Wednesday, January 31, 2018

Kuidas tuleb kevad

"Liiga aeglaselt", on lühike vastus. Eile kiirendasime veidi seda tulekut, sest veetsime päeva päikselises Bratislavas ja kevad oli õhus! Ma tundsin, et polnud nii palju päikest näinud Havaist alates.

Linnakesest, kus peatume, oli Bratislavasse 3-tunnine sõit. Alustasime sõitu kohe päris hommikul kella seitsme ajal, et rohkem valgust näha saaks.

Unised, aga rõõmsad:

Sõit Slovakkia pealinna sujus probleemideta, rääkisime juttu, kuulasime mussi ja vaatasime ümbritsevaid mägesid. Waze'i abil olime õiges kohas kohal nagu niuhti. Jätsime auto garaaži ja suundusime avastusretkele.

Mingit erilist plaani ümbruse uurimiseks me paika polnud pannud, võtsime rahulikult ja nautisime ilma ja meie kõigi jaoks uut linna. Vahemärkusena tuleb lisada, et mina olin enne eilset raudpolt kindel, et olen emaga Bratislavas käinud, ema aga millegi pärast eitas seda ja pakkus välja, et ehk mõtlen Prahat? Vaat ei ole see mälu enam nii hea... Mis seal ikka, kui uus, siis uus.

Midagi väga uut ma siiski Bratislavas ei kogenud. On ju enamik Kesk-Euroopa pealinnu üsna sarnased nii arhitektuuri kui olustiku poolest ja kui teha pilti ainult majadest või tänavatest, siis ei saagi tihti aru, millega siin nüüd tegemist on. No vaadake näiteks seda, kas ei võiks samasugune pilt avaneda näiteks Prahas või Viinis või hoopiski Zagrebis?

Slovakkia pealinn on omamoodi ikkagi kogu Slovakkia peegeldaja, sest ka siin võib kohata mineviku kultuuri segatuna moodsa eluga. Kaugemast minevikust nägime kauneid keskaegseid ehitisi ja lähemast sotsialismi poolt armastatud realismi. Kas pole mitte suur kontrast nende kahe pildi vahel, mis on tehtud teineteisest paarisaja meetri kaugusel?

Esiteks see ilus kaunistustega kirikutorn, võiks ju vabalt ka itaaliast pärit olla:

Siis aga hoopis selline monstrum teiselt poolt tänavat, mille ilu jääb mulle kergelt kaugeks:

Erlike ja Jürgen soovisid Bratislavas ehtsat tänavatoitu proovida, meil aga läks kõht veidi varem tühjaks ja nii astusimegi sisse ühte vanalinna restorani, kus itaalia roogi pakuti. Mina võtsin päevapakkumise: tomatisai, seene-vorstipitsa (vorstitükid noppisin välja) ja porgandikoogi. Suur oli minu imestus, kui teada sain, et kolmekäiguline päevapakkumine maksis 5.99! No ei või olla! Kesk-Euroopas? Pealinnas? Vanalinnas?? Lisaks sellele oli toit tõesti hea ja portsud nii suured, et sellest oleks jätkunud kahelegi. Lasime ülejäägid kaasa pakkida.

Päevapakkumise esimene käik, imehea kodutehtud limonaad ja päevapakkumine ise:

Jah, hindade üle küll kurta ei saa. See on üks väga positiivne aspekt siia Slovakkiasse reisimisel, tuleb tunnistada.

Nägime ära ka kuulsa Doonau jõe, mis lisaks Bratislavale läbib muuhulgas veel Viini, Budapesti ja Belgradi. Uhke värk! Me olime ka päris uhked. Kuma muidugi sai enamuse hiilgusest endale, rahvas muudkui peatus ja imetles ja küsis Erlikese ning Jürgeni käest kõiksugu koerateemalisi küsimusi. Paljud tahtsid pai teha, aga Kumale see käperdamine peale ei lähe ja vastutasuks sai paitaja hoopis tsipake lõrinat ja ühe väikese haugatuse. :D

Kuma oma armsa olekuga muidugi nautis linnas jalutamist ja võttis oma aja, et linnaõhku sisse hingata ja kogu päeva maksimaalselt nautida. Meie Villega otsutasime, et teeme samal ajal pisut pikema ringi ja külastame Doonau teisel kaldal asuvat parki. Mõeldud-tehtud!

