Los Angeles -> Chicago

Brett, mina, Derrick, Susan, Bruce ja Dodger

Öeldakse, et harjumuse tekkimiseks läheb 2 nädalat, mina olin Los Angeleses 3. Ma olin nutma hakkamas, kui Bruce ja Susani poolt lahkusin. Nad on nüüd osa minu perekonnast. See oli neist nii kena, et nad mind enda hoole alla võtsid, vaatamisväärsusi näitasid, enda juures elada lubasid. Ja muidugi saatsid nad hulgaliselt kraami Eestisse, Susan andis mulle isegi ekstra kohvri, carrieri, mida nüüd lisaks oma suurele seljakotile kaasas kannan. Aga see on seda väärt. Lubasime kohtuda Marcina ja Oscari (Timi vanavanemate) kuldpulmas, aga kuna see on alles 7 aasta pärast, siis ehk varem. Tahan neid uuesti näha, kas siis Los Angeleses või Eestis. Kindlasti Skypes. Oh kallikesed, varsti näeme...

Hector ja Tommy tantsumasinal

Öine minigolf

Oma viimase öö Los Angeleses veetsin Rocio pool, sest ta elab lennujaamale lähemal. Saime jälle kokku Rocio, Hectori ja Tommyga - Sekvoiapargi seltskonnaga. Äge! Nemad meeldivad mulle ka, väga väga! Rocio ja Hectori vanemad olid samuti seal, mängisime lauamänge ja sõime krõpse, kui nad lahkusid, siis ütles Rocio ema oma kehvakeses inglise keeles: "Our home is your home," mis on minu meelest lihtsalt kõige armsam asi, mida ütelda. Ma vastasin samaga ja kutsusin neid Eestisse. Hiljem läksime minigolfi mängima ning veetsime aega arcade-mängutoas... Enne kui Hector ja Tommy ära läksid, kinkisid nad mulle äraminemiskingituseks ühe lauamängu ka, mida ma väga armastan. Ma olin liigutatud. Nad on vist inglid. Ma olen tõesti liigutatud.

Jällenägemiseni, Los Angeles!

Hoopis teine õhkkond, eksole?

Mul on tunne, et teen reisimises kui tegevuses edusamme. Lennujaamas teadsin täpselt, kuidas kõik töötab, isegi Chicagosse jõudes ei olnud mingit paanikakübetki. Pakitagastus, metroosüsteem, võõrastega rääkimine - olen valmis! Ma ise arvan, et seda kõike tegi New York. Kui juba nädalakese selles kiirusemekas veeta, siis ei kohuta sind enam miski. Mind ka mitte ;)

Professionaal

Chicago on suurepärane. Sügis, jeeeeeeeee. Siia võiks veel 1000 "e"-d panna. Vihm. Sain Rafaeli, mu uue hosti käest isegi vihmakeebi, kui pitsal järel käisime. Deep dish pizza on nüüd ka järele proovitud, see on ju Chicago üks "firmamarke". Teksad, värvilised lehed, ülikool, normaalne ühistransport (pidin selle sõna google translationi abil järgi vaatama, kuu aega Ameerikas hakkab tunda andma...) - lõpuks ometi. Los Angelese kuumus oli tore, aga siin on kodusem. Olen õnnelik, olen väga õnnelik.

Päris surfamine ja elulained

Ma ei suuda ise ka uskuda, mis täna juhtus.

Hommikul tuli mulle järgi Norbert, 44-aastane taiwani mees, kes oli mulle eelnevalt kirjutanud ja endaga mõnda vaatamisväärsust vaatama kutsunud. Olin esialgu natuke kahtlev, sest ta oli ikkagi 44 ja tavaliselt ma ei julgeks niimoodi minna, aga tal oli 25 positiivset iseloomustust CouchSurfingus ja ma mõtlesin, et mis seal ikka.

Käisime esialgu Marilyn Monroe haual ning külastasime väikest meditatsioonikeskust Malibu ranna lähedal. Monroe haud oli üllatavalt tagasihoidlik, aga meditatsioonikeskus jälle üllatavalt uhke. Templis hoiti osa Gandhi tuhast. Jalutasime ringi ning rääkisime filosoofiast ja religioonist - minu lemmikteemad, lõpuks ometi oli mul keegi, kellega avameelselt auradest rääkida. Norbert on ülitore inimene, mulle hakkavad asiaadid üha rohkem meeldima. 

