Kokkuvõte Havaist, sellest aastast ja veidi tulevikuplaane

Tere, sõbrad! Loodan, et kõigil on olnud ilusad ja rahulikud pühad, olete saanud "rihma lõdvaks ja kõhu rippu lasta" nagu ütles üks mu kolleeg ning teha ka veidi tagasivaadet möödunud aastale. Ma ise hindan neid tagasivaateid väga, loovad lõpetatuse tunde ning kui hästi läheb, ehk annavad võimaluse ka midagi uut enda ja elu kohta õppida.

Mina alustan sellega, et võtan Havai reisi kokku.

Pärast eelmise postituse rannajalutust läksimegi tagasi korterisse, pakkisime asjad kokku, magasime öö ja hakkasime tagasi tulema. Teadsime, et sõidupäev on pikk, seega einestasime tugevalt kohaliku golfiklubi restoranis:

Maui-Honolulu võttis maksimaalselt tunnikese, ilmselt vähemgi. Vaatasin veel lennukiaknast seda kaunist saarekest ja tundsin heameelt, et seekord Maui jaoks ka aega jäi...

Honolulu tervitas meid kaugelt oma mägede ja suurlinnaga. Kõige lahedam oli ikkagi see türkiissinine vesi. Mõtelge, kui Läänemeri oleks samasugune? Ilmselt tunduks mürgitatud... Siin on aga paradiisi märgiks:

Lugesime Villega kokku, et mitmes kord see meil Honolulu lennujaamas on - üheksas lausa. Honolulu lennujaamas olen käinud rohkem kui Stockholmi omas näiteks. Üldse vaatasin, et postitusi USAst on selles blogis rohkem kui kusagilt mujalt ja arvutasin kokku, et USA on kolmas riik Eesti ja Soome järel, kus aega olen veetnud. Tunnen lähedust.

Ville ja ilus avar Honolulu lennujaam:

Samal päeval oli meil ka teine lend, Honolulu-Los Angeles nimelt. Ooteaeg oli tunde, olime selle meelega nii valinud, et ei oleks muret hilinevate lennukite ja liigse muretsemisega. See muretsemine on nii väsitav. Sõime hoopis rahulikult üsnagi normaalset lennujaamatoitu, ma vaatasin youtubest jõuluvideosid, et rohkem jõuluaja tunnet tekitada ja alles mitme tunni pärast seadsime sammud Alaska Airlinesi lennuki peale.

Adjöö, meie kallis Havai! Näeme jälle, onju?

Öine Los Angeles ehmatas meid korralikult - nii külm oli!! Me polnud pikki pükse jalga pannud ja tundus, et isegi dressikatest ei piisanud. Kohe, kui suur pagas tuli, tõmbasin retuusid jalga. Moepolitsei, ära vaata:

Põhjus, miks suure pagasi kätte saime, seisnes selles, et veetsime öö LA-s. Meil ei olnud alguses nii plaanitud, aga SAS muutis oma lennugraafikut ja nii väljus järgmine lend alles järgmise päeva pärastlõunal. See teade tuli meile juba kuid enne sõitu ning olime lennujaamahotellis endale toakese broneerinud.

Jah, samade riietega sisenesime sinna:

Ja kobisime kambrikesse magama:

Järgmise päeva Los Angeles - Stockholm ja Stockholm - Tallinn läksid viperusteta ning jäävad meelde kui rahulikud lennud. Inimesi oli mõõdukalt, saime mõlemad Villega kahesed pingid ja kägaras paariks tunnikski sõba silmale.

Veidi maastikke. Los Angeles, see eriti linnane linn:

Kusagil USA keskosas:

Rootsi:

Oleme tegelikult väga rahul, et selle öö Los Angeleses veetsime. 4 lendu kahe päeva peale on palju kehasõbralikum kui kõik korraga ära teha. Muidugi, ei saa salata, ka niimoodi väsitas lendamine kõvasti, aga see on juba reisija tavaelu, sinna pole midagi parata.