I'm walking on sunshine, oo-oo:

Tõelist kevade lõhna tundsimegi pargis, kuigi juba linna oli võõrasemasid istutatud, mis, tõsi küll, veidi lopergused ja väsinud välja nägid. Pargis oli aga roheline muru ilusasti pead tõstnud, linnud laulsid puude otsas ja päikese käes oli mõnus ning soe. Ville palus mind pildile, aga kindad pidin kätte jätma, sest need igavesti külmad sinised käed ei pidavat pildile sobima:

Teist korda Doonaust üle tulles külastasime ka silla kohale ehitatud torni nimega UFO, mis nägi tõesti veidi lendava taldriku moodi välja. Üleval oli restoran, kuid meie keskendusime hoopis linnavaadetele terrassil ning imetlesime päikesevalguses säravat Bratislava.

Bratislava on muide üks Euroopa väiksemaid pealinnu, inimesi on ametlikult linnas 450 tuhat ja metropolis kokku 650 tuhat, aga Jürgen rääkis, et numbrid on ilmselt petlikud, sest maapiirkonnas elavatele slovakkidele on maksusoodustusi tehtud ning nii ei tahagi paljud end linna sisse kirjutada. Iseenesest maksusoodustused on päris tore mõte, ehk peaks Eestigi õppust võtma? Samas usun ise, et linnastumise vastu võitlemine toob kaasa ainult raha raiskamise ja peaksime panustama hoopis linnaelu parandamisse, ühistranspordi korraldamisse ning õhu puhtana hoidmisesse.

Koju kulgesime juba mõnusas rammestunud olekus, samme sai tehtud kõvasti, kõhud olid täis ja meel hea. Kallis Ville sõitis kogu tee tagasi ning ei kurtnud kordagi, nii hea inimene ongi. Ja üldse oli üks kordaläinud päev. Järgmine kord, kui Bratislavasse tulla, läheksin kindlasti nende ooperiteatrisse mõnda tükki vaatama, külastaksin mäe peal olevat lossi ja võtaksin UFOs ühed dringid. Nii on, mida oodata. :)

Praegu aga paneme riidesse, sest meid ootavad taaskord mäed ning täna ka juba lumelauad. Oh, päris hirmus on, hoidke meile pöialt!

Monday, January 29, 2018

Õigustus molutamisele

Lugesin hiljuti seda artiklit ja mõtlesin just molutamise valguses oma elu üle järele. Olen minagi tihti oma nimekirjade ori ja rööprähklen päevast päeva peamiselt selle nimel, et endast asjalikum mulje jätta. Kivirähk õnneks tõmbas veidi pidurit ja nii ma ei tunnegi end halvasti, et täna veidi vabamalt võtsin ja täie rahuga siin Slovakkias lihtsalt niisama molutasin.

Okei, okei, eks sai nüüd jälle liialdatud ka, tegelikult algas hommik päris asjalikult. Nimelt, käisime Erlikesega linnas šoppamas. Peab tunnistama, et siin väikeses Liptovsky Mikulášes just erilist ostlemisvalikut ei ole, aga õnne peab ikka proovima. Meil Villega on ju lisaks reisidele ka veel üks suur asi, mida korraldada... Vihjeks pilt hommikusest poest:

Edasi otsustasime jälle matkama minna. Seekord võtsime suuna Jasnà, kohaliku suusamäe, poole. Suusatama täna ei läinud, aga jalutama küll. Mida vanemaks ma saan (ja juba õige pea jälle saan), seda rohkem meeldib mulle looduses olla ja molutamispäeva veetmine looduses on lausa ideaalilähedane variant.

Juba sinna sõites tuli päike välja ning tuju tõusis hetkega. See Eesti päikesevaegus annab nii palju tunda, et iga valge tunni ajal on mul tunne nagu ma lausa ahmiks neid päikesekiiri. Ja ometi olen korralikult oma D-vitamiini söönud...

Autosõit mägedesse päikese ja armastusega:

Matkarada oli mõnus, jälgisime kõrvalt suusatajaid ja siis pugesime metsa vahele vaikust ning ojavulinat nautima. Taustaks sinine taevas, mäed ja pilvetükid, avarus ja rahu:

Imestasime algul väga, et Jasnà juures nii suurt raietööd harrastatud on, umbes nagu keegi oleks kiirelt rikkaks tahtnud saada ja metsalõhna ohvriks toonud, aga Erlike ütles, et neil oli siin vahepeal suur torm olnud ning seetõttu polnud nii mõnelgi maaomanikul muud teha, kui murdunud puud metsast välja vedada.

