Kokkuvõte

Mul oli plaanis enne kokkuvõtte kirjutamist meie viimasest kahest päevast veel üks postitus üles panna. Paraku see reisukese lõpp ei ole meil just väga edukas olnud: pärast snorgeldamispäeva olime ikka üsna väsinud, Villel tuli kõhulahtisus tagasi ja mõlemal valutas selg nii väga, et ei saanud ei istuda ega astuda rääkimata päikese käes olemisest või basseinis ujumisest. Veetsime päeva voodis pikutades, after sun lotionit selgadele määrides ning telekast Trumbikese sigadusi vaadates. Täna olid mul samuti suured plaanid tehtud, ka need läksid vett vedama. Jõudsime nimelt Mombasasse kell 1 päeval ja kuna meie lend Amsterdami väljub 23:59, siis on meil tervelt 11 tundi vaba aega. Plaanisime minna linna peale aega veetma, mina tahtsin korraldatud tuuriga Nairobi slummi külastada ja Ville mõtles raudteemuuseumis käia. Mida aga Nairobi lennujaamas ei ole, on pagasihoid. Ma olen lausa šokeeritud praegu. Kuidas see üldse võimalik on?!?! Nairobis on 5 miljonit inimest, lennukeid käib nagu murdu, see ei ole mingi väikeriigi või väikelinna lennujaam. Isegi Linda Line miniterminalis on pakihoid. Püha pekk! TIA indeed. Egas siis midagi, 10 (!!!) tundi veel. Vähe ei saki.

Sihuke tunne, peegeldab ilmselt korraga nii viha kui tüdimust:

Jah, sellel reisil on olnud nii mõnigi ebamugavus, aga millisel reisil seda ei oleks? Ehk basseinireisid on selles suhtes lihtsamad, aga kui ma ühte asja sellelt reisilt õppinud olen, siis on see see, et basseinireisid mulle ei meeldi. Okei, kaks-kolm päeva ehk, aga kindlasti mitte rohkem. Ma ei ole veel nii vana. Lisaks ei ole meil nii tugev nahk :D Vahel oleks ikka äge, kui inimesed saaksid kameeleoni moodi värvi muuta.

Me oleme siin Keenias päris palju õppinud nii Keenia, reisimise kui iseenda kohta. Alustame siis õppetundidest, mis puudutavad Keenias reisimist. Kui keegi Keeniasse minna tahab, siis ehk tuleb kasuks (meile vähemalt oleks tulnud).

1. Keenia on turvaline, kui öösel jala ei liigu. Seda on meile kõik ütelnud. Lisaks peab vältima Somaalia, Etioopia ja Sudaani piiriäärseid alasid ehk siis Põhja-Keeniat. Üldiselt arvan, et siia reisimist ei pea kartma, pigem võiks just uudistama tulla. Keenia on Aafrika üks turistirohkemaid riike.

2. Hinnad on umbes Eesti tasemel. On kallemaid teenuseid, näiteks taksosõit ja teatud toidud on kallimad, aga samas kütus näiteks on odavam. Räägime hetkel ühtede eesti matkalistega, kellega praegu siin lennujaamas just kohtusime. Kolm kutti, kes Kilimanjarole ronisid. Nemad rääkisid hinnatasemest nii, et maapiirkonnas said nad ööbimise, hommiku- ja õhtusöögi kokku 30 euro eest, mis on ikka väga odav, aga see on ka keset tühermaad kusagil väikeses külas, kuhu enamik turiste kindlasti ei satu. Siin see lahe seltskond, kellega kohtusime:

3. Nairobi kliima Eesti talveajal on mõnus, kuiv ja umbes 25 kraadi, öösel jahedam, alla 20 kraadi. Mombasas on jubedalt niiske ja kraade üle 30. Kellele sihuke poolsaun ja igavene päike meeldib, siis Mombasa on see koht. Päikesekreem ja müts on must be.

4. Linnad ei ole midagi erilist. Meie jaoks Keenia parimaks osaks jäi siiski metsiku looduse ja esmajoones loomade nägemine. Tagasivaadates lausa uskumatu, mida kõike nähtud sai.

5. Kohalik SIM-kaart hoiab kõvasti raha kokku + annab lisaturvalisust (näiteks saad taksojuhi teekonda läbi Uberi jälgida). Uberi kasutamisest rääkisin, see on igat pidi kasulikum kui tänavalt või hotellist taksosid tellida.

