Küll aga käisin ma ratsamatkal! Üritan ikka kord aastas ratsamatkale pääseda ja nautida seda, et ma lapsepõlves korralikult ratsutama õppisin. Ratsutamine on kindlasti üks neist kasulikest oskustest, mida ka täiskasvanueas vaja on läinud. See on andnud mulle nii palju! Eelmisel aastal kahjuks matkale küll ei pääsenud, sest veetsin enamuse sellest rasedana, aga 2018 käisin lausa kahel matkal: Hawaiil ja pulmareisil Madeiral. Mõlemad üliägedad!
Sel aastal otsustasin, et Villet kaasa ei võta. Kui muidu võib öelda, et kahekesi jõuame kiiremini ja kaugemale, siis kahjuks ratsamatkal see nii ei ole. :D Kui Ville ükskord traavi sõitma õpib, siis miks mitte, aga otsustasin, et seni käin koos Ville vennatütre Triinuga. See 10-aastane tüdruk on juba aasta aega ratsatrennis käinud ja sõidab ilusasti. Ehk võtame kunagi kahepeale isegi hobuse? Saab näha.
Eestis olengi väljaspool tavalisi trenne ainult korra ratsamatkal käinud. See oli 2017 Arma talus Läänemaal, üks igati tore kogemus. Sel korral otsisin midagi Tallinnale lähemat ning valikuid oli mitmeid. Lõpuks tundus Vihterpalu Tall kõige huvitavam. Tallinnast tunnise sõidu kaugusel, Lääne-Harjumaal. Millegipärast ma hetkel nende kodulehelt matkade kohta infot ei leia, aga paar nädalat tagasi oli veel olemas. Matka kestvuseks oli umbes 2 tundi ja hinnaks 35.- inimene.
Kohale jõudes oli tallis palju rahvast. Noored panid muudkui hobuseid valmis ja tundus, et ei teagi, kuhu minna või mida teha. Triin, kellega matka kokku olime leppinud, tuli aga pea. Ta küsis veel korra meie oskuste kohta ning andis meile vastavad hobused. Mina sain kaunitari Blacky ja Triinu sai vanaproua Linda. Kohe, kui Blackyt nägin, armusin. Kas on ilusamat hobust nähtud? Mul oli nii hea meel, et just Blackyga sõita sain.
Kuna Blacky oli juba valmis pandud, siis asusime Triinuga ühiselt Lindaga tegelema. Puhastasime ta ära, rääkisin varustusest ja sellest, kuidas valmis panna. Eks ratsakoolis õpetatakse muidugi ka, aga mul oli hea meel, et sain talle uusi teadmisi jagada.
Kokku tuli meid matkale 16 inimest. 16! Ausalt, nii suure seltskonnaga ma ei olegi kunagi käinud. Triin ja ta abimehed aitasid algajamad platsile, pingutasime hobustel sadulavööd ja istusime selga. Matk võiski alata!
Sõitsime hanereas mööda kopliääri otse männimetsa, kõik me 16. Väga uhke tunne oli! Tulid ka algajad, kes ilmselgelt polnud ratsutamisega palju tegelenud. Seda järeldasin riietusest ja kehahoiust... Kes esimest korda kunagi ratsamatkale lähevad, siis minu soovitused - pange selga liibuvad püksid ja kindlasti pika säärega sokid. Kui teil on sellised sukad, mis ulatuvad põlvedeni, siis see on veel parem. Ilma spetsiaalse varustuseta saavad jalad hõõrutud. Kätte võite panna kindad, kui ei taha, et 4. ja 5. sõrme vahelt nahk maha kulub. Jalga peaks panema kinnised jalanõud. Mida tugevamad, seda parem. Hobused võivad vabalt varbaluu katki astuda, kui nad õhukeste tenniste peale koperdama kipuvad. Seda vahel ikka juhtub. Mina võtsin kapinurgast oma ratsariiete koti ja rõõmustasin suuresti, et kõik esemed mulle ikka veel selga läksid.
Esialgu muretsesin, et kuidas nad küll meid kõiki haldavad seal matka peal. Hobused on ju karjaloomad ja käituvad nii nagu enamik ees teeb - see tähendab, et kui eesots paneb galopis ajama, siis ilma heade juhtimisoskusteta oleks kindlasti raske teisi tagasi hoida. Pean siiski väga-väga kiitma Vihterpalu Talli süsteemi. Neil on nimelt niimoodi, et alguses sõidame kõik koos ja siis eraldub kamp sõitjaid, kes ainult sammu teevad - päris algajad. Edasi sõidame grupiga kuniks küsitakse, et kes galoppi oskab ja tahab teha? Kes ei oska või ei taha, need taas eralduvad järgmise juhiga kõrvalrajale. Samamoodi, kes pigem aeglasemalt sõita tahab, need tulgu etteotsa. Väga hästi seatud, ma kohe imetlesin seda mõistlikkust.
Meie sõitsime Triinuga kõiki kolme allüüri - nii sammu, traavi kui galoppi. Triinu polnud ju kusjuures kunagi varem galoppi teinud. Linda oli aga väikese sammuga ning teiste kiirema traavi peale juba kepsutas galoppi. Mina sõitsin Triinu ja Linda taga ja vaatasin, et püsib teine ju väga ilusasti hobusel seljas. Kui siis küsiti, et kes galoppi teevad ja kes traavigruppi eralduvad, siis Triinu tahtis ka galoppi teha. Kuna ta sinnani oli ilusasti seljas püsinud, siis mõtlesin, et mis seal ikka, proovime siis.
Oh, milline vabadusetunne see on, kui saab keset männimetsa hobusel ringi kapata. Olime üsna hanerea lõpupoole ja kimasime ikka korralikult. Vahel võttis endal hinge kinni ja muretsesin, et kas saan ikka hobuse ohjamisega hakkama. Sain ilusasti. :) Triinu sai ka, tubli tüdruk! Sama julge kui ma ise 10-aastasena. 31 on aga juba teine teema. :D Pärast galopitiire tegime pildistamispeatuse. See on ka tore, et nad sellise asja sinna matka sisse on pikkinud. Neil on isegi oma gmaili kaust, kuhu matkapilte üles panevad. Tänapäeval tahavad ju inimesed kõike jagada, nii ka mina. Tore, et need pildid saime!
See poolteist tundi, mis metsades veetsime, läks kiiresti, aga samas oli füüsiliselt ikka omajagu raske. Polnud ma ju ligi aasta aega suuremat trenni teinud. Pärast ütles Triin, matkajuht, et teinekord võib teha ka 4-tunnise matka. Ei tea, kas jõuaksingi... Samas usun, et kokku ka ei kukuks. Üks asi oli siiski kurb - nimelt sünnitusel murtud sabakont andis tunda. Ka nüüd, paar päeva hiljem, on veel valus. Läheb see valu kunagi ära? Ka seda saab näha. Kui ka ei lähe, siis kord aastas matkal käia jõuan ikka.
Tagasi tulles ootasid meid Ville ja poeg. Olime väsinud, kuid rõõmsad. See oli ikka üks tore kogemus! Vihterpalu Talli soovitan väga - toredad inimesed, toredasti korraldatud matk ja hobused on head - keegi ei ehmatanud ega susserdanud, väga turvaline tunne. Pärast Triin ütles, et nad käivad tavaliselt ka mere ääres, seega kes läheb, siis saate ka sellist ägedust kogeda!
Meie poeg aga nägi elus esimest korda hobuseid ja paistab, et talle meeldis.
Mida põnevat ise suvel ette olete võtnud?