Kahtlustan siiski, et mõni soovis siiski ka neid terveid puid sealt välja saada:

Siin on aga praegu viimased päevad sula olnud ja seega on ideaalne lumememme tegemise ilm. Lisaks sellele on hea ka lumepalle teha ja neid jõkke või siis kallima selja peale visata... ;)

Oleme ikka sõbrad edasi:

Kui eile oli müstiliselt udune ilm ja kõrgeimad mäetipud jäidki nägemata, siis täna seda ei juhtunud. Päike soojendas ja valgustas kõik läbi ja mina tundsin, et mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, ei anna mulle sama tunnet kui kuuskedega kaetud mäenõlvad. Kui ka kõik muu sel reisil olemata jääks, siis puhtalt selle vaatepildi peal vean ma küll kevadeni välja:

Jalutasime umbes tunnike. Arutasime isekeskis, et ei tea, kas sealt mäest on väga hirmus alla tulla... Eks varsti saame teada:

Tagasi tulles üritasin veel mägedest pilte teha, vaene Villeke pidi suvalistes kohtades peatuma, et mina selle klõpsatuse ära saaksin teha. Ega see nii lihtne siin ei olegi, see suvaliselt peatumine, kohalikud on ehtsad ossid ning kimavad valimata kiirusega päris ohtlikult kurvilistel teedel nagu segased. Sellele vaatamata sai veidi ilu ja suursugusust jäädvustatud:

Lõunat sõime peatuspaiga kõrval asuvas restoranis nimega Sen, mida peavad imearmsad vietnamlased. Toit oli hea ja no niiiii odav. 2 pearooga, 1 ports kevadrulle, mõlemale gaseeritud vesi ning potitäis jasmiiniteed maksis kokku 16 eurot. Vietnami naine tõi toidu lauda lahke naeratuse ja soojusega. Jätsime neile 25% tippi, mida me Eestis peaaegu kunagi ei teeks.

Ja edasi toimuski pesueht molutamine. Jalutasime veel Erlikesega teise poodi sama kaupa vaatama, aga kuna seal pidi kleitide proovimiseks aja kinni panema ja keegi kaunis slovakitar parasjagu kõikvõimalikku kohevat selga proovis, siis me kauaks poodi ei jäänud ja leppisime kokku, et tuleme teisel päeval vahukooretorte selga ajama. Läbi Ida-Euroopaliku miljöö suundusime koju tagasi.

Suht Eestine elu kortermaja, turnika ja poolsulanud lumememmega:

Meie õhtupoolik on möödunud tubastes tingimustes, peamiselt lugedes. Lugemist on ju juba pikka aega peetud sobivaks puhkusetegevuseks, kas pole? Me ei saa oma silmi sellelt "Three Body Problem" triloogia viimaselt osalt. Hakkasin kunagi esimest osa lugema podcasti Globaalsed Eestlased intervjueeritava Erika Ilvese soovitusel ja nüüd soovitan ise neid raamatuid kõigile, keda vähegi ulmekirjandus huvitab. Meenutan taas vana reisikaaslase Karishma tsitaati: "Meid mõjutavad elus ainult inimesed, keda kohtame, kohad, kus käime ja raamatud, mida loeme," ning tunnen, et see on lihtsalt nii tõsi.

Hea, et täna mõnus laisklemisepäev on olnud, sest homme hoiame tasakaalu ja teeme palju rohkem igasugu põnevat. Jääge meiega!

Eesti + Šveits = Slovakkia

Mis päevadel võib igas maailma nurgas kõige rohkem turiste kohata? No eks ikka nädalavahetustel. See on põhjus, miks otsustasime eile matkapäeva teha. Matkamine oli minu Slovakkia to do listis kohe algusest peale ja tõenäoliselt saab seda siin oldud aja jooksul veel tehtud.

Sest vaadake seda:

Alustasime eile väljasõiduga suure veehoidla juurde, mis asub piisavalt kõrgel, et ümbrust imetleda ja piisavalt lähedal, et sinna kergesti kohale saada. Pakkisime oma viieliikmelise seltskonna autosse ja klassikalise muusika saatel kohal me olimegi.

Kuigi tuul oli kõva ja ilm veidi pilves, ei seganud see meid ümbrust nautimast, koeraga mängimast ja niisama toredalt aega veetmast. Kõrged Tatrad taustal ja väikesed majakesed orus - see on pilt kunstigaleriist.

Kõige rohkem meeldivad mulle siiski kuused mägede jalamil, see loob kohe sellise suure tunde. Mäletan, et eelmine kord Slovakkias käies tundsin täpselt sama. Ja ka Šveitsis imetlesin kuuski nagu mingeid imeloomasid. Nad on siin lihtsalt palju suuremad ja võimsamad, kuigi mägedega võrreldes loomulikult tibatillukesed.

