Bali plussid ja miinused

Täna hommikul kell 8 võttis meid villa-hotelli autojuht peale, et üheskoos lennujaama sõita. Küsisin talt veel igasugu küsimusi kohaliku eluolu kohta, et Bali osas paremat vaadet saada. 

Ta rääkis, et neil on villa osas pere-ettevõte. Tema äi on juhataja ja naine tegeleb broneeringutega. Äial on ka äripartnerid - investorid Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Balil võib ettevõtet ja maad omada vaid kohalik elanik. Investeerida saab läbi kohaliku fondi. 

Juht Kadekil on 3 last: 8-aastased kaksikud ja 2-aastane pesamuna. Kõik on poisid. Poisid käivad koolis, väike on kodus. Lapsed ei lähe tavaliselt Balil hoidu enne 4-aastaseks saamist, emad on kodus nii kaua või siis tegelevad nendega vanavanemad, kes samuti tihti laste juures elavad. Kadeki omad elavad tema juures. Eelmisel põlvkonnal pidi veel palju lapsi olema, näiteks 5 või 7, aga praegu on tavaline 2. Jälle see moderniseerumine - põnev! 

Oma põnniga templi ees: 

Minu nägemus Balist on jätkuvalt ebaselge ja ma lõpuni ei otsustanudki ära, kas mulle see koht meeldib või ei. 

Bali plussid: 

1. Bali on nii mitmeski mõttes odav puhkuse sihtkoht. Mopeedi rentisime 8 euro eest päev, pitsa maksis restoranis 5 eurot (isegi 2,5 oli ühes kehvemas), veepudeli sai 30-60 sendi eest. Kütuseliiter oli 60 senti. Enamiku vaatamisväärsuste sissepääse eest maksime umbes 1,5 eurot. Massaaž on eriti odav - tunni hind on umbes 6-10 euri, Euroopas täiesti ulmeliselt väike summa. Kahe magamistoaga uhke villa eest maksin 750 euri 6 öö peale, mis pole kõige odavam, aga arvestades koha luksuslikkust, siis ikkagi on. Odavus oli ka Ville meelest koha kõige suuremaks plussiks. 

2. Bali on soe. Kellele troopiline kliima sobib, siis ideaalne. 30 kraadi, kõrge niiskustasemega koht. Meil endal vedas ilmaga eriti, sest vihma sadas vaid öösiti. 

Välivannituba on nii-nii lahe!

3. Inimesed on väga soojad ja sõbralikud. Seda pidas Hannah suurimaks plussiks. Viisakus, naeratused, tagasihoidlikkus. Kindlasti on neid, kes petta üritavad, aga suuremas osas tundsime, et inimesed on meie poolt. 

Eilne teenindaja, kellel nimeks Ema:

4. Balil on suur jooga- ja vaimsuse kogukond, korraldatakse laagreid ja õpitubasid, tervendajad pakuvad oma teenuseid. Ka kohalike seal on vaimsust ja sidet loodusega tunda, juba hinduismi pärast. Kadek rääkis, kuidas balilased usuvad, et suurte puude sees on head vaimud ja et puid ja vaime kaitsta, ümbritsevad nad need riideribadega. Seda oli igal pool näha ka. Ka uste ette asetatakse andameid iga päev, mis meiesugustele küll ebamugavusi põhjustas, sest juhtusime jälle neile miniatuursetele lillebukettidele peale astuma, aga samas oli ka ilus. 

Üks nunnu hommikune troll hommikuse lillebuketiga ukse ees: 

Templikujudest puudust ei tule: 

5. Balil on palju värsket kohalikku kraami. Puuviljad, kohalik müsli, kohalikud kehahooldustooted. Jälle nagu meepott ainult orgaanilisi tooteid tarbivatele inimestele. 

6. Võrreldes suurema osa muu Kagu-Aasiaga, on Bali siiski puhtam, Ubud eriti. Iga nurga peal pühitakse ja toimetatakse, et ikka ilus välja näha. Kadek rääkis, et neid hulgalisi templeid hooldab ka kogu küla üheskoos. Kui midagi katki läheb, siis tehakse korjandus ja parandatakse ära. 

Bali miinused:

1. Liiklus on õudne. Õudne ja aeglane. Ummikud, mopod ja autod läbisegi, kõnniteed olematud, valgusfoore väga vähe. Liiklus on ka vasakpoolne, mis Eestist tulles segadust tekitab. 

