Narva-Jõesuu ja Meresuu SPA - väga positiivne üllatus

Üleeile täitus meil Villega 3 aastat abiellumise päevast. Olin juba ammu plaaninud selle päeva veeta spaas, kuigi, nagu varem maininud olen, ei ole ma just suur suvine spaafänn. Minu meelest käib spaa kokku lörtsi ja rõskusega, kus siis soojas vees ulpides kehva suusailma vastu kaitset saab koguda. Otsustavaks sai siiski mu õe ja õemehe kingitus mulle ja Villele, mille realiseerimistähtaeg kohe-kohe kukkuma hakkas. Nimelt kinkisid Saskia ja Tihhon meile kinkekaardi, mida võis kasutada valitud spaades üle Eesti. Valikus oli vist ligikaudu 7 spaad. 

Meil oli siiski üks mure - kuhu panna meie pooleteistaastane põnn? Minu unistuseks oli veeta aastapäev kahekesi ilma lapseta. Seda polnud me teinud ju lapse sünnist alates, ikka oli üks meist lapsevalves. Jah, oleme teinud ligi poolsada mõnetunnist deiti, kuid terve ööpäev kahekesi on ikka midagi muud. Õnneks on meie elus mu õde Saskia, kes avasüli meie väikese poisi hoida võttis. Kuna mu õde elab Jõhvis, siis valisimegi Meresuu spaa, sest Jõhvist Narva-Jõesuusse on umbes 40-minutiline autosõit. 

Narva-Jõesuus olen tegelikult juba ühes spaas käinud, see oli Nooruse spaa, mis oli enam-vähem okei koht. Mäletan mõnusat jaapani vanni, kloorihõngulist suurt mullikat ning veidi liiga kõva muusikat hotellirestoranis. Meresuu spaa osas olid mul enam-vähem samad ootused. 

Kohe alguses tundsin, et need ootused saavad ilmselt ületatud. Hotelliteenindajad olid väga-väga viisakad, rääkisid korrektset eesti keelt, seletasid kõike, mida vaja oli. Meresuu, olete personali valikul väga head tööd teinud! Viis punkti! 

Meie tuba oli nn. tavatuba. Mul on hea meel, et hotelli 11 korrusest paigutati meid seitsmendale merevaatega tuppa. Olin broneerinud "Aeg maha" paketi tavatoaga. Selles sisaldus lisaks toale piiramatu spaasissepääs, hommikusöök ja õhtusöök bufees ja siis veel mõlemale üks väike hoolitsus ka. 

Üllatus number kaks oli meid hotellitoas ootav jahe šampus ja puuviljavaagen. Wow! Seda meie paketis küll ei olnud... Äge! 

Kõigepealt otsustasime, et sõidame veidi Narva-Jõesuu peal ringi. Eelmisel korral oli nii vihmane ilm ja peale spaa me kusagil ei käinud. Sel korral tahtsin näha, milline see linn siis õieti on. Hotelli fuajeest sai laenutada jalgrattaid, millega mõnusas suvepäevas ringi vurada. Ideaalne ajaveetmisviis kolme euro eest tunnis. Mulle väga meeldib jalgrattaga sõita. 

Peatusime pargis ja otsustasime, et teeme romantiliselt rotundis pilte. Ikkagi pulma-aastapäev ja puha... 

Pärast liialt paljude selfide tegemist (Ville arvates) suutsin lõpuks klõpsimise lõpetada ning märkasin, et poseerides olin oma käe mitmest kohast linnukakaga ära määrinud. Oh, seda Ville naeru. Salfakaid ka polnud... Üritasin siis selles veekogus veidi puhtamaks saada, aga kuna kaldad olid parasjagu kõrged, siis Ville hoidis mind igaks juhuks puusadest kinni kuni ma seal lombis käsi pesta üritasin. Võis väga lõbus vaatepilt olla. Romantika missugune :D! 

