Väga kuninglik reede

Eile oli lihtsalt eriti muljeterohke päev, lausa kuninglikult muljeterohkem kohe. :) Okei, hommikusöök ehk nii kuninglik ei olnud, kuid ilus sellegi poolest. Tegin meile Maarjaga müslikausid ja katsin laua, täpselt nagu kunagi ülikooliajal, kui koos elasime. Hehe, lahe tunne!

Üks minu suuri unistusi seoses Londoniga on ikka olnud näha Buckinghami paleed seestpoolt. Kes ei tea, siis tegemist on hoonega, milles elab Suurbritannia kuninganna Elizabeth II isiklikult. Selleks, et tema kodu näha saaks, on aga Londonisse vajalik tulla õigel ajal - juulis, augustis või septembris, sest siis on kuninganna kodunt ära suvepuhkusel ja turiste lubatakse ka uudistama. Eelmised korrad pole õnnestunud, olen olnud Londonis kas liiga vara või liiga hilja, aga nüüd sattusime õigele ajale. Jess!

Tegemist on väga populaarse kohaga:



Et Buckinghami paleesse pääseda, peab piletid varem internetist ära ostma. Meie võtsime kõige suurema paketi, mis sisaldas sissepääsu Kuninganna Galeriisse, paleesse endasse ja Kunglikesse Tallidesse.

Alustasime Kuninganna Galeriist. Briti õukonnal on nimelt väga palju kunsti ja kuigi püsiväljapanek asub lossis endas, on Galeriis tihti ajutised väljapanekud. Seekord saime näha Leonardo Da Vinci originaaljoonistusi, sketše, mille järgi ta oma kuulsaimad tööd on teinud. Sel aastal möödus Leonardo Da Vinci surmast 500 aastat ja miks mitte need teosed kuninglikest varakambritest välja tuua.

Teate, mul pole sõnu selle kõige kirjeldamiseks. See oli imehea näitus! Need joonistused olid puhas kuld, audiogiid väga põhjalik ja huvitav ning kogu näitusest õhkas Leonardo geniaalsust. No kuidas üks mees saab olla nii mitmekülgne... Kunstnik, leiutaja, Mõtleja. Samuti hea näide mehest, kes sündis vallaslapsena väikeses Da Vincis ning lõpus töötas Prantsusmaa kuninga insenerina. Kõik on võimalik, ka lihtsatele inimestele nagu sina ja mina.

Meile Maarjaga pakkusid muidugi eriliselt suurt huvi anatoomilised joonistused. Audigiidilt kuulsime kommentaare Inglismaa tipparstidelt - kui õiged olid ideed joonistuste taga, kui hästi tegi järeldusi üks keskaegne mees, kes polnud saanud ühtegi tundi ei füsioloogia ega mikrobioloogia alal. Tõesti, pärast eilset mõtlen ma Leonardo Da Vincist hoopis uue austusega. Imehea näitus.

Kella kaheteistkümneks oli meil aeg külastada State Roome - meie võimalus minna paleed vaatama. Oh, kuidas ma tahaks teile näidata selle palee sisemust, aga kahjuks see ei ole võimalik, sest pilti teha ei tohtinud ja kuigi ma varasemalt olen salaja pildistanud asju, mida ei tohi, siis otsustasin, et ei tee seda enam. Kui ei tohi, siis ei tohi. Olen pigem viisakas ja proovin teile sõnadega edasi anda tunnet, mida need ruumid mulle jätsid. 

Buckinghami palee on kõige ilusam loss, kus kunagi käinud olen. Maarja arvas sama. Maarja ütles isegi, et tema meelest oli Buckingham ilusam kui Versailles. Sisse minnes nägime perfektselt puhtaid vaipu, kuldseinu, kümnete meetrite kõrguseid peegleid ja kümneid ning kümneid lühtreid. Saime vaadata Victoria trooni, kunstigaleriid Vermeeride, Rubensite, Tizianidega. Saime jalutada ballisaalis ja söögisaalis ja näha digitaalset elusuuruses tantsupidu. Nägime kuninganna Victoria märkmeid tema lastest, vanaaegseid kellasid, lauanõusid, kappe ja tugitoole, mis on tänapäevani kasutuses. Käisime läbi ruumide, kus töötab igapäevaselt Elizabeth II ja teised õukonnaliikmed. See oli suur au ja ma hindan väga, et nad meid sinna sisse vaatama lubasid. 