Mulle tegelikult väga meeldib mopoga sõita, aga eelistaks tunduvalt rahulikumat liiklust ilma ummikuteta: 

2. Kõike ei saa - just selle liikluse tõttu. Kui tahad Ubudi vaimsust ja hipikogukonda, siis mere ääres käia on raske. Kui tahad merelõbustusi, siis peaksid kuhugi mere äärde ööbimise võtma, aga siis jääd jälle Ubudi boho-elust ilma. Kui oleks olnud 2 nädalat, siis oleks ühe Ubudis veetnud ja teise kusagil mere ääres. 

Vahel oli tunne, et meie villa ongi selle Bali juures kõige parem asi: 

3. See suur turistidehord ikka häirib. Tobe öelda turistina, aga oli keeruline küll. Bali on selline sotsiaalse staatuse sihtpunkt, millest kõik oma piltidega viimast võtta üritavad. Igaühele oma, aga siiski - liiga hull. 

4. Sularaha on vaja, kaardiga läheb automaatselt 2-3% juurde ja tihti sellega maksta ei saagi. Sularahaautomaadist saab korraga maksimaalselt 3 miljonit kohalikku raha välja võtta ehk umbes 180 eurot. 

Osaliselt ikka veel täiesti külaelu: 

5. Enamike eestlaste jaoks on 30 kraadi 80% õhuniiskust siiski liig - väsitab kiiresti. 

6. Templitesse sisse ei saa. Enamikul oleks suva, aga ma lootsin ikkagi, et võin rohkem ringi vaadata. 

Ahvide nägemine mulle väga meeldis: 

Mina ise arvan, et Bali sobib reisiks siis, kui oled näiteks paarina tulnud - saad mööda saart ringi tuuseldada, saad ka niisama kusagil aega veeta, vabadust on palju. Sobib väga hästi ka üksikule inimesele, kes eelistabki näiteks kaugtööd teha, joogatundidest osa võtta, veidi teistsugusemas keskkonnas elada. Perega tulles võtaksin ise AI hotelli kusagile mere äärde ja peesitaks seal. Samal ajal eestlastele jälle - no kas on vaja Balile tulla, et rannapuhkust nautida? On palju lähemal asuvaid kohti, kus sama asja pakutakse. 

Eneseotsingute jaoks oleks Bali päris hea: 

Tõenäoliselt Balile mu teed enam ei vii, aga mul on väga hea meel, et lõpuks ära nägin. Indoneesias tahan aga kindlasti rohkem ringi reisida. Nägin kunagi ühe mu lemmikblogija postitusi pealkirjaga "Indonesia beyond Bali" ja see on täpselt see, mida isegi teha tahan. Tahan külastada veel paljusid-paljusid saari sellest 17 000 saarest koosnevast arhipelaagist. Hea meelega võtaks lausa kuu-kaks, et muudkui saarte vahel ringi reisida. Ville, teeme ära kunagi? Usun, et kui randa saab, siis Ville tuleb. 

Bali lõpupilt: 

Tänane päev on läinud kenasti ja mõnusalt sündmustevaeselt, lendasime 4 tundi Balilt Austraaliasse ja nüüd oleme juba siin, meie Cairnsi AirBnBs. Sellest kõigest aga juba homme. Eestiga on ajavahe lausa 7 tundi. Head päeva, sõbrad, meil on juba täitsa õhtu käes. 

Vigadest õppides

Felix magas öösel enam-vähem okeilt inimese kohta, kes on just luumurru saanud. Jäi selili asendisse ja ärkas ainult kaks korda valu peale. Hommikul keeldus end liigutamast ja lasi tassida, õnneks võttis kohe ka valuvaigisti sisse. 

Alustuseks pilt ka palju rõõmsamatest vanematest: 

Mida siis oma päevaga teha? Selge on see, et Felix peab jääma terveks päevaks villasse puhkama - multikaid vaatama, niisama olesklema, kindlasti ka lõunaund magama jne. Paranema. Aga meie? Felix muidugi eelistanuks, kui issi oleks temaga jäänud terveks päevaks. Meist Hannahiga tal eriti vahet pole. "Eiiii, poisid jäävad koju!" 

