Kokkuvõte "sügisesest" Berliini hipireisist

2 päeva, sõbrad, 2 päeva olen hiljaks jäänud selle postitusega. Pärast intensiivset ruutuaika lihtsalt tahaks natuke arvutist puhata ja korraks ekraan kinni lükata. Olen selle puhkuse saanud ja nüüd selge peaga saan loodetavasti ka parema kokkuvõtte kirjutada.

Alustuseks veidi reisi lõpust.

Kui teisipäeva hommikul sai asjad kokku pandud ja kõigiga hüvasti jäetud, siis läksimegi ära lennujaama. Olime endale piisavalt varuaega võtnud ja istusime kohvikus oma lendu oodates. Mina tegin veel viimase hetkeni tööd (olen aru saanud, et tõepoolest on kõigil oma narkootikum...), kui Ville kirjutas messengeris, et flightradar näitab, et lend on tühistatud. Berliini lennujaama kodulehel ja ka Tallinna omal ei olnud muudatusest märkigi.

Kui Kristi lennujaama infoputkast uurima läks, siis tuli välja, et jah, ongi tühistatud. No on ikka inimesed, oleks siis teavitanud või midagi. Meie tegime oma check-ini ära ja väravast saime sisse jne... Hea, et Kristi küsima läks, minu meelest kõlaritest nad näiteks teavet ei lasknudki. Meie asenduslend väljus õnneks samal ajal (no üldse ei tahaks enam seda olukorda läbi kogeda, mis eelmisel aastal Porto-Londoni otsa peal...), aga mitte otselennuna, vaid läbi Riia. Kui minul väga vahet polnud, mis kell me jõuame (peaasi, et enne kella kaheksat hommikul, et töölaevale jõuaks), siis Kristil oli kella kaheksaks juba Tartu bussipilet ostetud ja üldse ei oleks maha jääda tahtnud.

Kõik siiski õnnestust hästi. Lennuk maandus umbes poolteist tundi hiljem, seega kella poole kaheksa paiku, Ville tuli meile vastu, Kristi sai bussi peale ja kõik laabus. Südamel oli soe, kehal oli külm, kodu on alati hea.

Kokkuvõte Berliinist.

Plussid:

1. Berliin on nii mitmekülgne: tahad, lähed kontserdile, tahad, istud baaris. Tahad, oled fäänsu, tahad, oled hipi. Kõik on võimalik. Selles suhtes meenutab veidi Londonit. Ehk siis - võid sealt linnast kõike leida.

2. Suht odav. Juba kirjutasin oma poeüllatusest, aga tegelikult ka, kindlalt saab 6 euroga ka burksi ja joogi, kui tänavalt otsida.

3. Hea vaba õhkkond, noored on normaalsed inimesed, kellega on hea suhelda. Ei ole sellist kitsarinnalisust ega ekstreemsust, vähemalt meie ei kohanud seda üldse. Geid liiguvad tänaval käest kinni, inimesi on igat tüüpi. Mõnusalt sõbralik olemine. Jella ütles, et selle koha pealt on Berliin ülejäänud Saksamaast väga erinev ja selle tõttu ta väga mujale kolida ei tahakski.

4. Muuseumiasjad on ka hästi korraldatud - keskmiselt maksab pilet 12 eurot, aga 24 euro eest saab pea kõiki linna muuseume ja muid kohta külastada piiramatult 3 päeva jooksul. See teeb kogusumma päris väikseks.

5. Ühistransport töötab nagu kellavärk. Sakslased on täpsed.