Sõitsime nii kaugele põhja kui piirivalve lubas ja nägime Narva jõe teisel kaldal Venemaad. Ausalt öeldes läks süda soojaks. Mitte, et ma Venemaad nii väga armastaks, aga meelde tulid mitmed varasemad reisid Venemaale ja kõik need ilusad hetked. Venemaa ja selle rahvas on meile tegelikult palju lähemal, kui tahame tunnistada. 

Narva-Jõesuu randadest olete kuulnud? Kui ei, siis ühte peab küll ütlema - need on veel ilusamad kui Pärnus. Kilomeetrite kaupa liivaranda, taustaks männid ja kerge suvine briis. Sügavasse vette jõudmiseks peab kaua kõndima, aga vesi oli soe ja lastel oli lõbus. Ka suurtel lastel. :) 

See rattasõit oli vist üks mu lemmikosadest kogu minipuhkuse jooksul. Suvine ilm, tuul kõrvus vuhisemas, rohelus ümberringi - see ongi paradiis. Narva-Jõesuu on väga väike ja väga armas. Nägime kahte toidupoodi (Maxima ja Coop), ühte linnavalitsusemaja, palju-palju ilusaid villasid, millest osa ka rendiks olid ning armsaid väikeseid majakesi, mis võisid vabalt kellegi vanaema suvekoduks olla. 

Kell 18.00 realiseerisime oma paketi hoolitsuste vautšerid. Hoolitustest oli meil võimalus valida umbes kuue erineva miniprotseduuri vahel, päris massaaže polnud ega muid teraapiaid, olid erinevad veemassaažid, parafiin kätele jms. Me polnud Villega kunagi ühtegi proovinud, ma võtsin siis massaaži vesivoodil. Kõlas põnevalt. :D Välja nägi see nii, et pikutasin soojendatud vesivoodil nagu 00-ndate rikkur oma magamistoas ning vesivoodi sees suristas 15 minutit mööda mu selga massaažijuga. Tegelikult oli lausa päris mõnus. Ville nautis paar tuba edasi veemassaaži jalgadele, mis tema meelest oleks võinud isegi tugevam olla. 

Õhtusöögile panime end ilusasti riidesse, mis sest, et oli buffeetoit. Meil oli tähtpäev! 

Pakuti kartulit ja pastat ja siga ja kala ja igasugu salateid ja rullbiskviiti ja muffineid ja kohvi ja teed. Söök polnud erakordne, aga oli okei. Paremat buffeed kui Vihula mõisas oli, ma saanud pole. Aga ega ma ei kurda ka, söök oli tegelikult tõesti okei, ma pole ju tegelikult eriline gurmaan. 

Spaa oli kolmandaks suuremaks üllatuseks - nii ilus, nii soe, nii maitsekas! Veekeskus polnud liiga suur, koosnes laiemast pearuumist ning eraldi saunaosast. Suures peatoas oli suur bassein, veevooluga väiksem bassein, lastebassein ja madal massaažibassein lapsevanematele, et neil oleks ka võimalus lõõgastuda kuni lapsed madalas vees mängivad. (Jah, ma vaatangi kõike nüüd lapsevanema pilguga). Lisaks ümmargune suur mullivann, mingi jalavannike, äkki veel midagi? Tunne oli igal juhul hubane, mida veekeskuse kohta ei saa just tihti ütelda. 

Saunad olid nii-nii ilusad! Neil oli kaks aroomisaun, aurusaun, kadakasaun, soolasaun, soolakivisaun, leilisaun, kuum jaapani vann (mullidega!), soojad kivitoolid, mille taga sai kivilaua peal malet-kabet mängida... Väga positiivne üllatus! Igati maitsekas, kuidagi intiimne olemine. Taustaks mängis meditatsioonimuusika, selline päris meditatsioonimuusika, mitte paani flöödid. Jah, see saunaosa meeldis mulle ikka väga. 

