Edinburghi kindlus ja puhkepäev Šotimaal

Nagu igale tõusule järgneb langus, oli ka meil üleeile väga energiavaene päev. Ärkasime tundega, mis meenutas tühjakspigistatud sidrunit. Kui meil ei oleks olnud plaanis Edinburghi kindlust külastada, siis ilmselt polekski voodist välja saanud. 

Ikkagi tänulikud, sest oleme kahekesi romantiliselt Šotimaal (ja saime segamatult magada):

Aga õnneks ikka saime voodist välja ka. Ärkasime 9-10 vahel, olime maganud segamatult umbes 8 tundi, kuigi tunne oli nagu neid oleks olnud 3. No ikka uskumatult uimane. Vaatasime välja söögikoha ning lootsime, et ehk tuleb söögist veidi rohkem energiat sisse. Oli ju eelmise päeva õhtu kaugelt liiga kaloritevaene... Lonkisime kohvikusse nimega The Painted Rooster. 

Oi, söök on UKs kallis. Põhimõtteliselt läks iga väljassöödud eine kahepeale 50 eurot maksma ja meil oli vaid üks käik. Kui säästutripi peaks tegema, siis võtaksin AirBnB ja teeksin kõik söögid kodus. Õnneks küll ei pea, ma ei armasta toidutegemist pea üldse, seega nautisin oma avokaadovõikut ja rohelist smuutit. Ville oli klassikalise inglise hommikusöögiga ka väga rahul. 

Edasi läksime tagasi hotellituppa ja mina kirjutasin blogi. See on juba meie klassikaline kahekesi trippimine - hommikud on aeglased, kirjanduslikud ning plaanimajanduslikud, sest enamasti oleme just hommikuti otsustanud, kuhu tee sel päeval viib. Sel korral aga teadsime - tee viis üles mägedele, Edinburghi kindluse juurde. 

Jumal tänatud, et piletid internetist eelmisel päeval ära ostsime. Kui kella üheks päeval sinna jõudsime, olid kõik ülejäänud piletid sellele päevale juba välja müüdud. Väike nipp tulevastele Edinburghi väisajatele - ostke need piletid netist, säästate jalavaeva, mida sinna mäkke ronimisel ikka omajagu kulub. Olin just pesemas käinud, aga kindluseväravateni jõudes tilkusin higist. Nii palju siis sellest... 

Kui Stirlingi loss oli ligi 1000 aastat vana, siis Edinburghi kindlus on 2000 ja on ilmselt Šotimaa kõige kuulsam vaatamisväärsus. Kindlus paikneb endise vulkaani otsas ning seda on ilmatuma raske vallutada, see on õnnestunud vaid paaril korral kogu ajaloo jooksul, kuigi üritusi on kümneid ja kümneid. Looduse ja gravitatsiooni vastu lihtsalt ei saa. Ka vaated on sealt ülevalt ikka imelised, lausa kuninglikud, võiks öelda.  :) 

Taamal paistab Arthur's Seat, see mägi, kus esimesel päeval käisime: 

Jalutasime lossis ligi 2 tundi. Nägime katedraali ja hulgaliselt suurtükke, kuningatrooni, mõõka ja septerit, mida Šotimaal kroonimiseks kasutatakse (Inglismaa ja Šotimaa kroonimine on ju veel eraldi sündmused). Nägime palju ilusat arhitektuuri. Tegelikult on täitsa hämmastav, kui suur see kindlus on, ikka üks hoov ja teine hoov ja siis veel kolmas kõige sisemine hoov jne jne. Kui me poleks nii väsinud olnud, oleks võinud vabalt veel kolmandagi tunni seal veeta. 

Kuigi ma nautisin taas kogu kuninglikku värki, oli päris huvitav ka muud näha - näiteks sõjavangide elukohta. Esialgu mõtlesin, et ei hakka oma tuju rikkuma, aga siis ikkagi otsustasin ka elu teist poolt vaadata. Ma olen loomult hästi positiivne inimene ja võib isegi öelda, et kaitsen kiivalt seda positiivsust igasugu jama eest, mis väljast tuleb. Nii jõuan rohkem ja nii on mul ka suurem motivatsioon asju teha. Sel korral siiski vaatasin ja ega see väga hull ei olnudki, kuigi vangid, kellel polnud raha, et endale süüa ja särke osta (sest seda nad ju tegema pidid), tekitasid ikkagi suurt kurbust. Õnneks nutma ei hakanud. 

