Perepäev

Nii palju kui mulle ka ei meeldiks Villega suuri ja ägedaid matku teha, meeldib mulle ikkagi, et oleme tulnud siia perereisile. Ma lihtsalt jumaldan seda Felixi pilku kui ta midagi uut kogeb või näeb. See täidab mu enda tassi nii väga, mul on kohe tunne, et ma olen midagi õigesti teinud siin maailmas. 

Eile oli tõeline perepäev, koosolemise pühapäev. Hannah oli valmis vaadanud igasugu asju, mida lastega koos teha (parim lapsehoidja ever) ja üks neist oli ahvipargi külastus. Mõeldud-tehtud! Läksime kõik koos, kuna Aivari ja co auto tuleb alles esmaspäeval, siis Ville tegi kaks tiiru, et kõik kohale tuua. Ahvipark on meile väga lähedal. 

Ahvipark ei koosnenud siiski vaid ahvidest, vaid seal oli igasugu muid loomi ka, näiteks paar krokodilli, kilpkonnad, igasugu erinevaid papagoisid. Kõige rohkem oli selles ahvipargis aga - üllatus, üllatus - merisigasid. Tegelikult võikski pargi nimi olla Merisigadepark, sekka mõned ahvid ja papagoid. 

See merisigade pidamine oli neil tegelikult hea nipp, nimelt kuna nad ise olid reklaaminud, et ahve saab käe pealt sööta ja inimesi on palju ning ahve vähe, siis kui iga inimene neid paari ahvi käe pealt söödaks, oleksid teised juba kolmekordse normkaaluga + ilmselt läheksid varsti inimeste eest kuhugi peitu. 

Kuna aga merisead olid osade ahvidega samades puur-aedikutes, siis suurem tähelepanu läkski nende kümnete ja ilmsete sadade merisigade toitmisele, patsutamisele ja tagaajamisele ning ahvid said rahus puu otsas tšillida.  

Aga loomulikult oli seal ka tõesti eksootilisi olendeid. Igasugu eri liiki ahvid, iguaanid, linnud. Loomaparkidega on mul ikka sellised vastandlikud tunded, millest olen varemgi kirjutanud. Osaliselt tõesti naudin loomade jälgimist ja seda, et lapsed saavad neid päriselus näha ja ei pea looduse kogemiseks ekraani taga istuma. Teisalt, loomulikult - no on see siis kuidagipidi eetiline või aus kõikide nende loomade osas? Mis sest, et nende puurid olid suured ja mitmekülgsed.

Ei teagi, mis seisukohta võtta. Mis te arvate? 

Olime ahvipargis paar tundi, lastele väga meeldis. Kõht hakkas siiski tühjaks minema ja nii me edasi liikusime. Otsustasime pitsade kasuks ja jäin ühte pitsarestorani kõigile pitsasid valima. Istusin seal toitu oodates ja kui see karbikuhi tuli ja mina minema hakkasin, hõikasid noormehed teisest lauast mind enda juurde. Inglise keelt nad ei rääkinud, aga lõpuks sain aru, et nad kinkisid mulle pudeli veini. Teenindaja ütles, et üks nendest on boss ja see on kingitus. Olin nii kohkunud, et ei osanudki muud öelda kui suured tänud... Sellised situatsioonid tekitavad mus ebamugavust tegelikult. Ilmselt ei peaks. Töö enesehinnanguga? 

Laste uneajal ei läinud ma seekord kuhugi jalutama, vaid olin kodus ja lugesin oma ägedat ulmekat. "Trifiitide päev" on midagi, mida Katrin mulle kunagi soovitas, ütles, et see on üks ta lemmikutest ulmekatest. Päev enne reisile tulekut, kui oma klassikalist raamatukoguringi tegemas olin, sattuski see raamat mulle kuidagi kätte. Istusin rõdul ja nautisin. 

Lisaks sellele otsustasin, et panustan perekonna heaolusse natuke koristades. Kaheksakesi elades suudame me siin parajad sead olla, seega segadus on konstantne nähtus. Panin asju ära, pühkisin maast pudi, pesin pesu, käisin lapiga pindu üle. Nägi parem välja küll. 