Miinused:

1. Kui üldiselt on inimesed sõbralikud, siis teenindus on ikka jaw-dropping jube. No sellist ebaviisakust ei näe isegi Eestis, Soomest rääkimata. Just Soomest tulles ongi kummaline, kui teenindaja ei ütle isegi tere ja kui bussijuhilt küsid, et kas see buss sinna või sinna sõidab, siis ta vastab: "Kust mina tean." Appi :D Soomes (ja ma usun, et ka Eestis) lastaks lahti sellise käitumise pärast. Nt läksin koopiamasinate poodi marke ostma ja küsisin: "Excuse me, could I get some stamps?" Kuna Jella oli mind hoiatanud, et vb nad inglise keeles ei räägi, siis poemüüja vastusele "Germany?" vastasingi näidates postkaartidele ja öeldes: "Marke?" Seepeale nähvas ta: "I know what a stamp is. Do you want to send them to Germany?"

2. Berliin ei ole väga ilus linn. See on kuidagi laiali, üks keskus ja teine keskus, üks torn siin, teine park seal. Sellist keskset vanalinna nagu Tallinnas ei ole.

3. Kogu aeg ehitatakse. :D Ei saa linna normaalselt nautidagi. Kristi sõnul on see väga püsiv nähtus.

Õppetunnid:

1. Sooja ilmaga tasub kaasa võtta lühikesi riideid. Ehk siis - paki ilmateatele vastavalt ;)

2. Euroopasisene roaming: 5 päeva jaoks on 500 MB enam kui küll, kui peatuspaigas WiFi on. Mul jäi gigasest kasutamata mingi 650 vist ja ma ikka surfasin piisavalt + google maps oli ka töös. Aga telli kindlasti pakett! Muidu nad võtavad ikka väga suure tasu.

Kokkuvõttes - mulle väga meeldis see reis. Tundsin, et olin oma köögikapiustesse, töömeilidesse ja piirkonnaametiga tülitsemisse ära uppunud ja suur pilt hakkas hääbuma. Hipiolek toob tagasi selle kerge tunde, selle tunde, et kõik on korras no matter what. Üritan seda säilitada :)

Lõpetuseks naljakaid pilte:

Wurst:

Superman teab poodi:

Kilekotiga sitta äkki?

Eelmisele roppusele veel teinegi otsa:

Parim suveniir, mille ostmata jätsin. Enlightenment on a spring:

Ongi kõik. Ma tänan Kristit, Jellat ja Villet. :) Ja kõiki lugejaid ja laikijaid ja kommenteerijaid. Ja Kosmost. Üks suur süda kõigile ja peatsete lugudeni! Jee!

Saara

Sinine esmaspäev

Nagu te juba eile kuulsite, siis algas minu esmaspäev väga siniselt - kogu mu kaks tundi, mille olin blogipostituse kirjutamisele kulutanud (tavaline aeg ühe postituse jaoks), läks luhta. Rõve tunne oli, mis seal salata. Õnneks päeva jooksul läks trots üle ja esimesed taastatud read tulid juba hommikuses Starbucksis, kuna Reichstagi külastamiseni oli veel veidi aega.

Starbucks oli kohe Strandenburgi väravate juures. Mida need väravad küll kõike näinud ei ole:

Minu Lonely Planeti juhi järgi on Saksamaa parlamendihoone Reichstag Berliini kõige tähtsam vaatamisväärsus. See on põlenud, seda on pommitatud, ümbritsetud Berliini müüriga, kaetud kangaga ja nüüd lõpuks ehitatud veel klaasist kuppel ka peale. Valmimisaastaks oli 1894, aga renoveeritud on veel 1961-1964 ja ka 1992. Algselt oli Reichstag ehitatud Saksa Impeeriumi südameks pärast Saksamaa ühinemist aastal 1871. Nüüd tegutseb seal siis Saksamaa parlament.

Saksa rahva jaoks:

Reichstagi külastamine oli tasuta, aga vajas ametlikku kutset, mille sai vormistada kõrvalasuvas putkas. Internetivõimalus oli ka olemas, aga ma polnud piisavalt efektiivne, et kogu seda asja mõistlikul viisil ajada ja seega käisin kilplase kombel ikkagi mitu korda hoone juures, et seda "ametlikku" kutset saada. Esmaspäevaks kella kaheteistkümneks oligi minu aeg broneeritud ja pärast kottide läbivalgustamist ja dokumentide kontrollimist pääsesingi koos teistega liftiga üles.