Taaskord, audiogiidid olid perfektselt koostatud, õppisime uut ning meenutasime vana. Me olime Maarjaga nii õnnelikud! Tõesti, Buckinghami nägemine on olnud selle reisi tipphetk.

Ehk saame isegi kunagi kuulsale aiapeole ja kanname uhkeid kübaraid ning kleite. Praegu aga oleme tavalised turistid, kes just palees käia said:

Kolmas osa piletist oli The Royal Mewsi külastamiseks. Tegime ka selle ära. Mulle on lapsest peale hobused ja ratsutamine meeldinud ning antud külastus oli kirsiks tordil. Enamik hobustest oli küll suvepuhkusel Windsori lossis, kuid kahte halli nägime oma silmaga. Muide, hallid hobused rakendatakse vankri ette ainult kuningannale ning kõrbid on teiste inimeste jaoks. Ainukesed erandid on olnud pulmadel, Elizabeth II on andnud kolmele oma lapselapsele samuti halle hobuseid kasutada.

Mina ühega tõldadest. Neid oli ka väga palju.

Kogu näituse kõige uhkem tõld oli kuninganna kroonimistõld. Puhtast kullast ja kuuldavasti väga ebamugav kasutada. See on nii raske, et selle vedamiseks läheb kaheksa hobust. Viimane kord kasutati seda kuninganna 50. troonilolekuaasta tähistamiseks ja selleks, et tõlda tallist välja saada, peab hoone ühe seina maha lammutama ning siis selle sealt traktoriga välja vedama. Traditsioonidel on oma raskus.

Ilmselt kõige suurem ja uhkem tõld maailmas:

Hallid hobused kuninganna jaoks:

Tallid olid muidu ka lahedad vaadata. Nägime hobuste bokse, kus võiks ilmselt isegi magada, sest need olid nii puhtaks küüritud. Iga boksi peal oli nimi ja antud hobuse tipphetk tema karjääris, näiteks "Vedas kaarikut prints Williami pulmas". Kuninglikel hobustel on üldse üsna hea elu - igaüks saab massaaži kolm korda päevas ja neil on oma isiklik hambaarst. Eks töö on ka stressirohke, seda tuleb tunnistada - hobused peavad välja kannatama nii lõputud rongkäigud kui turistide välguga fotoaparaadid.

Pilt maneežist, kus kuninglikud lapsed ratsutama õpivad. Minu lapsepõlveunistus. :) Osaliselt olen selle küll täitnud, oskan enda meelest päris rahuldavalt hobustega ratsutada ja olen oma elus isegi paar rosetti võitnud takistussõidus.

Pärast suurt ja väsitavat päeva tundsime, et vajame väga kehakinnitust. Teadsime, et õhtusöök tuleb korralik ja leppisime kergema einega. Ühes restoranis pakuti kell pool neli pärastlõunal veel brunchigi! Kulus meile väga ära.

Maarja Belgia vahvlid ja minu banaanikook:

Edasi otsustasime, et aeg on rohelust nautida. Võtsime suuna Buckinghami palee ees olevale St. Jamesi pargile. Mustad taksod ja Suurbritannia lipud tegid õhkkonna väga filmilikuks:

St. Jamesi park on imeilus ning järves ujub palju erinevaid linde. Nägime musti luiki. Ei teagi, kas varem olen selliseid näinud...

London on üsna "linnane" linn tegelikult, kuid rohelust on ka. Kui New Yorkis on üks suur Central Park, siis siin on palju väiksemaid ja seega kogu üldmulje on ehk pisut rohelisemgi. Inimesed jalutasid koertega, istusid murul, toitsid linde. Imeilus reedene pärastlõuna.

