Päevakruiis Helsingisse - mida teha 3-aastasega?

Ühel ilusal suvisel juunikuu reedeõhtul avastasin, et nädalavahetuseks pole meil mingeid sotsiaalseid üritusi plaanitud, mis on väga haruldane, sest enamasti on umbes maikuu teiseks pooleks kogu suvi juba broneeritud. See loob ju selliseid võimalusi! Küsisin siis sõbrannadelt, et mida nemad suvel ette võtavad lastega ja mitu tükki vastasid, et lähevad laevaga Soome või Rootsi. Tegemist oli küll veidi vanemate lastega, kuid mis siis - 3-aastasega saab ju ka minna! 10 minutiga olid mul laupäevaks piletid olemas. 

Läksime Tallinkiga, ma isegi ei hakanud muid võimalusi uurima. Tallinkiga minnes on võimalik Helsingis oldud aega väga hästi reguleerida. Kõige lühem linnas veedetud aeg saab olla 3 tundi ja kõige pikem 12 tundi. Ja kuigi meie linnuke on päris varajane, siis ei tahtnud ma päeva esimesele laevale minna - see väljus juba 7.30. Läksime hoopis 10.30 laevale ja tagasi tulime 19.30. Jah, veidi sõitis õhtusesse uneaega sisse, aga tunnen, et oli väga sobiva pikkusega päev, pikemat poleks kindlasti jaksanud ja lühem oleks liiga lühike olnud. 

Felixile oli muidugi elamus nii suure laevaga sõita. Ta on mitmeid kordi sõitnud Vormsile ja korra Saaremaale, aga Tallinki Megastar, mis meid nii sinna kui tagasi sõidutas, on ikkagi hoopis midagi muud. Suundusime kohe mängutuppa. 

Mängutuba on neil tegelikult päris väike ja isegi üsna kehvalt varustatud, peaks ütlema. Samas natuke turnida saab, natuke saab teistega pealeistutavate autode pärast kakelda ning natuke saab aknast välja vaadata. Felixil oli väga põnev, kui laev liikuma hakkas ja minul oli väga põnev seda põnevust vaadata. See tõesti on tõsi, et saame maailma oma laste silmade läbi uuesti kogeda. 

Loomulikult pidime selle 2-tunnise reisi jooksul ka Burger Kingis käima, et "prügikartuleid" (Felixi sõna friikartulite kohta ja keegi ei tea, miks) ja salatit süüa. 

Aga mida siis 3-aastasega teha? Kunagi tahaksin kindlasti Helsingi loomaaeda külastada, kuid kuna olime Tallinna loomaaias just lasteaia aastalõpupidu pidanud, siis arvasin, et ehk jääb järgmiseks korraks. Seda kiidetakse küll. Otsustasin, et läheme vaatame selle Helsingi kõige kuulsama lastele mõeldud atraktsiooni üle - Linnanmäki lõbustuspargi. Sinna oli sadamast lihtne saada ka - tramm peatus kohe sadama ees ja sõitis Linnanmäkile väga lähedale. 

"Emme, vaata, Škoda tramm!!!" - jäigi vist päeva suurimaks elamuseks. :D 

Linnanmäkis oli laupäeva hommikule kohaselt ikka hirmus palju rahvast. Piletijärjekord oli pikk-pikk... Linnanmäki on tegelikult üks Põhjamaade suurimaid lõbustusparke. Seal on üle 40 atraktsiooni, igasugu Ameerika mägesid ja karusselle. Üks asi on küll super - sissepääsupiletit ei ole, maksad ainult siis, kui tahad millegagi sõita. 

Minu sõitmised olid seekord piiratud sellega, kuhu 3-aastane kaasa sai võtta, aga sellest polegi hullu, sest ma ei naudi seda adrenaliinisööstu mu soontes. Päevapilet oleks olnud 47 eurot inimese kohta, aga ma ei hakanud seda isegi ostma, sest läksime hoopis Felixiga tasuta atraktsioonidele, mis just väikelastele mõeldud on. See Põhjamaade kultuur on ikka nii sõbralik. 

