Jälle see ilus Barcelona

Mul on nii hea meel, et otsustasime tagasiteel koju Barcelonas paar päeva veeta. Esiteks oli linnaelu tore vaheldus Mallorca loodusele (kuigi loodus oli parem), kuid eelkõige meeldis mulle kultuuriline pool - Barcelonas on lihtsalt nii palju kultuuri... Nii palju, mida näha.

Nagu varem plaaninud olime, siis Ville läks Felixiga neile sobivaid asju tegema ning meie emaga tatsasime taas mööda muuseume. Et tea teaks, siis ma pidevalt pakkusin Villele, et võime ka vastupidi teha, ma võin poisi võtta ja temaga asjatama minna ja nemad emaga võivad vaatamisväärsusi vaadata, aga Ville ütleb, et ei, ta on hea meelega ise lapsega. Et te ei arvaks, et ma ei proovi. Felix muidugi ei taha minuga ajaveetmisest midagi kuulda, tema tahab ainult issiga olla. Isegi kohvrit ei või mina vedada... Kõik ütlevad, et see muutub kunagi, tahaks näha. :D 

Bolt Foodiga tellitud hommikusöök, mis sisaldas smuutisid ja pannkooke ja paari soolast ampsu: 

Ja veel paar pilti meie 2 magamistoaga korterist üsna Barcelona kesklinnas: 

Ville oli kusagilt näinud, et Barcelonas on legomuuseum ja sinna nad Felixiga suundusidki. Me pole Felixiga Legolandis käinud (plaan on minna), seega isegi väiksem muuseum oli elamus ta jaoks. 

Hulk-mees on selle väikese poisi üks suuri lemmikuid: 

Meie perechati nimi on Messengeris Muumimaa, seega kohustuslik pilt: 

Minu jaoks oli huvitav vaadata neid legodest anatoomiaõpetusi, päris nunnu. Sellist legopanemist oleks võinud 1. kursusel harjutada... 

Legosid sai seal kohapeal ka panna, muidugi. Millises endast lugupidavas legomuuseumis seda siis teha ei saaks? 

Need kaks on mul tegelikult suured naljaninad, igal pool lõkerdavad ja trikitavad. Leidsid legomuuseumist ka naljakaid atraktsioone, muidugi pidid järele proovima: 

Meie käisime emaga samal ajal vaatamas Gaudi kõige esimest arhitektuurilist tööd - Casa Viscensi. 

Äge oli vaadata, kust see kõik alguse sai. Audiogiid tõi välja kõik elemendid, mida Gaudi ka hiljem kasutas ja samas ka neid, mida ta hiljem muutis. Kui eelmisel päeval nägime Gaudi kõige paremaks peetud tööd - Casa Batllot, siis nüüd saima kohe hästi võrrelda. 

Casa Viscens oli ilus. Palju nurgelisem, kui järgnevad tööd, aga ilus sellegipoolest. Väga värviline, nutikas, moodne. Juba siis olid looduselemendid keskne teema kogu majas. Isegi vesi oli sees, mis oli sel ajal haruldane. 

Esialgu oli see ehitatud suvemajaks, kui toonane Barcelona veel palju väiksem oli. Nüüd on linn metsikult kasvanud ja rohelusest ümber maja võib ainult und näha. Pigem näeb teiste aluspesu rõdul kuivamas... 

Mul endal hakkas seal mõisas millegipärast hästi halb. Ei, see polnud tume aura ega midagi niisugust, olin vist lihtsalt tõbiseks jäämas. Istusin kohvikusse ja jõin kokakoolat. Ema vaatas näituse korralikult lõpuni, viieline, nagu ta on. 

Ville ja Felix veetsid samal ajal aega ägedal mänguplatsil: 

Pärast mõningast istumist otsustasin, et jaksan veel ühe vaatamisväärsuse ära näha ja selleks oli Palau de la Música Catalana - Katalaani Muusikapalee. 