6. Tervis. Keeniasse ei lubata, kui sa ei ole kollapalaviku vastu vaktsineeritud ja su vaktsineerimispassis ei ole ametlikku templit. Lisaks on Keenias märkimisväärne malaariaoht, seega malaariarohtusid PEAB VÕTMA, eriti kui maapiirkonnas liigud. Liisa, minu infektsioonhaiguste residendist kursaõde rääkis, et need eestlased, kes viimasel aastal raske malaariaga intensiivis on olnud, on mõlemad Keeniast tulnud. Me olime selles suhtes väga korralikud. Malaronest, meie malaariarohust, mingeid kõrvaltoimeid ei tulnud, enesetundes ei andnud kuidagi tunda. Lisaks võtsin kaasa omajagu "hädaabi" medikamente (arstidele ehk pakub rohkem huvi): tsiprofloksatsiin (lõpuks andsin seda ka Villele krõmpsutada, kui kõhuhäda jälle halvemaks läks), nitrofurantoiin, Rennie, ibuprofeiin, loratadiin, metoklopramiid. Oleks võinud ikkagi loperamiidi ja rehüdrandi ka võtta, aga unustasin.

Hotellihommikusöök osutus turvaliseks:

7. Keenias on pidevalt selline "hakuna matata" suhtumine. Inimesed on sõbralikud, rõõmsad. Uskumatu, aga nad tegelikult kuulavad ka kogu aeg seda rõõmsat aafrika muusikat, mida filmidest teame. Sügavust väga ei ole, seega usurännakule Keeniasse minna ei soovita. Võnge on veidi seda moodi, mida tundsin Los Angeleses - päike, lihtne elu.

Hotellisisalik päikest nautimas:

8. Iga ostu juures tasub tingida, tingida ja veelkord tingida. Alusta pakutud hinnast vähemalt poole odavamalt, Ville soovitas isegi kolmandikust alustada. Lõpuks saate keskel kokku, võidad nagunii. Siin kehtib lause "Kes ei küsi, see ei saa" (odavamat hinda siis).

9. Safarile võiks kaasa võtta: tolmumask, nii soojemad tuulekindlad riided kui õhemad hilbud (hommikul on külm ja päeval räme palav), binokkel, fotokad (võtsime seekord 2 peegelkaamerat - ühe laia nurgaga läätse jaoks ja ühe suurema suurendusega läätse jaoks + GoPro), päikesekreem, päikeseprillid, müts, olenevalt safarist ka omad pesemisvahendid, päikesejärgne kreem, väikesed jõuduandvad snäkid ja märjad salfrätikud (need, millega beebide pepusid pühitakse) olid meile selle tolmu sees asendamatuks abiks! Kätedesinfektant on meil nagunii alati kaasas.

No selliseid olevusi ei saa ju pildistamata jätta, isegi kui hea pildi jaoks peab 3 fotokat kaasa võtma:

10. Meie kogemuse põhjal on safarile parem minna ikkagi koos organiseeritud tuuriga ja ka linnades sõita pigem taksoga. Autoga omal käel liiklemine on Keenias raske: vasakpoolne liiklus, eikusagilt välja ilmuvad lamavad politseinikud, pidevalt vahele trügivad tuk-tukid, surnud mees tänaval, kellest teised eestlased rääkisid... Lisaks teavad juhid palju ümbruskonna ja ka Keenia eluolu kohta rääkida. Ilma safarijuhtideta poleks me näiteks pooli loomi märganudki. Samuti ei tule omal käel seiklema minemine odavam kui korraldatud matkaga.

11. Inglise keelega saab väga hästi hakkama, see on ju ometigi nende riigikeeleks.

12. Rahaga on kõige parem teha nii, et maksad võimalikult palju kohalikus rahas või kaardiga. Dollarites maksmine tuleb selgelt kallim, kuigi neid võiks kaasas olla, sest teatud piletite eest saab ainult dollarites maksta.

Üldised reisiõppetunnid:

1. Vaata alati ilmateadet, enne kui asju pakkima hakkad. Seekord olime selles osas väga tublid ja võime end lausa kiita, sest iga ilma jaoks olid riided olemas. Mul jäid kasutamata vaid 1 pluus ja üks paar pükse. Aluspesu ja sokke pesime ise, mida me varem teinud ei ole. Lihtsalt ei tahtnud iga püksikupaari eest 1,5 eurot maksta... Ainult Ville poolpikad püksid käisid pesus, sest nende käsitsi pesemine selles Mombasa niiskuses ei olnud kohe üldse ahvatlev.

2. Usalda rohkem Tripadvisorit. Kui ikka inimesed kirjutavad, et see on halb kogemus, siis see ilmselt ka on. Jah, ma räägin selle Masai küla külastamisest. Me ikka Villega arutame, et kas see tegelikult tasus end ära või mitte. No rahaliselt muidugi mitte. Aga kui me poleks läinud, siis poleks me ka seda kogemust saanud. Ma ei teagi. Igatahes tasub Tripadvisorit usaldada.