Linnanmäkis on 7 tasuta karusselli pisikestele. Kõigepealt tahtsin Felixi rongi peale suunata, aga mingil põhjusel hakkas ta viimasel hetkel ütlema, et ikkagi ei taha. Nojah, kui ei taha, siis ei taha. Võtsime hoopis jäätised siis alustuseks. 

Edasi sain ta nõusse teetassidega sõitmist proovima, kuhu läksime peale kahekesi (rongi peale oleks ta pidanud üksi minema). Ega ta just vaimustunud ei olnud, no vaadake seda nägu: 

Õnneks kolmas tasuta atraktsioon vaimustas teda nii, et käis seal lausa 3 korda järjest (trügis järjekorras ette jne, väga piinlik). Loomulikult oli tegemist autokarusselliga - istud mänguautos ja lava muudkui pöörleb ja pöörleb. Nii ta seal siis pöörles kuniks mina pilte tegin ning teisi lapsi-lapsevanemaid jälgisin. Esimesed kaks korda ei õnnestunud tal veoauto peale saada, mida ta väga tahtis, aga lõpuks ta sai ja no see  pani lapse silmad särama. Maailmas pole midagi ägedamat kui masinad, millega sõita saab. 

Edasi mõtlesin, et võiks veel tasuta mini-vaateratta peale minna, aga ilm oli väga, väga kuum ning järjekord väga, väga pikk, seega otsustasime sealt Linnanmäkilt jalga lasta. Felix ei jaksanud ka kauem ning mul endalgi võttis pildi uduseks. Ma olen täiesti kindel, et see ei jää mu viimaseks Linnanmäki külastuseks, kuid järgmine kord ma tulen tööpäeva hommikul, see on selge. Järgmine kord ostan ma ilmselt pileti(d) ka, sest Felix kasvab aina pikemaks ja saab aina rohkematel atraktsioonidel käia, kuhu lubatakse pikkuse alusel (üle 100 cm lapsed, üle 120 cm lapsed jne jne). 

Pärast Tallinna Loomaaeda rääkis Felix muudkui madude majast ja madude majast. Mõtlesin juba reedel valmis, et käime siis seal Troopikamajas ka, mis Linnanmäki lähedal on. Täiskasvanu oleks sinna jalutanud 15 minutit, meie kahekesi jalutasime vähemalt pool tundi. Eks pidin teda suures osas süles ja kukil kandma, kuna 3-aastase väikesed jalakesed olid ju... väikesed ja ilm oli kuum. Minu jaoks korralik trenn, aga kui nii, siis nii. Kärus istumine ei ole variant selle mutuka jaoks. 

Õnneks asus Troopikamaja kusagil keldris. Ausalt öeldes oli päris hirmus. :D Suurtes klaasist terraariumites roomasid suured maod, väikesed maod, keskmised maod ja igasugu muid elukaid nagu varaanid, ämblikud, sisalikud... Ma ei ole just kõige suurem madude fänn ja isegi Felix ütles varaani nähes, et emme, lähme koju ära. Tegime väikese tiiru peale ja tõesti läksimegi minema. Kes fännab madusid, selle jaoks ikka tõeline maiuspala, neid oli seal igasugu suurust ja värvi. 

Taamal paistab üks väga täissöönud boamadu näiteks: 

Üks meeletult intensiivse pilguga hiidsisalik: 

Jõudsime trammiga just õigeks ajaks kesklinna tagasi. 

Saime nimelt pool tunnikest veel Helsingi Linnamuuseumi lasteosas mängida, mis ka tasuta oli. See tegelikult sobib suurematele lastele paremini, sest läbi mängude ja mänguasjade saavad lapsed Helsingi ajalooga tutvuda. Seal on pagarimäng, talopoja maja koos "varustusega", teatritegemise koht jne. Felix jooksis niisama ringi ning peamise aja veetis mängulaevas, sest seal oli ju Rool, mida keerutada võis. Nendes jahetates ruumides oleks tegelikult kauemgi olla võinud, no tunnikese ikka. 

Meie aga läksime pitsat sööma. Kotipizza, mis muu, eksole? Ikkagi Soome klassika. Võtsime ühe suure pitsa, mille kahepeale ära sõime. Felix ütles teenindajatele hiljem nii ilusasti "Thank you", et mul läks lausa süda härdaks. Küll ma olen uhke mu väikese reisiselli üle. 