Endast suurema tunde tekitamine - check! Rõõmus Saara:

Sõpradega tšillimine - check! Matkaseltskond:

Autosse tagasi tulles olin väga tänulik istmesoojenduse eest, külm tuul lausa peksis vastu selga ja soe auto sulatas külmunud keha uuesti üles. Sõitsime tagasi apartmendi juurde.

Eile ümbrust jälgides tundsin veidi seda tunnet, mis varasemalt Šveitsiski, sest mäed tõstsid lae kõrgele ja Euroopa tundub siin "keskel" rohkem Euroopa, kui ääremaal Eestis. Samas aga on Slovakkias ikka väga palju sellist, mis pigem mingit väikest Eesti külakest või mahajäänud raudteejaama meenutab - räämas majad, lagunenud teeviidad, "turnikad" mitmekordsete majade vahel nagu Annelinnas või Lasnamäel. Selline ehtne Ida-Euroopa.

Aga loomulikult ei saa matkapäev piirduda ainult ühe matkaga! Käisime kodust läbi, mina soojendasin end duši all ja uuele seiklusele suundusimegi. Majarahvas jäi seekord koju, sest ka teised külalised vajasid nende hoolt. Meie aga sõitsime läbi uduste metsade kaljude vahel asetseva matkaraja poole.

See on ju täis "Twilight"!

Udused metsad olid tõesti väga müstilised, arutasime Villega autos, et tore on ikka erinevaid reise teha, ei ole kõik ühesugune palmisaar või suurlinn.

Kohale jõudes hämmastas mind kõige rohkem vaikus. Seal orus, mägede vahel, väikese külakese juures, ei olnud tõesti kuulda mitte ühtegi heli peale ojakese vulina ja meie hingamise. Oli täiesti tuulevaikne hetk. Isegi ühtegi lindu ei laulnud. Jalutasime stseenis juturaamatust.

Mets ja kaljud olid võimsad, kuigi sellel matkal, tuleb tunnistada, oleks ehk rohkem isegi suvel tahtnud olla, et metsalõhna paremini tunneks. Kaua me ei kõndinudki, sest pimeda peale ei tahtnud ka jääda. Kuigi jah, hämaraks läks lõpus ikkagi. Mis meil küll on nende esimeste päevade matkamistega?

Tagasi linna jõudes olime näljased kui hundid. Supermarketis oli mingi pitsaresto, kus veganvariandi puudumisel vegetaarset pitsat sõin. See oli i-me-li-ne! Võib-olla oli ka lihtsalt kõht tühi... :D

Minu pitsa ja Ville, kelle steik veel tulnud polnud:

Hinnad meenutavad siin pigem Eestist kui Šveitsi, see on raudpolt kindel. Ja tegelikult on need isegi Eestist odavamad. Minu hiigelsuur ja ülimaitsev pitsa maksis 5.90.-, magustoit pannkoogi, mascarpone, vahukoore, värskete marjade ja šokolaadiga oli 2 eurot 90 senti. Tallinnas küll sellise raha eest sellist sööki ei saa.

Õhtu veetsime oma toas "Leopoldis". Külla tulid Erlike ja Jürgen ja Kuma muidugi. :D Kinkisime neile ÄSK18+ kaardid, mis ikka väga palju kõneainet pakkusid. Kõige pikemad arutelud tulidki just mingite hüpoteetiliste olukordade üle ja asi läks ikka päris sügavaks. Toredad vestlused on alati üks mu lemmikosa päevast. Nii ka eile.

Kuma avaldas ka arvamust:

Lõpetasime kella 23 paiku ja öökull jäi meie und valvama. Magasime väga hästi.

Aga nüüd - esmaspäevased seiklused alaku!

Sunday, January 28, 2018

Midagi uut ja midagi vana - Slovakkia

Tere, sõbrad! Tervitame teid lumisest Slovakkiast. Miks Slovakkia? No ütleme ausalt, Slovakkia ei ole kunagi meie ühiste reisimiste soovnimekirjas olnud. Talv, lumi ja endine NSV mõju all olev riik ei kõla just väga ahvatlevalt + me mõlemad oleme siin käinud/siit läbi sõitnud ka varasemalt. Kui aga meie sõbrad Erlike ja Jürgen eelmisel aastal Slovakkiasse ühte apartementi pidama kolisid, siis hakkas mõte siia tulemisest rohkem imponeerima. Pealegi, suusareisil pole me tõesti kumbki kunagi käinud, mäed meeldivad alati, sõbrad veelgi rohkem ja kui lisada kampa ka AirBalticu soodukas, siis saigi reis valmis.