Nagu pildilt näete, siis võttis ahhetama. Kui ilus saab üks kontserdisaal olla... Kunagi tahaks ikka sinna mingile kontserdile ka minna. Kaalusin isegi samal õhtul, sest mängiti Bachi, aga mul enesetunne oli ikka kuidagi kehv. 

Palee disainis kusjuures Gaudi õpetaja Montaner ja see valmis 1908. aastal, Gaudi oli selleks ajaks juba Casa Batllo valmis teinud. Eks neil ole ühiseid jooni küll, kuid samas oli kogu selle ajastu kunst sarnane - palju loodusmotiive, voolavaid vorme, värve. 

Laelühter on ise juba täielik ime: 

Kõik koridorid, eesruumid ja rõdud olid sama erilised: 

Palees on 2100 istekohta, kuigi see ei tundu esialgu üldse nii suur. Hubane, aga ruumikas, kui vastandlik see ka poleks. 

Me tegime nii palju pilte... Jälle väga hea külastus! Muide, see maja on ehitatud nii-öelda "rahva rahast" ja mitte aristokraatide poolt, mis on samuti erandlik. Kogu Kataloonia kunstile on Palee andnud suure-suure panuse ja selles esitatakse teoseid igast žanrist. 

Pärast kogu seda turistimist olime meiegi näljased, poisid olid juba kusagil söömas käinud. Leidsime ühe tänavakohviku nimega Venus ja astusime sisse. 

Vahelduseks midagi tervislikumat, salat ja poke-kauss: 

Tagasi korterisse minnes mõtlesin, et küll on tore tegelikult ka korduvalt mingeid kohti külastada, ei ole enam survet neid kõige tähtsamaid vaatamisväärsuseid näha, saab ka nurgatagustele keskenduda. Mitte, et Casa Vicens ja Muusikapalee nüüd mingid nurgatagused oleksid, aga tunne on teistmoodi. 

Näiteks selles katedraalis emaga 2016. aastal juba käisime: 

Barcelona oli soe ja roheline. Millal järgmine kord sellist ilma naudime? Talvereisil? Ma arvan, jah, et tõenäoliselt mitte Eestis. 

Õhtu möödus vaikselt, üritasin oma energiavarusid taastada. Veidi isegi õnnestus. Tänavamelu ja loojuv päike aitasid kaasa, kuidagi romantiline oli. 

Meie lend Tallinnasse läks hommikul kell 5.45, seega ärkasime kell 3. Eks ta rets olnud, aga saime hakkama. Kõik peale Felixi magasid veidi lennukis, aga poiss ei nõustunud. Tema juba kord on selline... Lõunauinakut ka ei teinud, seega täna õhtul läheme vara magama. 

Nii me koju jõudsime - väsinult, aga õigeaegselt. Kokkuvõttev postitus tuleb lähipäevil. :) 

Mallorca -> Barcelona

Kui ma septembris meile Hispaaniast tagasilennupileteid vaatama hakkasin, siis nägin, et otse Mallorcalt Tallinnasse olid piletihinnad mõttetult kallid. Hakkasin uurima variante, mida oli tegelikult väga palju. Võimalus oleks sõita läbi Milano või Londoni või Stockholmi (nagu tulime) või Barcelona. Otsustasime Barcelona kasuks, see oli kõige mõistlikum ja lennujaam oli ka linnas sees, seega autot võtma ei pidanud.

 

Sõit Mallorcast Barcelonasse kestab tunni. Hea ikka nii lähedal olla. Ärkasime hommikul üles, panime asjad kokku, tegime maja korda ning hakkasime tulema. Tore oli meie armsas rendimajas, aitäh, oliivipuu ja bassein ja köök ja magamistoad ja roosad rätikud ja kassid, kes luuramas käisid. 