Selline õhkkond siis seekord

Ja siis läksime tema sõprade juurde külla, kes olid samuti asiaadid. Nüüd algas minu tänase päeva kõige kõige uskumatum osa. Tema sõbrad Francis ja Peggy olid väga kenad, ausad, rõõmsad ja väga rikkad. Ja öeldes "väga rikkad" ei mõtle ma sellist rikkust nagu Susanil ja Brucel on, et kena maja äärelinnas ning 2 ilusat autot. Francis ja Peggy olid miljardnärid. Sõitsime Malibu uhkeimasse rajooni, nende nädalavahetusemajja, sinna samma, kus kuulsused elavad. Lapsed olid parasjagu basseinis, me vahetasime riided ning Francis viis meid golfiautoga alla mere äärde, et kontrollida, kas surfata saab. Sai. Läksime.

Mina "vaikses" ookeanis

Teate, sõbrad, ma olen 7 aastat hobustega sõitnud, igasugu hullustükke teinud ja korduvalt ohtlikkesse olukordadesse sattunud. Aga surfamine on ekstreemsport, isegi minu jaoks. See on palju hullem, kui 90 cm turjakõrgusega poniga meetriseid takistusi hüpata. Lained on nii suured, et mul oli raskusi teisele poole murdepunkti jõudmisega, mitu korda oli tunne, et nii, nüüd upun küll ära. Alateadliku veehirmuga pidevalt võideldes ning Francise abiga sain siiski teisele poole, harjutasin seal mõnusalt surfilaua peal liuglemist ning veetsin kenasti aega. Aga siis juhtus midagi veelgi imelisemat. Välja ilmusid ühed kõige jumalikumad olendid Maal - delfiinid. Nad ujusid kohe sealsamas (: Istuda surfilaua või paddlingboardi peal Vaikse ookeani rannavetes ning vaadata, kuidas su kõrval ujub 15 delfiini, on lihtsalt sõnatuksvõttev. 

Hiljem tegime süüa, vaatasime päikeseloojangut ning sõime ja mängisime lastega monopoli. Päris tore on jälgida, kuidas õpetavad oma lastele monopoli inimesed, kes teavad, kuidas seda teha. Mängisin neile kitarri ka ja paar lugu sellel ilusal Yamaha klaveril, mis elutoas seisis. Neile väga meeldis. "Kui sa järgmine kord LAsse tuled, võta meiega ühendust, sa oled siin alati teretulnud," ütlesid Francis ja Peggy. Mina kutsusin neid jälle omakorda Eestisse, mille üle nad väga rõõmsad olid, sest hiljutine Tallinnas käik oli neile väga positiivse mulje jätnud.

Need lapsed olid nii armsad

Mida muud mul öelda on kui TÄNAN, KOSMOS, TÄNAN

Kiired ajad!

Vabandust, lugeja, et jälle auk sisse jäi. Selline see elu kord on, vahel igavled teleka ees ja vahel on nii palju teha, et ei jõua kõiki hetki meeldegi jätta.

Olin juba pikemat aega tahtnud siit majast välja saada, midagi põnevat teha, kellegi uuega tutvuda. Üleeile läksin CouchSurfima Colini juurde. Tänan, taevas, selle kingituse eest! Colin ja tema 3 toakaaslast elasid harilikus peremajas äärelinnas, seega veidi ebatavaline olukord. Kokku oli seal 5 magamistuba ja kuna 1 oli parasjagu vaba, siis sain selle endale. Väga-väga hipilik õhkkond. Maja oli mugavalt rääbakas, nad tunnistasid ise ka, et pole tolmu 4 kuud võtnud, 2 üliarmast suurt koera käisid sisse ja välja nagu tahtsid, elutuba oli igasuguseid treeningpalle ja venitusvahendeid täis. Kui keegi tuli või läks, siis oli neil kombeks kallistada. Ja seal oli klaver! Mängisin oma parimaid palu. Hea meelega elaks nendega seal edasi.