Vaade klaaskuplile oli imeline:

Hakkasin kupli sees olevast spiraalist üles jalutama. Kaasas oli mul ka tasuta audiogiid, mis oli seatud vastavalt liikumisele ja tutvustas teel üles erinevaid vaateid ning Reichstagi ennast ka.

Vaated Berliinile olid ilusad. Berliin, tõsi küll, linnade kaunidusvõistlust just ei võida, aga huvitav on ikka vaadata neid parke ja teletorni ja jõge.

Nagu vanaaegne postkaart, kas pole?

Siin on Saksa lipp ja üks maailma suurim ülikoolihaigla Charité, kus näiteks töötas ka Koch oma mikroskoopidega ning lõpuks avastaski tuberkuloositekitaja.

Kupli ülaosas oli megalt palav, higi voolas täiega. Mul olid seljas veel pikad püksid, sest ega ma kahte paari lühkareid ju sellesse 30-kraadisesse ilma ikka kaasa võtma ei hakka :D Lühikesed püksid polnud Lollapalooza tolmupesust veel ära kuivanud. Üleval tutvusin ka kahe Hollandi prouaga, kes pilti teha palusid ja hiljem juttu rääkima hakkasid. Kutsusid veel külla, vahetasime telefoninumbreid. Imestasid väga, et me ainult mingi kontserdi pärast Berliini tulime :D

Reichstag oli tõesti vägev. See klaaskuppel oli uskumatult võimas, vaated mõnusad ja parlamendihoone külastamise tunne üsna uhke. Minu meelest täitsa vaatamisväärsuse nime vääriline. Kas nüüd just esimese, aga ühe tähtsamatest ikka.

Edasi mõtlesin minna Gemäldegaleriisse Rubensit ja Vermeeri imetlema, aga google maps ütles kohe, et esmaspäeviti on kinni ja seega pidi midagi muud välja mõtlema. Sebastian, Kristi sõber, oli meile soovitanud ühte mõnusat rannakohta ja otsustasimegi selle üle vaadata. Oli ikkagi 30-kraadine päev ja järgmist suve Eestimaal võime oodata 9 kuud.

Hüppasin bussile. Oleks tegelikult kaarikuga minna tahtnud:

Alexanderplatzil ostsin endale ujumisriided. Terve kaubamaja peale oli õnneks paar, mis mulle sobis. Oleks võinud muidugi raha säästa ja kodust kaasa võtta, aga no ei tule selle peale, et äkki läheks Berliinis sügisel ujuma ka. Kampsuneid oli mul kaasas lausa 3 tükki.

Alexanderplatz:

Badeschiff, kuhu suundusime, asus taas selles hipsterlikumas Berliinis. Oli, mida pildistada:

Kuigi Berliinis elab 3.6 miljonit inimest, siis ei oodanud me ikkagi, et suvalise esmaspäeva õhtul on rannabaari sisenemiseks 45 minutit oodata vaja. Õnneks läks üle ootuste hästi ja 45-st sai ainult 25.

Jahutust pakuti ka:

Badeschiff oli täiega äge. Keset Spree jõge oli ehitatud 2 meetri sügavune bassein, mis pakkus ideaalset jahutust sellele Vahemere kliimale, millega meid siin viimastel päevadel õnnistatud oli.

Päike, vesi, burgerid ja limps. Eriti-eriti mõnus õhtu ja ideaalne sinine lõpetus sellele päevale. Nii vinge!!

Enne kojuminekut tähistasime reisi lõppu kohas nimega White Trash Fast Food, mis osutus peidetud kalliskiviks keset laohooneid. Kristi mõtles kohe, et võiks Eestisse ka sellise basseinikoha ja baari teha. Kui baar oleks veel võimalik, siis basseinipleissi kahe nädala kasumiga ja ülejäänud aasta kahjumiga poleks küll mõtet pidada. Eesti :) Aga ägedas Berliini baaris lõime klaase kokku ja leidsime, et ikka maru äge reis on olnud: hea ilm, palju muusikat, piisavalt sporti (24-tuhandesed sammupäevad jne), lahedad inimesed. Hipireis õnnestus, oo jee!