Kamp rahulolevaid rentnikke: 

Auto tagastamine läks hästi, mingeid etteheiteid nad meile ei teinud, Nissan Qashqai oli tipp-topp korras. Saime kõik oma "autonimekirja" ühe auto juurde. See nimekiri on siis sellest, mitme erineva automudeliga sõitnud oleme. Ükspäev just lugesime. Ville suutis meenutada 87 (!) erinevat automudelit, millega ta sõitnud on, tõenäoliselt on 30 sõiduaasta jooksul olnud ka rohkem. Minul oli umbes 30, emal 10. 

Üks asi, mis mind ikkagi väga üllatab, on see, kui suur on Mallorca lennujaam. Google ütleb, et see on Hispaania suuruselt kolmas lennujaam. Palma lennujaamas on 4 terminali, näiteks. Kui Stockholmi lennujaam teenindab aastas 22 miljonit reisijat, siis Palma oma pea 30 miljonit. Uskumatu. Ma ikka ootasin sellist Sharm El-Sheikhi tüüpi olukorda väikese lennujaama-putkaga keset lõunamaad. 

Aitäh, Mallorca! Meil oli megatore. Reisi kokkuvõttes teen nimekirja ka, mis eriti meeldis. Igal juhul võib öelda, et meeldis rohkem kui Malta või Rhodos või Santorini või Sitsiilia. 

Ja tere, Barcelona! 7 aastat on ajast, mil seda linna viimati nägime. 8 aastat on ajast, mil seda linna emaga viimati külastasime. Tore taaskohtumine. :) 

Majutuskohaks on meil AirBnb korter. Vaatasin küll erinevaid hotellegi, et äkki saaks seda hotelli hommikusööki nautida, kuid Airbnb oli kaugelt odavam, eriti, kuna meil oleks olnud vaja kaks hotellituba, sest meid on neli. Valisin korteri, mis on üsna kesklinnas ja metroole lähedal. Olen valikuga rahul. Näitan homme pilte ka, sest unustasin neid teha. :D 

Õnnelikud Hulk-mehed (need Felixi mängud...):

Kuigi me näksisime lennujaamas, siis korralikult söönud me tegelikult polnud. Felix aga ei tahtnud söögist kuuldagi, mis tõesti ei üllata. Ütlesin emale ja Villele, et nad läheks sööma ning me jäime Felixiga maja ees olevale mängukale mängima. Mul endal polnud ka kõht nii hullult tühi kui Villel ja emal. Nii me poisiga seal siis lõbutsesime. Vahepeal võtsime kohalikust puuviljapoest õuna ja apelsinimahla ning seiklesime edasi. Meil on koos alati väga lõbus. 

Selleks ajaks oli kell umbes neli ja ma tundsin, et tegelikult võiks ju sellesse päeva ka mingi vaatamisväärsuse mahutada. Ville oli selleks siiski liiga väsinud ja kuna pühapäeval plaanis Ville kogu päeva Felixiga veeta, siis otsustasime, et võtame Felixi endaga kaasa. Nii me kolmekesi teele asusime. Läksime metrooga ja poisile oli see täielik elamus. 

Meie sihtpunkt - Casa Batllo. See on üks Gaudi kujundatud majadest, mida ma tahtsin vaatama minna nii 2016. kui 2017. aastal, aga kuidagi ei õnnestunud. Nüüd siis võtsime ette. Kui Barcelona jaoks vaatamisväärsuste nimekirja tegin, siis oli see seal esimesena. 

Ma tõesti armastan Gaudi kunsti. Ma armastan nii vormi kui sisu, ideed selle taga. Kõik asjad, mida ta teinud on ja mida ma näinud olen, on lihtsalt täielikud inspiratsiooniallikad mu jaoks. Ilus ja äge ja võimas. 