Colini sein
Minu panus - noodikiri

Ja ma kuulen oma peas taaskord neid aegumatuid küsimusi: kuidas sa julged? Kas sa ei karda? Äkki on nad mingid hullud? Jah, ma tõesõna lähen majja, kus elavad 4 meest, keda ma pole kunagi varem näinud. Ma ei karda. Ma usaldan CouchSurfingut. See ei ole mingi dating-site. Ma ei karda midagi. Maailmas on häid inimesi, uskuge mind. Ma tean, millest räägin. Maailmas on häid inimesi.

Suured koerad, lõpuks ometi !

Eric, Colini toakaaslane, võttis mind eile oma muusikatundi kaasa. Kui kena temast! Käisin ehtsas ameerika kolledžis, rääkisime renessanssmuusikast. Palestrina, Dowland, Josquin Desprez - teadsin neid kõiki, mõnus kordamine (: Hiljem näitas ta mulle ka teisi hooneid, sõime burgereid ja rääkisime maailma asjust.

College of the Canyons

Eelmisel õhtul käisime koos Ericu ja Drewga all linnas ka, sõitsime sinna Drew mustangiga, jehhuu. Keset vestlust küsisin aga Drew käest, et kas ta on gei. Ma ei mõelnud sellega midagi halba, ma teadsin, et ta ei ole, aga viitasin ta kõrvarõngastele ja niisama tahtsin nalja teha. Drew solvus :D Teised ütlesid mulle pärast, et ma ei peaks end halvasti tundma, sest ta ongi selline. Leppisime Drewga ära ka, huh, kõik oli jälle korras. Päris ära ehmatas, ameeriklased on ikka natuke teistmoodi rahvas küll. Jah, õppetund sulle, Saara! Ja poistele jutt, mida kõikidele oma sõpradele rääkida.

Mustang ja Drew

Õhtul läksin Los Angelesse ja sain kokku Rocio ja Hectoriga, sõpradega Sekvoiapargi matkalt. Ma armastan neid. Mul oli nii hea meel neid näha! Käisime Art Walkil, see on üritus kunstisõpradele: igal kuu teisel neljapäeval avatakse kümneid galeriisid ning kunstnikud tulevad ja müüvad oma maale, ehteid, pilte... Linnas oli nii palju inimesi. Käisime vaatasime selle pingi ka üle, millel Tom ja Summer istuvad filmis "500 days of summer". Nii palju ilusaid mälestusi.

Robert Valley teoste ees

Kunstipalee,
vähemalt sellel ööl

Mul on 2 nädalat veel, mõneti kahju ja mõneti hea. 

Hector, Rocio, mina, Jesus, Lisa

Valus teema

Baby, Susani onutütar, sai kusagilt 4 piletit X-factori punase vaiba üritusele, mis toimus eile. Läksime Baby, tema mehe Rudi ja Susaniga. Eelmisel õhtul olime ülirõõmsad, ikkagi Hollywood ja punane vaip ja kuulsused ja puha. Jah, plaanisime teha pilte Simon Cowellist, Britney Spearsist, L.A.Reidist ja Demi Lovatost. Ütlevad need nimed teile midagi? Peale Britney Spearsi ei teadnud ma mitte ühtegi neist, aga olin hoolikas ja tegin wikipediast usinalt uurimistööd, et kõik mu lüngad täita. Tutvusin nende karjääriga ja haridusega, vaatasin pilte. Olin valmistunud. Loomulikult otsisin välja oma musta kleidikese ja hommikul käisime veel poes, sain Marshallist soodsalt mustad kingad ka. Tähelepanu, valmis olla, start!

Nagu iga teinegi

Kui Hollywood blvd-ile jõudsime, pidime esiteks 3 tundi järjekorras ootama. Käisime kordamööda poodides sees, vaatasime kostüümides tegelasi tänaval, tegime pilte... Teised muutusid kannatamatuks, mina mitte. Laulupidude treening on mind väga tugevaks teinud! Ah, neil inimestel pole aimugi, mis tegelik elu on :D Jah, tegelik elu ongi Eestis.

Pastlad jäid koju

Ja nagu te ilmselt juba arvate, siis ikka kõik päris nii ei läinud. Jõudsime järjekorda liiga hilja, saime numbrid 448-451, mis oli 100 inimest rohkem, kui sisse lasti. Teised lähevad stuudiosse küll seriaali filmimist vaatama, aga mina olen selle aja peale juba läinud. Kuid ikkagi - nägin neid, nägin neid kõiki, vilksamisi, aga nägin.