Sellist baari võiks tihedaminigi külastada:

Koduteel nägime veel vaatemängu kah:

Õhtul sõime ja jõime kõiksugu head ja paremat, rääkisime juttu ja muljetasime Jella ja Emmaga. Kirusime majaomanikke, et nad ikka veel sooja vett ei olnud võimaldanud :D Meil oli muidugi okei, täna tulime koju, aga nemad vaesekesed peavad nädala lõpuni sooja vett ootama.

Lõpetuseks üks rõõmus pilt Emmast ja minijäätistest:

Homme võtan reisi kokku, räägin plussidest, miinustest ja panen naljakad pildid üles. Stay tuned! :)

Lollapalooza Berliin

Teate, ma just kirjutasin postituse valmis, milleks mul läks aega 2 tundi ja nüüd see kustus ära. Ma ei ole üldse rõõmus praegu. Mul on kahjuks ka liiga vähe aega, et teksti uuesti kirjutada (mida oli megalt palju), seega ma panen ainult pilte. Sorri. Ja jah, proovisin Undo kõiki võimalikke variante ja midagi ei tööta.

Okei, katse 2.

Igastahes eile oli meil siis Lollapalooza külastuspäev, millest kogu reis alguse saigi: Kristi pakkus mulle piletit festivalile ja edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Kristi oli kontserdi pärast väga elevil, mina olin nii-öelda mõõdukalt elevil ja seega juhtuski nii, et kui mina blogikirjutamise lõpetasin, oli Kristi juba festivalil. Ma võtsin endale veitsa aega, sõin ja tšillisin ja siis kell 1 hakkasin lõpuks sättima.

Kohale jõudsin kell 3. Treptower park, kus festival toimus, oli meie peatuspaigast muidugi omajagu kaugel ka ja ronge pidi vahetama lausa kaks korda, aga 2-tunnises minekuajas mängis olulist rolli fakt, et ma läksin maha vales peatuses ja seega kõndisin maha kogu suure ringi ümber hiiglasliku pargi, et Idaväravasse jõuda. Kui kohale jõudsin, olin selle päeva sees teinud juba 10 tuhat sammu ja mu jalad valutasid megalt, rääkimata sellest, et kuuma oli no 30 kraadi ikka. Eelmine pilt on peatusest, kust maha läksin, sest kõik festivaliminejad läksid :) :) Karjaloom.

Idaväravas anti mulle käepael ja sobrati veitsa kotis. Vaadati, et mul suuremat kui 35mm objektiivi kaasas pole, olin tegelikult kogu fotoka koju jätnud, sest fixi mul pole ja seega ei tasu fotoka kaotamisega riskida. Üks kutt võttis mu seljakotist välja ka juukseharja ja küsis ärritunud toonil: "What is this?? What is it??" No ma ei tea, juuksehari äkki? Õnneks nad mu lemmiku roosa juukseharja lubasid ikka kaasa võtta. Ma tõesti ei tea, mida kurja ma sellega teha saaks... Veepudeli aga konfiskeerisid. Kristi juttu järgi mäletasin, et vett sai vist nagu kaasa võtta, aga mul läks kõrvust mööda, et ainult tetrapakis. Te olete kunagi tetrapakist vett joonud? Veits kummaline pole või nii?

No mõne jaoks töötas:

Pärast väravajama tahtsin süüa. Leidsin Kristi telefoni laadimispunktist ja hipid ühinesid taas. Jõlkusime ringi, ma sain nuudleid ja kana. Oli väga tšill.

