Vahetus

Lendasime täna Langkawilt Kuala Lumpurisse. Oh, issand. See oli väikene šokk ja kahjuks mitte parimas mõttes. Langkawi oli nii ilus, roheline, rahulik. Oleks tahtnud sinna kauemaks jääda. Me oleks hea meelega veel kaks nädalat mopoga ringi sõitnud ja saart nautinud. Aga elu läheb edasi.

Võtame siis Langkawi kokku ka nagu mul ikka kombeks on.

Plussid:

1. Mis te arvate, mis siia tuleb? Loodus muidugi. Ma arvan, et ma ei peagi rohkemat kommenteerima, pildid on rääkinud ja räägivad praegugi iseenda eest.

2. Nii palju võimalusi erinevat viisi puhkuse veetmiseks. Kes tahab, saab end rannas pruuniks päevitada, kes tahab, saab päevad läbi paadiga sõita või kes luksust armastab, siis ka helikopteriga. Loomasõbrad saavad džunglis fotojahti pidada, linnuvaatlejad leiavad vähemalt 20 erinevat tuuri, mis seda pakuvad.

3. Kõik on võrdlemisi odav, kuigi see on turismisaar. Söönuks saab vabalt ka viie euroga, muidugi on ka kallimaid kohti. Moporent on 6 euri päev, küts on umbes 60 senti liitrist.

4. Hea kliima. Soe. Päikseline. Vahel on vihma ka :)

5. Inimesed on super: viisakad, soojad, rahulikud. Ei ürita petta. Inglise keelt rääkisid peaaegu kõik. Väga-väga mugav.

Aga nüüd ka miinustest.

1. Nett on jama. Selleks, et SIM-kaarti saada, peab ekstra passiga jamama ja muidugi arvestades meie netikasutust on 1,5-gigane kaart päevaga läbi. Hotelli tasuta WiFi on muidugi ka, aga meil ei töötanud see absoluutselt.

2. Kaardiga maksta ei saa. Ja sularaha vahetuse eest, kusjuures, kah mitte. Muide, siit üks nipp: kui te kunagi peaksite Malaisiasse tulema, siis võtke lihtsalt posu eurosid sularahana kaasa ja vahetage kohapeal. Tavidist näiteks ei saa nii head kurssi kui siit suvalisest putkast (4.38 vs 4.58, mitte just üüratu, aga siiski).

3. Prügi :( Ma loodan, et "Teeme ära" tuleb suuremas vormis peagi ka Malaisiasse.

Kokkuvõttes olime siiski väga väga rahul ja meil oli kahju ära minna.

Eriti suur igatsus moposõidu ja džungli järele tuli siis, kui Kuala Lumpurisse jõudsime. Lisaks asfaltile, suurtele majadele ja ummikutele oli meie ees see:

Kaubamaja kaubamaja järel. Inimesed elavad siin ainult siseruumides vist. Ville tõi välja hea mõtte: kogu selle kapitalismi nägemine tekitab endal aina vähem soovi tarbimisühiskonda panustada. Jah, tõesti - oksetunne tuleb peale juba ostlemise mõttest.

Paar head asja on ka. Näiteks meie hotell. WiFi on kiire (okei, Eesti koduga ei anna võrrelda, aga kordades kiirem kui Langkawil) ja meil on lisaks suurele magamistoale, vannitoale ja kahele televiisorile ka office :D

Ümbruskond pole just tippklassist, aga hea meelega jälgin kogu elu meie 15. korruse aknast:

Ka tänavavaade on väga klassikaline Aasia:

Ja muidugi, kui meil igav hakkab, siis on alati abiks öökapisahtlist leitavad kaks teejuhti:

Täna puhkasime ja turistikaid ette ei võtnud. Loodame homme sellest linnasest linnast pärleid leida. Ühest pärlist ka piisab.

Sõbrapäev :)

Head sõbrapäeva, armsad lugejad!