Aitäh tüdrukutele, kes olid nõus mulle poseerima

Ja nüüd inimesed, asume filosofeerima. Mis mõttega soovin ma näha Britney Spearsi? Kas ma olen hulluks läinud? Ta on inimene nagu iga teinegi. Mis see mulle annab? Mul on väga vastastikused tunded selle koha pealt. Jah, see on valus teema. Inimesed tänaval karjusid, kui kuulsuste autod ette sõitsid. Ja siis oli seal üks kodutu, minu lemmik, kes hüüdis: "OH MY GOD, OH MY GOD! I don't give a s***!!" On ta ainuke kaine mõistusega inimene tänaval? Või oleme meie normaalsed, sest nii elu käibki?

Kes siin nüüd see segane on?

Küsisin koduteel teistelt, et kui oleks üks kuulus inimene, kellega nad isiklikult kohtuda saaksid, siis kes see oleks. Rudi soovis mingit korvpallurit näha, Baby Angelina Jolied, Susan kuninganna Elizabethi ja mina Dalai-laamat. Olen ma nüüd kultuurne või? Loomulikult tahaks ma Dalai-laamat näha, aga see ei tähenda midagi, igaühel on oma Dalai-laama. Isegi Mari, meie õpetaja, käis teda vaatamas. Arvatavasti käib kuulsusejanu inimeseks olemise juurde ja seda muuta ei saa. Polegi muud teha, kui rõõmustada ning edasi minna. Küll varsti näen Dalai-laamat ka.

Söögiaeg

Eile oli pühapäev, magasime kaua ja tegelikult eriti midagi ei teinudki. Käisime jälle mitu tundi poodides, mis on ikkagi selle maa rahva üheks põhimeelelahutuseks. Ka siin hängivad noored kaubanduskeskuses, kus on mõnusalt jahe õhk ja ruumi palju. Samuti saab näiteks valimiskampaaniatega tutvuda (USA uued presidendivalimised on hoogu saamas, kõned, plakatid, debattide otseülekanded televiisorist)...

Want to vote by mail?

Nüüd saan siis lõpuks asuda ka teema kallale, millest olen plaaninud kirjutada alates sellest, kui uuel mandril maandusin - toit.
Ei teagi kohe, kust alustada. Ameeriklased söövad palju. Ja kuna see riik on totaalne segu erinevatest inimestest, kultuuridest, ka toiduklutuuridest, siis ei saagi ehk sellist üldistust teha. Aga teadke siis, et ma räägin ainult oma kogemusest (mõjutatud filipiinode ja keskmisest enam teenivate inimeste poolt).

Derrick, mina, Susan

Hommikusöögiks on tavaliselt maisihelbed. Susani köögikapis on maisihelbeid ja hommikunäkse terve kapp, üks pakk on umbes poole meetri kõrgune. Loomulikult on neil ka kõike muud nii palju, piimapakk pole kunagi väiksem kui 2 liitrit, külmkappi midagi uut on raske tuua, sest siin on lihtsalt kõik nii täis. Garaažis on teine külmkapp, pesuruumis aga kuivained. Riisi jaoks on neil eraldi seadeldis - suur plastikust konteiner, mis mõõdab välja toiduportsjone (filipiinod söövad iga toidukorra ajal riisi, seega seda ikka kulub ka). Laual on suur korv puuviljadega, mis kipuvad halvaks minema, sest neid eriti ei armastata.

Hommikusöök!

Enamasti kasutatakse nn. poolvalmistoitu. Näiteks Susan tegi ühel päeval sealiha koorekastmes, sinna peale pandi sibularõngaid. Sibularõngad olid loomulikult juba valmis praetud ja koorekaste valmispakendis. Ainult liha oli nii nagu oli (siiski tükeldatud ja puhastatud). Liha, muideks, süüakse iga toidukorra kõrvale. Ilma lihata söök pole söök! Laste taldrikud on eriti valvsa pilgu all, sest sealt ei tohi kunagi liha puududa (muidu nad ju ei kasva). Vahel harva on laual kala või kana, aga enamasti siiski pork või beef.

Mida poest vaja on?

