Eile oli ikka mega intensiivne päev. Me tõmbasime end suht rihmaks, samas ega ise oleme süüdi, sest alustasime nii hilja. Kui oleks varem alustanud, oleks kergem olnud kindlasti.
Hommikune esimene vaade eilsel päeval, saime loomakese pildile, kui hakkasime AirBnb-st välja sõitma. Idüll onju?
Hommikusöögiks läksime ühte kohvikusse, mis minu meelest veidi liiga kallis oli. 2 võileiva, 1 koogikese ja Ville musta tee eest 30 eurot? No veidi on ikka palju. Samas eks Eestiski on võimalik samasugust raha kulutada. Sain üle pika aja lõhet süüa, see oli positiivne tegelikult.
Meie eilsesse päeva kulus 5 tundi sõitmist. Olin selle planeerinud nii, et 2 tundi sõitu, siis matk, siis teised 2 tundi, siis matk ja muud tegevused ja siis 1 tundi majutuskohta. Alustasime selle esimese sõiduga nii umbes kell 11-12.
Meie esimene matk oli kohas nimega Fernie Alpine Resort ehk siis suusamäel. See oli äge selle tõttu, et tõstukid sõitsid ka suvel, seega saime nendega üles ja seal siis ringi matkata ning pärast alla tagasi. Ideaalne viis matkamiseks, mu meelest. Suur tõus jääb ära, vaated on head ja sporti saab ka teha. Veidi kummaline oli sellises klassikalises suusakuurortis ringi käia, kui muru on roheline ja taevas sinine, aga eks elus peabki huvitavaid asju tegema.
Üles saimegi konkreetselt nende suusatoolidega. Veidi hirmus oli, et polegi mingit kindlat kabiini, vaid istume lihtsalt toolil, väike metallpulk ees. Osa sõitjatest ei viitsinud isegi seda metallpulka alla tõmmata, nii õudne oli vaadata. Ma küll harjutan end järjest tugevamaks, aga kõrgusekartus päris ära pole läinud.
Just matkajatele mõeldes neid "ühekordseid" pileteid müüakse, et saad üles ja siis tagasi. Müüakse ka päevapileteid ja need on siis enduro-ratturitele. Jah! Poleks ise ka uskunud, aga seda mäge kasutavad suvel jalgratturid, kes tõstukiga üles sõidavad ja siis ratastega alla tulevad mööda käänulisi teid ja hüppeid. Kõigil on muidugi mootorrattakiivrid, rinnakukaitsmed, sääre- ja põlvekaitsmed jne. No ikka täitsa bisnes kohe! Osa olid ikka päris väikesed lapsed, küsisin isalt, et kui vanad. Ütles, et 6 ja 8. Tubli töö!
Aga meie läksime rahulikult matkama:
Matk oli ilus ja roheline. Kohe näha, et rohkem lõunasse oleme tulnud ja nii suurtel kõrgustel ei toimeta. Nii palju lehtpuid, põõsaid, suuremaid lilli. Sõime teel metsmaasikaid, mis küll veidi veel küpsemist oleksid tahtnud, aga tegelikult ikkagi hea metsmaasika maitsega olid. Vaated mägedele ja all asetsevale külakesele olid ka super.
Kui me kaardi järgi matkamisrada valisime, siis esialgu tahtsin võtta ühe tunniajase ja mitte rohkem. All piletikioskis ütles daam aga, et need ajad on mõeldud kogu perega jalutamiseks ehk kui me kahekesi läheme, siis ilmselt teeme kiiremini ära. Tegimegi 2-tunnise tiiru umbes 1,5 tunniga.
Tobe oli ainult see, et alguses laskusime ja hiljem tõusime. Kui tagasi tõstuki juurde jõudsime, olime ikka korralikult matkanud. See tõstuk oli samas nii aeglane, et pulss jõudis normaalselt alla minna. Võrdlesime oma kella näitajaid ja seda, et kellel kiiremini pulss alla läheb, kellel kiiremini tõuseb jne. Eks me oleme kodus ikkagi liiga vähe aktiivsed, seda tunnistame mõlemad. Me pole täitsa passiivsed, Ville ujub ja sõidab rattaga ja jalutab palju, mina käin jõusaalis, aga tegelikult oleks rohkem vaja, kui niimoodi objektiivselt arsti pilguga vaadata.
