Kokkuvõte

Nagu näete, siis on postitustes auk olnud. Ja nagu aimata võite, siis tuli see sellest, et tulime koju ning oleme ajavahest ja muust segadusest veel täiesti sassis. Ville ärkas ühel ööl üles ja mõtles istuma tulles, et üldse aru ei saa, mis hotellis ta nüüd on. Kell 6 tahame ööseks magama minna ja hommikul kell 5 läheb uni ära. Oh, mu kallis keha, kas saaks seda kortisooni juba õigesti nõristama hakata...

Reisi viimane päev möödus meil ilusasti. Kuna lend Amsterdami läks 23.55, siis oli meil tublisti aega, et basseini ääres lebotada ja poodides käia. Kuala Lumpur on ideaalne linn šoppamiseks küll... Me väga palju osta ei viitsinud tegelikult, Ville surfas tehnikakaubamajas ja mina vaatasin moe pärast riideid.

Järgmine kord tahaks katusel olevas infinity-poolis käia, kuigi see oli ka mõnus:

Vaatasin seal oma päevitunud jalgu ja mõtlesin, et hakkan nii väga soojust, päikest ja rohelust igatsema. Ville oli sama meelt. Püüdsime siiski keskenduda kõigele, mis kodus ootas, et nii kurb ei oleks.

Mul on tegemata kokkuvõte Malaisiast. Saan rääkida muidugi ainult Langkawi ja Kuala Lumpuri kogemustest, Malaisia on suur ja lai ja parema "kokkuvõtte" saamiseks võite mõnda Lonely Planeti reisiraamatut lugeda. Siin on minu enda paar mõttekest, mis tekkisid.

Malaisia plussid:

1. Soe. Selle reisi kontekstis ehk triviaalsena tunduv info, aga vaatame asja suuremalt: see on riik, kus aastaläbi on 30-kraadi kandis sooja ja päike paistab. Aeg-ajalt sajab veidi rohkem vihma, aga tänu sellele ei ole tegemist kõrbega, mis toob meid ka järgmise punkti juurde.

2. Ilus loodus. Džunglid, rannad, loomad, linnud, putukad... Okei, randu väga palju ei ole, aga džunglid ongi randadest ägedamad.

3. Sõbralikud inimesed. Moslemid, hiinlased, hindud, keegi ei kohelnud meid kurjalt või ebaviisakalt. Mugav oli olla.

4. Kaupade pähemäärimist on vähe, turistid saavad rahulikult oma turistiasju teha.

5. Kuala Lumpur - ideaalne šopingulinn. Kaubamajasid on nagu halba ilma Eestis ja kõik on odavam, kui meie kodumaal. Kellele sellist tüüpi meelelahutus meeldib, siis laske aga käia.

6. Kõik on võrdlemisi odav. Malaisia on küll kallim kui enamik Kagu-Aasia riike, aga odavam kui Euroopas ikka.

Malaisia miinused:

1. Prügi. Kuala Lumpur oli üsna puhas, aga Langkawi üsna must. Samas, olles näinud Vietnami ja Kambodžat, on prügikogus isegi tagasihoidlik. Eestist tulles on erinevus ikkagi väga suur.

2. GPS ei tööta korralikult. See 20 eurot, mis ma Sygicu peale kulutasin, ei olnud seda raha väärt. Waze oli veidi parem app, aga selleks on vaja internetiühendust.

3. Kuala Lumpuri ebasõbralikkus jalakäijate vastu on lausa totter. Samuti ei ole seal märke, mille järgi orienteeruda. Toomas ütles, et kui teada, kuhu minna, siis on tegelikult lihtne. Me selle tundmuseni veel ei jõudnud.

4. Ühiskondlikud normid ei ole nii vabad kui Euroopas. Jah, ma mõtlen seda alastiolemise ja päevitusriiete asja. See tekitab veidi tunde, et isiklikku vabadust oleks justkui piiratud. Samas külas olles ongi viisakas ennast veidi vaos hoida, eksole?

Mida ma sellest reisist siis kokkuvõttes õppisin? Me kogesime Villega nii palju uut, palju head, tsipa halba, aga kogemused ise on hindamatud. Ma olen väga rahul kogu reisiga ja ka Villele meie puhkus meeldis, mis oli ka üks minu eesmärkidest, kuna mina selle mõtte välja käisin.

Panen kirja mõned asjad, mida arvesse võtta, kui keegi peaks tahtma samat tüüpi reisi ette võtta.