3. Kui oled nädal aega Keenia suves olnud, siis see ei tähenda veel, et oled piisavalt päevitunud, et päikesekreemi kandma ei peaks. Meie lõpp-päevitus nägi välja selline (enamus pilte ongi meil selliste nägudega, kus Ville lollitab ja mina ootan, et ta selle juba lõpetaks):

4. Ära joo veeautomaadist vett! Kuigi suured pudelid on kinni pandud, siis veeautomaadist läbi minnes puutub vesi ikkagi puhastamata osadega kokku. Meie kahtlustame, et just see saigi Ville kõhule saatuslikuks. Me muidugi kindlalt ei tea, aga just see hotellitoas seisev vesi oli midagi, mida mina tarbisin ainult natuke ja Ville päris palju.

5. Räägi kohalikega juttu. Saab nii palju targemaks :) Samuti on tore lugeda kohalikke ajalehti.

Ja kuulata kohalikku merd:

Selline see meie väike reisike oli. Jäime mõlemad reisiga rahule. Kui võrdleme Keeniat eelmise aasta Aasia kogemusega, siis Keenia plussiks olid loomad ja Aasiareisi plussiks templid (ja odavus!). Kokkuvõttes ilmselt sama head mõlemad.

Raha läks Keenias rohkem. Kuna ma ikkagi kirjutan ise korraldatud turismireisidest ja loodan, et mu blogist kellelegi kasu on, siis panen siia kirja ka summad, mille kulutasime, et teaks arvestada, kes minna tahab. Lennupiletid saime 440 euroga (nüüd ja edaspidi inimese kohta), mis on väga hea hind. Leidsin selle taas kas Reisidiilide või Trip.ee FB lehelt, ma ei mäletagi, kummalt. Nairobi - Mombasa oli umbes 100 eurot edasi-tagasi. Safari 440 eurot. Hotellid kahepeale kokku umbes 1300 eurot. Muuseumipiletid, taksosõidud ja muud igapäevakulutused ka, kokku tuli inimese kohta veidi üle 2000 euro. Kokku oleks saanud hoida hotellide ja söögi pealt, nagu ikka :)

Viimane hotellituba:

Tänuring:

1. Ville. Ville on maailma parim inimene ja nii ongi. See lause sisaldab kõike, reisiga seoses mainin ära tehniliste asjade korraldamist, pidevat hoolitsemist, toetamist, lohutamist ja naljategemist. Villega läheks luurele, safarile, linna, randa ja kasvõi maailma lõppu. Ville on mu lemmikinimene universumis ja ma tänan teda südamest selle eest, et ta on.

2. Liia ja tädi Ulla - Nööp ei saaks paremates kätes ollagi. Aitäh!

3. Ema tänan kõikide postituste järeltoimetamise eest. Aitäh!

4. Kaidit ja Karpat täname lillekastmise ja külaskäimise ja auto valvamise eest. Ja mütsi laenamise eest ka! Aitäh!

5. Riinat täname selle eest, et ta meie eest trepikoda koristas! Aitäh!

6. Ja siis. Eriti suured tänud kõikidele lugejatele, laikijatele ja kommenteerijatele! Olen tõesti väga tänulik ja iga lugeja teeb meele rõõmsamaks! Aitäh teile :)

Veidi naljapilte ka.

Hospital Celings:

No dangerous horseplay:

Vitality men's clinic:

It's a lifestyle:

Jesus inside:

Ja nüüd ei olegi midagi muud, kui "järgmise korrani" öelda ning lennukile pääsemist oodata :) Kallid ja taaskohtumisteni! Need tulevad juba varsti!

Kuidas inimesed Keenias elavad

...ja kuidas elame meie.

Meie safari oli "budget safari", seega ei midagi uhket. Magasime kohas nimega Eco Camp. Kohale saabumine ja reeglitega tutvumine oli alustuseks üsna suur šokk: elektrit on laagris ainult kell 5-7 hommikul ja 19-22 õhtul. Elekter toodetakse generaatori abiga. Need olid ka ainsad ajad, kus sai oma seadmeid laadida. Seadmete laadimine toimus söögisaalis, oma pistikukonverter oli abiks (endise Inglismaa kolooniana on siin loomulikult kolmeharuline pistik). Veitsa muserdav oli ka see, et kui proovisime oma uhket 4G internetti kasutada, siis see ei õnnestunudki, kogu aeg oli Edge ja blogikirjutamisest võisin ainult und näha.