Üks positiivne aspekt suvisel ajal spaas käies siiski on - uksed on kogu aeg lahti ja õues saab olla ilma, et kangeks külmuks. Õues oli soe köetud bassein ja külm bassein, kuhu pärast leilisaunast tulekut sisse hüpata. Pea kõik lamamistoolid olid hommikuti päevitajate poolt hõivatud. Noh, mitte, et ma nendele kandideeriks, ma ei harrasta päevitamist pea mitte kunagi - vastik tegevus, pea läheb uimaseks ja nahk vananeb topeltkiirusega. Küll aga istusime me omajagu seal soojas basseinis. Rääkisime Villega elust ja maailmast ja kõik oli täpselt nii hea nagu see meil alati olnud ongi. 

Üle väga pika aja võtsime me baarist ka paar kokteili, Ville rummi ja koola ja mina pina colada. Tore vaheldus. :) 

Mojito-nimelisest baarist võetud joogid ei jäänud päeva ainsateks jookideks, meil oli ju veel terve pudel vahuveini. Ei olnud seda enne lahendama hakanudki, mulle isiklikult väga ei sümpatiseeri see pea hajevil olek, tahtsin ikka võimalikult kaua teravana püsida. :D Aga pärast kokteile võtsime ette küll. Juhtus isegi nii, et sattusime tagasi tuppa minema just päikeseloojangu ajaks. Organiseerisime siis kiiresti jälle ilusad riided selga, võtsime oma šampuseklaasid ja Saskia kingitud Raffaellokarbi ning sõitsime liftiga 10. korrusele päikeseloojangut nautima. See oli üllatus number 4 - täiesti täiuslik vaade merele ja rannale ja loojuvale päikesele. Ma tundsin ennast nagu naiskangelane kusagil romantilise filmi lõpus, kes selle unistuste mehega kaunilt elu lõpuni õnnelikult koos on. Plaanimegi olla. 

Kuigi need kaks udupead olid kaasa võtnud ainult lühikeste varrukatega riided, siis otsustasime pärast loojangut ikkagi natuke õhtujaheduses ringi jalutada. Tegime väikese tiiru randa, nautisime roosat valgust ning tõrjusime sääski. 20 minutist piisas küll. 

California? Eip, hoopis Narva-Jõesuu. 

Hotellitoas sõime ära ülejäänud snäkid, lugesime raamatuid, puhkasime. Eks lapsevanemluse juures kõige raskem ongi, et ei ole sellist niisama olemise aega, kogu aeg peab midagi toimetama. Nüüd nautisime täiega, et lihtsalt ei olnudki midagi, mida tegema pidi. Olime ja lebotasime täiesti niisama. 

Öö magasime hästi, ükski laps ei kisanud, sääsk ei söönud ja keegi ei norsanud. Tekid olid ehk veidi liiga kitsad, et end korralikult rulli tõmmata, aga see oli väike mure. Kui on vaikus, on juba enamik soovidest täidetud. 

Hommikul sõime, jõime ja ujusime. Kell 12 lõppes meie spaapuhkus ja kogu tagasitee mõtlesime, et see on üks toredamaid spaakogemusi siiamaani. Lapsel oli terve selle aja tädi juures tore, magas samuti kogu öö ning sõi kõike, mida ette anti. Meil tõesti oli ideaalne pulma-aastapäev. Aitäh, Saskia ja Tihhon! :) 

Läheb kordamisele! 

Nooruse spaa

Ma ei tea, kuidas teil, aga mul on küll sügis käes ja ellujäämiskursused peal. Olen ka varem maininud, et november tundub mulle pea igal aastal karistuseks kogu aasta pattude eest, aga ikkagi tuleb üllatusena, kui jube see hilissügisene ilm ja pimedus ikkagi on. Viimased aastad on just oktoober-november olnud see aeg, kus mõtlen Eestist ärakolimisele. Kuhugi sooja ja valgesse... Te ka nii mõtlete?

Teine võimalus muidugi on kolida spaasse.

Nooruse spaa asub Ida-Virumaal Narva-Jõesuus. Enamikule mitte just eriti lähedal, eksole? Samas positiivse külje pealt - üks väike roadtrip ning juba ongi tunne nagu sõidaks puhkusele, kaugele Tallinnast ja Tartust. Väga hea ja soodne alternatiiv, seega miks mitte proovida?