Mõned pildid aga lossi ilusamatest osadest ka, kus kogu kuninglik rahvas liikus. Selle ilu võtan avasüli oma positiivsusemulli vastu. Justnimelt ilu, mitte ajaloo, sest ka nendes ruumides on tapetud, vägistatud ning varastatud. 

Tõeliselt meeldis mulle see, et kindlus on loodusega ühte kasvanud. Need kaunid kaljunukid kiviktaimlaga, mäeküljel kasvav hein... Täiesti loomulik. 

Okei, aga 2 tundi oligi lagi. Rohkem meie väsinud kehad ja meeled ei jaksanud uusi asju endasse võtta. Ainuke, mille vastuvõtmiseks valmis olime, oli toit ja jook. Seekord võttis Ville pitsa ja mina ühe vegankausi. 

Pärast seda hakkas nii palju parem. Huh, kui hea on, kui süüa saab ja juua ka ja eriti veel, kui toit on hea ja joogiks Sanpellegrino punase apelsini limonaad. Paradiis. 

Ja järgmiseks siis - shoppamine. Väga ebaminulik, eksole? Ma üldjuhul ei viitsi välismaal olemise aega sellele kulutada, aga nüüd on mul ka üks pood, mida jahin, sest Eestist ei saa. Selle poe nimi on Bravissimo ja see müüb pesu suurtele suurustele. Siiani olen internetist tellinud, aga ilmselt saate isegi aru, et see on veidi tüsilik tegevus. Sain kohapeal proovida ja saak oli viisakas. :) Jeeeee! Viisakuse huvides pilte ei jaga. 

Next Up - mitte midagi tegemine. Meil polnud no mitte ühtegi plaani, mitte ühtegi kohustust, mitte kedagi, kelle järele vaadata. Kohe imelik oli olla. :D Ostsime selle peale poisile ühe kingituse, et süümekaid leevendada või nii. Ma tean, et pole siin midagi süümekaid tunda, kuid nii nagu lapsed peavad lasteaia jm harjutama, siis vanematelt nõuab ka eraldiolemine harjumist. 

Läksime siis parki pikutama. Võtsime midagi magusat, nautisime suve ja rohelust ja veidi liigagi sooja ilma. Arutasime, kes me tahaks olla, kui uuesti sünnime kokku. Ühise otsusena elame järgmises elus Hawaiil, mina olen ornitoloog ja Ville merebioloog. 

Päris õhtu oli raske. Ei, me polnud kurvad. :D Raske oli, sest oli kuum ja magama oli keeruline jääda sellise läitsakuga. UKs tehti samal ajal kuumarekordeid... Kuklas tagus mõte, et kell 3 öösel on vaja juba üles tõusta, et kell 5.45 lennule jõuda. Lõpuks mõned tunnid ikka magasime ka. 

Hommikul kulges kõik viperusteta - üles saime kenasti, buss tuli õigeaegselt, allaantavat pagasit polnud ja seega vältisime seda sajakilomeetrist järjekorda, mis kohe silma hakkas. Turvaväravatest saime läbi umbes 15 minutiga. Jäigi mõnusalt aega, et üks korralik hommikusöök teha. Ikka munad ja võiku, muidugi, Inglismaa klassika. 

Ja nii saigi meie reis läbi. Tore väike minitripp, hea harjutus taaskord iseseisvaks täiskasvanuks olemisele. Selliseid reise tuleb kindlasti veel ja veel, aga mitte niipea ilmselt, sest järgmisel aastal on meil hoopis suuremad plaanid ning sellest edasi ei oskagi vaadata. 

Tsau, Šotimaa!

Aitäh kõigile, tänu kellele reis teoks sai, eriti mu perekonnale - õdedele, emale ja õelapsele, kes Felixit hoidsid ja kellega Felix nii hästi hakkama sai, et hiljem meid nähes teist nägugi ei teinud. Üsna imelik tunne, kuna ootasime dramaatilist taaskohtumist. :D Aga muidugi tänud ka meile endale töö ja raha ja aja eest ning selle eest, et prioriteedid on paigas. Reisimine oli ja on üks suuremaid prioriteete me elus. 

Tere, Tallinn!