Otsustasime siiski, et teeme hommikupoole Villega ühe väljasõidu ja siis edasi on Ville Felixiga nagu ta soovib. Kõigepealt käisime aga Hannahiga poes - tõime veel mitu liitrit mahla ja suure kana ja muid asju, mida Felix võiks süüa ning mida ise tahaks, näiteks on meile kõigile meeldima hakanud ühed õunakommid. Postkaardid saime ka saadetud: 

Villega otsustasine, et läheme käime veel ühe kose juures. Randa on liiga pikk tee ja kosk on selline rahustav, looduslik. Teekond sinna oli muidugi kõike muud kui rahulik. Sääreväristajaga liikudes sai täna ikka korralikult heitgaase sisse hingatud. Auto autos ja mopo mopos kinni, pidevad ummikud, kõrvetav päike. No õudsalt tüütu on see liiklemine siin Balil. Autoga oleks samuti jube olnud, sest kui mopoga saad veel enam-vähem kiiresti ja autodest mööda, siis autoga ainult ummikus istukski. Bali saab nautida siis, kui väga palju ringi ei käi, see on selge. Oledki oma ilusas villas või hotellis, sööd boheemlaslikes kohvikutes, käid joogas ja naudid odavat elu. 

Ville ja Bali keskmine külaelu, taustaks tempel nagu ikka: 

Kohale me siiski jõudsime. Kosk oli lihtsalt imeilus. Me ei olnud ainukesed, kes seda arvasid. Lausa koomiline oli seda pildistamist vaadata, inimesed seisid järjekorras, et selle perfektse klõpsu saaks. 

Ma saan neist aru, ma tõesti saan. Samas on ikka tobe ka. Aga noh, egas midagi. Lasin siis ka Villel endast ja kosest pilti teha, tuli ilus välja küll: 

Üks asi, mis mulle Ville juures väga meeldib, on see, et erinevalt minust ei ole ta üldse edev. Temal pole vaja mingeid pilte ega sotsiaalmeedia postitusi. Kui, siis jagab Twitteris midagi asjalikku või naljakat. Ta on must veidi vanem, ehk on asi selles? Selles ja iseloomus üldse. Samuti meeldib mulle ta juures, et ta on ikkagi valmis minust pilti tegema ning me saame koos selle tobeduse üle naerda.  

Ville pildistab parema meelega hoopis ägedat sisalikku, mida ta juba kaugelt märkas: 

Sisalik: 

Sõime seal samas kohvikus. Neid oli palju, mille vahelt valida, sest see on ikkagi üks koht, kuhu turistid tulevad. Bali sissetulekust moodustab 80% turism. Hea pool on see, et turismi abil saab Bali rikkamaks. Rikkus ühtlustub. Samas ühtlustub ka kultuur. Leian, et viimane on siiski paratamatus ja vaatan isegi veidi kurbusega neid inimesi, kes selle vastu võitlevad. Entroopiat saab kahandada vaid läbi pingutuse ja ma ei näe, et see pingutus seda väärt oleks. Meil on maailmas vaja pingutada hoopis teiste asjade nimel, on palju tähtsamaid küsimusi. Jah, me ühtlustume, kuid see on väike hind, mida ellujäämise eest maksta. 

Ah, mis ma filosofeerin, jagan hoopis mahlapilti: 

Samal ajal kodus oli Felixil ja Hannahil väga lõbus. Felix küll niimoodi nuttis, kui me läksime, aga juba minutiga said nad tuttavasse rütmi tagasi. Hannah ütles, et tal on Felixiga nii palju lihtsam, kui meid ei ole ja et me võime Felixit ikka tihedamini temaga kahekesi jätta. No - vabalt! 

Juba täitsa rõõmus poiss vigastusest hoolimata: 

Kui ükskord koju jõudsime, oli Felix juba lõunatudu ka ära teinud. Hannahiga ta muidugi jäi. :D Siis hakkas issi ja Felixi aeg kahekesi, meie läksime Hannahiga koos linna. Tahtsin veel ühe templi ära näha, Hannah tahtis paar asja hankida ning mopo pidime ka tagastama. Ville oli enda oma juba pärast kosetiiru tagastanud. 

Viimane tempel, mida siin saarel vaatasime, kandis nime Pura Taman Saraswati ehk Ubud Water Palace. Kuigi tempel näeb vana välja, siis on ta tegelikult ehitatud 20. sajandi keskel Ubudi printsi soovil. Selle kõige märkimisväärsem osa on just lootuseõitega tiik, mida harva templite juures näeb. 