Tuleb tunnistada, et need pildid, mida teiega siin jagan, ei ole siis eelmisest nädalavahetusest. Need on tehtud suvel. Kuigi jah, ilm oli umbes sama räbal. :D Läksime Ville, mu õe Saskia ja tema pojaga spaasse Saskia ülikoolilõppu tähistama. Sellised tähistamised on mulle väga meeltmööda! Vihma kallas, tuul oli külm, aga Nooruse spaa kostitas meid sooja õhu ja uue veekeskusega.

Noorus SPA Hotel on suur kompleks, seal on 114 numbrituba, konverentsikeskus, restoran, baar ja pubi ning sauna- ja veekeskus oma 8 sauna, 25-meetrise basseini, lasteala ja mullivannidega. Ilmselt saaks rahulikult puhata ka nädala ja ikka avastaks uusi kohti, prooviks uusi hoolitsusi või vaataks aknast järjest muutuvat merd.

Merd saab vaadata ka basseinist juues samal ajal jäätisekokteili (peaaegu nagu palmisaarel või mis?):

Ma pole Eestis küll kõiki spaasid väisanud, kuid Laulasmaa spaa ja V-spaa Tartus on kindlalt lemmikud ja nendega võrdlen muid kohti ka. Kohe, kui Nooruse spaasse jõudsin, saingi positiivse üllatuse osaliseks - neil on jaapani vann! Kui ma kunagi rikkaks saan, siis lasen sellise oma villasse ka ehitada, seni aga külastan Laulasmaa spaad või nüüd siis ka Nooruse oma. Jaapani vannis istumine on lihtsalt üks mu lemmiktegevusi üldse ja absoluutselt tõhus antidoot novembri ilmale. Plusspunktid Nooruse spaale!

Teine asi, mis mulle meeldis, oli suure basseini olemasolu. Jah, ega ma ise sinna ei läinud sel korral, kuid kui näiteks nädala hotellis veeta, siis bassein kulub ikka väga marjaks ära. Kui niisama sooja minna, siis palun ei - vesi on liiga külm. :D

Samas jälle - mõnele külm väga meeldib. Ka selle peale on Nooruse spaa mõtelnud, sest välibassein on täiesti toimiv. Jälle nagu Laulasmaal. Samuti on Nooruses ilus suur saun vaatega välibasseinile. Saunast pilti ei ole, aga välibasseini "uks" on selline:

Külmavarestele on lisaks jaapani vannile ja saunadele ka soojad pingid üles pandud - mina jälle naudin. See soe seljatugi, mmmm.... Ka poistele meeldis:

Kas märkasite juba, kui ilusaid värve ja uhket mosaiiki sisekujunduses kasutatud on? Visuaalselt on Nooruse spaa küll väga mõnus. Eks ta ole uus ka, avati ju alles paar aastat tagasi. Beež ja helesinine loovad üldse väga luksusliku combo:

Miinuspoole pealt - mullivannides oli ilmatuma palju kloori. Ville ei saanudki seal kaua olla ja isegi minul hakkas lõpus pea paksuks minema. Mullivann on jälle koht, kus tavaliselt istuksin tunde, kuid seal ei õnnestunud. See ei ole muidugi ainult Nooruse spaa eripära, ka VSpas on sama seis. Kusagilt lugesin, et kloorilõhn tuleb juurde siis, kui keegi vette pissib. Veits uskumatuna näib, et kõik mudilased just mullivannis pissil käivad...

Timil kah kloorist juba pea sassis:

Pärast spaas käiku tõuseb mul alati lisaks tujule ka söögiisu, vahel isegi nii palju, et on tunne nagu poleks päevi süüa antud. Jumal tänatud, et Nooruses kohe ka restoran oli ja nagu spaagi, ikka üsna uhkes stiilis.

