Ratsamatk Kolgaküla tallis

Ma olen seni kirjutanud neljast ratsamatkast - Arma talu, Vihterpalu, Madeira ja Hawaii omast. Ma tõesti armastan ratsamatku. Nendes on kohe nii palju head ühendatud - ilusad-ilusad loomad, soojus, looduse ja loomade lõhn, värske õhk, kiirus... Ratsamatkad on tõesti üks ägedamaid viise, kuidas aega veeta. 

Mu abikaasa vennal on tütar, kes minuga selles osas täielikult nõustub. Triinuga käisime koos matkal juba eelmisel aastal Vihterpalus ja otsustasime juba siis, et see saab meie iga-aastaseks traditsiooniks. Sel aastal võtsimegi osa lausa kahest matkast, millest mõlemast ka siia reisiblogisse märgi maha jätan. 

Mina ja Triinu: 

Kolgaküla ratsamatkale meid kutsuti, seda kohta ei avastanud ma ise. Kolgaküla tall asub, nagu arvata võib, Kolgakülas. Tallinna kesklinnast on sinna umbes 50 minutit sõitu. Kolgaküla tallil on oma kodulehekülg ja Facebooki leht. Vaatamata nendele, ei olnud ma sellest kohast varem midagi kuulnud. 

Ega nad väga aktiivselt ei tegutsegi. Nädala sees toimuvad trennid ainult suvel. Põhiliseks lõbustuseks on nädalavahetuseti aset leidvad matkad ümbruskaudsetes metsades. Ühele nendest meid kutsutigi. 

Kohale jõudes hämmastas mind kohe, kui avarates boksides hobused elavad. Kõrgust on nii palju, laiust ka... Kuigi hoone on vana, on see avar ja tekitab helge tunde. Mulle meeldis seal. 

Mulle määrati hobune nimega Rella - nunnu väike kollane eestlane (hobuinimeste keeles siis eesti hobune). Ma ei mäletagi, kas ja millal üldse kollase hobusega sõitnud olin. Triinu sai endale ka kollase hobuse, aga hulga tulisema. Treener Maret küsis kohe algul, et kes soovib särtsakat suksut, aga no mina see muidugi ei olnud. Teismelisena oleksin vägagi tahtnud kiirete ja uhkete hobustega sõita, aga nüüd "vanana" on aru pähe tulnud. :D Seega sain nunnu Rella, kes pidi aeg-ajalt ka ikka kiirust andma, kuid sel päeval olid kiirusetükid platsile jäänud. 

Rella mulle meeldis, mõnus ja nunnu. Oh, kuidas ma armastan hobuste lõhna... Tean, et siin nõustuvad minuga ainult teised hobusesõbrad, seega tervitan teid, mu kaasteelised! 

Meid oli grupis omajagu, kui piltidelt õigesti loen, siis üle kümne kindlasti. Aga sel korral oli matk väga eriline, sest kõik sõitjad olid edasijõudnud, juba aastaid ratsutamist harrastanud inimesed. Polnud muret sõita traavi ja galoppi ja takistusi ületada. Sellise seltskonnaga matkal käia on ikka üks suur-suur unistus. Jah, mulle meeldib ka oma kalli Villekesega hobustega maastikul jalutada, kuid aeg-ajalt igatseb mu süda kiirust ja julgust ja veidikest adrenaliini. 

Maret ja ta tütar Karmen olid väga kogenud grupijuhid, seda oli kohe näha. Eks neil muidugi oli ka selle võrra lihtsam, et meid sai usaldada hobustega hakkamasaamisel. Veel meeldis mulle see, et nad ise olid ka päriselt fännid. Nad tahtsid proovida ja katsetada ja rõõmustasid kõikide õnnestumiste üle. Aeg-ajalt tuli matkal ette kohti, kus sai kiiresti mäest üles kapata ja kus oli teada, et hobused võtavad viimast ja kappavad "seljad sirgu". Maret ütles, et kes ei soovi, see ei pea. Ma olin üks vähestest, kes mitu korda ei läinud. On need siis kukkumised või lapse saamine, olen aastatega alalhoidlikumaks muutunud. 

Võimalus liivamäest üles kimada, mida ma ei kasutanud. :D Tegutsesin hoopis hobifotograafina. 

