Calgary Stampede

Täna see juhtus - me nägime Calgary Stampede! Max lahe! 

Ilmselt enamik teist kuuleb sellest esimest korda, seega mis see on? Calgary Stampede on iga-aastane Calgary suursündmus - suur rodeofestival. Seda külastab iga aasta ligi 1,5 miljonit inimest ja see kestab 10 päeva. Nende päevade jooksul toimuvad rodeovõistlused, igasugused showd, karja-ajamisevõistlused, näitused jne. Ma ei plaaninud seda reisi Stampede järgi, aga õnnelik juhus oli, et just siis siia sattusime. 

Lõpuks ometi ka linnaelu: 

Kuigi parkimist oli raske leida, siis selle me ikkagi saime. Sissepääsu sinna hiiglamasuurele festivalialale leidsime ka. Piletid olid kahepeale umbes 30 eurot - mõistlik. Rodeovõistluse vaatamise eest eraldi maksime veel ca 35 juurde - see on okei. 

Juba enne kui väravatest sisse saime, nägin, et pea kõik inimesed on kostüümides - kauboikostüümides! Ma ei arvanudki, et see nagu Taylor Swifti kontsert on, et tuled spetsiaalse riietusega kohale. Aga ometi! Ma pole elus nii palju kauboisaapaid ega -kübaraid näinud. Pärast koju tulles nägin isegi ühe riietepoe plakatit: "We Sell Stampede Costumes!"

Meie aga alustasime hommikusöögiga, sest suures tuhinas polnud selleni veel jõudnud. Meil need hommikud on nii hilisteks veninud, et alles kell 10-11 saame liikuma. Magame rahus poole üheksani nagu Eestiski magaks, kui keegi (väiksemat sorti) ei segaks. Igatahes söögiks haarasime kiiresti pitsaviilud ja koka, sest arvasime, et võistlus hakkab kohe pihta ja ei läinud midagi paremat otsima. Panime küll tunni ajaga puusse, aga eks siis sõime seal tühjal tribüünil oma pitsasid, mis seal ikka. Tund läks kiiresti.

Aga siis hakkaski rodeo! Meil olid üsna kehvad kohad, aga ma liikusin ringi ja istusin võõrastel tühjadel kohtadel, et veidi parema vaate ja pilte saada. Esimene võistlus oligi ilma sadulata rodeovõistlus (meestele). Väga huvitav oli vaadata, meie esimene laiv rodeo elus. Guugeldasin kiirelt isegi punktijagamise süsteemi välja, sest ilma selleta muud me aru ei saanud, kui et 8 sekundit tuleb seljas püsida. Enamik neist püsisidki, kuigi aru ma ei saa, kuidas see võimalik on. Eks olete isegi näinud - rodeo on metsik ala, seal võib sekundiga surma saada - kukud alla ja hobune astub koljule ja ongi lännu. Aga olgem ausad, põnev oli vaadata. 

Veel põnevam oli vaadata naiste ala, milleks oli ümber kolme tünni kiiruse peale kimamine. Oi, need hobused on osavad. Nii äkilisi pöördeid võtta ja nii kiiresti kiirendada on väga, väga raske. Eks ma ise olen muidugi inglise ratsutamisstiili sõitnud, see vestern ongi kummaline, aga mul on ikka täielik austus nende osavate hobuste ees. Ratsanikud olid samuti ägedad. :D Kellelgi kiivreid ei ole, kauboikübaratega sõidavad... 

Jah, täitsa oma raha väärt. Tribüün oli täis, enamik neist kanadalased, aga ka USAst ja Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Ilmselt mujaltki, aga need riigid hüüdis teadustaja välja. Vabalt läheks uuesti, kui kunagi võimalus peaks tulema. 

Edasi liikusime "põllumajanduse" majja ning nende väljakule, kus nägime grupi vigursõitu ehk koordineeritud liikumist 12 hobusel. Oli kah päris nunnu, nad on väga osavad. Mõtlesin seal, et vot seda stiili tahaks ise väga harrastada - grupisport, hea ajastus, muusika jne. Ei ole üksinda keset väljakut kimamist. Kuigi jah, ka viimast olen oma elus vägagi nautinud. 

See põllumajandusmaja oli üldse tore. Kuna väljas oli väga kuum, nii 28 kraadi, siis seal sai ideaalset jahutust. Lisaks oli seal see hea hobuselõhn, mida osa inimestest haisuks peavad, täiesti arusaamatult, kusjuures. 