Toidud olid vist okei, ma ausalt öeldes isegi ei mäleta enam. Mäletan vaid seika, et nad olid tõlkinud "Today's special" eesti keelde kui "Tänapäeval pakutakse..." ja et lõuna ajal mängiks restoranis taustaks vene ööklubimuusika. Eks huumorit peab ka olema. Samuti on puudulik nende kodulehekülg, mida täna tudeerisin ja kust ikka päris palju vigu leidsin. Vast teevad mingi hetk korda.

Kokkuvõttes ütleks, et tegelikult tasub täitsa minna, eriti kui Narva-Jõesuus ka veel ringi käia, mida meie kahjuks ajapuuduse tõttu teha ei saanud. Samas pole ka hullu, võib ka kogu aja spaas veeta, sest see on minu meelest eesti kliimas ikkagi parim alternatiiv lõunamaareisile.

Rõõmus Saara spaas:

Alutaguse seikluspark

Taaskord on kätte jõudnud sügis ja sellega koos ka ema sünnipäev. Kaks aastat tagasi olen ema sünnipäeva tähistamisest kirjutanud siin ja muidugi võib ka meie eelmise aasta Barcelona reisi sünnipäevatähistusena arvestada.

Sel aastal soovis ema sünnipäeva puhul midagi aktiivsemat ette võtta. Otsustasimegi Saskiaga, et viime ta Alutaguse seiklusparki. Tähistasime uue päikeseringi algust (või ka vana lõppu, kes kuidas soovib) ühel armsal septembriselt pilvisel, aga siiski piisavalt soojal laupäeval. Plaanisime kohale minna kohe varahommikul, aga kuna talvepuud vajasid ritta ladumist, siis kohale jõudsime keskpäevaks. Energiat oli töötegemisest hoolimata palju ja meel püsis reibas:

Esiteks tuli lahendada probleem Timiga, Saskia pojaga. Teda nimelt põhirajale veel ei lubatud, 20cm jäi pikkusest puudu. Seega lubati ta lasterajale. Olime alguses päris hämmeldunud, et kas see kuue-aastane tõesti üksi võib niimoodi mitme meetri kõrgusele turnima minna, aga instruktor ütles, et võib-võib ja enne oli ta ka e-kirjas maininud, et keegi teda sealt kaugelt vaatab. No... Maru kahtlane, aga mis me ikka teha saime. Erinevalt meist sai Tim ka kiivri:

Lasterajal on muidugi see positiivne asi, et konks kinnitatakse nööri külge, kust lapsed seda ise ära võtta ei saa, ainult edasi saavad ajada, seega pole ohtu, et nad kusagilt maha kukuks. Ainult rippuma või kinni võivad jääda ja eks nad siis juba häält tee. Instruktorihärra kinnitaski Timi nööri külge ja nii ta üksinda rajale jooksiski:

Meie aga liikusime edasi kohustuslikule minikoolitusele, mis osutus üheks naljakaimaks pooltunniks sellel päeval. Esiteks näitas instruktorionu meile varustuse peal olevat kolme konksu ja seletas armsa venekeelse aksendiga, et millise nööri või teise konksu külge ja millal neid panna tuleb. Siis lasi ta meil proovirajal proovida. Vahel läks ikka valesti ka, sest esialgu tundus kõik päris segane. Pean mainima, et instruktorihärra jutt oli ajuti ikka täiesti arusaamatu... Muigasime seal isekeskis ja proovisime viisakaks jääda, aga kui me veel nägime, kuidas ta meiega koos alustavale kurttummale perele sama teksti selgeks üritas teha, siis oli mul küll sama tunne kui vahel EMOs purupurjus inimeste hala kuulates - no nii raske oli naeru tagasi hoida. Kui kurttummad valesti tegid, siis ta tegi kohe kõvemat häält, mida nad muidugi ei kuulnud. Ohjeerum... Õnneks oli peres laps, kes ilmselt midagi kuulis, sest tema kaudu said ka teised lõpuks asja selgeks.