Sest reisimine on ja jääb üheks toredaimaks tegevuseks, mida siin elukeses harrastada...

Mida siis Slovakkia kohta ka teada võiks? Esiteks vast seda, et tegu on osaga endisest kommunistlikust riigist (Eestile päris sarnane seega). Pindalalt praegu umbes sama suur kui Eesti, rahvast kõvasti rohkem, 5.4 miljonit lausa. Pealinnaks Bratislava. Mäed! Hakkasin siin ka kultuuri veidi meelde tuletama, vaatasin Wikist kuulsate kunstnike ja muusikute nimesid, aga no ühtegi ei tea. Häbiväärne värk. Igatahes on, mida õppida. Kaart ka:

Vaatamata sellele, et Slovakkia on kodule palju lähemal kui nii mõnedki kohad, kus käinud oleme, ei möödunud siia tulek ilma äpardusteta. Algas sellest, et hommikul kodus asju pakkides avastasime, et kuigi läheme ainult nädalaks, ei saa me hakkama 2 x 8kg käsipagasiga. Tõsiasi, millega me polnud arvestanud, oli fakt, et me tulime siiski suusareisile ja plätadest ja ujukatest üksi ei piisa, vaja oli kaasa võtta ka matkasaapad, paksud joped ja kõik muu säärane. Ostsime AirBalticult lisapagasi 40 euro eest ots. Suhteliselt suur raha, aga minu meelest siiski seda väärt.

Rahuliku südamega tõusime Tallinnast õhku ja ohkasime trööstitut pilti nähes:

Meie lend Tallinnast Riiga maandus kell 11.30 ja lend Tatratesse pidi startima kell 12.15. Võtsime kiirelt veidi süüa ja kiirustasime väravasse. Lennuk pakiti täis, kuid mida ei toimunud, oli õhkutõusmine. Istusime pungil lennukis head 40 minutit enne, kui piloot teatavaks tegi, et hetkel me siiski Tatratesse sõita ei saa, kuna Slovakkias pidi nähtavus ainult 100m olema ja nii me küll õiges kohas maha ei potsata. Seega pakiti meid taas lahti ja ootamine võis alata.

Lugesime mõlemad põnevusega imelise triloogia "Three Body Problem" viimast osa ja ei pannudki väga aja möödumist tähele:

Pärast tunnikest Riia lennujaamas selgus siiski, et Slovakkias ei ole midagi selgunud, pigem on ilm lausa hullemaks läinud ja meid suunati toidutalonge saama, sest vähemalt 5h ootamist pidi veel ees olema. No mis seal ikka... 5-eurine toidutalong küll palju ei aidanud, sest lennujaamas ei saa selle raha eest poolt võileibagi, aga tasuta rahast ka ära ei ütle. Kolmas kord sel päeval sõin sushit, kohe oli selline isu. Lennujaama sushi on muidugi absoluutselt allapoole igasugu arvestust, aga ega seal palju midagi paremat kah võtta ei olnud.

Meie viietunnisest ootamisest pidime ära ootama siiski ainult 4 tundi, sest juba kell 17.00 startisime äsjaselginenud Tatrate poole. Lootsin, et see reis on see erandlik, kus päevasel ajal kohale jõuab, aga päris nii see siiski ei läinud. Polnud ka väga hullu, lennukist nägi ikka imelist roosat taevast:

Kohale jõudes kiirustas Ville kohe autorenti ja mina jäin pagasit ootama. See oli parim otsus, sest Ville jõudis putkasse esimesena ja vaatamata makseterminali mittetöötamisele ning teenindaja raskustele mobiili kaudu pangas makset korraldada saime me siiski esimestena sealt tulema. Edasi oli juba tunnike sõitu ning kohal me olimegi.

Häärber!

Erlikest ja Jürgenit ja Kuma oli väga tore näha ja ma ei osanud arvatagi, et nad nii suures kohas elavad. Meie apartement on ruumikas, varustatud kõige vajalikuga ja aknast näeb mägesid - luksus!! Taaskohtumise terviseks jõime veini, rääkisime juttu ning mängisime piljardit, Erlike ja Jürgen võitsid 2/1. Me pole Iirimaast peale harjutanud. :D

Nüüd aga - ümbrust uurima! Jei!!