Esplanaadil sai ka jalutatud, ikkagi Helsingi ju. Vaatasime sadamat, kaatreid, kajakaid ja inimesi. Mina treenisin käelihaseid väikeste pausidega. Ilus oli sellegipoolest. Ilm oli imeline! Helsingis on ka nii teistmoodi olek kuidagi. Hoopis uus hingamine. Välismaa, päriselt ka.

Esplanaadilt sai tagasi Länsiterminaali jälle väga mugavalt trammiga - mis nii viga! Mina olin ostnud endale päevapileti 9 euro eest, Felix sõitis tasuta. See on ikkagi Soome. 

Veel viimased pildid sadamas: 

Tagasi sõitsime enamuses jälle mängutoas, ainult vahepeal käisime kooke söömas. Felix oli muidugi täiesti soss nendest seiklustest, aga vedas Tallinani välja. Mina vedasin ka, kuigi uimasus oli piisav, et oma raamatukoguraamat laeva jätta. No on lugu. 

Raha läks siis päeva peale järgnevalt: 

Laevapiletid meile kahele edasi-tagasi: 42.-
Burger King laevas: 16.40.-
Ühistranspordi päevapilet täiskasvanule: 9.-
Jäätised Linnanmäkis: 9.-
Troopikamaja pilet mulle (Felix tasuta): 15.-
Väike vahepala poest: 3.89.-
Pitsa Kotipizzas: 18.60.-
Koogid Megastaris: 13.50.-
Väike kingitus issile laevalt: 5.10.- 

Kokku: 132.49.-

Kui oleks Linnanmäkis piletid ostnud, siis oleks ca 100 euri rohkem läinud. Kui oleks kodust toitu kaasa võtnud, oleks kindlasti odavamalt saanud.

Kokkuvõttes - no imeline reis. Meie esimene seiklus täitsa kahekesi. Ma olen nii rahul! Kindlasti kordame ja kindlasti soovitan kõigile teistele ka sellist väikest välismaa seiklust, annab elule nii palju juurde. 

Järgmise korrani! 

Kokkuvõte Amsterdamist

Enne, kui kokkuvõtte kallale asun, tahan jagada teiega ühte õpetlikku lugu lennujaama minekust.

Teadsin, et meie lend Helsingisse läheb kell 6.50 hommikul. Kuigi Schipol on suur lennujaam, siis ei arvanud me, et tahaksime kohal olla rohkem kui üle pooleteise tunni enne lennu väljumist. Õigemini plaanisime lennujaama jõuda 5.40. Toomase sõnul pidi tipptund algama kell 6, seega arvestasime, et jõuaksime ilusti enne turvaväravatest läbi. Nonii, mõeldud, tehtud. Umbes kell 5.47 olime check-inis. Ja mis ma siis avastasin... Lennu väljumisaeg oli siiski 6.30. Oh, mind. Miks, oo, miks ma ei võinud ära teha online check-ini?? Ja miks ma ei kontrollinud lennu väljumisaega eelmisel õhtul, kui Toomas veel küsis, et kas 6.30 lennuga lähete? Ei, pidin vastama kindlalt 6.50 ja jätma asja sinnapaika. Saarakene... Meil vedas Maarjaga hullupööra, et check-ini tehtud saime, sest värav oli tegelikult juba kinni. Lisaks vedas, et lennujaamatöötajad meid enne läbi lasid, kuigi teised lendajad olid ikka päris pahased, sest nemad ärkasid palju varem kui meie ja pidid kauem ootama. Tänasin neid nii mõttes kui avalikult, kui pärast äärmiselt aeglast turvakontrolli, kus kõik meie kotid ootajate silme all eraldi läbi vaadati, värava poole jooksma saime hakata. Jõudsime. Jõudsime! Aitäh kõigile, kes aitasid. Ma enam nii ei tee. :/

Lennukis rahunesime, sain üllatavalt isegi magada ning Helsingisse maandumine oli juba palju parem. Lend oli taaskord täiesti rahuldavalt sujuv ja Maarja oli maandudes väga rõõmus, et me alla ei kukkunud. :D Läksime Helsingi bussijaama Kamppisse hommikust sööma. Õigemini sõime me juba lõunat, sest kell oli ligi 12, kui maha istusime.

Nautisime vaadet linnale ja lohutavat Itaalia sööki. Võtsime kokku ka oma reisi ning tegime uusi plaane unistuste elluviimiseks. :) Koos unistamine on kindlasti üks mu lemmiktegevusi maailmas!

Selline oli siis meie Amsterdami nädalavahetus - ilus, inspireeriv, õpetlik, täis sõprust ja vaimutoitu. Aitäh!!

Ja kuidas saakski ma lõpetada ilma plusside ja miinuste ringita?

Plussid:

1. Palju erinevaid võimalusi vaba aja veetmiseks. Kellele (kanepi)pidu panna meeldib, nendele lausa ideaalne kohake, sest putkasid, kust legaalset kanepit saab, on kesklinn täis.

Samas võib ka mõnusalt aega veeta Madalmaade Kuldajastu kunsti imetledes:

Või siis lossis jalutades...

2. Mugav euroopapärane elukorraldus - bussid, metroo, söögikombed, tagasihoidlikud ja viisakad kohalikud. Hea mõnus linn keset Euroopat, kus sisse sulandumiseks väga palju pingutama ei pea.

Toomase sõnul on hollandlaste tavatoiduks peamiselt võileivad. Meie esimese päeva lõunasöök oli tegelikult väga hea:

Ilusad puhtad tänavad (seda Aasiast ei lea! va Singapur):

3. Hinnatase on nii kuulsa linna kohta täitsa rahuldav. Lennupiletid sinna ja tagasi maksid umbes 125 eurot, majutus oli septembri tõttu veidi kallim, 3 ööd 450 euro eest. Tavaliselt oleks ilmselt odavam olnud, aga lisaks tudengitele hõivasid sellel nädalavahetusel hotelle veel International Broadcast Conference'i liikmed, mida ilmselt oli päris palju, sest konverentsi reklaamsilte nägime üsna mitmeid kordi.

Hotelli üle me aga ei kurda, sest tuba oli oli puhas ja mugav ning miljöö nooruslikult lihtne. Meile sobis.

Miinused:

1. Turiste on palju ja see hakkab silma, sest Amsterdam on nii väike. Piletitel on sabad ja tänavatel mass. Taaskord hea, et muuseumipiletid varem ära ostsime, muidu oleks palju väärtuslikku aega kaotsi läinud.

2. Kesklinnas (ning veidi ka mujal) haiseb jubedalt kanepi järele. Kuna mul isiklikult tuleb lausa väike okserefleks sellest lõhnast, siis see on ja jääb miinuseks.

Väike nunnu kass, vast ei maga uimaund...

Samas munchieskohvikud on toredad ka ilma munchiesita:

3. See liiklus. Amsterdamis on jalgratastel eesõigus peaaegu igal ajal. See on ühtlasi nii häiriv kui ohtlik, sest oma kogemusest võime öelda, et kunagi ei tea, kust see ratas välja ilmuda võib. :D

Kokkuvõttes jäime siiski reisiga väga rahule. Suurima elamuse pakkus minu jaoks ikkagi kunst. Näiteks siiamaani mõtlen, et ka mul võiks mõni selline lillepott olla...:

Täna suuresti kõiki lugejaid! Eriti suur tänu läheb aga kallile Maarjale, kes ilmatuma toredaks reisikaaslaseks oli ja kelleta see reis pooltki nii äge poleks olnud.

Sest kellega siis veel kui mitte Maarjaga võiks me nii palju aega veeta enda näokujusid plastmassi sisse vajutades:

Või siis pühapäevahommikul välja näha just nii unised, aga siiski samal ajal eriti õnnelikud olles:

Teiseks tänan Toomast, kes meid taaskord põnevate lugude ja heade soovitustega kostitas ja kolmandaks Villet ja Villut, kellega Helsingis prelüüdi teha sai! Ja siis ka ema, kes kirjavigadel silma peal hoiab... Ja siis kõiki teid, kes te loete, sest nii on palju põnevam kirjutada! :)

Minu ja Ville järgmine reis on hästi suur, sest reisime kaugemale, kui kunagi varem. Ma olen ilmatuma põnevil ja ootan seda väga! Juhtub juba vähem, kui 6 nädala pärast. Samuti on mul kirjutamata postitusi suvest, mille enne suurt reisi kindlasti ära tahan teha, nii et kohtume juba õige pea. :)

Kallid,

Saara

Hüvasti, Helsingi, ja tere, Amsterdam!

