, sest Ville keeldus Mojitot tagasi andmast. Kookose sõime kahepeale. See kõik toimus muidugi salaja esiistmel, et laps tagaistmel omale midagi nõudma ei hakkaks. #parenthacks :D 

Tagasiteel jäi Felix magama ja kuna me teda üles äratada ei tahtnud, siis sõitsime Läti piiri äärde välja. Üle sealt ei saanud, kuid tore ikka kaugeltki Lätit näha. Kunagi võiks haagissuvilaga või matkabussiga Lätti ka minna nende ilusaid liivarandu nautima. 

Praegu aga naudime oma kodust Pärnumaa rannakest. Vesi oli eile jätkuvalt 25 kraadi. 

Üks põhjus, miks pelgasime esialgu eilseks Rannakodusse jääda, oli fakt, et 18.07 ehk eile õhtuks oli sinna samma planeeritud Jääääre kontsert. Kuna meil see põnn ju viie minutiga magama ei jää, siis kartsime, et kontserdi taustal võib asi veel hullem olla kui tavaliselt. 

Õnneks mõtlesime ümber ja otsustasime mitte ainult jääda, vaid ka kontserdile minna. Kuidas siis teistmoodi, kui see tuuakse sulle lausa koduukse ette kätte? Ja veel ilma sääskede, parmude ja külmata!  Jäääär tegelikult ei ole selline ansambel, kelle kontserdile ma minna olen ihaldanud, kuigi tean nii mitmeidki nende lugusid ja sõnugi peast. Sellele vaatamata oli südamlik ja nostalgiline. Jääääre lugusid sai kuulatud väga ammu, üle 10 aasta tagasi, kui mitte rohkem. 

Felixile oli see esimene kontserdikogemus elus. Ta nautis plaksutamist ja tundus, et veidi ikkagi kuulas muusikat ka. Kuigi jah, peamine aur läks sigaduste korraldamisele. Näiteks hakkasime Villega just paari tantsusammu tegema kui see kutt meist paar meetrit eemal prügikasti ümber ajas. Siis sai ta kuidagi Ville rahakoti kätte ja proovis pangakaarti terrassilaudade vahele toppida. Siis leidis ta hoopis ühe teise prügikasti ja hakkas sealt välja ulatuvat kilekotti limpsima... Tavaline elu mürsikuga. Tavaline eriline elu.

 

Magama saime vaatamata pooleliolevast kontserdist üsna kiiresti. Ville jäi veel välja ja tegi baaris ühe viskigi, mina juba põõnasin koos selle põnniga. See oli ainuke õhtu, kus ma päikeseloojangut ei näinud, aga loen pühapäeva ikkagi igati kordaläinud päevaks. 

Alpakafarm, Kabli ja Rannametsa-Tolkuse matkarada

Eilne hommik algas taaskord liiga vara - 6.30. No andke armu! Kahju oli ka sõpradest, kes selle kriiskamise peale vara üles pidid ärkama. Me küll hoiatasime neid eelnevalt. :D Hommikul pakkisime aga oma varaärganud poisiga asjad kokku ning Matsirannale saigi nägemist öeldud. Oli tore! Meid aga ootasid ees juba järgmised seiklused. 

Esmalt kasutasime ära järgmise küllakutse. See küll päris ideaalne ei olnud, sest kuigi me venitasime nii palju kui saime, äratasin sõbranna ikkagi oma telefonikõnega alles ööunest. Olid teised poole ööni Rick ja Mortyt vaatanud. :D Sõime siis leevenduseks külapoe kohupiimatorti ja nautisime nende maakodu-tunnet. 

Järgmine peatuspunkt oli taaskord 100% influencitud - mu beebigrupi emad on nii mitmeid pilte Alpakafarmist jaganud, et lisasin selle endalegi kaardile. Ega ma ise poleks selle peale tulnud vist, ma oskan ainult rabamatku guugeldada… 

Alpakafarm oli tore, üsna väike tegelikult ja kõikide loomade ülevaatamine võttis umbes 40 minutit. Saab muidugi alati kauem peatuda, kuid kuumalaines päike lagipähe paistmas pole need alpakadki teab mis ilusad. 

Aga tegelikult on nad nunnud küll. Alpakad on pärit Lõuna-Ameerikast, kus neid on juba 5000 aastat villa- ja lihaloomadena kasvatatud. Välimuselt sarnanevad veidi laamadele, kuid on väiksemad (ja nunnumad ka). 

Felix jälgis huviga ka lambaid ja kitsesid, vutte ning jäneseid, kuid alpakad jätsid ikkagi suurima mulje, sest neid sai ise toita. Ühe euro eest jagati iga pere peale 1 tops porgandiviiludega, mida loomakestele toita sai. Osa neist viiludest sõi Felix muidugi ise ära, aga ka toitmine tuli hästi välja. Tore külaskäik, täitsa soovitan nii suurtele kui väikestele. 