Ja muidugi, lilled igal pool - tänavatel, pubide akendel, parkides. See ongi London:

Täiesti tavaline vaade Londoni tänavatele:

British Museumi juures olev piirkond, jällegi see high end tunne:

Kell 18.00 saime pooleks tunniks kokku Riina ja Mattiasega - minu tuttavatega, kes just tagasi Londonisse kolisid. Ülitore ja -soe kohtumine! Poole tunni jooksul ei jõua küll palju muljetada, kuid natuke ikka. Imetlen neid väga nende valikute eest, väga inspireerivad inimesed!

Kell 19.00 oli meil aga dinner juba vanade tuttavatega - Aleksei, Kati ning Piretiga, kellega ma Londonis ka varasemalt kokku olen puutunud. Piretiga, meie kolleegiga, hängisime aastal 2014 ja Aleksei ja Kati korteris olen esimesel Londoni reisi ajal isegi ööbinud. :) Ootasin seda õhtut juba hommikul! 

Aleksei oli broneerinud laua restorani Sohos. Väga lahe koht, kuigi menüü dešifreerimine osutus välajkutseks. :D Te saate aru?

Küll meil oli tore õhtu. Nii tore on kuulda Londoni kohta inimestelt, kes siin päriselt elavad. Aleksei ja Kati on siin olnud juba 10 aastat, Piret 7 kuud. Nad näevad seda linna hoopis teise pilguga kui meie, see on nii põnev! Olen äärmiselt tänulik kõikide jutuajamiste eest, mis eile aset leidsid. Andsid reisile kohe uue sära.

Jalutasime õhtu lõpetuseks mööda Thamesi. Elu on ilus, elu on nii ilus.

Kahekordne buss, kindlus ja aed taevas

Täna oli küll üks kordaläinud päev. Seiklesime Maarjaga üle 12 tunni. Londonis on ju nii mugav - alati tundub, et aega on veel küllalt. Kui praegu näiteks näitab kell siin Londonis 22:07, siis kuigi väsimus on peal (sest kodus on kell ju 00:07), tundub ikka, et aega on veel maa ja ilm. Nii alustasimegi oma seikluseid üsna varakult - saime kodust minema kell 8:40. Hehe, pole ammu end nii usinana tundnud. :D

Päeva esimeseks punktiks otsustasime hüpata hop-on-hop-off bussile ehk siis sellele kahekordsele sõiduvahendile, mis linna tähtsamatele vaatamisväärsustele tiiru peale teeb ja kus samal ajal maki pealt infot kuulata saab. Olime sellest nimelt Triinu ja Tomiga rääkinud Šveitsis ja mul kohe tuligi tunne, et võiks ära teha. Kah omamoodi klassikaline turistitegevus, onju?

Mina ja Maarja oma päeva alustamas:

Olime veel Maarjaga nii kavalad, et võtsime hommikusöögi bussi kaasa. Saime teed ja saiakesi ja niimoodi seal bussi teisel korrusel istuda ja hommikusööki süüa ja linna vaadata - no ikka täielik mõnu. Olime rahul nii enda kui linnaga. Päike paistis ja tuju oli hea.

Bussis istusime kokku paar tunnikest, vist rohkemgi. Ütleks, et täitsa tore kogemus, kuigi mõned ebasujuvused tabasid meid samuti. Näiteks oli teatud kohtades ummik ja siis istusime kaua nii, et midagi muud makist ei tulnud kui muusika. Siis jälle liikus buss nii kiiresti, et kõiki kommentaare lõpuni kuulda ei saanud, juba hakkas uut asja rääkima. See oli veidi tüütu. Ebasujuvustest hoolimata leian siiski, et see on hea viis esimest korda Londonit näha.

Mõned pildid:

Lilli tundub Londonis nii palju olevat, poekesed ja baarikesed on ikka värvilisi õisi täis:

Thamesist üle tulime ka paar korda:

Bussist seda linna vaadates hakkasid meile mõned kohad kohe eriliselt meeldima, näiteks sõitsime mööda Tower of Londonist ehk Londoni Tornist (või Kindlustest, kuidas keegi öelda tahab) ja oli asi siis päikesepaistes või meie heas tujus, see hakkas meile kohe meeldima. Otsustasimegi, et pärast bussituuri võtame suuna Toweri peale.