Templisse sisse muidugi ei lastud, nagu ikka. Isegi veepalees pidime pühaduse säilitamiseks spetsiaalseid riideid kandma, mis meile siis selga pandi. Paljad põlved ja õlad jumalustele ei meeldi... Samuti, nagu ikka, ei tohi naised siseneda kui nad parasjagu menstrueerivad, on hiljaaegu lapse saanud või parasjagu lapseootel. Meeste maailm? Kui meil oleks matriarhaat, siis selliseid reegleid vaevalt, et oleks. Menstrueeriv naine on ebapuhas? Ta on just kõige puhtam, sest ajab oma vana naha maha, et uut kasvatada. Millal mehed viimati verd vahetasid? Need templid on nii ilusad, aga see maailm ise... 

Ma olen täna vigadest õppinud, elan aeglasemas tempos ning mul on selgelt rohkem ruumi, et mõtteid mõelda. Ei sega isegi see taaskordne templist tulev "muusika", mis mulle alguses nii meeldis, aga mis nüüd ikka tõesti närvidele käima on hakanud. See pole muusika, see on müra. Vabandust, jumalused. 

Illustratsiooniks võltsjumalannade pilt teile: 

Ja siis astud templist välja tänavale, kus kitsukese jalgtee ääres on kilomeetri pikkune ummik ning heitgaasid kõrvetavad nina. See ongi Bali, see ongi Ubud. 

Pärast templikülastust läks Hannah veelkord turgudele, mina aga otsustasin, et on aeg Bali viimaseks massaažiks. Kohe templi lähedal oli ilusa vaatega spaa, kuhu refleksoloogia massaaži saama läksin. Pidin küll 20 minutit ootama kuniks massöör vabanes, aga polnud hullu, mulle pakuti teed. Otsustasin, et toon oma ellu tagasi unustusse vajunud meditatsioonipraktika ja praktiseerisin siis seda. Minu tähelepanu tõmbasid mingil hetkel siiski aias toimetavad 2 rotti. Rotte ma ei karda, aga seda mõtlesin küll, et olgu see Bali paradiis või ei, see on siiski Kagu-Aasia ning kõhnad tänavakoerad, õblukesed kassid ning igal pool ringi sibavad rotid on reaalsus. 

Massaaži ajal lihtsalt magasin. Ma ei suutnud end üleval hoida, ma ei teagi, miks. Paar korda ärkasin selle peale, et norskama hakkasin, aga tegelikult olin mingis vines terve selle aja. 

Hannah tegi must pilti, kui välja tulin: 

Viisime Hannahiga mopeedi ära ja otsustasime veel kõrvalasuvas kohvikus söömas käia. See oli seal samas, kus oli joogakoht ning tundus, et enamik kliente ongi joogatajad - seljas olid peamiselt valged või äärmisel juhul beežid riided, eranditult kõik valged. Kohvik oli sama tundega. 

Toit oli orgaaniline. Mina võtsin proteiinikausi, Hannah pitsa. Arutasime Bali plusse ja miinuseid ning igasugu muid maailma asju. Isegi kui Hannah parasjagu lapsega ei ole, siis on mul hea meel, et ta kaasas on - ei pea igal pool üksinda käima, on keegi seltsiks samal ajal kui "poisid" kodus on. 

Nüüd ma siin istun ja kirjutan. Homme istume jälle lennuki peale uut mandrit avastama. See Bali kogemus on olnud tõesti väga õpetlik. Otsustasin, et teen sellest lausa eraldi postituse. Seniks - head päeva sinnapoole maakera! Meil on juba öö. 

Väga ilus ja väga valus

Täiesti lõpp, mis päev täna olnud on. Nii naeru kui pisaraid ja mitte ainult Felixi poolt. 

Hommikul oli minu kord Felixiga ärgata. Käisime kohe Felixi palvel (!) ujumas, siis sõime-vaatasime telekat ja selleks ajaks, kui Ville ärkas, oli mul juba plaan valmis - nii kaua kui Ville ja Hannah ärkavad, nii kaua käin mina massaažis. Mõeldud-tehtud. Teised hakkasid ärkama ja mina panin lähima spaa juurde ajama. Olin nende esimene klient sel päeval ning sain 6 euro eest 45 minutit kestva mõnusa kaela-pea-käte massaaži. 