Meie tee kulges suures osas läbi männimetsade. See männilõhn... Kindlasti üks mu lemmiklõhnasid! Enamasti oli pinnas liivane, aga oli ka tugevamaid radu ja pehmet samblapõhja. Rella sõitis esialgu väga lühikest sammu ja kergendasin seal nagu segane, kuid juba mõne aja pärast oli ta end lahti sõitnud ja sain sujuvamat liikumist kogeda. 

Üks matka tipphetki oli järves käimine. Olime selleks ajaks galopitiirudest juba niimoodi keeled vestile sõitnud, et suu lausa kuivas ja seda muidugi ka hobustel, seega sõitsime hooga järve ning ei hoolinud märgadest pükstest, saabastest ning sadulatekkidest. Hobused kaapisid vett kõhu alla ning meie naersime ja nautisime koos nendega. Milline elu! 

Teised meeldejäävad hetked olid kõik need, kus takistusi ületatud sai. Ma lihtsalt armastan takistussõitu ja looduses takistuste ületamine tekitab tunde nagu oleksin filmis. 

Kokku kestis matk 3 tundi. Ma polnud kunagi nii pikal matkal käinud. Olin lõpuks juba nii-nii väsinud. Jalad tuimad, kappasime kodu poole. 

Kokkuvõte sõiduteekonnast: 

Oh sa poiss, mis sõit see oli. Patsutasin Rellat, andsin talle porgandit ning kallistasin kõvasti. Tänasin ka Maretit ja Liinat, kes meid Triinuga matkale kutsus. Ja ennast ka, et ma ikka valin teha seda, mis mulle päriselt teha meeldib. 

Läheksin iga kell uuesti, vaatamata sellele, et nädal aega pärast matka korralikult treppidest kõndida ei saanud. On vähe asju, mis mind nii õnnelikuks teevad, kui ratsamatkad. 

Elistvere loomapark ja kokkuvõte 1,5-aastasega reisimisest

September on käes ja nagu ikka, teen augustikuu kokkuvõtteid. Panen ühe siia blogisse ka. 

Meie Lõuna-Eesti reis lõppes pühapäeval, 8. augustil. Olime varajased nagu ikka, pakkisime asjad kokku ning asusime teele Tallinnasse, koju. Küll aga oli plaanis enne Tallinn-Tartu maanteed veel midagi põnevat ette võtta - Elistvere loomaparki külastada. 

Elistvere loomapark on väga eriline koht. Tallinnas on küll loomaaed ja näha saab nii jääkarusid kui elevante, kuid Eesti oma loomi niiväga mitte. Elistveres on hoopis teine lugu - suur osa loomadest on just need, kes Eestis elavad. Enamik on päästetud või leiuloomad, Elistvere kodulehel öeldakse, et loomad satuvad Elistvere parki kas õnnetuse või ema kaotuse tõttu. Pean ütlema, et ka meie oleme sinna kunagi kaks põdravasikat viinud... Üheksakümnendad olid karmid nii inimestele kui loomadele. 

Pole küll meie Miku, kuid põder sellegipoolest: 

Pühapäeval paistis Elistveres aga päike ning meie tatsasime oma laiendatud perekonnaga rõõmsalt mööda suurt parki. Meiega liitusid nimelt mu ema ja õelaps - seltsis segasem. Lisaks lauamängudele ja matkamisele on vaatamisväärsustele külastamine üks mu lemmikuid tegevusi perega aja veetmiseks. 

Nii palju loomi, jee!

Kuigi jah, Elistvere loomaparki vaatamisväärsuseks nimetada tundub tegelikult veidi kohatu. Tegemist on ikkagi väga mitme vaatamist vääriva loomaga, mitte pelgalt mõne kuju või vana hoonega. 

Piisonid olid olemas ammu enne kui meie vanimad hooned: 

Kõikide loomade elupaigad olid hooldatud ja just neile sobivaks muudetud. Loomadel oli kohti, kuhu varjuda, mida süüa, samas oli tagatud ka inimeste turvalisus. Süüa neile anda ei saanud. 

Elistvere on lastega peredele ideaalne paik - nii palju, mida näha ja millest rääkida. On ikka hoopis teine tera, kui saab raamatust tuttavaid pilte silme ees liikumas näha. 