Rahvast oli muidugi megalt, rohkem, kui laulupeol kindlasti. Seega ilmselt üle 100 tuhande. Kristi pakkus isegi 200 tuhat, aga no kes teab. Meie 100-tuhandeline silma järgi pakkumine ei ole just kõige tõenduspõhisem tegevus ka :D

Rahvast oli ka igasugust. Enamjaolt ikkagi hilisteismelised oma napaka jutuga, aga ka vanemaid ja isegi päris pensionäre nägin. Osadel olid lapsed kaasas, mille suhtes mul veitsa vastastikused tunded on. Nii 7-aastane on vb mõistlik kaasa võtta, aga oma beebikest sinna tolmu ja suitsu ja bassi sisse tuua on ikka veidi kahtlane. Osad olid lapsele kõrvaklapid pähe pannud, aga osad olid ka ilma. No ma ei tea.

Ilm oli aga väga soe ja mõnus. Päike siras ning 30 kraadi olid kindlasti paremad kui vihm ja külm, mida Kristi näiteks ka mõnedel teistel festivalidel kogenud on. Mul oli lausa veitsa kahju, et ma mingit lohvakat hõlsti selga polnud pannud. Osa naisi oli muidugi ka pesuväel, aga ma veel nii julge festivalikülastaja pole.

Kuiv ja soe olid tegelikult natuke halvad ka, sest kõik tolmas. Päris suur hulk liiva ja muud tõusis õhku, kui kogu see 100 000, või mis ta oligi, väljakutelt üle käis. Ma oleks imselt isegi 10 eurot ühe respiraatori eest välja käinud. Sama tunne kui Aasias.

Tolmust hoolimata tundsin end sisse elades väga hästi. Inimesed olid rõõmsad ja tantsisid ja naersid ja tantsisid ja jälle naersid. Mind teeb selline vaatepilt alati väga rõõmsaks. Põlise ekstraverdina armastan inimesi väga ja suured massid on minu jaoks lausa midagi ülevat, viivad mu eufooriasse :) Ma olen lihtsalt nii õnnelik, kui inimesed on õnnelikud.

Mõned festivalikülastajatest valisid ka muid viise kui muusika, et end õnnelikuna tunda. Siin on järjekord Manhattani meigiputka ees, kust endale sädelevat möksi näo peale saab:

Õlut oli festivalil palju. Õlleseljakottidest lasti lava ees olevatele inimestele õlut topsi sisse otse seljakotivoolikust. Õlu maksis ka üsna vähe võrreldes kokaga. Kui koka oli 4 euri pudel, siis õlu oli 4.50 tops.

Ka süüa sai piisavalt. Antud pildil pisipannkoogid Nutellaga. Kui head need olid...

Ja kui on õlu ja söök, siis peab olema ka vets, sest pargis puu all käia ei tahaks keegi. Vb mehed ainult :D Vetsud olid täiesti normaalsed, ainult käsi pesta ei saanud, mis mulle kohe üldse-üldse ei meeldinud. Aga no vähemalt pakkusid nad desinfitseerimisvahendit.

Toilet runaway:

Bändidest kuulasime kõigepealt The Temper Trapi, mille harmonts ja lood olid enam-vähem, aga kelle lauljal oli kahjuks probleeme nootidele pihta saamisega. Years & Years meeldis täiega, see geipoiss oli väga sõbralik ja lihtsalt kuidagi selge pilguga. Milky Chance kuulasime kaugelt, täitsa okei. James Blake ei avaldanud erilist muljet.

Pärast mõningat ringitöllamist läksime suurte lavade juurde tagasi. Kristi otsustas Radioheadile koha sisse võtta, sest rahvas hakkas kogunema juba 2 tundi enne kontserdit. Mina mõtlesin, et lähen ootan siis Major Lazerit. Ega ma mingi suur fänn ei ole, aga mõnda lugu tean ja need mulle päris meeldivad, seega miks mitte. Ootamine veitsa sakkis küll, sest nii suure rahvamassi peale ei olnud seal netti ja kuna ma olin selleks hetkeks olin pooleldi põrsaks muutunud, siis nende räpaste kätega oma uut Osho raamatut ma ka puudutada ei tahtnud. Aga noh, vaatasin siis inimesi ja mõlgutasin niisama mõtteid, kolmveerand tundi läheb tegelikult ruttu.