Unised ja reisiga rahul:

Kokkuvõteks panen kirja järgmise:

1. Havai on jätkuvalt kõige lemmikum koht, kuhu reisinud oleme. Loodus, korallid, kalad, delfiinid(!), maitsev toit, sinine meri, soojus (aga mitte kuumus), head teed, observatooriumid, mäed, sõbralik ja loodust hoidev ühiskond - see on imeline kombinatsioon heast ja veel paremast, mis maailmal pakkuda. Jah, Havai jääb igaveseks meie südametesse.

2. Kõige suuremad väljakutsed teisele poole maakera reisimisel on ajavahe ja sobiva rahalise ressursi leidmine. Ajavahe on metsikult ebamugav ja ilma rohtudeta ma seda enam kunagi ei teeks. Melatoniin ja tsopikloon aitasid meid nii Havail kui pärast tagasitulles Eestis-Soomes. Ei taha enam kunagi kogeda seda, kui kell 22 poed põhku, kell 01.30 ärkad ja kell 08-18 vihud tööd teha (nagu juhtus aastal 2017). Seekord taastus Eestis-Soomes graafik umbes 10 päevaga.

3. Raha kulub palju, ma ei hakka seda üldse ilustamagi. Lennupiletid saime 715 euroga, mis on kõige odavam "tavahind". Keskmised hinnad Tallinn-Honolulu suunal edasi-tagasi on 1100-1200 eurot. Odavamaid pileteid (nagu meie need saime) leiab oktoobriks ja novembriks, aga ostma peab vähemalt pool aastat ette ja kuupäevades olema paindlik. Majutuse eest maksime Oahul 641 eurot (6 ööd), Big Islandil 698 eurot (7 ööd) ja Mauil kohutavad 920 eurot (7 ööd). Maui on hirmus kallis... Autorendi peale läks kolme saare peale kokku umbes 1150. Kohapeal kulutasime kolme nädalaga ka umbes 2500, seega jah... Oh, ma ei taha kokku arvutadagi. :D Midagi 3500-4000 vahele inimese kohta läks see reis maksma. Ja jah, ma ei kahetse mitte senti ka, mis kulutatud sai. Pigem lähen hiljem pensionile kui jätan maailma nägemata. Lihtne öelda 29-aastasena, onju? :D

4. Kuigi mulle Havai meeldib täiega, siis uue avastamine tõmbab siiski rohkem kui Havai ilu. Ma arvan, et järgmine kord näeme Havaid siis, kui ümbermaailmareisile läheme, sest pea kõik neist marsruutidest hõlmavad Honolulut (pole ju kusagil mujal peatuda keset suurt Vaikset...). Mitte, et meil ümbermaailmareisi pileteid olemas oleks, aga ühel päeval tahan selle tehtud saada küll. Seega jah, Havai, aitäh, et olid, mingi hetk näeme jälle. Seniks vaatan blogi pilte.

2018 on olnud reisirohke aasta. Tipphetkedeks pean Slovakkias esimest korda lumelauaga sõitmise proovimist, Johannaga Istanbuli muuseumite väisamist, Villega Madeiral matkamist ja vaalade-delfiinide nägemist, Maarja ja Kadriga Göteborgis Ed Sheerani kuulamist, Saskiaga kriminaalses ja vähem kriminaalses Odessas jalutamist ning loomulikult Villega Havail matkamist, snorgeldamist, ringi sõitmist ja lõõgastumist. 4 plaanitud reisi asemel sai tehtud 6, lisaks 13 "reisi" Soome tööle ning 1 Horvaatiasse seoses Euroopa Nooremarstide Ühendusega.

Arvan millegipärast, et 2019 tuleb rahulikum. Havailt tulles oli üle pika aja hetk, kus mul ei olnud mitte ühtegi lennupiletit ootamas (okei, okei, tööreisi jaoks ühed olid). Kummaline tunne. Kaalusime küll Villega variante, kuid midagi ei torganud silma sooduspakkumiste riiulilt ja ka endal polnud väga mõtteid, mida järgmiseks ette võtta. Õnneks asi paranes ja nüüd olen tagasi oma tavalises elevustundes, sest uued piletid on olemas! Seda, kuhu viivad meid järgmised teed, näete juba uuel aastal.