Aga endalegi üllatusena kogu elukorraldus mulle tegelikult isegi meeldis. Netivaba aeg, linnast väljas, tähistaevas, suur osa ajast ilma elektrita, koos söömine. Veidi nagu lastelaagris :) Meie telgis oli oma dušš ja WC, mis samuti kogu muu looduslähedase elu täiesti mugavaks tegid. Eks muidugi veitsa läbivajuv voodi ja mingid naljakad suured putukad just mu lemmikud ei olnud, aga hingeliselt mõjus kogu välielu väga hästi. Meil oli seekord ju isegi oma šampoon, mille ühest marketist kaasa haarasime!

Enne, kui me eile Masai Mara juurest tagasi linna hakkasime tulema, käisime ka Masai hõimuga tutvumas. Keenias elab 42 erinevat hõimu, kes kõik räägivad vist oma keelt. Masai on ilmselt neist üks suuremaid ja ka traditsioonilisemaid. Masai inimesed elavad Keenias ja Tansaanias suurte järvede ja parkide ääres. Nende kõige tuntumaks tunnuseks on punane rätik, mida nad õlul kannavad.

Masai inimeste küla külastus oli ausaltöeldes tõeline turistipettus. Pilet sellele pooletunnisele šõule oli 30 dollarit inimese kohta. Esmalt näitasid nad meile Masaide kuulsat tantsu, kus nad õhku hüppavad. Seda tantsu teavad ilmselt paljud, sest masai hõim on tuntud oma kõrgete hüpete poolest.

Mis mulle aga isiklikult väga ebamugav oli, oli see, et nad kutsusid meid endaga tantsima. Pean mainima ka tõsiasja, et kogu see meeste grupp, kes meile küla tutvustasid, olid ilmselgelt alamotiveeritud või õigemini väga nähtavalt motiveeritud vaid rahast ja mitte oma kultuuri tutvustamisest. Me tundsime ennast lollide turistidena. No vaadake mind seda peakatet kandmas:

Ja siis nad sundisid mind veel hüppama ka. No see oli juba tõesti naeruväärne. Muide, kogu selle aja hüüdsid nad: "Pictures, pictures!" Mingi hetk pidi Ville mind tantsust välja vahetama, sest pealiku poeg, kes meie giid oli, tahtis, et ma Villest ka pilti teeksin. Ma ei ole kindel, kas te sellest ebamugavusest läbi mu jutu aru saate, aga no vaadake seda pilti, see räägib iseenda eest.

Pärast viite minutit nende traditsioonilise tantsu imiteerimist viis pealiku poeg meid oma isa majja, et nende tavalist koduelu tutvustada. Masaid elavad onnides, mis on ehitatud mudast ja õlgedest. Onnid kestavad 7 aastat, siis hakkavad lagunema ja siis nad ka kolivad. Need onnid on ikka uskumatult räpased. Läksime majja, kus vana naine süüa tegi, lõikas seal liha. Majas on 3 imetillukest nurgakest, üks on köögiks, kus elusa tule peal süüa tehakse, teine vanemate magamisase ja kolmas laste magamisase. Suitsuakent ei ole! Ma ei tea, kuidas nad selle vingugaasi sees üldse ellu jäävad. Ville ütles, et tema meelest kogu selle külastuse halvim osa oli selle suitsu sees istumine ja pärast nende suitsuste riiete kandmine.

Minu jaoks kõige hullem osa oli see, kuidas me pealiku pojale 50 dollarit andsime põhimõtteliselt niisama. Nimelt, ta pakkus meile müüa mingit kallist kaelakeed 3000 KSH ehk Keenia šillingi eest, lisaks mingit käevõru 2000 KSH eest. Mina mõtlesin, et no võime osta küll, ostaks isegi selle käevõru. Ville küsis, et kas ma olen ikka kindel? Ma ütlesin, et muidugi. Sain alles siis aru, et ma olin ühe nulliga mööda pannud, kui Ville talle viiekümneka andis. Ma mõtlesin, et viie dollari eest ostame asju ja unustasin ära, et kurss on umbes 1USD = 100KSH. Mul oli päris halb pärast olla ja tegelikult ka praegu, kui ma seda tobedust meenutan. No 50 dollarit on ikka liiga suur raha nende kahe asja eest, mis turul maksaksid kokku ilmselt mingi 3 doltsi või midagi. : /////

Masai naised turistidele läbi autoklaasi suveniire müümas. Turistid teevad neist samal ajal pilti. Väga ebamugav situatsioon:

Kui ma asja laiemalt vaatan, siis muidugi nii väga halb ei ole. Masai inimesed on nimelt väga oma traditsioonides kinni. Nende põhiliseks rikkuse näitajaks on lehmad: mida rohkem lehmi on, seda rohkem on võimu, naisi ja seda parem on positsioon ühiskonnas. Paraku aga on ka nii, et rahvuspargi kõrval elades tuleb hõimu maadele vahetevahel lõvisid, kes nende kõhnavõitu lehmakesi murravad. Masaide reegel on, et iga tapetud lehma eest tapavad nad kuus lõvi. Kuus!! Lisaks tuleb igal poisil mehekssaamise kadalippu läbides samuti lõvi ära tappa, muidu ei saa naist võtta. Masaisid on praegu üle 800 000. Mul on lõvidest ikka väga kahju.