1. Kaasas võiks kindlasti olla: päikesekreem, sularaha (kaardiga maksmine ei ole Kagu-Aasias sugugi nii lihtne kui Eestis), käte desinfitseerimise pudelike, mitu õlgasid katvat T-särki (oma ärapõlenud õlgadega on need hädavajalikud), väike tuttav snäkk (juhuks, kui lõunasöök juhtub kohutav olema), suveriided, ujumisriided, mugavad jalanõud, telefon offline-kaardiga (kui teil see leida õnnestub), sääsetõrjevahend (tundsin õhtuti sellest väga puudust), passid ja viisad ja kõik, mida annab välja printida alustades hotellibroneeringutest ja lõpetades lennupiletitega, reisiraamatud (paarist väiksemast piisab, okei, isegi ühest piisab), mingi kergestipainduv peakate, dušinuustik (võib olla ka mu isiklik kiiks, aga ilma selleta ma hakkama ei saa), meestele kodused žiletid, need hotelli omad on liiga nürid.

2. Kaasa pole vaja võtta: kogu spordivarustust (oh, Saara, kas sa tõesti arvasid, et jõuad igal õhtul veel jõusaali ka minna? Segi peast, ilmselgelt...), dušigeele ja muid pudelikesi, sest need annavad korralikud hotellid ise, talvejopesid (kes Tallinnast, see saab hädapärast talvel ka pusaga taksosse istutud).

3. Reisi planeerimiseks otsi esiteks soodsaid lennupileteid sinna ja siis ehita kõik muu selle ümber, seda mainisin ka varem. Hiina Uusaasta kui asiaatide suurim püha on tavaliselt jaanuari lõpus ja veebruaris ning selle aja sees on turiste palju rohkem, sellega võiks ka arvestada.

4. Enamik viisasid saab internetis ette osta või osaliselt valmis planeerida, seega pole vaja üle põdeda.

5. Ajavahega harjumiseks läheb paar päeva vähemalt, reisi algus võiks olla rahulikum.

6. Kui keegi just khmeri, vietnami või malai keelt ei oska, siis inglise keele oskus on hädavajalik, aga ma arvan, et ka B-tase on juba täiesti okei. Äärmisel juhul saaks ilmselt kuidagi hakkama ka hiina või prantsuse keelega, vähemalt nendes riikides, kus me käisime.

7. Raha läheb reisil alati rohkem, kui esialgu planeeritud, ka Aasias. Kaugemad lennupiletid saab odavamalt vahemikus 500-700 euri edasi-tagasi. 4- ja 5-tärni hotellid maksavad 50-70 euri öö, odavamatest olen näinud ka pakkumisi 30 euri kogu nädalaks. Söönuks saab 3-5 euroga kindlasti. Seega rahasõbralik on see piirkond kindlasti (välja arvatud lennupiletid...) :)

Rohkem mul vist midagi meelde ei tulegi. Eestis on tore tagasi olla, hakkasin nii Eestit kui Euroopat pärast seda reisi kindlasti rohkem väärtustama, aga eks see ongi üks reisi eesmärkidest ka. Ja loomulikult on mul palju-palju inspiratsiooni väga erinevate eluvaldkondade paremaks tegemiseks ning uute reiside planeerimiseks.

Tänuring:

Aitäh kõigile, kes lugesid, laikisid ja kommenteerisid. Te ilmselt ei kujuta ettegi, kui rõõmsaks see mind teeb, kui keegi ütleb, et ta loeb. Väga suur aitäh!!

Tänan ka ema, kes kirjavigadele tähelepanu pööras!

Tänan Kaidit ja ja Karpat, kes kraami laenasid ja lilli kastsid!

Tänan Erlikest, kes ka raskematel hetkedel mind veidi tagant torkis ja kogu reisi jäädvustama inspireeris!

Väga suur aitäh Liiale ja Ullale, kes kassi hoidsid. Nööp näugus teie järele, kui ta koju tõime...

Kõige suurem aitäh aga Villele, kes on jätkuvalt parim kaaslane nii reisil kui üldse. :) <3

Lõpetuseks, nagu ikka, naljapilte:

Aasias on väga palju igasuguseid väga karme ja kummalisi karistusi:

Kas seda peab tõesti eraldi välja tooma? :D

Osa siltidest on ka lihtsalt sõbralikud soovitused:

Veitsa situatsioonikomöödiat:

Peenemates toidukohtades üritatakse hügieeninõudeid järgida:

Lemmikreklaam. Modern Laundry:

Ja lõpetuseks: kõige kummalisemad andamid Buddhale:

Järgmiste reisideni, sõbrad! :)

Elevandid!