Meie alustasime oma sõbrapäeva väga varakult istudes multikultuursesse veidi logusse bussi ja sõites saartevaatamise tuurile. Seekord läksime sõbralikult koos grupiga. Meie bussis sõitsid hiinlastest paar ja malai paar ilmselt (naine kandis pearätti). Hiljem liitusid meiega veel 3 malaislast kaugemalt ja 3 kohalikku.

Väike sõbrapilt:

Saartele sõitsime samasuguse paadiga kui eelmisel korral. Rahvasti oli ainult rohkem, mis oli tegelikult tore. Hiinlastest vanapaar ütlesid meile, et me oleme väga viisakad, kui lubasime nad esimestena paati. Nende poeg aga rääkis, et oli 2 aastat tagasi Eestis käinud ja talle väga meeldis Tallinna vanalinn :)

Mulle aga meeldivad need majakesed ookeani kaldal:

Aga majakesed ei ületa muidugi puhtaid loodusvaateid (koos paadinurgaga):

Omaenda paadiga oleks muidugi ka tore sõita:

Esimene peatus: Raseda Neiu Saar ja järv selle keskel. Antud pildil üks kena noormees mööda kõndimas:

Järves sai ujuda ka. Parim asi kuumal suvepäeval. Täna oli muide eriti palav päev, 34 kraadi ja real feel 43. Kui ujuda poleks saanud, siis me oleks küll päris kõrbekanad, sorri, troopikakanad.

Ahvibeebid meeldivad?

Kotkavaatamine on neil väga populaarne. Võtsime õnneks õige objektiivi kaasa ka. Otsustasime juba, et järgmine reis võtame kaks kaamerat, sest nende objektiivide vahetamine on maru tüütu. Aga tasub end ära siiski:

Kolmas saar oli tavaline. Jah, ma saan aru, et tavaline sellise paradiisiranna kohta öelda on lausa häbematus. Aga... Palju sa neid randu ikka vaatad? Mulle meeldivad puud ja loomad ja ilusad vaated. Kui saare peal on ainult üks ilus rannavaade ja ülejäänud on prügi (sõna otseses mõttes), siis... Järgmine palun.

Ühe uhke pildi sai ikka:

Selle ranna juures oleks saanud snorgeldada ka tegelikult, aga parasjagu oli mõõn, samuti ei olnud vesi eriti selge. Seega sinna läks meie viimane snorgeldamisvõimalus. Langkawi ei hiilga snorgeldamisvalmidusega küll eriti. Karpa ja Kaidi varustus jäi kasutamata...

Tegime siis rannas niisama pilte. Top Gun rip-off:

Pidin pildistama ka tüüpilist vaatepilti Langkawil. Malaid on siis teadupoolest moslemid ja Malaisia on ametlik islamiriik. Naistel on pearätid ja pikad riided kogu aeg seljas. Ka ujudes! Näiteks kui Raseda Neiu Saare järves ujusime, siis tulid malaisia naised ka ujuma oma pikkade riietega. Kõigil olid ujumisvestid. Sealt vist sportlasi ei tule... Rääkisime sellest ka ühe inglise vanapaariga, kes meie lähedal ujusid. Euroopas on selles mõttes ikka normaalne, et kedagi ei huvita, kui sa paar minutit alasti oled, kui ujumisriideid selga paned. Aasias oleks avalikus kohas riiete vahetamine ikka max draama. Igal juhul on kogu see asi väga kentsakas:

Aga malaid ise mulle meeldivad. Nad on väga sõbralikud, viisakad, arvepidamises täpsed. Kauplustes ei suru midagi peale. Ja nad näevad väga ilusad välja ka. Seda, mis ma kogu islamivärgist arvan, olen kirjutanud ka varasemalt, aga kokkuvõttes mu arvamus ei ole muutunud. Nad on tavalised inimesed nagu sina ja mina ja nendega on hea suhelda.