Aitäh kõigile, kes kaasa on elanud! Tunnistan, et kirjutan seda blogi peamiselt enda jaoks (et oleks, mis rasketel hetkedel tuju tõstaks), kuid mida rohkem lugejaid, seda rohkem on jõudu kirjutada. Aitäh iga laigi, jagamise ja kommentaari eest. Aitäh, et avate seda lehte uuesti ja uuesti. Aitäh, et ütlete, et loete. Olete mulle tähtsad. Aitäh ka emale kirjavigadele osutamise eest ning kõigile teile kallitele, kes minuga füüsiliselt kaasa on reisinud: Ville, Erlike, Jürgen, Johanna, veel Ville, Maarja, Kadri, Saskia ja taaskord Ville.

Head vana aasta lõppu ning reisirohket uut!

Saara

Uksed

Eile oli meie viimane täispikk päev Mauil ja Havail üldse. Päris mitu inimest on küsinud, et kas oleme kurvad, et ära peab tulema? Ma ei oskagi sellele väga vastata. Osaliselt kindlasti - pole paremat ilma, ilusamaid mägesid, sinisemat ookeani, puhtamaid randu ja kerguserohkemat õhkkonda.

Teisalt jälle on asju, mida igatsen. Tahaks näiteks kodutoitu: müslit, mis ei oleks nii magus, musta leiba, borši, Soome külmutatud Marrakeshi einet ja kõige rohkem - Värskat. Siis teiseks tahaks ise kodus süüa teha (uskumatu, aga tõsi), siin on ikka selline pigem väljas söömine ja tegelikult ei kulutaks poolt päeva sellele, et süüa vaaritada. Eile käisime isegi hommikust oma kodukohvikus Rannapomšis söömas.

Ville vaatab meela pilguga mu pannukaid, ei tea, kas kahetses oma omletivalikut?

Lisaks igatsen veidi küünlasära ja... Pimedust. Jah, just, pimedust. Ma peaaegu, et ei julgenudki siia seda kirja panna, aga panen ikka. Ma igatsen pimedust. Sellist sooja, hubast, jõulutuledega pimedust. Veidi hirmutav on, et ma ei saa seda järgmised kolm kuud doseerida, vaid pean kallama kanistrist, kuid no mis teha... Laeme siis oma sisemised patareid täis, et soojus südames püsiks. :)

Eile alustasime taas rannaga. Olime plaaninud veeta oma viimase päeva vees ja Ville tahtis veel surfama minna. Sõidutasin meid pooleldi kimades Paia randa, oli taaskord minu sõidupäev. Lahe ikka vahel autoga sõita. Üldiselt sõidab meil küll Ville, aga mul on hea meel, kui vahel vahetust teeme, saab Ville ka mägesid vahtida ning mina tuusalt ringi kimada. Eks ilmselt kui iga päev kiire kabrioletiga sõidaks, tüdineks ka ära, aga õige ongi nautida, kui hetk käes. Nagu ütleks üks mu suuri eeskujusid Esther Hicks: "Honey, would you buy me this car? It would make me so happy for the afternoon."

Paia rannas olid lained väga suured. Villel kohe silm säras, mina otsustasin randa kullipilguga merd jälgima jääda, kui Ville laintesse hüppas. Otsustasime siiski, et sinna pikemaks ei jää. Ville surfioskused on alles algtasemel ja mina ei oleks ka ilma lauata neist lainetest paanikahoota läbi minna, seega piirdusime 15-minutilise peatusega, kus Ville vette hüppas ja mina kaldal närve rahustasin.