Susan veedab rohkem aega köögis kui enamik ameerika koduperenaisi. Poolvalmistoit, aga siiski midagi isetehtut. Osa perekondi söövad muidugi ainult valmistoitu ka, teadupoolest väga ebatervislik. Mõneti on ameeriklasi isegi natuke lõksu meelitatud selle tervislikkusega, igas reklaamis on aukohal vähendatud rasvasisaldusega toidud ning madala kolesteroolitasemega küpsetised. Pakenditel on kõik arvutused sinu eest ära tehtud. Toit ise näeb siiski kohati välja hüpervärviline ja õudusttekitav : D Aga midagi ju sööma peab...

Fruit tart

Hinnake eesti toitu, sõbrad! See siin on tekitanud mus tunde, et olen üks suur suhkrupall. Natuke raske ja natuke tehislik.

Nii on

Viimased 2 päeva oleme Susaniga nii palju poodides käinud. Mul hakkab tegelikult päris kurb, kui ma vaatan, kuidas elavad inimesed Eestis ja siis võrdlen seda selle eluoluga siin. Näiteks kui töötad haiglas medõena 8 tundi päevas, siis võid selle päevaraha eest osta 8 paari väga ilusaid kingi... Või siis hoopis 20 pluusi või käia 16 korda heas restoranis söömas. Kas Eestis oleks see võimalik? Kindlasti mitte.

Marshallis

Jah, siin on neil suured võlad kaelas, sest nad peavad tohutuid summasid õppelaenu võtma. Nii õppemaks kui raamatud kui ühiselamu maksavad kokku kümneid, isegi sadu tuhandeid dollareid, oleneb erialast. Kõige suurem summa läheb tavaliselt ikkagi kinnisvara peale nagu Eestiski. Ning kui üks pereliige saab tööl kõrgendust, palgatõusu, siis vahetatakse maja välja, et saaks ikka ilusamas majas elada. Lisaks maksavad nad poes kõige eest krediitkaartidega ja neid võlgu peab samuti tasuma. Üllataval kombel enamik ameeriklasi selle pärast väga ei muretsegi, elu on selline, nagu on ja pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Või mis?

Susani klassiõde

Liza ja mina

Olen viimastel päevadel oma pereringi laiendanud veel päris mitme inimese võrra. Praegu on külas Susani onutütar, tema mees ja nende laps, kõik filipiinod. Eile nägin Susani vana klassiõde ja tema meest Filipiinidelt, samuti tutvusin Bruce õe ja õelapsega. Laua taga kõlab filipiini-inglise segakeel, lapsi on palju ning on alati, kellele Eestist rääkida. Majas on tunda suurt filipiinivõnget alustades värvivalikus ning lõpetades toiduga. Filipiinode nuudliroog on mu lemmik! Banaaniga magustoit on ka väga hea.

Eile käisime ja pidutsesime Homaarifestivalil Long Beachil. See oli üks paremaid kogemusi siiamaani! Tantsida palmide all, roosa taevas taustaks, rõõmsate inimeste keskel. Muusikavalikuks seekord Bee Gees ja kaheksakümnendad, hiljem AC/DC ja üheksakümnendad. Ma armastan tantsimist. Väga! Ja ma sain isegi line-dancingut proovida, mis oli eriti vinge, ma olen seda alati teha tahtnud. Kogu pere tantsis nagu üks suur kamp hulle. Kõige üllatavam oli Brett, väike Michael Jackson. Kuigi ta on vaid 11, siis näeb ta vähemalt 14 välja. Nii noored kui vanad naised olid ta ümber nagu kärbsed ning tahtsid temaga tantsida. Sellest noorhärrast saab kunagi keskkooli kõige poplaarsem poiss. Ta on tark, väga nägus, seltsiv, julge, tegeleb spordiga ning laulab hästi, mängib kitarri ka veel pealekauba. Hahaha, mida muud neil ameerika piffidel tahta?

Pereväljasõit

Kneesurfing, Egiptian driver and a bar

Ohsapoiss, isegi pealkiri on juba inglise keeles. Enamik mu reisist on läbi. 3 nädalat veel.

Bruce

Andy

Eile hommikul tõusin vahelduseks hästi vara, et paadiga sõitma minna. Castaici järv, mis on tekkinud sinna tammi tõttu, oli sile nagu klaas. Brucel on oma paat ning sellega käib ta suviti sõitmas. Kaasas olid ka tema töökaaslased Bob ja Andy ning Andy sõber Jessica (veel üks tüdruk, mul hakkas kohe palju parem). Teemaks oli veesuusatamine ja veelauaga sõitmine. Nad on nii osavad! Vaadake pilte :) Mina võtsin samuti julguse kokku ja proovisin paadi taga sõitmise ära. Bruce võttis minu jaoks kaasa põlvelaua, sisuliselt nagu surfilaud, aga oled põlvedega peal. Jee, ma ei kukkunud kordagi!