Malaisiasse tagasi tulles tundsime kohe, et siin on ikka veidi raskem olla. Kambodžas oli küll kuumem, aga siin on õhuniiskus laes. Me oleme muidugi umbes 600 km ekvaatorile lähemal, kui Siem Reap. Eks siis higistame edasi, mis muud.

Hommikusöögibuffeest sai võetud puuvilju ja saiakesi, oh üllatust. Värsketest puuviljadest hakkan kindlasti Eestis puudust tundma. Samuti ka akna taga tuule käes õõtsuvatest palmipuudest.

Eile oli väga eriline päev kahe asjaolu tõttu. Esiteks, me saime kokku mu klassivenna Toomasega, kellel ma Singapuris ka eelmisel aastal külas käisin. Toomast nägin viimati pool aastat tagasi Eestis ja nüüd oli nii tore, et ta Kuala Lumpurisse tuli ja taas koos aega sai veeta. Me läksime kolmekesi väikesele väljasõidule, mis toob mind päeva teise erilise punkti juurde: elevandid. Eks ma Tallinna Loomaaias ja mujalgi olen küll elevante näinud, aga ma ei ole kunagi neid nii lähedalt saanud uurida.

Elephant Sanctuarys ehk Elevandivarjupaigas (ei oska paremini tõlkida...) on elevandipäästmise tuumikgrupi tegutsemispaik. Nende põhitöö on transportida vantsud neile ohtlikest piirkondadest neile ohututesse piirkondadesse, tihti on relokatsiooni põhjuseks ka oht inimestele või nende elupaikadele. Meie külastatud varjupaigas oli murdosa nendest elevantidest, keda nad olid päästnud. See murdosa oli treenitud turistidele näitamiseks, mis mõneti jättis veidi tehisliku mulje, aga samas ma mõistan, et tänu sellele suudavad nad oma tegevuseks raha korjata. Seega üritasime nautida.

Väike show koolilastele ja veidi suurematele lastele (nagu meie:)

Pärast etteastet said turistid elevantidele papaiasid anda, see oli nii vinge!!

Elevandid on nii armsad, nende lont on nagu käsi ja jalad on pehmed töntsud. Hall värv on kah mu lemmik. Ja siis olid seal veel need beebikesed...

Ville pakub beebile suhkrurooga:

Etteaste järgselt näidati rahvale, kuidas elevandid vees käivad, seda oli nii tore vaadata. "Ashes and Snow" tuleb taas meelde:

Pileti ostnud turistid said beebidega koos vees olla, nende selga sügada ja neile vett pritsida:

Kuigi turistide kaitseks olid elevandid näitamise ajaks aedikutesse pandud, siis muidu pidid nad saama suuremal alal ringi liikuda. Ja kindlasti tegutseb kogu grupp ülla eesmärgi nimel, sest India elevandid (nagu Aafrika omadki) on väljasuremisohus ja nende turvaline elupaik on võti nende püsimajäämisele. Soovime neile palju jaksu ja edu nende tegemistesse!

Taksosõit tagasi läbi ilusate džunglimägede:

Millal me seda pilti küll uuesti näeme?

Edasi veetsime aega selles segases, aga mõnusalt soojas linnas. Toomas pani ette, et läheksime hot poti sööma. Arvestades sellega, et ma olen eriti suur pirtsutaja, ei olnud ma esialgu eriti vaimustatud. Pean aga ütlema, et ma olen väga tänulik, et me seda siiski tegime, sest toit oli hea ja selle omatehtud supi söömine on lihtsalt ise nii tore tegevus. Toomas näitas, kuidas kogu süsteem töötab. See oli tõeline kultuuriline kogemus, nii eriline. Tehke keegi Eestisse ka selline, palun:

Pärast kahetunnist hiigelsöömaaega veetsime veidi aega kaubanduskeskuses, kuni vihm lõppes. Kaubamajad on siin ikka eriti uhked. Jätkuvalt.

Baaritänaval istusime ühte kohta maha, võtsime paar jooki ja rääkisime juttu. Toomasel on nii huvitavad lood, mida rääkida. See, kuidas Eesti kaugelt paistab ja Aasia lähedalt, kuidas inimesed ja arusaamad varieeruvad seinast seina. Maailm on nii suur ja nii väike samal ajal.

Nii tore oli Toomast näha. Ma loodan, et näeme varsti jälle :)

Pikk ring tagasi Kuala Lumpurisse

Kolmandal päeval oli meil ringidest teha veel nii öelda pikk ring. Alustasime nagu ikka kell 7 hommikul. See oli juba neljas päev vara tõusta.