Kuigi vahel on tore vaadata neid vanu traditsioone, siis mina olen igati moderniseerumise poolt, eriti veel sellises olukorras. Masaid teevad oma meestele ju muu hulgas ka ümberlõikust ja naistelt lõikavad ära osa suguelundeid (female genital mutilation), et nad ei saaks suguühte ajal mõnu tunda (ametlikult Keenias keelatud, aga tehakse ikkagi). Lisaks elavad nad ju nendes mudaonnides, kus on väga must ja ebahügieeniline. Arstina ei kiida ma seda kuidagi heaks. Nende noored poisid vanuses 15-18 peavad veetma 3 aastat metsas enne, kui nad meestena tagasi saavad tulla. Lapsi julgustavad nad kooli mitte minema. Kas traditsioonidest kinni hoidmine on tõesti seda väärt?

Keenia valitsus on üritanud masaisid moderniseerida, kuid enamik neist ei soovi seda. Õnneks nägime, et nii mõnelgi neist on juba mootorrattad ja osa elab plekkmajas ja mitte mudaonnis. Mõned lapsed käivad koolis. Pealiku poeg, kes meilt 50 dollarit röövis, pidi tegelikult omama lausa neljaveolist džiipi. Niiet mõneti on hea, et nad raha saavad. Võib-olla hakkab neid siis ka moodne elu rohkem huvitama ja ükspäev ehk nad ei tahagi oma naisi mutileerida ning lõvisid tappa.

Keenia maapiirkonnad on problemaatilised ka selle poolest, et inimestel ei ole tööd. Keenia töötute protsent on praegu umbes 40%, Nairobis vähem ja maapiirkondades palju suurem. Kui need masaid ka linna läheksid, siis ega neil ei oleks ka kohe mingit tööd võtta. Inimeste palgalõhed on väga suured, rikkad on väga rikkad ja vaesed väga vaesed kogu Keenias. Lisaks on Keenia esimese 20 riigi seas maailmas, kus korruptsioon vohab nagu naat vanaemade tagaaias. Muidugi HIV ja malaaria. Üks juhtidest rääkis, et ka haridus on Keenias väga kallis, poole maksab küll riik, aga poole peab ise maksma. Juhil Josephil oli näiteks kolm last, kaks tütart ja poeg. Ta oleks tahtnud ka neljandat, poega, aga ütles, et ei saa seda endale lubada, sest tal ei ole piisavalt raha. Keenia laste arv perekonnas kahaneb, enamikul on 2-4 last. Muideks, ka polügaamia on ametlikult lubatud, üks mees saab abielluda erinevate naistega. Vastupidi muidugi ei ole... Kuna aga pärast laste saamist jäävad emad tavaliselt kodusteks, siis peab mees suutma kõiki oma naisi ja lapsi üleval pidada ja seega ei saa ka tänapäeval keskmine keenia mees endale palju naisi lubada.

Keenia väikelinn:

Maapiirkonna ja linna vahel on muidugi suured erinevused. Maapiirkonnad on vaesed, aga linnades on ka väga kalleid rajoone. Nairobi lääneosas on näiteks "valgete linnajagu". Rääkisime ühele juhile, et me olime nii üllatunud, et kesklinnas valgeid ei näinud. Juht ütles, et kohalikud valged elavadki kõik seal läänes, nende kontorid on samuti seal samas (UN peakontor ja saatkonnad jne), seega linna nad ei tulegi.

Vaene maapiirkond:

Kaubamaja linnas (teemast väljas, aga vaadake neid jõulukaunistusi ja põhjamaade kultust):

Enamik keenialasi on seda meelt, et valge = raha. Turistidele on hinnad ikka väga kõrgeks aetud. Ka poes maksab läänest toodud kaup uskumatult palju. Tavalises supermarketis oli näiteks pakk Raffaellosid, mis Eestis maksaks 2-3 eurot, müügil seitsme euroga. Head&Shouldersi šampoon, see väikene, maksis 6 eurot. 6 eurot?! Hinnad on turistide nägu, nagu ütles Ville. Keenias käib vähem turiste ja need, kes tulevad, peavad ikka korralikku hinda maksma.