Kahjuks või õnneks pole ma ainus, kes nii arvab. Casa Batllo on Barcelona üks külastatumaid turismiobjekte Sagrada Familia ja Güelli pargi kõrval. Turiste oli tohutult, tohutult! Õnneks ei pidanud kaua sissepääsu ootama, ostsin seal samas telefonist piletid ära ja 10 minutiga olime sees, kuid see oli metsik, kui paksult rahvast oli. 

Aga millega siis tegu on? Casa Batllo on kuulsa katalaani arhitekti Antoni Gaudi poolt disainitud maja 1904. aastal. Seda peetakse Gaudi üheks paremaks tööks, 2005. aastal pandi ta ka UNESCO nimekirja. 

Batllo perekond ostis maja, mida originaalis teised ei tahtnud, sest selle disain polnud eriti ihaldusväärne. Piirkond oli siiski hea ja nii lasid Battlod Gaudil maja ümber kujundada. Batllo perekond oli Barcelonas väga tuntud oma tekstiilivabrikute poolest, Josep Battlo abikaasa Amalia perekond pani aluse siiani välja antavale ajalehele nimega La Vanguardia. 

Perekond andis Gaudile täiesti vabad käed, nad tahtsidki midagi uut ja huvitavat, midagi silmapaistvat. Esialgu plaanis Josep Battlo pärast ostmist maja täiesti maha lammutada, aga Gaudi veenis teda, et renoveerimine on piisav ja ei pea uut maja ehitama hakkama. Maja renoveeriti ära 2 aastaga ja 1906. aastal sai see valmis. Josep ja Amalia elasid majas kuni surmani. 

Lisaraha eest sai piiluda ka tolleaegse interjööriga korterisse:

No ikka väga, väga meeldis: 

Casa Battlo on eelkõige modernistliku stiili kandja, hea näide Art Nouveaule. Samas on seal palju, mis on omast eelkõige Gaudile endale - palju elemente loodusest, kurvilisus, kujundid, orgaaniline üleminek ühest toast teise jpm. 

No vaadake seda lage ja laelampi, kas saab midagi ägedamat olla: 

Audiogiidid aitasid rõhutada kõige erilisemaid nurki: 

Üks maja kõige erilisemaid kohti oli "Loft". See valgus lihtsalt... Valgus on üks põhilisi asju, miks mulle Gaudi meeldib. Ta teeb valgusega imesid. 

Aatrium on aga ilmselt kõige tuntum lisaks fassaadile. Gaudi tegi selle nii, et igal korrusel oleks võrdselt valgust muutes keraamiliste plaatide tooni tumesinisest helesiniseks. Ta tahtis, et kogu ruum kujutaks endast justkui vetemaailma, põhi oleks liivane. See tõesti õnnestus! 

Tore ikka mõelda, et mis tunne võis 20. sajandi alguses elada olla. Oli muidugi palju hirmsat, aga oli ka palju ilusat, rahulikku. Praegu on kõik väga funktsionaalne, ka mu oma elus. Mis peaks juhtuma, et ma oma sirgete servadega tammepuidust raamaturiiuli sellise vastu välja vahetaks? 

Katus oli omaette vaatamisväärsus. Mul tuli kohe meelde Güelli palee ja selle ägedad korstnad, mida emaga 2016. aastal nägime. Ilmselt poleks me osanud oodata, et 2024. aastal Gaudi katusel juba kolmekesi ringi vaatame. Ilus eluke. 

Majja olid peidetud tegelikult "muuseumid muuseumi sees" ehk mõned moodsad näitused, mis on Casa Batllost inspiratsiooni saanud. Need olid ka toredad. Oli multimeediaväljapanekuid ja muid teoseid. Treppidel oli näiteks äge metallkettide maailm: 

Felix oli väga tubli kogu näituse. Uuris ringi, vahel küsis sülle, aga üldiselt sai ilusasti hakkama. Tassisime teda ainult osa ajast. Hakkabki suuremaks kasvama. :) Mitmekesi järgmine kord Gaudi katustele läheme, ah? :D