Ainult osa kaheksa inimese jalanõudest, vähemalt 2 paari on puudu (meie räpased tennised). 

Päeva teise poole otsustasime veeta Los Giganteses, ilusas rannakülas meist veidi edelas. Tahtsin sinna minna peamiselt nende suurte rannakaljude piltide pärast, mida internetis näinud olin. 

Rannakaljud olid tõesti vägevad, palju vägevamad kui ma arvasin neid olevat. Ilm ei olnud küll päris selge, sest Sahara kõrbe liivaosakesi hõljus ikka veel õhus ja seega olid kaljud justkui udus, kuid see lisas jälle omakorda huvitavat müstikat kogu ümbruskonnale. 

Päeva kõige suurem tunne oligi Los Gigantesest tekitatud. Mul on hea meel, et ma olen Hawaiil käinud, muidu armuksin vist täiesti ära. See vaikne rahulik linn, taevasse kõrguvad kaljud, lilled, valged majad. Raske isegi kirjeldada seda tunnet, mis mul tekkis, aga ühte oskan öelda - see oli hea, uus armumise tunne. Los Gigantes on koht, kuhu ma tagasi tuleks. 

Otsisime randa, kus päikeseloojangut vaadata. Veidi seiklusi, kuid leidsime. Kehakinnitus teel: 

Teel leidsime ka jahisadama. Ilusad paadid, kalad ning valged majad puitkaunistustega. Tekkis veidi isegi selline Jaapani tunne nende puitdetailidega. 

Rannas oli musta värvi liiv nagu ikka vulkaanilistel saartel. Ka Hawaiil oli seda palju. Mõnusalt eksootiline, Felixile väga meeldis. 

Felix mängis terve selle aja liivaga, ei läinud kordagi vette. No mis teha, ega sundida ei saa ju. Ujumas aga käisime nii mina, Ville kui Hannah. Põhi oli väga-väga kivine, aga me oleme Eesti randadega harjunud ja suutsime tasakaalu hoida. Vesi oli mõnus. Väga mõnus kohe. See oli mu esimene ujumine Tenerifel. Päikeseloojang, soe vesi, rahulik olemine. Puhkuse definitsioon, kas pole? 

See õhtu oli täiuslik, Los Gigantes oli täiuslik. Ma täiesti mõistan neid, kes siin rohkem aega veedavad. Nüüd mõistan täiesti. 

Anaga mägedes seiklushimu rahuldamas

Ma ütlen teile ühe saladuse. Nimelt, seiklushimuline olla on väga raske. Mis oleks meil viga, kui istuksime ainult hotellis, sööksime All Inclusive toitu ja loeksime raamatuid? Mitte midagi, ma ütlen teile, mitte midagi. Aga ei, meil on ikka vaja seigelda ja seigelda ja veel kord seigelda. 

Tänase seikluse tulemused. 

Leppisime eelmisel õhtul kokku, et tänase päeva võtame suureks matkapäevaks - meil oli vaja ära näha need Anaga mäed ja matkarajad. Anaga mägede matkaradade pildid olid kusjuures viimaseks tõukeks, mis Tenerifele tulema ajendasid. Muidu mõtlesin, et jah, tahan ära näha, miks kõik seal käivad, aga kui tutvusin matkavõimalustega, siis tahtsin juba saare enda pärast ka tulla. Anaga mägede matk oli minu kõige tähtsam "vaatamisväärsus", mida sel reisil külastada ja seda siis ilma Felixita, sest me poleks teda mingi valemiga sinna kaasa võtta saanud. Felix jäi Hannahi ja teistega ja meie panime saare põhjatippu ajama. 

Maastik muutus iga 10 minuti järel. Meie kivisest lõunapoolsest maastikust oli saamas täielik roheline paradiis. Metsad ja aasad ja lilled. Enne matka tegime peatuse ja pildistasime kogu ilu, ei saanud neid vaateid lihtsalt mällu jätta. 