Kui me eile Nairobi poole tulime, siis ei olnud need 6 tundi, mis teel veetsime, enam nii hullud. See esimene osa kruusateel muidugi põrutas, aga kahe tunni pärast oli see möödas ja edasi läks juba libedamalt. Teel nägime mitmeid liivakeeriseid:

Safarijuhid viisid meid hotelli ette ja andsid veel lõpus kingitused ka. Nad on ikka parimad, nii toredad inimesed. Kui te kunagi Keeniasse safarile peaksite minema, siis me soovitame Villega seda sama korraldajat: Tropical Vacations Inc. Kindlasti kirjutame neile hea arvustuse ja lubasin ka pilte saata, mida nad oma kodulehele üles panna saavad.

Meie enda hotelliga juhtus aga selline asi, et kui tagasi läksime, siis ütlesid nad, et kahjuks neil ei ole ühtegi tuba :D Muidugi olime varem broneeringu teinud ja hotelli eest maksnud. Väga lahkelt lubasid nad saata meid sõsarhotelli. Mis seal ikka, ma olin isegi õnnelik, et midagi uut näha saab ja lootsin, et ehk on uues kohas hommikusöök veitsa parem. Samas seisus olid ka üks Suurbritanniast pärit vanemapoolne mees ning tema Ugandast pärit nooruke tüdruksõber. Viimased olid asjast päris häiritud, aga me lohutasime neid sellega, et ega see West Wood just maailma parim hotell ei olnud.

Meie üllatus uude hotelli tulles oli aga väga suur, kui nägime, kui uhke kõik oli. Meile toodi tervitusjook, restoranis olid ilusad lauad ja hotelli keskel imeline bassein, mille ääres mängisid paar valget last. No ikka täiesti teine tera.

Ja siis see majutus. Meile anti lausa kahe magamistoaga korter! Uskumatu luksus ikka. No vaadake neid tube:

Magasime Villega oma uues ajutises kodus nii hästi. Lubasime võtta tänase päeva puhkuseks ja nii me ka tegime. Pärast rikkalikku hommikusööki omleti ja puuviljasalati ja pannkookide ja juustu ja mille kõigega veel laisklesime lausa 4 tundi tehes absoluutselt täiesti suvalisi asju. Ma vaatasin ühe filmi lõpuni ja eelmist osa saatest "Suud puhtaks!". Edasi liikusime kaubamajja, sõime Pizza Hutis ja siis edasi juba samasse metsa, kus ka enne käisime. See oli see "ohtlik paik", mis asus meie vana hotelli taga.

Laenutasime kümneka eest jalgrattad ja sõitsime läbi ühe 10-kilomeetrise raja. Nii mõnus. Pärast premeerisime end ühes ilusas restos salati ja magustoiduga. No ikka tõeline neljapäevane pühapäev. Kuna antud mets asub Nairobi valgete piirkonna juures, siis seal oli ikka palju valgeid. Kes jalutas koeraga, kes oli sõpradega välja sööma tulnud. Nagu tavaline elu. Mõtlesin kohe, et sellist elu ma Keenias elada võiksin küll, snoob, nagu ma olen. Mis teha, selline elu on ka vaese Eesti standarditele lähedam kui Keenia maapiirkonnad. Globalist minus siiski rõõmustab, sest nii Keenia kui maailm hakkavad ühtlustuma. Paremad standardid kõigile.

Aga aitab Nairobist. Homme astume uuesti lennukile ja siis algavad juba hoopis uutmoodi seiklused! Jee!

Vahekokkuvõte Nairobist

Ville sündis, kui Ronald Reagan presidendiks sai. Nüüd, 36 aastat hiljem, tähistab ta koos Trumpi ametisse astumisega taaskord oma sünnipäeva. Üritasin sünnipäevalapsele hommikul enne tema ärkamist ka küünalt leida. Maru kaua aega läks, enne kui nad kusagilt tagataskust selle välja kookisid. Minu õnnetuseks ei hakanud see väike küünlajunn korralikult põlema ja mässasin ukse taga päris pikalt tikkudega enne, kui sealt mingi säde välja tuli. Palusin Villel soovi ka soovida, ta ütles, et tal on juba kõik olemas.

Pärast seda väga-väga tagasihoidlikku hommikusööki, mis sisaldas taas röstsaia, võid, viinereid, paari mahla ning mõndasid eriti õhukeseks lõigatud puuviljalõike, lasime hotellist takso tellida ja suundusime kuulsa Masai Marketi poole.

Nagu ikka, istusime ummikus. Siin Nairobis on kõige tavalisemaks autoks tänaval Toyota. Autosid on uhkeid ja vähem uhkeid, üsna sarnane Eesti tänavapildile. Ainult eesti muda pole. Ja Teslasid.

See marketikogemus oli ikka eriliselt eriline. Ma ei ütleks, et hea. See oli pigem sinna hullu poole kaldu. Nimelt, väravale liginedes seisid seal nn. "vahemehed". Need olid mehed, kes meile kaupa näitasid. Nad olid sinna turule ehitanud päris kavala süsteemi - vahemehed veavad meid putkast putkani, pakuvad kaupa ja korjavad kaasa asjad, mis meid huvitada võiksid. Kui oleme kõik ära vaadanud, siis hakkame nendega kauplema. Ja kaupleme just nendega, mitte müüatega otse! Ma ei kujuta ette, kui palju nad sealt vahekasu võtavad, aga ma kujutan ette, et mitte vähe.

Need vahemehed olid ikka maru tüütud. Muudkui sahmerdasid ja küsisid, et kas meeldib see või see või äkki hoopis kõrvarõngad või tahame salle või kotte või kujukesi? Või äkki hoopis sandaale?? No jeesus maria, rahulikult vaadata ei saa. See on väga sarnane kogu lõunamaailmaga üldse. Vahel tahaks, et kõik müüad oleksid sama introvertsed kui keskmine eesti IT-nohikust mees. Samas, ega ma pean ütlema, et see kauplemine kasvatab iseloomu. Kuna meil TEGELIKULT midagi vaja ei olnud, siis ma ütlesin alati vähemalt poole väiksema hinna ja ei tundnud ennast üldse halvasti, kui nad selle peale nukrat nägu tegid ja meid ahneteks nimetasid. Mul suva :D Just see suvatunne on ikka väga vabastav, vanasti ma üldse selline ei olnud.

Kaupa oli igasugust, väitsid küll, et handmade, aga ega ma kõike ei usu. Mõned suveniirid siiski ostsin ja nad suutsid mulle pähe määrida ka ühed sandaalid, mille ma õhtul nüüd jalga panin ja vaatan, et liiga väiksed on :D TIA pidi olema üks nende levinumaid väljendeid. See tähendab This Is Africa. Seega, TIA.

Järgmiseks läksime Villega SIM-kaarti hankima, sest homme on meil "päris" safarile minek ja ega me ei tea, kas nad telkide juures wifit pakuvad või ei :D Parem valmistume. Valmistumine ei olnud lihtne, seda pean küll ütlema. Selleks, et saada SIM-kaarti, pidi minema ühte kindlasse putkasse, võtma järjekorranumbri nagu Prisma sooja toidu leti ääres ja järjekorras ootama. Enne meid oli 50 inimest. Võite ette kujutada, mis tunne oli. Sakkis. Ootamine oli aga seda väärt, sest saime simi ja 5G netti, maksime selle kõige eest vähem, kui 15 eurot. Oleme väga rahul, Aasias nt oli nett kallim.

Lõunale läksime ühte Lonely Planeti poolt soovitatud "keskmise kallidusega" kohta. Tähistasime kalli Villekese 36. sünnipäeva kolmekäigulise söögiga. Koha nimi oli Thorn Tree Cafe, mingisuguse uhke keti lüli. See koht oli tõesti peen, kujundatud koloniaalajastu stiili järgi.

Olime riides taaskord nagu matsid, aga mis seal ikka. Hakuna Matata! See sõna on päriselt ka pärit suahiili keelest, mida nad siin esimese keelena räägivad. Hakuna Matata tähendab "ära muretse" nagu Lõvikuningas öeldi. Teine levinud väljend on pollo-pollo, see on "rahu-rahu". Seda pollot viljelesid nad üsna jõudsalt seal kohvikus ka, sest kui eelroog ja pearoog jõudsid päris kiiresti, siis magustoitu ja arvet pidime ootama ikka megalt kaua. Palusin Villel ajaviiteks poseerida nagu 36-aastane:

Ville tellis anguse, mina seaprae. Kõikidest söökidest, mis me seal proovisime, oli Ville angus kõige parem. Tõesti, söögitegemise motivatsioon on laes. Oskaks ise ometigi midagi sellist teha, siis ei sööks ma vist enam kunagi väljas. (Va sushit. Ja burksi. Ja kooke.)