Järgmisena läksimegi Cove randa, kus ka paar päeva tagasi käisime. Laineid polnud põhimõtteliselt üldse, aga see-eest puhus päris tugev tuul. Läksime mõlemad SUPiga merele ja meid saatsid surfipoe müüja hoiatused, et me ettevaatlikud oleksime ja kaldast liiga kaugele ei triiviks.

Tuul oli üllatavalt tugev ja tekitas kohe ristlaine, millega tasakaalu hoidmine eriti keeruline oli. Ville kukkus nii mitu korda sisse, et ma ei jõudnud lugedagi. :D Ta oli kauem püsti ka, mina ikka istusin või põlvitasin, kui asi "ohtlikuks" läks ja kordagi sisse ei kukkunudki. Siiski oli tegemist päris hea trenniga, lõpuks lausa veeretasin end ise vette, sest maru palav hakkas.

Lebopäev:

Mul on siin viimastel päevadel väike nohu peale tulnud ja otsustasi pärast märjaks saamist, et lähen kaldale puhkama. Ville andis mulle aga oma aeru (mõla??) ja läks laia SUPilauaga laineid püüdma. See tal ka õnnestus ja sai isegi ühe päris pika sõidu. Villele on see surfamine ikka väga meeldima hakanud siin olles.

Lõuna tuli vaevaliselt, sest me polnud taaskord söögikohta valmis vaadanud, kuid nälg näpistas juba METSIKULT. Oi, see hangry ikka segab meie elu vahel päris korralikult. Me pole viimasel ajal snäkke ka kaasa tassinud, kuidagi nii kodune on olnud. Õnneks ravib itaalia pitsa kõik näljast tingitud haavad ning lahendab mured. Vahel tahaks olla lõvi, kes vaid korra või kaks nädalas sööma peab.

Edasi otsustasime sõita Lääne-Mauile, et puhkusele korralik punkt panna ilusa päikeseloojangu ja ehk mõne rannagagi. Maui kuurortkeskusest, Lahainast, läbi sõites nägime inimesi pühapäevaõhtust ostlemistuuri tegemas, hulgaliselt suveniiriputkasid ja "raseeritud jää" müügipunkte. Armas külake.

Ranna leidsime ka. Kaanapali rand on mitmeid kordi hääletatud maailma kaunimaks. Kes see küll sellist tobedat võistlust korraldab ja kes need kvalifitseeritud hääletajad on, ei ole loomulikult teada, aga sellise mõttega esikoha saanud rannas jalutada pole paha.

Rannas tuli kohe suur armastusetunne peale. Mis oleks see reis ilma Villeta? Kuigi Havai päike jääb siia, siis mu oma päikene tuleb ikka kaasa. Väga klišee, eksole? Aga mis seal ikka! Nii on, nagu elu käib.

Jalutasime rannas ja tegime plaane. A ja B ja C... Vähemal kaks neist said ikka kuidagi Havaid sisaldama, meil on vist sõltuvus. :D Peamine küsimus oligi, et kas tulla siia tagasi või ei? Üks hetk Ville rannas surfareid vaadates ütles, et äkki ikka tuleks? Eks see pähkel jääb meile pureda järgmiste kuude jooksul. Eelmised Havai piletid ostsin ära 3 kuud pärast eelmist reisi. Saab näha, kas suudame kiusatusele vastu panna.

Jah, see reis on olnud imeline. Hea meelega elaks pool aastast siin. See pimedam pool siis. Teeks muudkui nalja ja... :D

Aga pole hullu, kodu ja pere ja sõbrad ja meie armas kassike ootavad. Uksed sulguvad, uksed avanevad...

Oo, ookean...

Nagu eile mainitud, siis ärkasime äratuskellaga. Hehe, tegelikult plaanisime tõusta, silmad läksid ikka lahti kell 6.40. Ei tea, kaua siin peaks olema, et normaalselt kell 9 tõusta? Ilmselt kuid... Samas kell 7 tõusmise vastu mul ka tegelikult midagi pole, kui isegi südatalvel sirab päike juba varastel hommikutundidel taevas ja ümbritsev näeb välja niimoodi:

Nagu näha on see mere pealt tehtud pilt. Käisime täna vaalu vaatlemas! Otsustasime Villega, et edaspidi ei jäta me ühtegi võimalust kasutamata, sest see on lihtsalt uskumatult äge tegevus.