Ka traktor on olemas. See meeldis meie masinahuvilisele rohkem kui kõik loomad kokku:

Järgnev osa päevast oli kõige raskem. Kogu tee Matsirannast külaskäiguni ja edasi Alpakafarmi olime läbinud ju oma hiigelveosega, aga et mitte korrata seda esimese päeva viga, kus lapse uneajaks veel ööbimiskohas ei olnud, soovisime seekord kämperi varakult paika saada. Olime plaaninud suuna võtta Lemme poole, et seal siis taaskord loodust ja mereõhku nautida. Mida me ette näha ei osanud, oli tõsiasi, et Lemmes polnud kahte meetrit ka vaba pinda haagise jaoks. Tõesti, ma oleks pidanud sellest laagrist lausa pilti tegema: kogu metsaalune telke, kämpereid, inimesi täis. Igalt poolt kostus muusikat ja kilkeid ja kusagil undas prügiauto. Hullem asustus kui linnas!

Kuhu siis minna? Hakkasime Lemmest järjest põhjapoole tulema. Olin valmis vaadanud ka tasulisi kämpinguid. Aga Lepanina oli kinni, Metsaluiges olid kõik kohad lauspäikese käes, Kosmonautikas camperitele kohti polnud. Lõpuks leidsime Rannakodu - koha, kust saime 20 euro eest koha mändide alla. Sipelgaid ka polnud! 

Rannakodus on küll selgelt liiga vähe personali sellise koha jaoks, kuid rand on neil oma, hinna sisse kuulub elektri ja vee kasutamine, saab käia vesiklosetiga vetsus ja lausa duši all. Lisaraha eest on võimalik laenutada SUPilauda, käia saunas, süüa nende poolt valmistatud hommikusööki. 

Meie aga sõime lõunat jääkidest, mille omaenda külmkapist leidsime:

Üks mu salajasi eesmärke oli muidugi iga päev üks matk teha. Kohe sealsamas oligi Rannametsa-Tolkuse matkarada. Mõeldud-tehtud! Kogupikkuseks 2,2km - jõuame õhtu lõpuks ka selle ette võtta.

Felix sai üle pika aja matkakotist maailma avastada:

18m vaatlustorn oli muidugi kogu matkatee kõrgpunktiks sõna otseses mõttes. Näha oli Pärnu laht, metsad ja soo. Suur tunne!

Rannametsa-Tolkuse (või siis “tolguse” nagu ütleb Ville) rada oli selle poolest ka eriline, et esimest korda kõndis Felix osa matkateest oma kahel väikesel jalakesel ja paistab, et ta nautis seda väga. 

Ka meie nautisime seda õhtust jalutuskäiku, kuigi pean RMKle märkuse tegema, et laudteed ja trepid olid kohati ikka väga halvas korras, lausa traumaohtlikult. Kui sellest mööda vaadata, oli kõik super.

Õhtu lõpuks käisime muidugi ujumas. Isegi meie rannapõlgur naeris ja mängis rõõmuga madalas vees. Ilus õhtu. 

Ilusad mehed ka. Seda pilti vaadates tunnen sajaga, kuidas mul ikka vedanud on:

Felixi sain magama ilmselt ca tunniga, aga ega ma täpselt ei tea, jäin ka ise sinna tuttu. :D Ville oli mulle lausa sõnumi saatnud, et mis teed seal, magad vä? Kella 22 ajal ärkasin ikkagi üles, jätsin Felixi põõnama ja sain kämperist välja täpselt selleks hetkeks, et Villega rannas romantiliselt teiste paaridega koos päikeseloojangut vaadata. Olime kaisus, õhk oli jahe. See reis on mu ootused ületanud. 

Tuhu raba, Tõstamaa ja Matsiranna

Oh, kus mul on hea tunne peal, kui eilsele mõtlen. Jah, eks lapsega reisimine on raske, aga reisimine on kokkuvõttes ikkagi üks paremaid asju elus. 

Öö vastu reedet jäi muidugi lühikeseks. Felix magas natuke üle seitsme tunni, mis on sellise väikese juntsu jaoks selgelt liiga vähe, kahest suuremast juntsust rääkimata. Ka meie oleks tahtnud 9-tunnist und. Mis seal ikka, on nagu on. Hakkasime siis hommikusööki tegema. Ville tegi meie gaasipliidil endale teevett, mina sõin oma müslit lapse kausist, sest suuri kausse me ju kaasa ei võtnud. See on meil esimene kord. :D 

Olles suur reisihuviline jälgin sotsiaalmeedia abil ka teisi reisiselle, eriti eestlasi. Thekinkstagram on konto, millel näeb ühte kahe lapsega reisivat perekonda. Nüüd, suveajal on nad seigelnud peamiselt Eestis ja neilt saingi inspiratsiooni, et Tuhu rabasse minna. Vaatasin pilte ja teadsin, et pean selle kogemuse saama. Seega Tuhu raba - siit me tuleme! 