Olen väga uhke enda üle

Pärastlõunal tuli mulle järgi Beedo, egiptlasest farmatseut/advokaat (naljakas kombinatsioon, eksole) ja läksime temaga linna uurima. Ma mõtlesin, et ma saan surma. Tema ise oli väga viisakas, tore, naljakas inimene, aga no sõidustiil?! Egiptuses pole teemärgiseid ega mingeid reegleid, seega see kõik siin on tema jaoks hoopis uus maailm. Suunatuld näitas ta väga harva või siis jättis selle üldse sisse, tegi igasuguseid keelatuid ja ohtlikke asju, teised sõitjad tuututasid vahetpidamata. Ma olin naerust kõveras. Ja kui ta veel ütles, et "I should have "Be careful, Egiptian driver" sign on the back of my car", mõtlesin, et suren kas liikluses või naerukrampidesse. Või mõlemat.

Oleme kõik ühed turistid

On üks teema, mida olen tahtnud juba mitu aega puudutada. See on pildistamine. Beedo oli pildistamishull. Otsisime kaks tundi Hollywoody märki, et ta saaks seal hea pildi teha. Ja kui ma autos niisama vahtisin, siis ta hüüdis: "Pictures, pictures!!" Mul ei ole midagi selle vastu, et pilte teha, aga ma üldse ei salli neid turistikaid. Nii, et istud kusagil mõttetu märgi või kuju juures ja siis hiljem paned feissi, et näed, mina olin siin. Mulle väga meeldib mu kollektsioon selja tagant pildistatud piltidega, aga see on minu jaoks isiklik ja eriline ja mõttekas. Kui juba turistikaid teha, siis olgu nad vähemalt ilusad. Ja pildistamisega kaob tihti tunne, et olen kohal. Vaatan maailma vaid läbi kaamerasilma ja see on oma silmadest 7 korda väiksem. Seega... vaata, et elu maha ei maga!

Temaga just väga palju pilte ei tehta

Õhtul käisime Santa Monical kontserdit kuulamas, kohtusime kahe kohaliku tüdrukuga, hiljem võtsime baaris paar jooki. Mõlemad olid 23, Hannah töötas teles ja Kyle oli spordireporter. Vestlesime väga palju turvalisusest, eriti CouchSurfingust. Kõik oli lihtne ja ilus. Beedo tõi mu pärast tagasi ka, mis oli temast väga kena. Tuhat Tänu. Kui ma tagasi Eestisse jõuan, siis tahan kõik heateod tagasi teha teisi CouchSurfereid võõrustades.

Veidike Pierce Brosnani?

Kõik maailma rannad ja kadunud üksindus

Öeldakse, et igas maailma rannas on üks eestlane. Mina olen nüüd siin. Käisime täna mööda Los Angelese randu. Kõigile üllatuseks oli pilves ilm, mis mulle väga meeldis, isegi vihma sadas natuke. Jah, Eestimaa sügis on kindlasti kohati hall ja muserdav, aga siin on ikka väga palav ka. Ma olen kindel, et ma poleks pooltki nii õnnelik ja rahul oma eluga kui ma elaks ilma konditsioneerita majas. Suviti istuvad inimesed enamasti oma tubades, kus kraade on umbes 22 ja mitte väljas, kus neid on 30 ringis. Ühest kohast teise saab autoga, milles on loomulikult kõik kliimaseaded ja poodides on samuti õhk ideaalseks timmitud. Lihtne elu.

Lõuna surfilaudade all

Aga meie käisime täna Bruce ja Susaniga randades. Mul tegelikult ei olegi midagi nende kohta kirjutada, parem panen rohkem pilte üles.