Paat, millega läksime, kuulus MTÜ-le nimega Pacific Whale Foundation. PWF on tegutsenud juba 38 aastat, seal töötavad uurijad ja muud loodussõbrad, organisatsioonil on hulgaliselt toetajaid ja partnereid üle kogu maailma. Kogu turistiraha läheb looduskaitsele ja -uurimisele. Mul on nii hea meel, et nendega minna saime. Kell 9 algaski sõit ja kestis kokku 2 tundi. Ütlen kohe ära, et vaalasid oli näha küll!

Rentisime binokli ja saime Villega väga head kohad - kohe paadi ninasse. Kogu meeskonnaga ja teiste sõitjatega jälgisime pingsalt merd ning otsisime vaalade põhimärke: vee purskamist, veest väljahüppeid ja saba peksmist. Vaalaliik, keda otsisime, oli küürvaal. Inglise keeles humpback whale. Tegu on väga suurte isenditega, kellel pikkust 12-16 meetrit ja kes kaaluvad 25-30 tonni. Kui Vikipeedia avate lingist, siis näete, kui väikene on inimene nende kõrval. Üsna reisi alguses nägimegi eemal suuri veepahmakaid - vaal oli kohal!

Meil oli kõvasti õnne. Kuigi ametlik valavaatlushooaeg algabki detsembris, oli täna ikkagi esimene detsembri päev ja esimene päev ka, kus PWF oma väljasõite alustas. Esimesed küürvaalad tulevad Havai vetesse küll juba oktoobris, aga suurem osa on kohal jaanuaris-veebruaris. Eelmisel aastal samal päeval ei näinud vaalaotsijad ühtegi isendit... Meie aga nägime küll! Suur vaalaskala hüppas veest välja, puristas õhku ning vehkis uimega. Täielik National Geographic hetk ja mul jälle suu kõrvuni. Zoomiga objektiivi meil kaasas polnud, seega võite vaala suuruse ise juurde mõelda. Hüppaja:

Ega paadiga väga lähedale minna saagi, seadus näeb ette, et maksimaalselt 100 jalga ehk umbes 30 meetrit. Havai veed on looduskaitse all ja see on ainuke looduskaitseala, mis on pühendatud küürvaalale. Vaalad tulevad Havai vetesse Vaikse ookeani põhjaosast, et soojades vetes paarituda ja poegida. Siin pole ka neile ainukesi kiskjaid mõõkvaalu (orcasid), kes poegi jahiks. Miinuspoolest - Havai vetes pole jällegi süüa, seega kauaks nad siia jääda ei saa. Emased kaotavad niigi kogu 3000 miili läbimise, sünnitamise ja imetamisega ligi kolmandiku oma kaalust - kuni 10 tonni! Nende elu Havail kestabki mõned nädalad, et siis tagasi põhjapoole minna. Hehe, nagu meie Villega!

Väga rõõmsad vaalavaatlejad:

Suur hüppav küürvaal ei jäänud päeva ainukeseks vaalavaatluseks. Pärast mõningaid otsinguid nägime veel kahte nunnukest. Nemad küll ei hüpanud, vaid liuglesid rahulikult vett puristades ringi.

Mõelge taaskord suurus juurde:

Jah, oleks tahtnud neid lähemalt näha. Eks kunagi tuleme tagasi ja läheme tuurile, kui tipphooaeg käes. Samas ei tasu kurta - nägime ikkagi küürvaalu... Elu on äge! Oleme sel reisil juba viite vaala näinud ja see aasta on üldse vaalarohke olnud, sest ka Madeiral nägime kohe päris mitmeid, muu hulgas kašelotti! Tänulikkus valdab mind üleni. Kaks tundi merel olid hästi veedetud.