Küll aga saime peatuspunktis aru, et täitsa lõpp, ikka väga jahe on. Mina olin arvestanud, et Ville paneb endale oma sooja dressika peale ja mina tema kilejope. Saime aru, et see pole piisav. Väljas oli 13,5 kraadi, lühikeste varrukate ja kilejope ilm polnud see ikka mitte kuidagimoodi kohe. Olime ligi 1000 meetri kõrgusel, uduvihma sadas ning aeg-ajalt puhus tuul. Käisin huvi pärast väikeses poekeses infopunkti kõrval ning neil olidki Anaga logoga dressikad müügil. 35 eurot, aga pehme materjal ja ära ma selle võtsin. Ei kahetse absoluutselt. 

Infopunkti külastamine oli alguseks hea mõte. Ütlesime, et soovime umbes 3-tunnist matka ja ilusaid vaateid. Onu küsis, et kas 4 tundi sobib ka, olime nõus. Ta andis meile kaardi, rääkis ära, milliseid märke järgida ning nii me teele saimegi. Väga-väga hea süsteem ja olime isegi veidi üllatunud, tavaliselt Lõuna-Euroopas sellist korrapära ei kohta. :D 

Aga vaadete koha pealt oli onul küll õigus. Pärast pooletunnist metsarada hakkasid juba esimesed vaated end ilmutama: 

Matka esimene tund aega oli väga rahulik. Peamiselt oli tegu laskumisega ning rada oli täitsa turvaline ja läbitav. Kõndisime pilvedes, aeg-ajalt nägime, mis nende taga on. Seal olid suured-suured mäed, väikesed külakesed ja metsikult rohelust. 

Meie teine matkatund ei olnud enam nii lihtne. Esiteks hakkas vihma sadama ja meie veetsime umbes 20 minutit suurema vihma varjus puu all. Ega see meid ei päästnud, saime ikkagi päris päris märjaks. Kui otsustasime, et ega enam vahet ei ole, siis hakkasime edasi liikuma lihtsalt selleks, et näha, et 100 meetri pärast oli rajal täiesti korralik varjualune, kus omajagu inimesi seisid. Nojah, mis seal ikka, seisime siis meiegi veel 5 minutit ning siis liikusimegi edasi. 

Pärast vihmasadu olid rajad mudased ja libedad, aga meie tulime seiklustele ju tennistega. Matkasaapad poleks lihtsalt kohvrissegi mahtunud. Vabandused-vabandused... 

See on minu vabandamiste tulemus: 

Jah, ma käisin käna. Ülejäänud matka sain nautida teiste matkaliste lõbustatud pilke mu tagumikule. Otsustasin, et ei hakka end kusagil märja muru peal "pesema", vaid lasen muda ära kuivada ja siis üritan selle maha saada. Seda enam, et kohati oli rada ikka väga-väga-väga mudane. Isegi ime, et ainult mudase tagumiku ja mudaste tennistega lõpetasin: 

Tasapisi hakkasime jõudma raja lõppu. Lõppu selles osas, et sinnamineku tee lõppu siis ehk kogu raja poole peale. Vaated hakkasid aina ilusamaks muutuma. Uskumatu, et selline maastik siin Tenerifel on. Meenutas väga meie Havai reise... 

Ahhetasime ja ohhetasime. Kogu väsimus oli nagu peoga pühitud. Ja milline vaikus... Ainult linnulaul ning küladest kostvad helid - kusagil haukus koer, kusagil niitis keegi muru. Tõeline maaelu keset mägesid. Ideaalne, täiesti ideaalne. 

See piirkond Tenerifest - Chinamada -  on kusjuures üks vanemaid inimasustusi saarel, kõik majad asusid mägede sees. Kohalikud kasvatasid kartuleid ja muid vilju nendel ilusatel astmikpõldudel. Muidu olen selliseid ainult Vietnami ja Bali piltidelt näinud, nüüd siis midagi põhjapoolsemat. Lahe!