Alutagusel on kokku 5 rada. Esimene neist oli tagantjärele vaadates ikka päris lihtne, aga sellisele kõrgusekartjale nagu mina päris suur eneseületus. Kõikusime seal muudkui kolmekesi liikuvate puude ja nööride küljes. Rada lõppes aga pika allalaskmisega, mille jaoks kogu julgus kokku tuli võtta.

Saskia ei kartnud vist küll üldse:

Esimese laskumise lõpul tundsin, et olen täitsa läbi, adrenaliin tõi ka eufooria peale:

Pärast esimest rada läksime järveelaskumisele, mis kujutas endast 600 meetrit kihutamist köie otsas läbi metsa ja üle järve. Sel hetkel sain aru, et see esimene rada oli tõesti alles algus. Jumala eest! Ema läks muidugi esimesena:

See laskumine oli ikka nii kiire... Ma veitsa kiljusin, tunnistan ausalt üles. Kartsin täiega, et vastu puud lendan või midagi, meil ei olnud ju kiivreid ja ma ei teadnudki, milline see teine kallas välja näeb. Olen megalt argpüks... Ema sai must ka iseloomustava pildi:

Saskia jälle ütles, et talle nii meeldis, sest oli tunne nagu lendaks õhus. Kujutas veel Dannyt ja draakoneid ette Troonide Mängust. :D Tegelikult see oli kasulik nipp, mõtlesin järgmisel laskumisel sama, siis oli juba palju parem tunne, kuigi ega adrenaliin oma tööd ei jätnud ja süda peksis ikka üle saja korra minutis.

Hea kui neid hetki koos saab jagada, on kindlam tunne:

Edasi võtsime ette rajad 2, 3 ja 4. Need olid juba kõrgemad ning kõõluda tuli lausa 5-10 meetri kõrgusel. Samuti olid need füüsiliselt raskemad, sest nii hirmust kui tasakaalu hoidmiseks tuli kätega kõvasti tööd teha. Väsisime kõik mingi hetk päris ära, illustratsiooniks pilt väsinud Saskiast:

Ema on väga heas füüsilises vormis, jõuab raske töö kõrvale veel naerdagi:

Rõngastega ületuskoht oli füüsiliselt kindlasti kõige väljakutsuvam:

Looduses olemine oli muidugi priima. Tavaliselt on ju sõprade ja perega põhiliseks kokkusaamise viisiks üheskoos söömine või filmi vaatamine või lauamängu mängimine, aga selline looduses turnimine ja enda proovile panemine on ikka hoopis teine tera. Ühiselt kogetud kogemused jäävad kauaks meelde.

Saskia hoiab emal pilku peal, kui viimane 6 meetri kõrgusel jalgrattaga kahe puu vahel sõidab:

Siin jälle ülesanne, kus tuleb end rippu lasta ja köie abil edasi tõmmata:

5. raja peale ma ise enam minna ei jaksanudki, küll aga läksid sinna Saskia ja ema. 5. rada on selle poolest eriline, et seal on harjutus nimega Tarzani hüpe - hüppad nööriga teise puu pealt kahe puu vahele punutud võrku kinni ja ronid mööda seda üles. Nagu arvata võite, olen ilmseltgelt liiga jänes sellise tegevuse jaoks, niiet mind ei tõmmanud see kohe üldse ja isegi Saskia oli väsinud, aga kuna see oli ikkagi ema enda sünnipäev, siis tema proovis ära. Siin pilt pärast õnnelikku sooritust, võrk jääb paremale:

Pärast vägitükke olime näljased nagu hundid. Õnneks on keskuses ka kohvik, kus pakutakse lihtsaid toite hea hinna eest. Ükski pearoog ei maksnud rohkem kui 6.5 eurot. Tegime kolmekäigulise. :D

Küll oli tore see ema sünkar. Mulle ikka meeldib, kui saab uusi asju proovida, isegi kui see nõuab jubedalt eneseületust. Ja eriti meeldib mulle, kui saab seltskonnaga looduses olla. Sinna juurde võib muidugi söömine ka kuuluda.

Palju õnne, ema, ja seiklusrohket uut aastat!