Olime eelmisel õhtul valmis vaadanud selle koha, kus ikkagi neid riisipõlde näeb ja otsustasime, et kuna sõit on ainult pool tunnikest, siis läheme kõik koos. Taaskord - mõeldud-tehtud! Sõitsime seekord Ubudist põhjapoole ja mida kauem see sõit kestis, seda rohkem tundsin, et ehk on Balil tõesti midagi muud kui see õudne liiklus... Sõitsime ilusate riisipõldude vahel, džunglist läbi, palmipuude all. Iga paarisaja meetri tagant ilutses väiksemaski asulas hinduistlik tempel. See põhjapoolne Bali on tõesti juba midagi, mis silmad särama paneb. 

Riisipõllud leidsime üles. Alustasime kohe lõunasöögiga, mis sest, et veidi vara oli. Valisime eriti ilusa vaatega restorani ja lihtsalt nautisime. Felix sai friikaid, Hannah samuti (ohjah...), Ville võttis mingi pitsa ja mina avokaado-kanasalati. Lisaks tuli mulle granadillismuuti ja teistele mingi huvitav mahlasegu. Felix oma õunamahla ei tahtnudki. 

Varajane söömine oli tegelikult viga, sest see tatsamine nende riisipõldude vahel oli ulmeliselt raske selle kuumaga. Astmed olid kõrged ja Felix polnud nõus praktiliselt ühtegi sammu ise astuma. Aga väga ilus oli tõepoolest: 

Samas ega seegi paik oli täielikuks turismiputkaks tehtud - restorane oli mustmiljon, samuti teeäärseid suveniirikaupluseid, lisaks pakkus iga teine kuulsat Bali kiigukogemust: istud laenutatud kleidiga kusagil riisipõlluvaatega eriti suure kiige peal, millest selja tagant pilt tehakse ja mis hiljem sotsiaalmeedias väga populaarne on. Tegelikult on tobe ironiseerida muidugi, ka mina postitan sotsiaalmeediasse ilusaid pilte ja olen reaktsioonide üle õnnelik. 

Okei, kiiged kiikedeks ja restoranid restoranideks, neid on isegi huvitav kõrvalt vaadata. Asi, mis mind tõsiselt häiris, oli see eriti tugev tümakas, mis üle kogu oru kajas. Hea rahulik (noh, niivõrd-kuivõrd) jalutuskäik sai hoopis teise maigu. Traditsiooniline segatud moodsaga, mis mulle muidu meeldib, oli sel korral kuidagi võigas. Tõesti oli. Jalutuskäigu ilu õnneks lõpuni siiski ei varjutanud. 

Felix sai ka ühe nurga taga riisipõllu (mulla) taustal oma kiigesoovi täidetud (me polnud nõus kogu seda tasulist kiigesessiooni läbi tegema):

Kuigi kell oli jalutuskäigu lõpuks juba 1 saamas, siis otsustasime ikkagi ühe lähedalasuva kose juures samuti käia. Tagasivaadates oli viga, kuid mis teha. Sõitsime mopodega umbes 18 minutit ja kohal me olimegi - täielikus džunglis, kus vahelduse mõttes väga vähe turiste oli. Ostsime taaskord mõne euro eest "sissepääsupileti" ning kõndisime alla 10 minuti, et suure kose jõudu imetleda. Kosk kohises nii kõvasti, et paar meetrit teistest eemale kõndides nad mu juttu enam ei kuulnud. 

Felix oli selleks ajaks ikka täiesti soss. Ville ütles, et ta teise kose juurde ei tule, jalutab Felixiga tagasi (st Felix kukil muidugi - Ville tegi täna ikka väga palju trenni). Meie Hannahiga läksime teise kose juurde ka ja see oli päeva üks tipphetki - nii suur kosk, mille all sai ujuda. Ujusime, nautisime, tegime pilte. No vaadake lihtsalt: 

Hiljem, et rada lõpuni kõndida, pidime kaljude vahelt läbi jõe kõndima. See oli ka väga eriline. Olime juba enne Villele sõnumi saatnud, et nad tagasi koju läheks, meil läheb aega. Kahjuks ei näinud me vastusõnumit, et võtmed on ju Hannahi käes... Õnneks hakkas Ville ikkagi minema. Ma tegelikult ei tea, kas see õnneks oli, sest kui me kõik koos oleks läinud, oleks ehk lihtsam olnud. 