Tegin mööduvast paadist tagasiteel pilti - päris kobe katamaraan, kas pole?

Pärast seda mõlkus meeles vaid "söök-söök-söök". Tuul ja päike võtavad oma. Ja mis arvate, mis lõunaks sõime? Ikka burgereid. Koju tulles ei taha ma vist kuid ühtegi burgerit ja dieetkoolat näha. Täna tuli tegelikult lausa boršisupi isu. Samas burgerid olid tegelikult head, kurta ka ei saa.

Pärast sööki oli tuju kõvasti parem ja hommikune naeratus naases oma kohale.

Sõitsime randa, mida kiitis Lonely Planet - Big Beach. Kord päevas peab mehe ju ujuma ka viima. Naeratamine ja naermine jätkus samuti täies hoos. Naersin kõhu kõveraks, kui Villele pika jutu maha rääkisin sellest, kuidas keegi oli kunstküüne liiva sisse unustanud ja siis üritasin seda talle pükste peale asetada. Ville hüppas eemale ja mina lõkerdasin, kui küünekujulist merekarpi näitasin. Ville siis jälle ei saanud naeru pidama, kui ujuma minnes mulle seletas, et selles rannas pole vesi nii soolane kui mujal ja mina, keel suust väljas, kohe proovima asusin. Blondiin 100%.

Kõige koomilisem oli aga hetk, kui me mõlemad taamal asuvat liivakuju silmitsesime. Mina nägin seal tantsivat havai naist hulaseeliku ja suurte tissidega, aga mida nägi Ville? Ville nägi inglise teleseriaalist tuntud käpiknukku konn Kermitit. Minu naise tissid olid tal Kermiti silmad. No tule taevas appi! :D Olen täiesti kindel, et tegu oli hula tantsiva naisega. Ville on absoluutselt veendunud, et keegi suvatses Maui randa Kermiti kujundada.

Ujumise ja naermise järel otsustasime siiski veel ühe vaatamisväärsuse läbi käia - Maui Ookeanikeskus. Veidi tobe tundus küll ookeani ääres elades ookeanikeskust külastada, aga võtsime seda kui hariduslikku projekti ja lootsime, et saame targemaks.

Ookeanikeskus oli tõesti ilus. Nad olid ehitanud suure korallibasseini ja aknad selle ümber, et kalade tegevust jälgida. Kalu nad vahetasid, see tähendab, et aeg-ajalt lasid osad tagasi vette ja siis püüdsid jälle uusi. Tegelikult oli tõesti harukordne võimalus normaalses keskkonnas kalu lähemalt vaadata, mida muidu vaid vilksamisi läbi snorgerldamismaskide nägime.

Angerjakollektsioon oli võimas:

Samuti avaldasid muljet erinevad krevetid ja molluskid ja värvilised korallid:

Hariduslik komponent oli täitsa tuntav, õppisime uusi asju, mida oma audiogiididelt kuulsime ning kinnistasime vanu. Siin näiteks ainult Havail elutsev väike sini-kollane puhastajakala, kes puhastab isegi hai hambaid ilma, et hai teda ära sööks. Kõrval üks Butterflyfishidest.

Havai keel on minu meelest imeilus - puhtad häälikud, sarnane eesti keelele. Aga mis on havai keeles "kala"? Edaspidi hakkan tuusadele poistele ja tüdrukutele kõigile "kala" ütlema.

Kuigi Suurel Saarel pakuti tuuri raidega öösel snorgeldama minna, siis me seda siiski ei võtnud. Öine pime ookean - palun ei... Seetõttu oli tore, et neil ka mõned raipoisid selles hiigelbasseinis olid ja rahu annab teadmine, et raid saavad varsti ookeani tagasi.

Ja see ookeanitunnel...

Äge laupäev oli. Täna, pühapäeval, on meil aga viimane täispäev selles kaunis saarestikus 12 000 kilomeetrit kodust.