Raja tipp lõppes kalju kaldal. No see oli ikka täielik Kauai juba. Istusime seal kaua, ei rääkinudki midagi. lihtsalt vaatasime ookeani ja kaljusid ning kuulasime vaikust. Teisi matkalisi oli, aga mõõdukalt. Väga rahulik olemine. 

Vahepeal küsisime, et kuidas Felixil läheb. Nagu ikka, läks tal hästi. Hannah, lapsed ja Katrin-Aivar tegid rannahommiku ning Felix sai terve aja liiva seest meie kodumaiseid mutte Johni ja Jamesi otsida. 

Meie aga tahtsime lõunat süüa. Kohe seal samas oli üks väike putkarestoran, mis kehakinnitust pakkus. 25 euro eest saime sealihatükke, friikartuleid, tuunikalatükke ja keedukartuleid, lisaks 1 sai, õlu ning coca-cola, 2 kastet. Ville kusjuures soovis alkovaba, aga ajas "con" ja "sin" sassi ning VIST sai alkoholiga. See jäigi lõpuni müstikaks. :D Ilmselt oli ikkagi ilma alkoholita, sest nagu Ville ütleb, pärast matka oleks see pool liitrit korralikult "sarve hakanud". 

 

Tagasiminek oli raske, nagu arvata võib. Olime selleks ajaks juba 3 tundi rajal olnud ja teadsime, et vähemalt 2 tundi läheb veel. Lõunasöök kõhus, hakkasime vaevaliselt tagasi sammuma. Esimene osa tagasiteest oli veidi teist kaudu kui see, millelt tulime, kogu matk oli P-kujune ja nüüd sammusime siis selle P paunapoolset osa.

 

Kui ülal pildil oleva küla Las Carboneraseni jõudsime, mõtlesime, et äkki võtaks hoopis bussi. Bussini oli aega aga üle tunni aja. No ei... Ei hakka me siin niisama istuma. Alternatiiv ei olnud muidugi kuidagipidi lihtsam - 300 meetrit pidevat tõusu. Oh, jah... Saame hakkama, saame. 

See lõpp oli ikka tõesti raske. Puhkasime palju, hingeldasime, higistasime. Mõtlesime seiklushimu pahupoole peale. :D Esimest korda kogu matka jooksul tuli siiski päike välja, seega see lohutas veidikene. 

Paar lamedamat lõiku oli ka. Selle tähistuseks lasin lausa "Muretu Saara lilleaasal" pildi teha: 

Lõpuks jõudsime tuttavasse metsa tagasi. Kogu lõpu olime täiesti tasa, vahetasime ainult üksikuid sõnu. Ka mõtted kadusid pikkamööda. Matk-meditatsioon hakkas oma eesmärke täitma. See on matkamise üks suuremaid kingitusi, kui ka mõtted juba kaduma hakkavad. Enam ei olnud ühtegi teist matkalist. 

Küll oli hea autosse istuda. Küsisime sealt samast poekesest paberkotid, mille sisse need räpased tennised panna. Jõime metsikult vett, sõime igasugu magusat. Esialgu oli meil ka plaan päikeseloojangut vaatama minna, aga peagi saime vaadetest aru, et mingit loojangut me täna küll ei näe - kogu saar oli udus. Võib-olla oli see ka liiv, me pole kindlad, mingi liivatormihoiatus oli antud. Ega vahet polegi. Sõitsime tagasi teiselt poolt saart ja nautisime siis neid uduliivaseid vaateid: 

Lapsed samal ajal: 

Viimase tunni sõitsin ise. Päris tore oli, kuigi esialgu ikka kärsatasin seda sidurit. Mitu aastat automaadiga sõitmist teevad oma töö. Lasin seal serpentiine mäest üles ja mäest alla. Üles sõitsin ainult 2. käiguga, mõned üksikud kohad pidin kümneid meetreid esimesega minema, sest muidu poleks välja vedanud, nii järsud olid need tänavad. Kogemus omaette. 

Kogu see päev oli kogemus omaette. Üks parimaid matku meie elus kuninglike vaadete, korraliku trenni ning vaikusega. Vägagi väärt kõike, mida seiklushimu meile pakub.