Lapsed mängisid otse loomulikult John Deeri minitraktoritega: 

Lõunaks ostsime terve racki ribisid. Tagantjärele tarkusena kindlasti liiga suur ports, ka meie kahe jaoks, aga mis teha, kõhud olid tühjad selle aja peale. Lõunaks olidki ribid ja kokakoola. Ostsin mingeid kummikomme ka, aga lihtsalt ei suuda nii magusaid asju enam süüa. Pool kommi hammustasin ja that's it.

 

Ribiputka auhinnad olid kõik kaunisti väljanäitusele pandud. 

Aga tegelikult pean ütlema, et Stampede üllatas mind ja mitte kõige positiivsemas võtmes. Ma ei arvanud, et see niisugune... lõbustuspark on. Meenutas pigem laata oma erinevate ameerikapäraste meelelahutustega nagu tobedad mängud ning kaisuloomadest auhinnad, igasugu loteriid ning vaaterattad. Inimesed sõid suhkruvatti ning käisid muudkui okseratastel ning ameerika mägedel. Eee... No ei olnud see, mida Stampedelt ootasin. Arvasin, et siin on põhirõhk ikkagi hobustel ja maa-elul jne, kuid enamiku osa alast võttis enda alla kogu see kõrvaline pudi-padi. 

Kui põllumajandusmaja väljakule tagasi läksime, hakkas tänase päeva kõige põnevam võistlus - karja-ajamise võistlus. Me siis veel seda ei teadnud, et see meile nii põnev on, aga no tõesti oli. Ma kohe karjusin oma hääle ära, ausaltöeldes. 

Milles see siis seisnes? Nimelt, kolm ratsanikku oma ülikiiretel hobustel tulid väljakule. Nende jaoks oli valmis pandud lehmakari 30 lehmaga, kõik väljaku tagaseina aetud. Kõikidel lehmadel olid numbrid 0-9 selja peale kleebitud (või joonistatud, ei teagi) ning iga numbrit oli 3. Kolm ühelist, kolm kahelist jne. Kui võistlejad valmis olid, pandi aeg käima ning nende ülesanne oli teatud numbriga lehmad eraldada ning väljaku teises otsas asuvast aedikust läbi ajada. Seda kõike pidi tegema alla minuti aja ning teised lehmad ei tohtinud üle poole väljaku joosta, ainult õige numbriga lehmad tohtisid, seega nad pidid osaliselt ka teisi tagasi hoidma, ainult õiged välja sortima ning need kolm läbi väravate saama. 

Ausalt, see oli nii põnev! Jällegi - ülihead hobused, võistlejatel oli ülihea tunnetus ning publik oli sillas. Noh, meie kaasa arvatud. :D Vaatasin seal neid hobuseid ka ja mõtlesin, et see vesterni stiil on hobustele ikka kuidagi loomulikum kui inglise oma. Nad saavad vabalt kael ees joosta, oma loomulikke äkilisi pöördeid teha... Kuigi jah, eks siin on vaidlemiskohti nii hobuste kui lehmade kasutamise osas selliseks meelelahutuseks. Aga mulle ikkagi meeldis. Hobused olid nii ilusasti kaunistatud ja sellel võistlusel oli mõnel inimesel isegi kiiver peas. Kõige noorem tiimiliige oli ühel tiimil 10-aastane. Need tiimid olid juba eelvõistlused läbinud nagu meil laulupeol käib, Stampedele said vaid kõige kiiremad. 

Ville ei armasta massiüritusi, kuid tunnistas, et seda oli huvitav vaadata. Ma vaataks iga kell uuesti. 

Pärast seda võistlust oli kell juba 17:00, me olime Stampedel olnud üle 5 tunni. Õhtune etendus, milleks samuti veel eraldi pileteid vaja oli, hakkas kell 19:30 ja me lihtsalt ei jaksanud seal nii kaua olla. Tulime koju. Päike oli Villet veidi ära kõrvetanud ning mõlemal pea huugas lärmist, kuumusest ning rohkest tossuhaisust, mis söögiputkadest välja imbus. Inimestest oli kah kopp ees. 

Ööbime täna siin samas Airbnb-s, kus eelminegi õhtu. Hommikul on meie viimane poolik päev siin Kanadas ja siis juba lendamegi USAsse tagasi. Eks näis, äkki saab hommikul veel veidi Calgaryt näha. 

Pilvelõhkujatega juba tutvusime: