Oslo -> New York

Minu viimane päev Oslos oli imeline. Käisime kõigepealt kunstimuuseumis, nägin nii mõndagi tuttavat kunstiajalooõpikust: Picasso, Krogh, Rubens, Munch ja kõik teised ka. Munchi "Karje" ja "Elutants" olid muidugi aukohale riputatud - minu meelest täiesti ärateenitult, kusjuures.

Degas' tantsijaga

Pärast läksime randa. Ilmateate sõnul oli eile Oslo kõige ilusam päev (terve nädal oli üliilus tegelikult, mul vedas meeletult). Sõitsime sinna praamiga ja käisime ujumas. Hüppasin päris kõrgelt kailt vette ka - jee! Hiljem läksime sushibaari sööma.

Mina, Sirar, Thomas - lihtne elu

Oslo oli väga tore. Kogesin erinevaid maailmu, erinevaid elustiile ja tutvusin mitme ägeda inimesega. Selle pärast reisimine nii hea ongi, tõstab mu mu enda turvalisustsoonist välja. Muidugi muretsen vahel, aga see kõik on seda väärt. Ja ausalt öeldes ei viitsi ma isegi enam muretseda, mis tegelikult ongi selle reisi üks peamisi eesmärke.

Nägemist, Osloke

Üle ookeani lennata on samuti omaette kogemus. Nägin Gröönimaad, vaatasin eesistmelt "Seksi ja linna", kuulasin klassikalist muusikat, sõin kana, magasin, lahendasin sudokusid. 8 tundi läheb kui lennates, sõna otseses mõttes. :D

Newarki lennujaama passikontroll oli päris naljakas. No mida kõike nad seal ka ei küsi... "Palju te kodus teenite?", "Kust te raha saite, et siia lennata?", "Miks te üksi reisite?" jne. Ja loomulikult kontrollisid nad mu telefoni. Mul tõesõna pole aimugi, mida sealt üldse leida võiks. Haha - turvalisus...

Aga nüüd siis - New York!!!

UV

Aga mina käisin eile kõige paremas ööklubis, kus ma üldse kunagi käinud olen. Tartus on ikka veits nii, et on kas pubitiirud või klubitiirud. Club Tallinn ja Illusioon ja Atlantis ja... selline eriti fäänsu, autodega mehed ja kõrgete kontsadega naised. Või siis hoopis Nott, Möku, Genialistid - tennised, kirsitubakas, filosoofilised vestlused kõrvaltänavas... UV oli aga selline, mis ühendas mõlemat. Läksime sinna umbes  kell 12, Thomas tegi enne kodus väga ilusaid shotte, olime juba päris rõõmsas meeleolus.

Isegi metroos oli pidu!

Metroopeatuse ühines meiega ka Umamed (tõsiselt, mina ei tea, kuidas seda nime kirjutatakse; ahha, Sirar näitas mulle: Jo Mehmet). Klubisse sisse lasti muidugi alates 26. eluaastast, saime kõik sisse. Ilmselt meeldisime turvameestele (: Sisekujundus oli midagi Club Tallinna ja Noti vahepealset - kujutate seda ette? Veits räämas, aga klubiteema ikkagi - DJ ja baar ja... Ja muidugi parim osa - muusika! Tõsiselt, muusika pärast võiks sinna minna iga päev. Daft Punk, Calvin Harris, Flo Rida, Martin Solveig - kõlasid kõik minu lemmiktrackid. Ja nad lasid kogu loo, mitte ainult mõne tobeda miksi kõige populaarsemast fraasist. Tantsisin ja rõõmustasin ja rõõmustasin ja tantsisin... Oeh (:

Thomas pühendunult jooke tegemas

Tanel ja ta rätsepast
korterikaaslane

Enne seda, päeval, käisin sain Taneliga ka kokku. Jalutasime Vigelandis ja pärast vaatasin ta korteri üle. Tanel on olnud Oslos 4 kuud, töötas siin kokana. Küpsetas saia ka - väga hea oli. Aga üldiselt olen ma alati arvanud, et eesti keeles suhtlemine on palju lihtsam kui võõrkeeles ja inimesed saavad teineteisest hoopis kergemini aru. Minu arusaam hakkab vist muutuma, Thomase ja Sirariga saame me tunduvalt paremini läbi, kuigi me keegi ei räägi omavahel emakeeles. Me naerame ja laulame ja isegi mingit küsimust ei ole, et kas keegi nüüd on välja jäetud või midagi... 

Täna on viimane päev Oslos. Läheme kunstimuuseumisse, randa (väga väga ilus päev on - eriti Oslo kohta) ja hiljem teeme kooki. Jee!

Nagu põline linnaelanik

Mõtlesin küll, et iga päev kirjutan, aga eile oli reede. Ja mis reede tähendab? Kui sa oled põline oslokas, siis ilmselgelt - pidu. Nii oligi (:

Eile hommikul läksin parki ja tegin energiaharjutusi. Lugesin Castanedat ja vaatasin inimesi. See on see, mis ma teeksin ka siis, kui ma siin elaksin. 

Muru ja taevas - kõik, mida vajan

Päeval viisin Eivindile võtmed ära ja siis hängisin linnas kuni sain Thomasega kokku. Tema ja ta korterikaaslane Sirar on väga naljakad poisid. Nad on mõlemad 25, aga tegelikult üle 22 ei pakuks. Vähemalt eesti 25-aastastega võrreldes on nad küll nooremad. Aga meil oli väga tore, naersime ja rääkisime Battlestar Galacticast - lemmik. Ja kui ma küsisin, et mis keeles nad programmeerivad, siis nad pidid tooli pealt maha kukkuma, et ma üldse teadsin midagi sellest. Haha (:

Eivindiga, ma ei oska veel endast hästi pilte teha

Pärast läksime nende sõbra juurde, samuti sihuke tuupur nagu nad isegi. Ülivinge. Aga ma pean tunnistama, et kuigi me kõik jõime umbes 4 drinki, siis minule ei mõjunud see üldse, aga nemad olid veits švipsis küll. Ei teagi, kas see on nüüd hea või halb asi.

Sirar tegi mulle hommikusööki!

Noore inimese elu. Nüüd lähen kohtun Taneliga, ühe eestlasega, kes Oslos elab. Kui huvi on...

Inimesed, integratsioon ja turvalisus

Hommikul magasin kaua. Eivind läks juba üheksast minema, börsihaide värk. Ärkasin hiljem. Kuulasin Frank Sinatrat, tantsisin, laulsin ja tegin süüa.

Hommikusöök rõdul

Mingi hetk tuli aga väsimus peale. Läksin linna, väsimus ära ei läinud. Jalutasin poodides ja sadamas, midagi teha polnud. Hakkasin juba kõiki kalleid inimesi igatsema... Istusin siis raekoja ette maha ja mõtlesin lihtsalt elu üle järele. 

Mina ja Lisbeth Bang,
taustaks 95-aastane
hobinäitleja

Aga siis! Nagu ikka - loodus tühja kohta ei salli. Minu selja taha, raekoja kõrvalhoonesse, jalutas keegi sisse. Läksin talle järgi. Ja seal sees oli fotonäitus. Ma veetsin poolteist tundi seda näitust vaadates. See oli inimestest, kes olid üle 70 aasta vanad ja ikka aktiivsed. Igast ühest oli 3 suurt pilti ning nende enda kirjutatud jutuke kõrval. See liigutas mind pisarateni. Rääkisin hiljem fotograafiga juttu ka, ülitore inimene. Tegelikult on ta arst. Kutsusin teda Eestisse, ehk mõni galerii oleks huvitatud..

Teie vaadake seda - www.lisbethbang.com

Siin heaolu keskel saan mõnest asjast paremini aru. Mida teha siis, kui sul on kõik olemas? Kõik võimalused, ma mõtlen. Saaksid palka ükskõik, mille eest. Mida sa siis teeksid? Mida ma siis teeksin? Alles jäävad kuidagi väga lihtsad asjad - töötaksin arstina, käiksin matkamas, istutaksin lilli. Imelikud asjad kaovad, poodidesse enam sisse ei astu, asjad kui sellised enam ei huvita. Huvitavad vaid tegevused, mis rõõmu toovad. Selle tunde annab turvalisus.

Silm puhkab

Kui galeriist välja astusin, paistis päike. Kõik oli ilus. Sadamas mängis muusika, seal oli noorte integratsioonikeskuse esinemine. KUI ÄGE. Minu alateadlik rassism hakkab lõpuks ometi vaibuma. Eile kurtsin sellele saksa prouale, et näed, jalutasin vaesemast linnaosast läbi ja kartsin, kui ainuke valge tänava peal olin. Tema ütles mulle: "I live there, you know." Mul on ikka palju õppida - meil, eestlastel, on ikka palju õppida. Seda enam oli eriti tore vaadata noori, kes olid sõbrad rassist hoolimata. Emad oma lapsendatud neegribeebidega. Poisid jaapani girlfriendidega. Tüdrukud aafrika boyfriendidega. Kõik rõõmsad ja rahul. Maailm on üks (: 

Kill your TV!

Puhkus

Ma ikka mõtlen vahel, et ilmselt olen segane. Ma tulen reisin üksinda linnadesse, kus ma enamuses varem käinud ei ole ja kus ma kedagi ei tunne. Usaldan rõõmuga võhivõõraid, küsin tänaval suvaliste käest nõu, pikutan ooperimaja katusel, kaua tahan. Lisaks sellele on mu eelarve... no ütleme, et tudengisõbralik. Segane, ilmselgelt. Kus on kogu turvalisus?! Haha, see on südames. Ja mida sa ka saada tahad, hullumeelsus on mulle geenidega kaasa antud: mu ema hakkas neljakümneselt balletti tantsima, üks õde kasvatab last, kelle isa on filipiino ja teine õde õpib youtubest jaapani keelt. Nii on, nagu elu käib.

Täna oli mul väga ilus päev - tõeline puhkus. Hommikul kohtusin Eivindiga, kes andis mulle Oslo Aktsiaturu ees oma korteri võtmed ning siis sõitsin metrooga tema poole. See korter siin on suurepärane - täpselt minu maitse. Kaks tuba kõik IKEA mööblit täis. Seinal on suur maailmakaart, mille ma kindlasti kunagi endale ka hangin. 140 euro eest peaks IKEAst selle kätte saama küll.

Life is too short to live the same day twice

Panin asjad ära ja läksin botaanikaaeda jalutama. Taimed iseenesest mind nii väga ei huvita, aga tunne oli küll nagu Kings of Convenience videos (: Kirjutasin pargis luuletuse ja liikusin edasi linna poole. Kesklinnas küsiti mult kaks korda teed ja ma oskasin neile vastata. Oi ma tunnen end juba väga koduselt siin.

Saskiaga oleks siin tore jalutada

Kõige ägedam oli aga üllatus, mis mind jahisadamas ees ootas - Oslo Filharmoonikud andsid tasuta kontserdi (: Läksin mere äärde jalutama ja vaatasin, et inimesed istuvad sadamakail lava ees. Istusin siis ka sinna maha, hiljem märkasin plakatit ja lugesin, mis seal oli (norra keel hakkab selgeks saama, eriti kui seal "Beethovens 9. med" kirjas on). Rääkisin juttu ühe umbes 70 aastase saksa prouaga, kes oli juba 50 aastat Oslos elanud ja tema ütles, et nad mängivad seda igal aastal 15. augustil samas kohas. Esitus oli täiesti suurepärane ja jättis väga väga mõnusa tunde.

Isegi norrakad plaksutavad sümfoonia osade vahele

(: !

Pärlike

Veetsime täna pool päeva tallide juures. Sain ka aidata - puhastasin hobuseid. (: Kõik hobused on võiduajamisteks, seega täisverelised. Ja lisaks sellele, et nad näevad väga head välja, on neil ka närvid korras, keegi ei rahmelda ning isegi kõik 4 kapja puhastatakse samalt poolt.

Nagu pildiraamatus

Inimesed iseenesest on tallis peaaegu kõik samat masti - kõhnad ja lühikesed nagu džokid ikka. Seda oli kuidagi kummaline vaadata, nad olid justkui lapsed. 

Koerad on samuti peremehe nägu

Teise poole päevast käisime linnas ringi. Vigelundi park sai ka üle vaadatud. Ja õhtul nägime Oslo Rattarallit, kuhu oli tulnud palju tähtsaid ninasid - näiteks Cavendish (kes siis on kuuldatavasti maailma parim jalgrattur...). Põhjamaine valgus lummas mind samuti. Õhtune jahisadam Oslos on täiesti võrreldamatu.

Enne stardipauku

Tänane päev meenutas taas kõike seda, miks mulle tegelikult Oslo nii väga meeldib. See on totaalselt heaoluühiskonna koorekiht, rahulik ja vaikne, väga rikas, ilus, isiklik. Ning ta ei ole üldsegi suur - poole miljoni linn. Inimesed on üliviisakad, korralikud, sõbralikud ja... rõõmsad. Jah, mina näen igal pool rõõmu. Aga muidugi salajutud käivad, et see on vaid mask. ("Kas sa ei leia, et aeg oleks mask eest võtta?" - Ibseni tsitaat linnatänavalt). Või siis on kõik vaid mu enda peegeldus?

Vigelundi pargis, jaapani turistid pildistasid

Ronny viis mu ka tiirule kõige vaesemasse Oslo piirkonda, kus elavad kõik immigrandid. Valgeid seal peaaegu polegi ja needki on poolakad, rootslased või venelased. Ausalt öeldes nägi see slumm välja siiski umbes samasugune kui Tallinna kesklinn. Siin lihtsalt ei olegi selliseid urkaid, mida tõesti urgasteks võiks nimetada.

(Ja peab ütlema, et Oslo ei ole veel ületanud tunnet, mis mul Tuurus oli. Vaevalt ta ka seda teeb.)

Oslo ja Ronny

Vanaema, minuga on kõik korras! Palun rahulikult hingata.

Tänane lend oli kihvt. Ma polnud lennukiga lennanud mitu aastat ja seega tundsin taaskord põnevust. Erlike ja Mihkel andsid kaasa viimased nõuanded check-in'i ning pagasi kohta ja nii ma siis läksingi.

Oslosse jõudsin ülikiiresti, ma ei alustanud veel korralikult aknast välja vaatamistki, kui juba kohal olin. Lennujaama vetsus peitsin erinevad rahatähed erinevasse taskusse ning olingi valmis linna minema : D Bussijaama tuli mulle vastu minu esimene host (ehk siis majutaja) Ronny. Panime asjad tema poole ja siis sõitsime linna lähedale tallide juurde ta hobust vaatama. Mu elu on täiuslik.

Ronny hobune Minie McGinn

Hiljem jalutasime linnas, rääkisime juttu, tegime nalja. Väga mõnus päev. Käisime mõned vaatamisväärsused ka läbi, tahtsin näha uut ooperimaja ja Nobel Peace Center'it. Vigelundi parki kavatsen ka minna, hiljem ehk.

Mina esimese generatsiooni elektriautoga

Ronny ise on account manager, kelle hobiks on ratsutamine. Ta on endine džoki, praegu treenib hobuseid paremate tulemuste jaoks. Minie on võitnud juba 6 galopivõistlust.

Full Electric!!

Kuna me mõlemad olime eelnevalt väga vähe maganud, siis pärast sööki otsustasime paar tundi puhata. Ärkasin nüüd üles, 4 h on möödas : P Tema magab, ma kirjutan selle lõpuni ja lähen ka tagasi magama. Kogun jõudu (: