Kaugeltki mitte viimane päev Amsterdamis ja kokkuvõte

Me oleks muidugi võinud teha nii, et lendame laupäeval Amsterdami (alati 1 päev enne kontserti, sest ei taha riskida lennuliikluse jama pärast kontserdist ilmajäämisega), oleme pühapäeval seal ja kontserdil ning esmaspäeval koju tagasi. Otsustasime siiski, et tuleme teisipäeval - saame veidi ringi ka vaadata. Mina käisin Amsterdamis viimati lausa 7 aastat tagasi, Kristil üle 10 ja Meiko polnudki käinud. 

Mulle sel korral nii meeldis, et ei pidanud guugeldama "top things to see in Amsterdam", sest olin juba nii palju ära vaadanud eelmisel korral. Seekord oli lõbusam - mida veel teha? Mida veel näha? Van Goghi muuseum oli nähtud, Rijksmuseumis käidud ("nähtud" küll öelda ei saa, sest seda ei saaks nähtud ka nädalaga - nii palju kunsti on kogu majas), lisaks sellele olin sõitnud kanalitel, käinud Kuninglikus Palees, A'DAMi vaateplatvormil jne. 

Samuti kuulus Amsterdami Central Station: 

Seekord soovisin kindlasti midagi vana ja ilusat näha - soovitavalt mõne rikka perekonna 16. sajandi kodu. Kui Rembrandti muuseum oli põnev just ajaloolises mõttes, aga väga kuldne polnud, siis nüüd tahtsin seda kullasära ikkagi ka. 

Valituks osutus Willet-Holthuyseni majamuuseum, kus praegune sisustus on säilitatud nii nagu see suuresti 18. sajandil oli. Mis aga huvitav oli, oli fakt, et majaperemees ja -naine kujundasid oma kodu 17. sajandi hiigelaegade järgi. Ehk siis - ma vaatan maja, mis on pärit 18. sajandist, mis üritab imiteerida 17. sajandi stiili. Väga sürr kogemus. 

Veelgi sürreaalsem oli hollandlaste süsteem, et annavad iga poole aasta tagant majavõtmed uuele kaasaegsele kunstnikule, et ta majast uue näituse teeks ja seeläbi nii ajalugu lähemale tooks kui seda veelgi rohkem avaks. 

No vaadake: 

Mul on hea meel, et ma seda kõike nägin. Eestlastele võib selline "solkimine" tunduda õõvastav, kuid minu meelest on tegu ühiskonna järgmise tasemega. Meie veel seal ei ole, meil on vaja säilitada, identiteeti hoida, oma positsiooni uuendada. Me ei saa nendest sadu aastaid vanadest puulusikatest uksekaunistusi teha, me pole veel valmis, aga nemad on. Madalmaad on siin olnud juba aastasadu, nende identiteet on välja kujunenud. Neil on igav, nad tahavad midagi muud. Nad tahavad end uuesti avastada ja seda on nii põnev vaadata. 

Renoveerimata tubades oli uus kunst kogu oma ulatuses välja pandud. Need "kardinad" näevad välja kui galaktikad, kuid tegelikult on püssilaskmise harjutuspaberid. Jälle viis, kuidas ajalugu ümber mõtestada, kas te ei leia? 

Samal ajal kui mina muuseumis filosofeerisin, olid Kristi ja Meiko kohvikus inimesi jälgimas. Kuna Kristi läks edasi Prantsusmaale ja seda varasema lennuga, siis saatis Meiko ta ära ja lõunat läksime sööma juba kahekesi. Kontrastiks taas üks kanepisuitsune veidi pime tänavakohvik: 

Aga ilma magusata ei saa. Ma nii armastan tartlette, kuid pettusin, sest polnud seda head liivataigent, vaid mingi teine imelik pehme moodustis selle asemel. Kodus on ikka hea, saab õigeid maiustusi. :D 

Tee tagasi läks sujuvalt. Pagasid olime pannud pagasihoidu, mis töötas ideaalselt: kaardimakse, kott sisse ja paberpilet kätte. Hiljem võtad välja. Ühtegi onu polnud vaja, et oma koti sisu paberile kirja saaks nagu varasemalt näiteks Londonis kogesin. 

Lennujaama läksime rongiga. Lennud hilinesid, magama sain alles kella kahe paiku öösel, aga pole hullu. Paari päevaga magasin välja. :) Raamat edenes lendudel vähemalt väga hästi. 

Riias sõin juba kodust meekooki: 

Ja saigi läbi. :) 

Mina me siis reisilt õppisime? 

1. Amsterdam on ikka nii efektiivne ja mugav linn. Kaardimaksed on elementaarne viis asju ajada, tihti sularahas polegi võimalik toimetada. Eestist tulles ideaalne. Ühistranspordi jaoks pole ka vaja mingit piletit osta, lihtsalt piiksutad kaarti ja lastakse sisse, hiljem välja tulles piiksutad ka ja selle järgi arvutab tasu. Viimast ei tohi muidugi ära unustada nagu meie Meikoga lennujaama minnes tegime. Muidu oleks pilet maksnud 6-7 euri, nüüd oli 20. Järgmine kord siis teame. :D 

Õhtune vaade meie ilusale odavale AirBnb-le: 

2. Toiduhinnad on üsna samad kui Eestis, kuulsad muuseumid on kallimad. Moco pileti hind oli 23.50, Rembrandti majamuuseum 12.50, kui õigesti mäletan. Majutus on kallis. See oli suvine nädalavahetus ja turismihooaja tipp, kuid 500 eurot öö kolmele inimesele AirBnB toaks oli minu meelest ikkagi liiga palju, isegi kõrghooaja kohta. Hea, et saime soodukaga linnalähedase Airbnb 675 euroga. Edasi-tagasi lennupilet maksis 232 eurot. Restoranis kolmekäiguline oli 50 eurot inimese kohta, burgeri ja friikad ja joogi sai tänavalt umbes 20 euroga. Ühistransport oli linnasiseselt 1-5 eurot sõidu kohta. Ühesõnaga - majutus on kallis, toit sama. Kokku läks mul sellele nädalavahetusele umbes 1000 eurot vist (400 Coldplay pilet, 200+ majutus ja 200+ lennupilet ja siis veel kohapealne elu). 

3. Mina ise avastasin linna uuestikülastamise võlu. Esimene kord käies tahaks ikka näha neid kõige-kõige ägedamaid kohti ja kõrgeima reitinguga vaatamisväärsusi, Amsterdamis siis näiteks Van Gogh muuseum, Rijksmuuseum, kanalisõit jms. Sel korral oli hoopis põnevam - sain uurida, mida veel võiks teha! Sain näha vähemtuntuid kohti. See oli mõnus kogemus. Amsterdami lähen kindlasti tagasi, sest seal elab oma perega mu sõbranna Triin, niiet saan kõik senitegemata asjad ära teha juba järgmisel korral. 

Tore reis oli! Coldplay oli reisi tipphetk, aga kõik ümbritsev oli sama mõnus. Jään seda meenutama soojusetundega südames. Kristi ja Meiko on mõnusad reisikaaslased ja hea meelega reisin nendega teinekordki. Ehk isegi peredega? Saab näha. 

Saara

Rembrandt ja prostitutsioonimuusem - see ongi Amsterdam

Pärast Coldplay järgset romantilist õhtusööki kell 2 öösel, ärkasime hilja. Hommikusöögi sõime alles kell 12. #puhkus, onju? 

Me valisime taaskord sama restorani. Meiko tahtis kindlasti kimchiga võikut proovida ja seal oli muidki hõrgutisi, mis proovimisväärsed tundusid. Kristi võttis sel korral granolakausi, mina juustuvõikud ja smuuti. Väga rahul! 

Kuna takso näitas, et viiks meid meie esimesse peatusesse, Rembrandti muuseumi, 56 euroga (liiga palju!), siis otsustasime, et jalutame bussipeatusesse. See on ainult 30 minutit ju. Hehe, 30 minutit vahelduva pilvisusega... Pea kogu tee tibutas vihma ja puhus tuul. Kui peatusesse jõudsime, siis tänasime avalikku sektorit selle igast suunast klaasiga kaetud bussipeatuse eest. Eriti irooniline on muidugi fakt, et bussipeatuses tellisime ikkagi takso, sest buss tuli alles 26 minuti pärast. :D Sel korral maksime takso eest üle poole vähem. 

Kõik kohad on lilli täis: 

Meie esimene soov oli minna Lonely Planeti soovitatud Käekottide muuseumi, kus olevat kotid 17. sajandist 21. sajandini välja. Isegi Meiko ohkas, et okei, ta võib siis ka tulla. Täpsemal guugeldamisel selgus, et koht on kinni pandud. 2016. aasta Lonely Planet on ikka liiga vana vist, pärast koroonat on palju asju muutunud. 

Aga Rembrandt it is! Rembrandti puhul on tegemist ikkagi Hollandi ühe kuulsama kunstnikuga 17. sajandist, nende hiigelajast. 

See valgus siin on lihtsalt midagi nii erilist ikka. Rembrandti maja sein: 

Muusem oli kodu, kus ta elas. Kahjuks ei olnud Rembrandti saatus väga roosiline, just eraelulises mõttes. Ta abiellus oma kalli Saskiaga, nende esimene laps suri 2-kuuselt, teine 1-kuuselt ja kolmas 2-nädalaselt. Neljas, poiss, jäi ellu, aga siis 9 kuu pärast suri Saskia katku. Edasi sebis Rembrandt oma lapsehoidjaga, kellega ta keeldus abiellumast ja lõpuks väga tülli läks. Uue naisega ta ei abiellunudki, aga sai tütre, kelle nimeks Cornelia (nagu ka nende surnud tütarde nimed Corneliad olid olnud - megaveider, onju?). Cornelia ema suri mõne aasta pärast. Täiskasvanud 37-aastane poeg suri 10 aastat enne Rembrandti ennast. Kõik muudkui surid ja surid... Kui ta ise lõpuks vana mehena 63-aastasena suri, siis jäigi temast järgi vaid see 14-aastane Cornelia. Huvitav, kui meie elud niimoodi kokku võtta surmahetkel, kas siis tunduks sama dramaatiline? Loodan siiralt, et mitte.

Näituse kokkupanija oli küll keegi nooremast generatsioonist, sest kommentaarid tööde all olid nii naljakad. Ma mõtlen neid ametlikke kunstiteoste kõrval olevaid selgitusi, kus on töö pealkiri, valmimisaasta, tehnika jne. No kes see kirjutab: "...after the birth of Jesus, Mary was literally on cloud nine"? Kas see on märk, et ma hakkan vanaks jääma? :D Väga, väga veider mu jaoks. Õnneks ma polnud ainuke. Kõkutasime seal Kristiga nii, et vähe polnud. 

Vaikelu surnud paabulindudega - midagi, mida mitte ükski terve mõistusega kunstnik rõõmuga "maja kaunistamiseks" ei maaliks:

Maja ja näitus olid väga huvitavad, ma olen õnnelik, et käisime. 

Ma muidu ei armasta reisil olles poodides käia, sest ei jaksa seda kraami koju vedada ja enamiku asjadest saab onlines tellida. Pigem kasutan aega millegi uue kogemiseks. Küll aga tahtsin minna pesupoodi, sest pesu on ainus kategooria, mida mulle tegelikult internetist tellida ei meeldi, aga parema puudumisel seda siiski tegema pean. Kristi ja Meiko läksid raamatupoodi (no loomulikult, onju), mina siis üritasin jõuda kauplusesse nimega Betty's Boobs. 

Metroo, turutänav, tavaline värk: 

"Betty Rinnad" oli siiski esmaspäeval kinni. Jalutasin tagasi.

Ilus valgus, kanalid - veel tavalisem: 

Lõunasöögi sõime Triinu soovitatud pannkoogikohvikus. Kas teadsite, et minipannkoogid ongi Hollandist pärit? Juba Rembrandti majamuuseumis räägiti, kuidas teenrid Rembrandtile neid pannkooke valmistasid.

Pannkoogikohvik nimega Karussell: 

 

Minu soolane pannkook oli juustu ja ananassiga, teistel midagi muud, mida ma ei mäleta. Minipannkoogid olid suhkru ja võiga (ja veidi vahukoort oli ka), viimaseid jagasime kolme peale ja ikka oli tunne, et oleks terve kausi nahka pistnud, no nii rammusad olid teised. 

Kuna kell oli selleks ajaks juba 5 ja enamik klassikalisi muuseume ja vaatamisväärsuseid olid kinni või kinni minemas (ikkagi Kesk-Euroopa ju), siis vaatasime veidi alternatiivsemaid võimalusi linnaga tutvuda. Panin välja, et läheme külastame Prostitutsiooni saladuste muuseumi. Noh, miks mitte? Legaalne prostitutsioon ja punaste laternate tänav on ometigi Amsterdami üks põhikaubamärke legaalse kanepi kõrval. 

Sinna jalutasime läbi punaste laternate tänava, kus paar daami akendel istus. 

Kristi ja Meiko ütlesid, et muuseum oli depressiivne. Eks ta oli jah. Sai näha töö telgitaguseid - kuidas naised üldse töö saavad, mis dokumente vaja on, kuidas see praegu välja näeb, mida peab arvestama jne. Näidistoad, videod naiste päevast, lood audiogiidil... Väga huvitav. Aga jah, eks ta kurb ole. Kuigi, ma tõesti ei tea - kui see on ikkagi inimese vaba valik, kas see siis on kurb? 

Edasi tahtis Meiko minna kuhugi õllebaari õlut proovima. Ma ise õlut ei joo, aga tellisin seal endale ühe siidri, millest koheselt švipsi jäin. Baar oli nii mõnus, nurgas oli isegi silt "Põhjala Ambassador", hehe. Selline hea vibe. Proovisime Rummikubi mängida, aga mul olid reeglid meelest ära ja selle aja peale ei saanud ma ka midagi enam juhendist aru, seega sinna see jäi. Nautisime niisama. 

Kojusaamine oli seiklus. Tellisime takso, mis pidi tulema 8 minuti pärast. Kui 22 minutit oodanud olime, siis ei olnud veel tulnud. Okei, tühistasime. Jalutasime hoopis kanalipiirkonnast välja ja proovisime uuesti, siis õnneks näkkas. 

Kojujõudes plaanisime Kristiga veel veini juua ja juustu süüa jne jne, aga ma reaalselt tundsin pärast 20 minutit diivanil lebotamist end nii väsinult, et lihtsalt läksin voodisse. Nii palju siis veinist... Magasin hästi ja sügavalt - märk kordaläinud päevast. 

Päev Amsterdamis, mis lõppes Coldplay kontserdiga

Eilne päev oli täiuslik, see tõesti oli. 

Kristi ja Meiko on ikka rääkinud, et nad tahaksid, et Tallinnas oleks rohkem häid hommikusöögikohti, seega kuna siin on, siis me ilmselgelt ei hakanud kodus võikusid tegema, vaid läksime neid kohvikusse sööma. See oli hea mõte! Hästi stiilne hipsterkohvik pakkus mulle tatrapannkooke, Kristile juustu-singi grillvõikut ning õunakooki ja Meikole hiiglaslikke munavõiga võikusid. 

Tatrapannkookidel, kusjuures, puudus tatra maitse täielikult: 

Mulle meeldis see stiil. Igasugu napakaid nipsasjakesi vineerivärvi mööbli taustal ja palju taimi. Ilusad suured aknad ka. Läheme täna vist uuesti. 

Siit linna tellisime takso. See oli üks päeva naljakamaid seiklusi, sest taksojuht oli muhe mustanahaline ca 50-aastane mees, kes meile elutarkusi jagas. Mõned laused ta kullavaramust: "No, I don't drink rum, it's a lady's drink, when I drink it, it makes me feel like a woman," ja "You paid 400 euros for thing unknown band concert ticket??? You must be really rich! This is not even good music." Ütles veel, et Coldplay on selline muusika, mida saab kuulata ainult siis, kui ikka täiesti purjus oled ja nii sooda, et ei adu ööd ega mütsi enam. Ohjah... :D Ise ta armastas Tupaci, Snoop Dogi jms sellist. Ütles, et on väga suur muusikafään, alati-alati läheb kontserte vaatama. Meil sai nii palju nalja selle 15-minuti jooksul.

Amsterdami kesklinn, siin me oleme!

Amsterdam oli samasugune nagu varem. Palju rattureid, hallikad-pruunikad majad valgete akendega kanalite äärtes. Turistid. Suveniiripoed Vermeeri "Pärlkõrvarõngaga tüdruku" magnetitega. Lilled ja pajud. Minu jaoks rahulik, Meikole tundus, et veidi liiga palju rahvast on. Ville oleks sama tundnud kindlasti. 

Päeva esimeseks vaatamisväärsuseks olin planeerinud tegelikult Museum van Looni - ühe 17. sajandi rikka mehe majamuuseumi külastamise. Mulle ikka meeldib selliseid uhkeid maju ja neis sisalduvat tavaari vaadata. Ma koju seda kraami ei veaks, aga seal see mulle meeldib. Mulle meeldivad ilusad asjad. Paraku aga pidime loobuma, sest nad olid sinna majamuuseumisse sellise näituse püsti pannud, mis kattis musta kangaga kõik seinad ja rääkis hoopis koloniaalkultuuri miinuspooltest. Kindlasti oli huvitav näitus, kuid mitte meie jaoks sel hommikusel tunnil. 

Läksime hoopis Kristi poolt valmis vaadatud Moco muuseumisse, mis tutvustas popkunsti. See oli vinge! See oli tõesti hea mõte. Teoseid oli vähe ja rahvast oli palju, aga mina sain isiklikult ikka ülisuure elamuse. Jõudsin pea kõik kommentaarid töödele ära lugeda, nii palju ilu, ka vali, aga peamiselt ilu on maailmas. 

Banksy kuulus "Tüdruk õhupalliga": 

Francesco Filiberto Tonarelli "Taavet-19": 

Oh, seal oli nii palju lahedaid asju. Üks osa näitusest oli näiteks NFT-kunsti oma. Liiga keeruline, et seletada, mis see on, aga märksõnadeks on plokiahel ja krüpto ja digitaalne kunst ja kordumatu jne. 

Muutuv Marsi maastik: 

Mina peeglite ja teemanditega: 

Üks lemmikuid eilsest: 

Lõpetasin ükssarviku seljas: 

Pärast seda vajasid jalad veidi puhkust ning kus mujal neid parem on puhata kui paadil, mis sõidab mööda kanaleid. Nii tegimegi! Ostsime 75-minutilise paadisõidu piletid, istusime maha ning sõime Kristiga rahvusvahelise jäätisepäeva puhul 1 jäätise. 

Paadisõit oli sama ilus kui 2017. aastal, ainult tsipa suvisem. Nautisime täie raha eest. Inglisekeelne audiogiid rääkis majadest ja Hollandist üldisemalt, meil polnud vaja muud teha kui lõdvestuda ning ümbruse sujuvat muutumist jälgida. See paadisõit on terapeutiline. 

Kõhud olid küll tühjad, kui asi lõpuks lõppes. Läksime lähedalasuvale restoranitänavale ja mõtlesime ehtsat madalmaade kokakunsti uurida, kuid loomulikult need kaks hollandi restorani olid puupüsti täis. Läksime siis India omasse. :D Meiko soovis midagi põnevat, mina midagi mittepõnevat, kuid ütlesin kohe, et leian kindlasti igast kohvikust oma turvalise toidu ülesse. 

Minu turvaline toit oli paneer tikka, Meiko võttis mingi vürtsika riisitoidu, Kristi terve dhali, mida kõik siis jagasime. Mu turvatoit osutus ikkagi liiga vürtsikaks, aga mango lassi ja alkovaba mangokokteil veidi leevendasid seda teravust: 

Ja siis oligi kontserdi aeg! Meiko jäi veel linna nautima, meie võtsime suuna Johan Cruijffi Arena poole. Meiko kontserdile ei tulnud, kuigi me oleks ka talle võinud pileti saada, aga ta ei olnud Coldplayst nii vaimustuses kui meie. Minul oli see ju lausa teine kord neid lives näha, esimene kord oli 2016. aastal Zürichis, kas mäletate? 

Kas sa oled üldse välismaal, kui metrooga ei sõida? 

Metrooselfi: 

Väljaspool kanalipiirkonda on Amsterdam huvitavate disainmajade päralt: 

Arena, siin me oleme:

Erinevalt maikuus nähtud Harry Stylesi kontserdist, oli siin korraldus parem. Staadionile sai erinevatest sissepääsudest ja meie ei pidanud ootama kauem kui 15 minutit. Esimest korda sain kogeda istekohtadelt kontserdi vaatamist, nii põnev! Staadioni tagumised ruumid olid rahulikud, ei olnud liiga palju rahvast. Kes soovis, sai osta nii burgereid, komme kui Coldplay nänni. 

Nännist ostsin mina endale 15-eurosed kontserdi-kõrvaklapid. Ma ei suutnud, juba soojendusesinejate ajal oli müratase ligi 100 detsibelli, see oli kaugelt liiga palju. Mu kell hoiatas mind selle eest korduvalt. 

Coldplay tuli peale umbes 3 tundi pärast seda, kui meie sinna jõudsime. See on tavaline ja meil polnud sellest midagi. Vaatasime, kuidas see suur plats inimestega täitub. Kokku oli meid eile ikkagi 60 000! Nii võimas, et praegugi tulevad külmavärinad peale, kui sellele mõtlen. 

Coldplay ise oli lihtsalt puhas kuld. See muusika on minu jaoks kirjutatud. Ma olen Coldplayd kuulanud väga kaua, aastaid, aastakümneid isegi. Alustasin teismelisena, kuulasin neid üksinda oma ema majas keset koolivihikukuhja. Kuulasin neid siis, kui üliõpilasena anatoomiatuupimisest pausi võtsin, kui süda oli haiget saanud ja kui eufoorias tantsisin. Kuulasin neid kõikidel üksikutel jalutuskäikudel mööda Soome järvekaldaid. Kuulasin neid reisidel lennukis, oma esimeses kodus Tallinnas ja nüüd ka teises. Coldplay on minuga olnud kaua-kaua. Ma usun, et see oli nii enamike 60 000 jaoks, kes eile kohal olid, sest rahvas laulis kõik laulud kaasa. Maailmakodanike laulupidu. 

Coldplay keskendus kontserdikorraldusega väga palju loodusele. Kasutasid taaskasutatavat energiat, need käepaelad, mis laulude ajal sünkroonis helendasid, olid tehtud lagunevast taimsest materjalist ja neid kasutati uuesti. Publikus oli 2 batuuti, mille peal hüpates sai energiat toota ning inimesed seda aktiivselt ka tegid. Mingitel teistel kontserditel olid ka jalgrattad selle jaoks. Suur osa tulust läheb looduskaitseorganisatsioonide toetusele ning kogu ootamisaja tutvustati videolt neid organisatsiooni, kellele Coldplay annetab. Väga ühendatud. Nende sõnum oli selge: "Vali armastus." 

Coldplay on hästi humanistlik, aga väga tundeline. Helikeelelt pigem pop, kui rokk, aga mõlemat leidub parajal määral. Enamasti õhuline. Kui välja arvata soojendusbändid, siis ka kogu ootamise aja mängis õhuline muusika, peaaegu, et meditatiivnegi. Väga mõnus vibe, kindlasti mitte klassikalise rokk-kontserdi oma. 

Nad tegid kõik lood, mida soovisin. "Yellow", "The Scientist", "Charlie Brown", "Hymn for the Weekend", "Don't Panic" (ah, milline nostalgia! Tartu-aastad Kopli tänavas tulid niimoodi flashbackina meelde, et vähe pole), "Sky Full of Stars" (selle ajal palusid kõigil telefonid ära panna ja lihtsalt nautida, mis oli väga-väga ilus) ja loomulikult "Fix You". Ma olen selle muusikaga üles kasvanud. See on minu muusika. 

Nautisime Kristiga täiel rinnal ja kui kontsert lõppes, siis istusime ja ootasime ja vaatasime, kuidas massid lahkuvad. Arena jäi tühjaks, hiiglaslikuks. Meie olime õnnelikud. 

Kui lõpuks välja jõudsime, siis ei olnud võimalik taksot tellida, sest kõik oli umbes. Jalutasime bussijaama ning läksime bussiga oma AirBnB lähedale ning lõpuks kõndisime 30 minutit koju. Vihma kallas, tuul puhus, aga meil oli suva. Naersime ja kõndisime mööda valgustatud rattateid, kuigi ümberringi oli täiesti pime. 

Ja kujutate ette? Koju jõudes oli Meiko meile romantilise õhtusöögi valmis pannud. Küünlad ja vein ja juust ja sink ja moos ja... God, kuidas ma armastan häid mehi. 

Eilne päev oli täiuslik.