Busssist nähtud Tower of London koos pilvelõhkujaga taustal. London on korraga nii uus kui vana ja see meeldib mulle täiega!



Mõeldud-tehtud. Nagu naksti olime paari tunni pärast Toweri väravates oma piletite ja audiogiididega. Me oleme Maarjaga ikkagi kogemustega turistid ja teame, et ilma audiogiidita on näituse külastamine kümme korda kehvem.

Tower of London on Londoni üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegemist on siis suure-suure kindlusega, mille lasi ehitada William Vallutaja juba pea 1000 aastat tagasi ja kus on elanud suur osa Inglismaa kuningatest. Praegu elavad seal Toweri vahtkond koos perekondadega ning igal aastal külastab muuseumit ligi 3 miljonit inimest.

William Vallutaja esialgne kindlus, mis omal ajal ikka täielik moodne hiigelehitis oli. Nimeks White Tower:

Kogu kompleks oli hiiglaslik. Seal olid väljanäitused keskaegsetest ruumidest, Henry VIII raudrüüdest (ja ka kõikide teiste omadest), igasugustest muudest varandustest, rääkimata kroonijuveelidest. Murul jalutasid kaarnad, keda Toweris peetakse juba aastasadu, sest üks kuningatest oli saanud ilmutuse, et kui kaarnad ära ajada, siis White Tower kukub kokku ja Inglismaal läheb halvasti. Kaarnad on kusjuures ühed mu lemmikutest - nad on nii intelligentsed, oma iseloomuga, ägedad linnud. Veidikene Game of Thronesi tunne tuli peale.

White Toweri palveruum, mis meeldis mulle palju rohkem kui tolle aja ägedaimad leiutised nagu seina ääres olev kamin ning tualettruumid...

Kõige rohkem tahtsime näha kroonijuveele, kuid järjekord sinna oli ilmatuma pikk. Midagi polnud teha, ootasime ära. Nägime ära kroonid ja kalliskivid, millega need kaunistatud olid. Majas olid väljanäitusel ka muu kraam, mida kroonimisel kasutatakse (viimati küll kaua aega tagasi, sest Elizabeth II on troonil olnud juba 1952. aastast alates). Näiteks avaldas mulle muljet 800-aastane kullast õlilusikas, mille abil kuninga/kuninganna pea peale püha õli valatakse tema kroonimise ajal. Kõikide troonipärijate päid on sama lusikaga õlitatud juba 13. sajandist alates. Võrreldes Inglismaaga tundub Eesti küll nagu imikueas väikeriik. Huvitavad kontrastid.

Kroonidest ja muust pühast pilti teha ei tohtinud, panen siis pildi majaseinast, kus varandus asus:

Toweris sai veedetud ikka tunde. Jalutasime müüridel, uurisime metsikute loomade kohta, keda seal aastasadu peeti (nagu elevandid ja ahvid ja jääkaru jms...). Vaatasime kaugelt kohalike kindlusevalvurite majasid. Mõelge, maailmas on olemas inimesi, kelle aadress on "Tower of London, London, Suurbritannia"... 

Kõige selle ahhetamise peale läksid meil kõhud tühjaks. Hommikused saiakesed olid isegi kauaks ajaks kõhutäidet pakkunud. Seekord läksime tervislikumate valikute peale. 

Maarjal on lambapraad ja minul vegan pastaroog, kõrvale limonaad ja smuuti. Nii hea toit, tegi kohe olemise tunduvalt paremaks:

Kuna meie järgmise "vaatamisväärsuseni" oli paar tundi aega, siis otsustasime niisama ringi jalutada. London on ju nii mitmekülgne koht ja tõdesime Maarjaga õhtu lõpuks mõlemad, et parima ülevaate saab tänavatel jalutades. Meie jalutasime mõlemal pool Thamesi jõge mööda kaldaid ning vahepeal põikasime sisse turule ning rääkisime pingi peal istudes tõsistest teemadest. No nii samamoodi, nagu me ikka teinud oleme. 