Kõigile

Erlikesele ;) 

Minule

Vahel mul on tunne, et tahaks rohkem üksinda olla. Ameerika on hästi perekondlik riik, kõik on kuidagi ühendatud, turvavõrk on meeletu. Vaatan siin Susanit ja Bruce ka ja kui nad eraldi on, siis tekib tunne, et neil justkui puudub turvalisus või et nad on kuidagi ebakindlad. Ma ei tahaks vist kunagi sellises suhtes olla, kus eksisteerimiseks on vaja teist inimest. "Mulle pole vaja, et ta end minu abil defineerima hakkaks," nagu ütles mu sõber Ullo. Ma tunnen end ikkagi kõige paremini seltskonnas, kus igaüks vastutab iseenda eest. Nii saab kõike maksimumini nautida.

Santa Monica

Sama tunne tekib mul siis, kui ma vaatan, kuidas nad lapsi kasvatavad. Ma armastan pühendumist, lastega tegelemist, tõsiselt hoolimist, aga samas armastan ma ruumi armastuse ümber, vabadust. Iga tegu on kontrollitud: mida nad söövad, mida selga panevad, kus ja kellega aega veedavad, mitu lehekülge kodutööst tehtud on. Minu jaoks tundub see väga imelik, aga ehk ei ole ka. Bruce ütles, et selline iseseisvus nagu mul ja Saskial lastena oli, on Ameerikas väga ebatavaline. Ükski laps ei kõnni üksinda tänaval ja ei vastuta kunagi 100% oma kodutöö tegemise eest. Jah, mõneti on see palju turvalisem ja ehk annab see ka turvatunde kogu eluks. Või siis mitte...

Derrick, naabritüdruk Elizabeth ja Brett

Olen ikka filosoof küll :)

Midagi isiklikku

Eile ei teinud ma mitte midagi turstilikku, hakkan siin kohanema vist. Tõusin üles, pesin pesu, vastasin umbes 20 meilile, kirjutasin lõpuks blogi jne. Õnneks (kahjuks ka) ei ole Bruce ja Susan väga aktiivsed inimesed, suudavad rahulikult olla ja ei tunne end imelikult, kui nad mitte midagi ei tee.

Igapäevaelu

Ma arvan, et mu õde tegelikult ei olegi ehk ise aru saanud, kui suur perekond tal nüüd on. Mina vähemalt ei teadnud seda. Rääkisime Skaypes Susani vennaga ja tema naise ja lastega, tegime pilte, kõik sugulased kutsuvad mind külla. Susan hoidis Timile riideid, näitasin talle telebeebi-videosid, mida pooleteise aasta jooksul Timist teinud oleme ja Susan saatis isegi Johannale käevõrusid. Ma tunnen end väga turvaliselt ja olen tänulik, et elu niimoodi läinud on.

Muidugi mängib suurt rolli tõsiasi, et olen väga seltsiv. Vahel mõtlen isegi, et kuidas on see võimalik, et ma inimestega peaaegu alati hästi läbi saan? Ma tean vastust - mulle lihtsalt meeldivad inimesed. Rõõmsad, kurvad, targad, naljakad, rumalad, vihased, masenduses, äkilised, rahulikud - kõik sobib. Usun siiralt, et mida sügavamale vaadata, seda rohkem meeldima hakkab. Kõigil on midagi, mis neid puudutab ja see ongi kõige ilusam. Kui sulle keegi ei meeldi, siis küsi ta käest, millest ta unistab?

Pesamuna

Alguses tundsin Susani ja Bruce suhtes samuti veidikest ebakindlust, ei saanud neist päriselt aru. Nad tundusid, et on kaotanud iseenda ja silmad ei säranud enam. Teisisõnu - kõik tundus veidike võlts. Samas ma mõistan, mina olen külaline, nende paindlikkus on piiratud, ka kogemusi pole nii palju, ikka tahad kuidagi heast küljest end näidata. Ja nemad ju ei tea, et minu jaoks on kõik küljed head.

Õhtune jalutuskäik

Aga eile juhtus midagi erilist! Nad tulid oma kestast välja ja veel eriti naljakal teel - hakkasime karaoket laulma. Filipiinodele meeldib karaoke väga (haha, nagu soomlastele) ja neil on suur TV-set mitme tuhande lauluga. Proovisin ka muidugi, aga jah, laulmine pole mu tugevam külg. Susan laulis ilusasti kergeid meloodilisi palasid, aga Bruce üllatas mind täielikult. Ta lauluhääl on nii ilus, nii ameerikalik, et ma hakkasin tantsima. The Eagles ja ameerika. Selle pärast ma ju siia tulingi.