Kui Major Lazer lõpuks peale tuli, olin mina rahva keskelt juba minekut teinud. Seal läks ikka maru kitsaks ja pärast seda, kui kolm soome piffi mulle oma tagumikega ette seisid, ei tahtnud ma seal enam üldse olla. Muidugi oli asi ka selles, et tolmu lendas tohutult ja mingi hetk avastasin, et köhin musta röga. Arstisõbrad, te teate, mida tunnen. Selle tunde nimi on jälestus og hirm.

Tantsisin ääre peal teistega koos. Taaskord see ühtsusetunne - inimesed liiguvad samas rütmis, laulavad sama viisi, rõõmustavad sama muusika üle. See kõik on kirjeldamatult ühtne. Sellistel hetkedel ma tunnen, et maailmas on veel lootust. Me ei ole liigina veel hukule määratud. Me suudame koos tantsida.

Major Lazer ise aga mingit pinget küll ei pakkunud. Nad olid laval uskumatult nõmedad, niisugune lame šovinism ("German women are the sexiest in the world!!") ja mõttetu jura ("Now everybody take off your shirts!"), et ma pärast viite tantsu läksin juba Radioheadi lava poole tagasi. Ma kuulan seda bändi edaspidi ilmselt uue kõrvaga kohe.

Radiohead oli imeline. See oli puhas kunst, puhas ilu. Nad ei pea mingit etendust tegema, kõik tuleb loomulikult. Thom Yorke ütles kokku ehk 4 lauset mitme tunni jooksul. Küsis: "Are you happy?" Mõtlesin kontserdi ajal ka, et kuidas nende muusikat kõige paremini kirjeldada. Mulle tuli pähe see õlest tehtud kujund, mida Eestis jõulude ajal lakke riputatakse - kerge, osaliselt struktureeritud, aga jätab väga palju ruumi. Nad jätavad võimaluse hingata. Ja kogu struktureering on täiesti täiuslik. Rahvas, kes neid fännab, on ka veidi teistsugused inimesed minu meelest. Laulavad rõõmuga sellest, et on veidrikud ja et eile ärkasid üles sidrunit imedes. Ja nii ongi. Radiohead on kunstiteos iseeneses. Väga tore oli pärast kaheteistaastast tutvust läbi helilainete neid ka päriselus näha. Kristi oli neid näinud ka varem, aga tal on Radioheadiga hoopis tugevam side ka. Kui Jella korterikaaslane Emma küsis, et kuidas oli, siis Kristi vastas: "I cried like a baby".

Meie kokkusaamise koha olime hästi valinud. Leidsime ilma internetita teineteist väga ilusasti üles. Ja siis ei olnudki midagi muud teha kui massiga kaasa minna ja kodu poole tatsata. Rahvamass tekitas taaskord palju tolmu, panin kostüümi selga (kui vaatate nüüd, et ma mingi imelik, siis enda kaitseks võin öelda, et ma polnud üldsegi mitte ainuke):

Pärast kontserti olime läbi nagu läti rahad. Samme tuli ikka 24 tuhat ära, meie jalad olid nii nii väsinud, seljad ka. Lisaks kõigele nägime me välja nagu põrsad. Võib võrrelda ka pomšidega, kes pole ennast kaks nädalat pesnud.

Eriti irooniline oli muidugi fakt, et Jella juures ei olnud sooja vett juba mitu päeva. Poogen. Ilma sooja veeta küürisime ja küürisime oma jalgu ja juukseid ja silmi ja siis vajusime kohe magama.

Kui festivali alguses mõtlesin, et never again, siis praegu mõtlen, et varsti jälle. Aitäh, Kosmos! Aitäh!