Need kaks neiut olid eriti sõbralikud:

Pärast paadituuri leidsime rannaregioonist ühe ägeda restorani, mida pidasid prantslastest noorpaar. Seest ilus valge ja puhas, hoopis teistmoodi kui tüüpiline restoran Langkawil, aga seda nad nende endi sõnul taotlesidki. Nad rääkisid ka, et olid siia kolinud umbes aasta tagasi, kohviku avamisega on läinud kaks aastat, ootasid bürokraatia taga juba Pariisis elades. Aga nüüd on küll väga ilus:

Sellel eriti kuumal päeval kulus hotellisiesta meile ära. Hiinlased paadireisil soovitasid meil Langkawi kõige kõrgemat tippu külastada ja seda just päikeseloojangu ajal. Nii me tegimegi.

Oh, see vihmamets. Läbi džungli sõita on üks mu lemmikasju siin saarel. Mopoga on selle pärast ka hea, et kogu aeg oled tegelikult ikkagi väljas. Lõhnu on tunda. See lõhn siin on nii mõnus ka, kõige lähedasem kirjeldus sellele oleks ilmselt Tartu Ülikooli Botaanikaaia troopikamaja lõhn, sekka natuke mu lemmiktee, jasmiini, lõhna. Tahaks selle õhu kuhugi purki panna ja pärast rahulikult kodus nuusutada.

Puud, mu lemmikud:

Vaade tipust 900 meetri kõrguselt:

Päikeseloojang telemastiga:

Tipus oli kohvik, kus pakuti loojangu kõrvale ka teed juua. "Maailma lõpus on kohvik," nagu kõlavavad Vennaskonna laulu sõnad. Need vaated olid väga kokkuvõtvad, nägime kõiki kohti, kus nende päevade jooksul käinud olime. Ilus lõpp sõbrapäevale.

Lõdvestu

Mu sõbrad teavad, et ma olen kohutav muretseja. Ma muretsen selle pärast, kas me oleme piisavalt maganud, piisavalt söönud, kas meil on piisavalt ressursse, kas kodus on kõik korras, kas kass käitub Ville ema juures hästi, kas mu sõbrannal Erlikesel läheb hästi, kas mu blogi ikka meeldib teistele ja kas on ikka piisavalt huvitav lugeda.

 

Ma pean õppima lõdvestuma.

 

Oma päeva alustasime lubadusega, et võtame rahulikult. Me oleme siin ringi kapanud nagu kaks hullu esimest korda Aasias, aga tegelikult on meil ju puhkus ja õige oleks seda rahulikult nautida. Või vähemalt, me üritame :)

 

 

Oma rollu rentisime Thai Spa kõrvalt ja esialgu kaheks päevaks. Nüüd otsustasime selle veel paariks päevaks jätta. Rolluga sõitmine tuleb meil aina paremini välja ka. Täna olin isegi 60 km/h peal täitsa rahulik. Ville mõtles korraks ka koju selline muretseda, loomulikult suve jaoks. Kui meil seda tuleb.

 

Vahesnäkk India restos:

 

 

Täna oli kokkuvõttes taas üks looduse imetlemise päev. Sõitsime saare loodenurka randa ja veidi kaugemalegi. Tee lõpus oli imeilus golfikuurort. Kui ma vanas eas bridžimängimisest tüdinen, siis ehk golf oleks hea vaheldus? :D Need vaated on rahustavad.

 

 

Randa läksime ka. See oli kivirand küll :/ Veristasin oma parema jala 2., 3. ja 4. varba. Katsun bakteriaalse infektsiooni pärast mitte liialt muretseda.

 

 

Ranna kõrval džungli sees oli salakosk. Avastasime selle juhuslikult. Kohalikele oli see koht tuttav ja isegi turistisildid kirjutasid, et on väga populaarne piknikukoht. Meie imetlesime ainult loodust. Seda kodust ei leia.

 

 

Liblikate püüdmine kaamerale osutus päris raskeks ülesandeks:

 

 

Džungel!!