Sel aastal saab see blogi muide 10! Uskumatu, et juba 10 aastat olen siia ikka ja jälle oma reisimärkmeid üles kirjutanud ning pilte postitanud. Selle tähistamiseks kavatsen teha nii mõnegi postituse teemal "10 aasta 10 lemmikut ...". Coming soon! :) 

Stirlingi lossi kuningapere ja Highlands

Eile oli absoluutselt imeline päev. Suur-suur-suur. Kui kogu seda Edinburghi reisi planeerisime, siis esialgu arvasin, et autoga linnast välja sõita on liiga suur ettevõtmine, sest oleme kohapeal ainult 2 ja pool päeva. Kui aga Edinburghi vaatamisväärsuseid kokku lugema hakkasin, siis tundus, et jõuab küll, kuna pooleteist päeva näis täpselt paras nende jaoks. 

Seega - mõeldud-tehtud. Ville oli selle otsuse üle väga rõõmus, sest temale need päevased autoreisid väga-väga meeldivad. Samasuguseid olime varem teinud näiteks Itaalias Como järve juurde ja Nizzas Gorge du Verdoni, siiani imelised mälestused. Autorendiks pidime muidugi tagasi lennujaama sõitma, aga mis see 25 minutit meile teeb. Mina kirjutasin blogi, kuniks Ville auto võttis. 

Autoks oli seekord kahekesi reisimiseks täpselt paras Fiat 500. Oh, mis tilluke ja nunnu! :D Nii väikese autoga ei olnudki varem sõitnud, tundus lausa luksus. Kahekesi reisil punase Fiatiga - romantiline. 

Meie esimene peatus oli Stirlingi loss. Vaatasin muide huvitavaid peatuspunkte selle järgi, kuhu suundusid kohalikud päevareisipakkumised Edinburghist. Stirlingi loss oli enamuses sees. Mõtlesin, et mis seal ikka - lossid on mulle alati meeldinud ja hea tunniajane peatuspunkt umbes 7-tunnise (jep, nii pika autosõidu plaanisimegi :D) teekonna peal. 

Oh, little did I know. Stirlingi loss pole mingi tunniajane väike jalutuskäik. See on Šotimaa üks kuulsamaid vaatamisväärsusi nii ajaloolise kui arhitektuurilise koha pealt. Ligi tuhat aastat vana, on Stirlingus ikka märkimisväärselt ajalugu tehtud. 

Kõige rohkem ajalugu tehti 15. ja 16. sajandil, kui lossis elasid James IV, James V ja James VI. Seal on elanud ka Šotimaa kuninganna Mary. Oh, mis põnevaid ajalooseiku oma audiogiididelt kuulsime. Tahaks kohe kirja panna, kuid eks kõigil on võimalik Tudoritest ja Stuartitest isegi lugeda. Päriselu Game of Thrones. 

Kuningas ja kuninganna ka: 

See loss oli nii-nii võimas ja ilus, et no suu jäi lahti. Teistsugune ka, kuidagi maalähedasem, šotilik. Ilusad puidust laepaneelid kaunistasid tube ning suured aknad andsid valgust nendele arvukatele ükssarvikuembleemidele, mis puhtust ja truudust sümboliseerisid. 

Veetsime lossis esialgu planeeritud tunni asemel pea kaks. See oli seda väärt! 

Edasi viis meie tee Glen Ogle viadukti juurde. See polnud pooltki nii lahe, kui arvasin, aga samas päris ilus maastikukaunistus ikkagi, kas te ei leia? 

Google Maps ja Waze jukerdasid eile. Ma olin valmis vaadanud, et meie järgmine sihtpunkt - matkarada - on viaduktist umbes tunniajase tee kaugusel. Täiesti tehtav. Millegi pärast aga juhendasid nii Maps kui Waze (mille jaoks lõpuks ikkagi 12-eurose interneti päevapaketi ostsime) meid mingisuguse ringiga, mis oleks võtnud 2,5 tundi. No ei tahtnud sellele pikale ringile veel lisa, seega otsisime alternatiive. Otsimise peale läks kõht ka väga tühjaks, seega peatusime teeäärses kohvikus ja nautisime kohalikku toitu ning ilusat ilma. Ilmaga, nagu näete, on meil tõepoolest vedanud. Harukordne Šotimaa kohta.