Tervitustega Amsterdamist, kallid lugejad!

Kuidas ma siis nüüd järsku kohe siia olen sattunud? Amsterdami jõudmise lugu on järgmine. Nimelt, meie Maarjaga, kes oli mu kursaõde ja on praegune kolleeg, oleme koos reisimisest tegelikult juba mõnda aega rääkinud. Maarja tahtis selle ära teha ilmtingimata enne, kui ma nii-öelda tanu alla saan. :D Olime plaani kuidagi rippuma jätnud, aga augustis sai see hoo sisse ja soodsate piletite otsing alguse. Kaalusime Londonit ka, aga valituks osutus siiski Amsterdam, peamiselt jälle nende soodsate lennupiletite pärast nagu mul ikka tavaks on olnud. Lennata otsustasime aga Helsingist, sest nii on meil mõlemal töölt lühem maa.

Prelüüd sellele nunnule reisile toimuski neljapäeva õhtul Helsingis, kuhu tuli mulle "külla" ka Ville, sest olime mõelnud juhust kasutada ning Ville sõbra Villuga kokku saada. Mõeldud, tehtud. Pealegi, nii tore on oma kallist Villekest kahe tööotsa ja reisimise vahele korraks näha ka.

Helsingisse võtsime ööbimise viimasel hetkel ja valituks sai Omena hotell - hea odav ööbimiskoht (või noh, Helsingi mõttes odav), kus uksekood saadetakse sõnumiga ja kellegagi hotelli minnes suhtlema ei pea. Introvertide paradiis. :D Tuba oli lihtne ja mugav, kõik, mis vaja, oli olemas.

Ka valitud söögikoht oli kohe ümber nurga - Patrona. Villu soovitas ja broneeris meile laua. Helsingis on kombeks ikka alati broneerida.

Nagu piltidelt näete, siis tegemist oli Mehhiko söögikohaga. Ütlen ausalt, et mehhiko toit pole mul kunagi lemmik olnud, aga selles restoranis meeldis see mulle ikka väga. Liha oli just õigesti tehtud, piisavalt mahlane, sibulad mõnusalt magusad, guacamole erinevaid variante sai proovitud palju. Ainult laimikook oli veidi hädine, selle oleks ma küll ilmselt isegi parema teinud.

Prelüüd vihmases Helsingis lõppes mõnusalt ja õnnelikult, kus hotellitoas sooja tee kõrvale minikaneelisaiu sai söödud ning mõeldud, kui tore on, et sõpru on.

Sama tunne oli mul ka järgmise päeval, kui Maarjat nägin. Maarja on olnud minu sõber juba mitmeid aastaid ja on kindlasti üks parimaid sõpru ülikoolipäevilt üldse. Kohtusime rongijaamas ja vaatamata sellele, et mitu korda 3 minuti tagant väljuvatest rongidest maha jäime, saime siiski õnnelikult masina peale, mis meid lennujaama viis.

Maarja jaoks ei ole lendamine kindlasti mitte lemmiktegevuseks. Meie lend Amsterdami kestis 2 ja pool tundi ning kohale viis meid Transavia, millega ma varem sõitnud ei olnudki. Odavlennufirma, aga täitsa mõistlik, millegi üle kurta ei ole. Isegi Maarja ütles, et üllatavalt normaalne lend oli, ei kõigutanud pea üldse. Maarja nõustus minuga paaril hetkel isegi lennukiaknast välja vaatama. Vaade Madalmaadele oli seda väärt:

Niisiis jõudsimegi siia. Enamik eestlasi ütleks ilmselt, et oleme nüüd Hollandis, aga päris täpne see termin siiski ei ole, kuna Holland on ametlikult vaid ühe piirkonna nimi kogu riigist. Riigi nimi on aga Madalmaad, siin elab 16 miljonit inimest ning pealinnaks on Amsterdam, kuhu me maha potsatanud olemegi. Minule üllatuseks ei olnud Amsterdamist üldse lihtne majutust leida. Kuulsime hiljem, et see on nii, sest on september - kuna üürikorterite leidmisega on nagunii raskusi, siis õpilased ööbivadki septembris tihti airbnb-s, hostelites ja hotellides. Oleks pidanud veeeeeel varem planeerima hakkama. :) Õnneks saime kambrikese hotellis nimega Via Amsterdam, mis siiski päris viisakaks osutus ja vaatamata oma kaugele asukohale keskusest siiski mugava ja noorusliku mulje jättis.

Kohvrid hotelli jäetud, asusime kesklinna poole teele. Ja seal see oligi - Amsterdam oma kanalite ja arhitektuuri ja isegi väikese päikesepaistega vaatamata sellele, et esialgu enamasti vihma lubati. Olime kohe väga rõõmsad! :)

Meie esimene vaatamisväärsus oli Royal Palace, kuninglik palee linna keskel. Palee oli esialgu ehitatud linnavalitsuse majaks, aga kui Napoleon Bonaparte Madalmaad vallutas ja ka lossi enda valdusesse sai, siis tegi ta sellest kuningate elupaiga.

Tükike hiigelehitisest ilusa sinisetaeva taustal:

No see Royal Palace oli ikka ahhetama võttev. Kui enamik eestlasi peab Amsterdami kas läbisõiduhooviks või tossuparadiisiks, siis meie tulime Maarjaga siiski kultuuri nautima. Royal Palacest me selle ka leidsime: kassikalises stiilis kujud, kaared, suured saalid hiigelsuurte kroonlühtritega, maalid, ajalugu täis kuulsaid nimesid ja tähtsaid kohtumisi.

Lossi kroonlühtritest ongi mul kõige rohkem pilte. Tore, et see Napoleon ikka nii toretsev oli, need on ju lausa kunstiteosed:

Te tahaksite sellises majas elada?

Tohtoripreili oma kambris:

Üks magamistubadest. Siin peatuvad arusaamist mööda praegugi riigijuhid ja muud tähtsad ninad.

Edasi läksime seal samal keskväljakul asuvasse Ripley muuseumisse Believe It Or Not. Tegu oli üsnagi ehtsa turistikaga, nad olid välja pannud igasugu kummalist, mida inglane Ripley kunagi oma maailmareisidelt kaasa oli toonud. Selline lihtne ja veidi lapselik koht, aga meil Maarjaga sai nalja ikka. Me lihtsalt armastame naermist. :D Samas oli tobedate asjade nägemine ka heaks vahelduseks kõrgkultuurile.

Näiteks selline pilt. Tegu on kiiliga, kellele püha õhtusöömaaeg tiibadele maalitud. No kes, jumala eest, üldse sellisele mõttele tuleb? Vastuseks on mehhiklased:

Siin Maarja maailma pikima mehe kujuga.

Siin mina lihtsalt ühe suure Transformersi kujuga:

Pärast nii suurepärast kõrgkultuuri ja mitte nii kõrget naljakat kultuuri jalutasime tänavatel ja kanali ääres. Siin ongi täpselt selline nagu filmidest nähtud - rattad ja jõed ja paadid ja arhitektuur, mis üle kõige armastab pruuni ja halli. Tore seda kõike lõpuks ka oma silmaga näha.

Õhtu läks siiski veelgi paremaks, sest kohtusime Toomasega, kes siin blogis figureerinud varemgi. Toomas on nüüd just siinsamas riigis elanud juba aastakese ning teadis meile rääkida igasugu põnevaid lugusid kohalikust elust ja inimestest. Istusime baaris, sõime õhtust ning hoolimata reedesest üha valjenevast muusikast jagasime nalju ning lugusid. Tunne oli nagu oleks jälle ülikoolis - hängisime kolmekesi nagu kunagi Tartus. Ahhh, nii äge!!!

Nii möödus meie esimene päev - täitsa õnnelikult! :)