Ausaltöeldes läksin sinna küll ainult mina, sest teel Tuhusse jäi Felix magama ja Ville tšillis temaga autos kogu aja, mil mina rabas olin. Eks mul ole veidi süümekad ka ja pakkusin Villele, et teeme pärast vahetust, aga ega ta väga ei hoolinud. Tuhu rabamatkarada on ka vaid 1km, edasi-tagasi 2km, seega kaua mul ei läinud. 

Tuhu on selles osas huvitav, et kuigi muidu on see raba nagu raba ikka, siis vaatetorn on väga eriline ja selle pärast ma sinna tegelikult läksingi. Torn on valminud RMK ja Kunstiakadeemia koostöös ja ausalt, kunstiline on see tõesti. 

Kunst rabas:

Muus osas midagi üllatavat polnud. Rabas oli parme vähem ja needki hoidsin ma pritsipudeliga eemal. Igati mõnus jalutuskäik. Lastega minnes on ka hea, lühike tee. 

Edasi käisime kahel mu kolleegil külas. Olin oma instagrammi pannud pildi Matsirannast ja selle peale rõõmustatigi meid küllakutsega. Võtsime selle hurraaga vastu! Kollegidel on imeilus oma kätega kordatehtud maja mere kaldal, suur aed, Austraalia lambakoer nimega Disko ning 8-kuune pojake. Idüll. :) Saime majatuuri (mu lemmikud!) ning verandal juttu ajada. 

Lõunaks otsustasime, et läheme kambakesi Meremaa restorani sööma. See oli samuti üks hea otsus. Felix sai mänguväljakul mängida, meie alkovabasid kokteile nautida (võilillelimonaad oli päris äge) ja juttu ajada. Söögiks tulid ilusad pitsad, grillahven ja veise carpaccio salatiga. Puhkus. 

Tagasi autosse minnes jäi meie väike puhkaja taas uinakusse. Mis teha, kui öösel magada ei mõisteta. Mina tahtsin aga Tõstamaa mõisa näha, millest Ville taaskord eriti vaimustunud ei olnud, seega kordasime hommikust mustrit, kus mina vaatamisväärsusega tutvusin ja Ville lapsega autos istus. Iik… Pakkusin talle taaskord, et teeme pärast vahetust, aga Ville ei viitsinud selle kuumaga kuhugi mõisa tatsama minna. Oli ikkagi 30 kraadi. 

Mina igaljuhul läksin. 3 euro eest sain administraatori poolt loa uurida ringi igal pool, kus uksed lahti olid. Nii ma siis ringi jalutasin. 

Väga suursugused trepid:

Paraku need suursugused trepid jäidki mõisakülastuse tipphetkeks. Kuna Tõstamaa mõisas asub kool, siis tegelikult ega see maja seest väga mõisa moodi välja ei näe. Õigemini peaks ütlema, et tegu on seguga ilusatest lagedest, mõnest muuseumieksemplarist ja linoleumpõrandatest. Ma tegelikult saan aru, et maju võiks ju kasutada ka, mis nad seisavad seal niisama ja mida muud sinna mõisasse siis teha kui koht, millest kõigile kasu on - koolimaja, aga samas on ikka veidi kurb ka, et need linoleumpõrandad endistes peenetes vastuvõturuumides maas on. 

Ma ei olnud mõisas kaua, ainult umbes pool tunnikest. Käisin läbi keldris asuva kinokunsti muuseumi, vaatasin klassiruume ja “tantsusaali” ning piilusin katuse alla tööõpetuse ruumidesse. Tehtud. 

Seejärel hakkas päris puhkus. Sõitsime tagasi Matsiranda, Ville sai tunnikese magada ja edasi sõime, olime supisoojas (ca 27 kraadi) vees ning otsisime sipelgate eest varju. Matsirannas on väga palju sipelgaid. 

Enne Felixi uneaega tegime veel tiiru kohaliku küla Kulli keskusesse, mina sõin burksi ja friikaid ja Ville ja Felix avastasid laste mänguväljakul lennukimudelit, mis ekstra lastele uudistada on jäetud. 

Tulevane piloot:

Ville hakkas Felixit magama panema kell 19.30, seekord õnnestus lausa 2 tunniga. Jee! Mina aga istusin selle aja rannal, esmalt üksi ja siis täiesti juhuslikult kohatud sõbra ja ta elukaaslasega. Ma olen selle üle nii-nii õnnelik. J ja M nägemine andis päevale täpselt selle õige lõpetuse. Vestlesime, mõtisklesime, naersime. Päike loojus. 

Kõik on täiuslik.