Felix ja kaval rebane: 

Meil õnnestus sel korral näha kõiki loomi välja arvatud ilves. Eks ilvese maa-ala ongi üsna suur ning päevasel ajal ta ju pikutab pigem varjulises kohas. Proovisin silmata teda mõne oksa peal, rohu sees, kuid ei midagi. See-eest nägime aga hunti! Küll kaugelt, kuid siiski. Ja muidugi, karumõmm Karoliina tegi ikka südame väga soojaks. 

Minu isiklikuks lemmikuks olid sel korral aga hoopis kabehirved. Kuninglikud ja ilusad: 

Keda lähemalt näha sai, olid küülikud. Väga nunnud loomad. Ilmselt läheb suur osa neist metsloomadele söögiks, aga ma ei ole kurb. See ongi eluring. Ka närilistemajas olevad rotid-hiired-hamstrid on ilmselt osaliselt söödaks kasvatatud, kuid ka nende siblimist on tore vaadata. 

Meil läks Elistveres 1-2 tundi kogu piirkonna külastamisele, täpselt paras aeg, et lapsed väsiks, aga mitte liiga palju. Lõpus saime veel jäätist kah, ikkagi pidulik puhkuse lõpetus. 

Tore oli, tõesti tore. Elistvere on koht, kuhu minna. 

Kokkuvõte suvisest seiklusest meie väikese poisiga: 

1. Lapsega reisimine on võimalik, selle saime endale tõestatud. On võimalik ka nii, et magamegi kolmekesi ühes toas ja magame lausa välja. Jah, vara peab magama minema, et jaksaks kell 6-7 tõusta, kuid see on võimalik ja reisimise nimel vara ärgata on täiesti okei. 

2. Pooleteistaastase lapsega reisimine seab muidugi ka omad piirangud. Päevas jõuab vähem ja kõik tuleb planeerida vastavalt uneaegadele. Söögiga on lihtsam, tuub pudru või smuutiga kätte ja minek, kuid magada päris igal pool ei saa, selleks peab olema kas autotool või voodi. Lihtsalt üks tegur, millega arvestada. Samas - me oleme juba piisavalt kogenud vanemad, et sellega hakkama saada. No big deal!

3. Majutuskoha valik oli meil tõesti hea, just Felixi mõttes. Ma hindasin väga seda lapseväravat, mis terrassile oli pandud ning neid klaasseinu, kust nägi ideaalselt läbi, kuid mis lapse jaoks täiesti turvalised olid. Mängumaja, batuut... Oli, millega toimetada. Muide, pidin jagama ka Airbnb linki selle koha jaoks, kus olime, see on SIIN. Oli tõesti hea koht ja pererahvale anname 10 punkti kümnest! 

4. Raskeid hetki tuleb ka ja sellega tuleb leppida. Hädaabi-mängud jms kuluvad alati ära. 

Rahu ja vaikust loomas: 

5. Eestimaa avastamine on üle pika aja ka päris mõnus. Kavatseme järgmisel suvel sama teha, et näeksime rohkem kodumaiseid matkaradu, spaasid, restorane ja losse. Meil on palju, mida vaadata. Juba olen vaikselt mõtlema hakanud, et millise nurga järgmisena ette võtame. 

Ja nagu ikka - lõpetame augustikuu kokkuvõtte tänusõnadega. Aitäh Riinale, kes meie kassile seltsi pakkus ning tal silma peal hoidis! Me hindame seda väga. Aitäh erinevate vaatamisväärsuste soovitajatele, sain kokku mõnusa marsruudi ning iga käik oli äge ja meeldejääv. Aitäh peredele, kes külla kutsusid! Vestlused on vähemalt sama meeldejäävad kui vaatamisväärsuste külastamine. Aitäh mu õele ja ta mehele, kes Felixit hoidsid ja meile vaheldust pakkusid, see andis palju juurde. Aitäh Maaritsa pererahvale kogu lahkuse ja huvitavate jagamiste eest! Aitäh lugejatele ja kommenteerijatele ühtsustunde loomise eest. 

Õnnelikud inimesed tänavad: 

Ilusat sügist, lugejad! Loodan, et seiklusi jagub.