Ville jahutas end. Ta on ikka pahane, et enne reisi juuksurisse ei jõudnud, üldse ei salli seda pikka tukka. :D Mulle nii meeldib!
Oleksime ajaliselt pidanud küll kohe edasi sõitma, aga tegelikult tunnistasime, et peab sööma ka. Võtsime siis pitsad, kuigi nende valmistamiseks läks ka üle poole tunni, mille lihtsalt telefonides passisime. Samas pitsad olid tõesti head, suure paksu põhjaga ja rohke juustuga.
Kell oli umbes 16. 30, kui sõitu jätkasime. Meil oli veel palju ees, tõesti olime hiljapeale jäänud.
Meie sõidu sihtpunktiks oli Watertoni rahvuspark - viimane Kanadapoolne Kaljumäestiku osa. Maastik muutus taaskord hoopis teistsuguseks ja meil oli kahju, et see ongi meie viimane aeg nende ilusate kaljudega.
Aga jõudsime kohale ning seda enne suuremat vihma, mille tulek pilvede näol end pidevalt meelde tuletas. Meie matkaks sai Bear's Hump ehk siis Karu Turi - ronisime kalju otsa, mis veidi seda turjakõrgendust meenutas.
Seekordne matk oli hoopis teistsugune kui varasemad. Matkasime 2017. aastal põlenud metsas, kuhu oli tagasi kasvanud vaid madalad taimed - põõsarinne? Puhmasrinne? See valge ja rohelise kombinatsioon oli imeline. Lisaks nägime ühte hirve ikka väga lähedalt, paari meetri kauguselt. Tal oli meist täiesti ükskõik.
Eilne matk oli vist kiiruse osas ka rekordiline. Tõusime 230 meetrit alla 30 minutiga. Me hakkame paremaks saama! See 150-ne pulss kah ei häiri enam üldse. Tead, et hakkadki hingeldama ja lähed ikka. Jahe õhk ka aitas ja fakt, et me polnud väga kõrgel, õhutihedus toetas.
See matk oli seda väärt, vaated olid lihtsalt imelised. Lasime seal ühel india isal-pojal endast pilti teha.
Selle kauni majakese nimi on Prince of Wales Hotel. Parks Canada ütleb selle kohta nii: "The hotel is named after Edward, Prince of Wales who later became King Edward VIII, and, like its namesake, it has a colourful history. If its Douglas fir pillars could talk they would tell you a tale of American imagination and money, built with Canadian grit and patience."
Mööda seda järve tulebki USA piir ette ja Montana tervitab. Kunagi sai mööda järve sõitagi USA poolele ning tagasi, nüüd enam ei lubata nii.
Edasi vaatasime üle veel ühe väikese kosekese, mis ausaltöeldes pärast seda pikka päeva üsna antiklimaatiline tundus. Tegin paar long exposure pilti ning otsustasime, et hakkame tagasi sõitma. Kell oli juba 8 õhtul.
Ka Watertoni külakeses oli palju hirvi, põhimõtteliselt tegid muruniiduki töö ära:
Ja see oligi kõik. Aitäh, Kaljumäestik, selle ilusa aja eest. Mäletame seda ilmselt elu lõpuni. Ja ehk kohtume mõne teise nurga alt uuesti?
Seekordne korter on meil küll täiesti maapiirkonnas, isegi asula nimi on Cowley. Esimest korda nägin Kanadas tuulikuid. Enamasti kasutatakse siin gaasi, see on ju kõige odavam.
Korter on üllatavalt suur, ma ei mäletanudki, et kahe magamistoaga korteri broneerinud olin. Meil oli jäetud küpsiseid, kahjuks übermagusaid. Otsustasime kohe, et võtame aja maha ja vaatamata sellele, et homme samuti pikk sõit on, võtame hommikul ikkagi rahulikult, muidu ei jaksa.
Nii need päevad meil lähevad - nagu pärlid pärlikeel. Igaüks omamoodi ning väga eriline.