Nimelt, Ville kirjutas meile mingi aeg, et Felix hakkas mopo peal nokkima ja ta pidi peatuse tegema. Lootis, et ehk saame temani tulla ja et Hannah ja Felix saavad takso peale minna. Sellest tuli üks suur segadus, närveldamine ja möödarääkimine, mille tulemusel olime kõik närvis. Jõudsime eraldi ikkagi kuidagi koju, Ville sai Felixi üles turgutatud. Kodus seedisime asja ja üritasime Villega harmoonia üles leida, kuidagi õnnestus. 

Felix muidugi magama enam ei jäänudki. Mina otsustasin, et lähen rahunen joogatunnis - ikkagi Bali ja Ubud ju. Kuigi mu sõbranna Triin oli soovitanud Yoga Barni ja nii ka Lonely Planet, siis see joogakoht oli meie juurest liiga kaugel ning ma poleks enam viimasesse tundi jõudnud. Läksin hoopis lähedal asuvasse Alchemy Yoga & Meditation Centerisse, mis mu lemmikut yin joogat pakkus ja just õigel ajal. Panin trenniriided selga, mopole hääled sisse ning kohale ma sõitsingi. 

See oli imeline kogemus. Kogu kompleks on lihtsalt... zen. Joogasaal on pooleldi välja avatud, õhk liigub ning lagi on väga, väga kõrgel. 8 euro eest sain imehead yin jooga tundi nautiga koos ca 30 inimesega, kes kõik sinna suurde saali nii ära hajusid, et ei tundnudki eriti teiste kohalolu. Või siis tegelesin ise piisavalt iseendaga. 

Õpetaja nimega Anna tsiteeris mingi hetk targa mehe Nisargadatta Maharaj sõnu: “Wisdom tells me I am nothing. Love tells me I am everything. And between the two my life flows.” See kuidagi puudutas mind nii sügavalt. Pisarad jooksid. Vahel ikka mõtlen, et ma soovin elult nii palju. Tahan kogeda emadust ja rikkust ja edu ja kasvu, aga osa minust ei taha muud, kui vaid sügavust. Võib juhtuda, et mingi hetk saab see mu ainsaks teeks. 

Juba joogatunni ajal sain Villelt korduvalt sõnumeid, et Felix oli kukkunud ja ei lõpeta nutmist, kurdab, et käsi on valus. Nonii. Läksin pärast tundi kiiresti koju, poiss magas selleks ajaks Ville kõhu peal nagu alati, kui midagi pahasti on. Uurisin läbi une ta kätt ja kui rangluuni jõudsin, hakkas poiss nii suurelt nutma, et sain nii kompamise kui nutu peale kohe aru - see laps sai rangluumurru. Kukkus ta kusjuures täiesti sirge jala pealt basseinist välja tulles libisedes. 

Päeval oli veel rõõmsalt basseinitoimetustega ametis: 

Egas midagi, helistasin oma ihuarstile Maarjale ja arutasime edasist ravi. Teadsin isegi, et ega selle rangluumurruga midagi teha pole, aga vajasin kinnitust ja Maarja aitas, nagu ikka. Ma ei hakanud Felixit isegi EMOsse viima (ei tea, milline see siin on üldse), läksime Hannahiga hoopis apteeki ja ostsime talle ibuka ning paratsetamooli siirupit. Vaatasin veel, et ibuka oma kangem oleks, et ei peaks nii palju andma. Vahel olen ikka nii tänulik selle arstihariduse eest, mu elu poleks sama ilma selleta. 

Kodus saime Felixile ibuka sisse, paratsetamoolist keeldus. Viimane oli liiga halva maitsega. Tasapisi on ta siin nüüd rahulikumaks muutunud, enam ei nuta, vaid vaatab telefonist multikaid. On ise aru saanud, kustkohast käsi valutab ja oskab juba natuke hoida. Eks näis, kuidas lähipäevil minema hakkab, loodetavasti möödub valu kiiresti ning luud kasvavad ka kiiresti kokku, lastel see tavaliselt nii on. 

Sügavus, Saara, sügavus. Aeglusta. Aeglusta. Aeglusta.