Siin Nairobis mingit kohalikku erilist toitu tegelikult ei olegi nagu ma ühe taksojuhi jutust aru sain. Mingi maisipirukas ainult, aga sinna juurde lähevad tavalised kartulid ja liha. Hommikusöögiks söövad mingeid juurikaid, mis on päris veider. Magusat nad palju ei söö, seda oli näha ka magustoidu kvaliteedist. Võtsin mingi šokolaadiasjanduse, aga ausalt öeldes sellise oskaks ka minusugune köögikobakäpp valmis teha ja olen kindel, et see oleks parem kui originaal. Alkot nad ka väga ei joo. Kõige levinum alkoholitoode on Tusker, kuulus Keenia laager. Ville on neid juba päris mitu ära joonud. Sünnipäevalapse kommentaar: "Hele, kerge, õrna humalase järelmaitsega". Vanus on pähe hakanud :D

Kogu selle piduroa eest maksime kokku 75 eurot. Minu meelest liiga palju. Ega Keenia mingi odav riik ei olegi. Ma ütleks, et hinnad on umbes Eesti tasemel. Eks valgetelt muidugi kooritakse hoolega, mille eest on hoiatanud meid mitmed mustanahalisedki. Kauple, kauple, kauple! Mis meil muud üle jääb :D Peenes restoranis muidugi kauplema ei hakka.

Otsustasime pärastlõuna veeta pargis, mis jäi meie hotelli taha. Otse hotellist parki võisime minna ainult giidiga, sest muidu "võime me ära eksida." No tere tali. Rääkisime neile GPS-ist ja kõigest, ei mingit tolku. Läksime pärastlõunal pargi teise värava juurde, kust sisse saime ja vaikselt hotelli poole jalutama hakkasime. Värava taga oli puukool, nii palju kauneid rohelisi taimi. Samuti oli seal kaunis taimehooldaja:

Pargis jalutamine oli päeva tipphetk. Selles suhtes on siin Keenias ikka raske, et valgeid on nii vähe. Tulime siia vaatamisväärsustega tutvuma, kuid me ise oleme osutunud nendeks põhilisteks vaatamisväärsusteks. Nagu osa Black Mirrorsist. Valgeid on tänaval tõesti vähe, enamasti ei näe üldse. Ma ei tea, kus need turistid kõik on, kas istuvad siis ainult oma hotellis või? Kummaline.

Meie igastahes olime pargis ja peaaegu täiesti üksi. Paar valget jalgratturit profiriietuses sõitsid mööda. Ülejäänud aja nautisime seda, et keegi meid ei jõllita. Tõesõna, ma arvan, et meil on linnas sama tunne kui neegritel Eestis. Pargis vaatasid meid ainult puud, linnud ja tõenäoliselt paar ahvi, kes olid liiga arad, et tere ütlema tulla.

Tatsasime pargis umbes poolteist tundi. Kohati ei olnud mu linnakingad just sobivaimateks jalanõudeks, aga saime hakkama. Tundsime, kuidas ajud lõõgastuvad. Hea kerge tunne tuli peale. Loodus on ikka parim. Mets oli veidi Eesti parke meenutav, ununes täiesti ära, et me kusagil teisel pool ekvaatorit oleme.

Mõned suuremad palmid ja akaatsiapuud andsid endast kohati märku ja siis meenus taas kogu eksootika. Kuigi siin on hea ja soe ja äge loodus, siis me mõlemad arvame, et Nairobis me ei elaks. Muidu oleks täiesti tore ja kõik okei, aga see pidev tähelepanu keskpunktis olemine on raske. Tahaks teinekord lihtsalt vaikselt rahvamassi kaduda. Aasias oli selles suhtes lihtsam, valgeid oli rohkem ja keegi väga vaadata ei viitsinud.

Hotelli juurde jõudsime ilma suurema vaevata. Eestlased oskavad ju metsas liigelda! Meie hotell, hoolimata mõnest puudusest, näeb ikka päris äge välja:

Tegin toast ka pilti. Toa üle ei kurda, suur pehme voodi, puhas vannituba. Toateenindus käib iga päev. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, miks nad küll Iga Päev uue seebi peavad panema? Kas tõesti ei sobi külalistel mitu päeva sama seebiga pesta? No apua. Teine veidike häiriv asi on see, et meil on ainult 1 tekk. Ma saan aru, et osa inimestest just seda eelistab, aga meie vanad individualistid tahaks ikka oma kookonis olla. Õnneks tekk on päris suur ja tekimüüri ehitamine USA ja Mehhiko vahele ei ole liiga suur probleem.

Nii meie päevake möödus. Sünnipäevalaps ütles just, et nii tore, et ta ikka isoleerteibi kaasa võttis. :D Parandab siin hotelli pistikukonvertereid, mille nad Ville sõnul ise ära olid rikkunud. Oh, well. Homme algab aga safarielu, see päris safarielu, kus oleme 4 päeva. Kuna mobiilne nett meil on, siis ma loodan, et saan blogi ka kirjutada ja teid loomapiltidega rõõmustada. Ma ise ei jõua ära oodata! Linnast välja, loodusesse!