Hommikuvalgus oli seda väärt:

Erinevate templikomplekside ümber võib näha kraave. Praegu on Kambodžas küll kuiv hooaeg, aga natuke vett seal ikka leidub. Vanasti viisid Khmeri elanikud sinna krokodille, mis kaitsesid neid vaenlaste eest. Päris hea mõte, eksole? Praegu seal muidugi krokodille ei ole, kuigi vahel tekib tunne, et võiks olla, sest neid turiste on ikka liiga palju. Oma peegel on mulle paras...

Tempel Preah Khan oli pühendatud nii Buddhale, Brahmale, Šivale kui Višnule:

Mul on vähemalt 100 ukse- ja aknapilti tabletis, üks ilusam kui teine:

Kust need puud küll selle vee saavad?

Nagu muinasjutus, aga nõida ei olegi. Ainult Buddha. :)

Väikest Preah Neak templit ümbritses palju vett:

Lisaks ümbritses seda palju hiinlastest turiste.

Hiina turistide fotograaf näitab, kuidas poseerida:

Peaaegu nagu Eestis, onju?

Ja nii oligi kätte jõudnud meie viimane tempel. Selleks korraks. Võib-olla :)

Teeme siis ühe kokkuvõtte ka.

Kambodža plussid:

1. Soe. Eestlastele on see alati plussiks. Lisaks soojusele on siin kuivem, mis teeb selle palju mõnusamaks. Jõuab päev läbi templites käia, 18 000 sammu teha ja ei pane tähelegi.

2. Odav. Hotelliõhtusöök maksis näiteks 3.60. Eurodes. Tunniajase massaaži saab 4.50 eest.

3. Inimesed on sõbralikud, nad naeratavad ja soovivad head päeva.

4. Angkori templid. See on nii suur pluss, et isegi kui kõik kolm eelnevat ära jätta, siis selle pärast tuldaks ikka.

Kambodža miinused:

1. Turistidele üritatakse kogu aeg midagi müüa. Tuk-tuki juhid on pealetükkivad, aga mitte nii hullud kui need lapsed, kes "Two for ine doooolar!" karjuvad. Need lapsed peaksid koolis olema, aga nad ei ole.

2. Prügi. Te teate, millest räägin.

3. Riigisiseselt on raske reisida: 300km lennukiga lennata võtab mitusada dollarit, bussisõit kestab 7 tundi ja laevaga läheb 9 tundi. Autosid ei laenutata.

4. Vaesuse nägemine teeb kurvaks.

Eile pärastlõunal jätsimegi Kambodžaga hüvasti. Meil oli väga tore. Mul on tunne, et ühel päeval saab neid templeid uuesti vaatama tuldud, eks siis ole näha :)

Seekordne linna tagasi tulemine ei olnudki nii hull. Linnaühiskond on meile tegelikult ikkagi kodusem ja meie igapäevaeluga sarnasem, kui Siem Reapi teekatteta tänavad. Ma naudin seda, et saan enne söömist käed ära pesta, et ei pea igale poole taksoga minea, et rongid on kiired ja efektiivsed. Ekstravert nagu ma olen, naudin ka inimesi tegelikult. Inimesi, kes ei ole hiinlastest turistid.

Malaid on meile siiani ka kõige rohkem meeldinud, minu meelest on nad sõbralikumad kui kambodžalased ja vietnami inimesed. Nad ei küsi kogu aeg jootraha ja ei ürita sulle vahetpidamata midagi müüa.

Meie hotell on seekord kesklinnas. Selle leidmisega saime paremini hakkama, kui eelmisega. Kõik on korras.

Vaade basseinile:

Täna aga peaks tulema üks eriti vinge päev, seega ma lõpetan nüüd selle voodis lebotamise ja hakkan tegutsema. Soojad kallid kõigile!

Pärleid ja mitte ainult sigadele

See eelmine puhkusepäev kulus meile 100% ära. Ville sai halvast tundest lahti ja mina sain oma meilidega järje peale. Hommikul olime energiat täis. Selle hotelli hommikusöök oli samuti täiesti rahuldav, mina piirdun tavaliselt puuviljade ja saiakestega küll. Aga kes soovib, saab sealt kogu aasia piduroa kokku panna, euroopa omast rääkimata. Taustaks oli Botticelli Canon in D repeati peale mängima pandud.

Esimene turistikas sellel päeval oli KL teletorn. Nägi välja selline:

Vaate üle ei saa kurta. Torni kõrgus on 421 meetrit, eks eestlasena tahaks ikka Munamäega võrrelda, hehe :D Kuala Lumpur ise küll mingi väga ilus linn ei ole, selline täielik tohuvapohu, süsteemitu ja segane. Põhjaküljel on veel rohelust alles:

Lõunakülg on täielik majadedžungel. Võiks arvata, et siin elab rohkem rahvast kui see 1.6 miljonit, mis Vikipeedias kirjas.