Selle ilmaga on muidugi jama selles, et ikka väga palav on. :D Tegime siis ujumispeatuse ühe mägijärve juures, tundus soe vesi. Hehehe, ei olnud tegelikult. Kalda ääres oli soe, aga üle minuti ma ujuda ei suutnud, lihtsalt uskumatult külm oli. Ville oli ju isegi alasti, sesti oli ujumispüksid Eestisse ujunud. Uskumatu! Tal on need tavaliselt alati kaasas. Enne ujuma minekut küsis siis teistelt rannasviibijatelt (keda oli 3 - kaks kalurit ja üks noor naine), et kas on okei, kui ta läheb skinni dipping. Lubasid. 

Lõpuks jõusime ka Highlandsi piirkonda. Oh.... No lihtsalt vau! Ikka väga-väga ilus. Need mäed, rohelised aasad, kivid... Iga vaade oli kui postkaart. 

Matka olin kodus valinud väga kaua. Uurisin erinevaid internetilehekülgi, lugesin arvustusi ja vaatasin pilte. Valituks osutus 3-tunnine kesktaseme matk kohas nimega The Three Sisters - 3 ilusa mäe vahel. Oi, see oli õige valik. 

Matka algus (ma muide pole neid pilte pea üldse tuuninud, nii roheline oligi):

 

Matk oligi eilse päeva parim osa. Nautisime ja rassisime. Füüsiliselt ei olnud lihtne, tõusime ikka oma mitusada meetrit ja kividel ronimist oli omajagu. Värskendasime end jõevett pähe kallates ning väga väikeste lonksudega kaasatoodud vett tarvitades, et liiga palju higistama ei hakkaks. Pulss tõusis mingi hetk ikkagi üle 160, mis oli liig. Puhkasime ja taastusime ja läksime edasi. 

Matkatee viis "salajasse orgu", mida eemalt näha ei olnud. See oli org kahe õe vahel. Lõpus avanes meile preemiaks tõesti ilus vaade, olime rõõmsad ja pingutusega rahul. 

Allatulek oli juba palju kergem ning kiirem ka. Nautisime õhtupäikest ning kustumatuid muljeid jätvat maastikku. Üks ilusamaid, mida siiani näinud olen. 

Kuigi sel hetkel oleks võinud ka tagasi keerata, oli valget aega piisavalt, et edasi sõita. Egas midagi, järgmine sihtpunkt, siit me tuleme! Õhkkond läks aina "merisemaks", sest sõitsime merelahtede ääres ning temperatuur langes ka 28 pealt 24 peale. 

Järgmine sihtpunkt: Glenfinnani viadukt. Mis mul nende viaduktidega on, küsite? Aga no vaadake neid, nad on ju megalt ilusad!

Antud koht on kuulus ka selle poolest, et seda kasutati Harry Potteri filmides. Te olete ilmselt neid vaateid varemgi näinud, onju? :) 

Pärast Glenfinnanit oli kõht no nii tühi, kui veel tühi olla sai. Autos oli veel 2 banaani, 2 müslibatooni ja natuke vett. Otsustasime, et tagasitee äärest ostime ka söögikoha. Aga noh, kus sa sellega. Oli kell 9 õhtul ja mitte ükski pubi ega kohvik meile enam süüa ei pakkunud. Õlut sai, aga köögid olid juba ammu kinni. 

No mis teha, siis tuleb bensukast midagi haarata. Ja kujutate ette, ühtegi poega bensukat polnud ka! Esimene lahtine oli ju lausa 150 kilomeetri kaugusel... Meil olid silmad imestusest punnis, kui kaardirakendusi vaatasime. Ega nälga just ei jäänud, aga mugav reis see polnud ka pärast nii suurt päevast rassimist. 

Kojusõit oli ligi 3,5 tundi. Alguses proovisin ka ise sõita, aga kuigi see vasakpoolne tee oli veidi harjumatu, siis rohkem segas mind manuaalkast. Oi, ma vandusin ja kärsatasin seda sidurit ikka omajagu. Lõpuks Ville ütles, et ta võtab üle, ma siin näljasena olen eriti pahur. Suurest pingutusest jäin kohe magama. Ville, mu vapper rüütel, sõitis rahulikult tagasi ning enne lennujaama peatus ka Shellis, et lisaks kütusele midagi hamba alla saada. Hotelli tagasi jõudsime Šotimaa südaööl ehk Eestimaa öösel kell 2. Magama läksime kell 3 ja magasime pikalt-pikalt-pikalt. 

See päev jääb meelde.