 

 

See džunglis ronimine võttis täitsa läbi, sest metsas oli eriti niiske, palavusest rääkimata. Üritame kogu aeg palju juua. Natuke muretsen ka kõhulahtisuse pärast, kuigi paistab, et see oli mul ühekordne asi. Vast mingi hull E. Coli jäi saamata. (Loodetavasti.) Üritan taas mitte liiga palju muretseda.

 

Samasse piirkonda jäi plakatite põhjal ka Malaisia suurim krokodillifarm. Üritasime "feeding show" ehk toitmise ajaks jõuda, aga see oli mõttetu pingutamine, sest toitmine kujutas endast paari kala viskamist keset krokodilliparve, taustaks tuli Kariibi mere piraatide muusika.

 

Nad on ikka maru suured volaskid, aga vees liiguvad kiiresti. Vee all suudavad olla 2 tundi ja söömata koguni 2 kuud. No pole ime, et nad nii kaua vastu on pidanud, täielikud eelajaloolised loomad. Nüüd on päris mitu liiki küll väljasuremiaohus. :(

 

 

Beebikrokodillid olid megaarmsad. Võtaks lausa koduloomaks :D

 

 

Minu lemmikpilt sellest päevast. Ulpisid seal niimoodi:

 

 

Järgmine peatus: hotell. Tegime hilise (okei, väga hilise) siesta kella kuuest kaheksani. Kulus täiega ära. Leidsin oma vasakult rinnalt puugi, oli teine juba ennast kinni naksanud. Üritan mitte liiga muretseda.

 

Tagasiteel võtsin ekstra aja, et maju pildistada. Nimelt mu piltidelt võib ekslikult jääda mulje nagu siin ainult üks ilus džungel ja merevaated ongi, aga ärgem unustagem, et tegemist on siiski kolmanda maailma riigiga. Malaisia panustab küll jätkuvalt haridusse ja toetab laste arengut oma õlirahade eest, aga Langkawi keskmine maja näeb ikkagi välja umbes selline:

 

 

Turistide elu on muidugi hea. Hinnad on odavad. Meie hotellituba on ka täitsa rahuldav. Okei, see on tänamatus. Hotellituba on hea:

 

Õhtul läksime linnamoodi asulasse. Võtsime massaaži, pidin ju Karpa ja Kaidi sünnipäevakingituse ära kulutama, sest vautšeri peal oli öeldud, et reisi esimeste päevade jaoks :D Läksime tagasi oma Thai Spa putka juurde ja valisime mõlemad jalamassaaži. Jalad on meil kõige vähem põlenud :D Oli väga lõdvestav.

Harjutan lõdvestumist :)

Sügav-sügav suvi

Ma olen end tavaliselt üsna töökaks ja tragiks inimeseks pidanud. Ville kõrval ma seda ei ole :D Ta tõusis jälle nii kiiresti ja ajas mindki üles. Ajavahe on veel tunda, jäin alles kell 2 magama ja sedagi väga raskelt. Hommikul oli veidi väss, aga tunduvalt parem kui eile.

Selline šokeerivalt ilus pilt siis alustuseks. Nagu arvata võite, läksime täna randa. Sellised rannad asuvad saare kirdeosas, seal on ka hulgaliselt teisi väikeseid saarekesi. Ilu lõi meid muidugi pahviks, samuti soojus. Eile ei olnud seda kuuma isegi väga tunda, täna kõrvetas päike kogu raha eest. 35 kraadi ja vahelduv pilvisus. Ema küsis mult päeval, et kas päikesekreemi kasutame. No SPF 50 on meil, valgetel gollumitel, kogu aeg kaasas ja läheb mitu korda päevas peale ka. Sellele vaatamata oleme ikka veidi põlenud :(

Ilma kübarateta oleks me täna küll haiglas lõpetanud:

Ville ostis endale ka uued ujumispüksid (teised jäid hotelli :D), särgi, kübara ja päikeseprillid. Antud pildil on uued ainult kübar ja prillid:

Õigluse nimel pean mainima, et ma olen Villele ikka eriti tänulik. Tema tegelikult otsustab, mis päeval me mida teeme. Samuti sõidab ta vapralt meie rolleriga mina tagaistmel ja ei kurda üldse mu virisemise üle, mis algab iga kord, kui kiirus üle 40 km/h läheb :D Ma olen ikka selline jänespüks :D

Päevakangelane meie järgmise seikluse algul:

Ville uuris juba varem välja, et mida põnevat võiks teha. Paadireis oli kindel must-be. Ja püha issand, kui imeline see oli. Meil oli kaheks tunniks paat, mille mootor oli võimsam kui minu Skodal. Loomulikult oli meil ka üks tore Malaisia poiss, kes paati juhtis ja inglise keeles kõige kohta seletusi jagas.

Esimene peatus: kalafarm. Saime sööta leopardhaid, kellel nimeks Isabella, palju väikesi troopilisi kalasid ja isegi ühte suurt pirakat raid!

Väikese pooliku silgumoodi kalaga toidan neid teisi:

Vaated olid suurepärased. Veidi sedamoodi nagu nendel Tai piltidel, mida kõik Feissbuki panevad ja mida ma alati kadedusega vaatan. Taist rääkides, kuna me olime piirile nii lähedal, siis sain Tele2-lt isegi "Tere tulemast Taisse" - sõnumi. Taid oli paadilt ilusti näha ka.

National Geographic:

Teine suurem peatus oli kotkaste vaatamiseks. Pruuni värvi kotkas on ka Langkawi sümbol, neid lendles seal hulgaliselt, sekka ka mõned merikotkad. Paadipoiss toitis neid kaladega, et me lähemalt pilte saaks teha.

Edasi liikusime Nahkhiirekoopa juurde. See kujutas endast suurt mäekoobast, kus magasid sajad nahkhiired. Vaatasime neid vargsi taskulambiga. Nad on ikka eriti armsad loomad ja suurimad lendavad imetajad ka, vähemalt nende infoplakatite järgi (ise hakkasin mõtlema, et kuhu see Eestis elav lendorav siis kuulub?).

Ümber koopa ja ka üldse ümber saarte oli mangroovimets. Paadipoiss näitas, kuidas nad viljast edasi kasvavad ja Ville istutas oma alge kah ühele jõekaldale:

Kogu loodus on siin ikka imeline. Mis sest, et Malaisias elab 30 miljonit inimest ja siin on lõpmatult igasugust kultuuri, see loodus on kõige krooniks. Ma pean rohkem loodusreise tegema.

Meie Krokodillikoopa ees, aga "no crocodile, just name" ehk krokodille ei olnud. See on ainult nimi :)

Ahvikesed ka. Malaisias elab muide 20% maailma loomaliikidest (for the record kõik faktid on Vikipeediast :D). Siin joodab meie laevajuht ahve jõveega:

Lõpus kogus paat kiirust, mina istusin ees ninas. Imeline-imeline-imeline maailm. Sel hetkel tundsin, et ma olen 100% seal, kus olema pean ja tegemas seda, mida tegema pean. Ma võin vabalt sõita oma 16-aastase autoga kuni see laguneb, aga reisimine peab jääma. See on mu lemmiktegevus, parim õpetaja ja teejuht.

Pärast suurt füüsilist ja emotsionaalset pingutust, mida nõudsid päike ja tuul ja ilusad vaated, sõitsime rolluga koju. Ujusime isegi esimest korda oma basseinikeses :D Õhtul läksime aga restorani, mida soovitasid Merje ja Tristan. Aitäh soovituse eest! Väga ilus miljöö ja toit oli nii maitsev, et oma traditsioonilise roa tellimist ma isegi ei kahetsenud (tavaliselt seda ei juhtu). Eriti kiidan kala!

Serveering oli lausa tippklass:

Löön oma ananassi-jääteega Teiega virtuaalsel teel kokku ja ütlen "Terviseks!" kõigile seiklejatele.