Sipelgapesa sealt ülevalt vaadata oli muidugi huvitav. Viimane samalaadne vaade oli mul vist Chicagos? Singapuris ja Londonis sai ka tegelikult kõrgele mindud, viimased on küll palju ilusamad linnad kui KL.

Tornis oli kusjuures maailma edetabel teletornidest, kõrguse järgi võetud nagu ikka. Sinna mahtus ka Riia oma. Peaaegu nagu kodu! Siin kaugel tundub isegi Riia südamelähedane :)

Kuala Lumpuri põhilise sümboli Petronase tornid pildistasime ka üles. Need on maailma kõrgeimad kaksiktornid siiski.

Edasi üritasime omal käel leida Islami kunstide muuseumi. Ütlen kohe, et see oli viga. Me oleks pidanud takso võtma. Siin linnas on nimelt selline lugu, et ega ilma autota hästi hakkama ei saa. Kõnniteid ei ole või kui on, siis sõidavad nendel mopod, valgusfoori taga oodata on täielik ajaraiskamine, sest rohelist tuleb haruharva ja kui tuleb, siis võivad autod sulle samal ajal ikkagi otsa sõita, ka ilma pööret tegemata, kusjuures. Lisaks kõigele ei tööta GPS õigesti ja me eksisime korduvalt selle 35-kraadise põrgupalavuse käes. Hakkasin isegi mingil hetkel nutma, vaene Ville pidi kõike jälle kannatama (mitte, et ta kordagi oleks kurtnud). Ville lohutas mind ja ütles, et ma ei muretseks, et kas ta järgmine kord minuga reisile tahab tulla, ta kindlasti tuleb. See rahustas mind küll.

Muuseum ise oli imeline. Nii ilus! Mu lemmik oli tuba mošeemakettidega. Seal olid kõik suuremad islami pühamud miniatuursel kujul olemas:

Ja need laed... Mingil hetkel kukkus lõug lahti vist:

Tõdesin taaskord, et reis ilma muuseumikülastuseta on palju vaesem kui muuseumikülastusega. Vaade alt üles:

Edasi läksime tagasi hotelli, sest meil oli vaja valmistuda üheks tähtsaks kohtumiseks. Jalutasime natuke ka vaesematel tänavatel. Vaesus ja kaubamajad on siin reaalselt üle tee:

Kui Ville Eesti kolleegid kuulsid, et me Kuala Lumpurisse tuleme, siis organiseeris Alar meile kohe kohtumise äripartneriga. Selle jaoks said meil isegi spetsiaalselt ilusad riided kaasa võetud. Joe ja tema naine võtsid meid hotellist oma eriti ilusa Lexusega peale ja edasi läksime hiina restorani sööma. Toit oli midagi uut, aga väga väga hea. Kui ma mõtlen tagasi selle krabikastme peale, siis... Neelud tulevad peale. Hea, et me päeval midagi suurt ei söönud, ruumi jätkus rohkemaks.

Klassikaline keerlev taldrik laua keskel:

Vestlused olid väga huvitavad. Palju oli küll ka tehnilist juttu, millest ma väga aru ei saanud, aga kultuuriliselt väga hariv. Me rääkisime Malaisiast ja Eestist ja põgenikekriisist ja valitsustest ja toidust ja loodusest ja... Kõigest. Ville ja Joe on päris sarnased, ma kohe naersin.

Nad soovitasid krabist pilti ka teha:

Edasi kutsusid nad meid enda poole veini jooma. Muidugi läksime! Neil oli ilus kodu. Üks tuba oli samasugune kui meil ka, nimelt Joe töötuba, igasugu masinaid täis :D

Alari toodud Click and Grow ilutses elutoas:

Kui nad meid hotelli ära tõid, siis peatusime korraks ka Joe firma viimase kuue kuu töö juures. Blade Runner tuleb kohe meelde :)

Imeline õhtu. Ma sain nii palju inspiratsiooni! Ja Ville sai tuumapohmelli :D

Istume siin lennujaamas praegu. Me lendame nüüd Vietnami. Seal peaks põhimõtteliselt Bloggeri kasutamine keelatud olema ja ma ei tea, kas ma saan neid üle kavaldada, seega ärge siis ehmatage, kui väike paus tuleb kirjutistele :) Äärmisel juhul postitan kõik siis, kui Kambodžasse jõuame.