Need Londoni tänavad on ikka lahedad. Londonis on kuidagi selline omamoodi aura. Omamoodi lõhn on ka. Osaliselt meenutab London mulle kopitushaisust turutänavat ja osaliselt high end moealleed ja need kaks tunnet võivad vahelduda minutipealt. See spetsiifiline lõhn aga jääb - midagi, mille järgi ma Londoni lausa kinnisilmi ära tunneks. Jah, London on väga eriline. 

Midagi sealt high end poolelt:

Maarja oli meile juba Eestis valmis vaadanud koha, kuhu vaateid nautima minna - Sky Garden. Meil polnud küll reserveeringut, kuid pärast väikest järjekorras seismist saime ikkagi suure vaevata 35. korrusele ning ahhetamine jätkus. Megalt äge koht ja nii tore, et Maarja selle välja pakkus!

Kogu kompleks meenutas Singapuri Gardens By The Bay kasvuhooneid, isegi õhk oli samasugune. Muidugi on Singapuri kasvuhooned kordades suuremad, kuid mingi sarnane tunne siiski oli.

Tegelikult on tegemist restorani/baariga ja suur osa inimestest olidki lihtsalt õhtut nautima tulnud. Meie kahekesi ei näinud nii uhked välja kui teised, kuid nautisime vaateid ja ehk kaunistasid meid ka kõrvuni olevad naerusuud:

Üldine õhkkond:

Thames ja Londoni idakülg:

Koju jalutasime üsna väsinutena. Saime ühest lahtiolevast kohvikust veel paar croissanti ning teetassid ning supermarketist haarasime juustu, mureleid ja maasikaid + hommikusöögimaterjali. Homme tuleb ka väga tegus päev, mille üle ma juba ette nii elevil olen!

Õhtune London:

London, jee!

Ma olen nii õnnelik! Õnnelikkuse põhjuseks on muidugi uus reis. Oleme Maarjaga jõudnud Londonisse. Mul oligi viimasel ajal Londoni tunne peal... Maarja pakkus mulle juba paar kuud tagasi välja, et me võiks Londonisse tulla sel suvel ja kuna AirBaltic tegi juunis soodukat, siis need odavad piletid võetud saidki. Küll see reisimine on ikka kerge, kui oled iseenda peremees ja on toredaid sõpru, kes seiklustele kutsuvad. Maarjaga käisin ju eelmisel suvel Rootsis ja üle-eelmisel Amsterdamis.

Maarja on Londonis esimest korda, mina juba kolmandat. Esimene kord käisin üksinda aastal 2014, need lood on siin, teine kord käisime Villega aastal 2015. Nüüd siis kolmas kord! Olen päris kindel, et ega see viimaseks ei jää. London on ikkagi lähedal ja suur ja lahe ja kuulus ja siin on nii palju, mida näha.

Londonisse saime seekord AirBalticuga, nagu mainisin. Otselend kestis 3h ja mingit muret ei olnud. Ehk vaid see, et ma ei saanud eelmisel päeval siiski oma iPadi normaalselt tööle ja seega lõpuks ostsin igaks juhuks arvuti jaoks lisakilosid, mis läksid 35 eurot maksma ja mille pärast ma ebaproportsionaalselt palju põdesin. Aga mis seal ikka, väikesed mured. Õigel ajal kohale jõudvad lennukid ning Londoni lennujaama kaks lahedat portreed Elizabethist on asjad, mille eest tänulik olla.

No tore ikka, kui nii rõõmsalt vastu võetakse:

Edasi suundusime oma AirBnB korterit otsima. Mul oli eelmistest kordadest Oyster Cardid, mis kasulikuks osutusid ja millega soodsamalt kesklinna saime. Rong hilines, mingi jama neil siin oli. Oh, kõik Londoni võlud ja valud tulid hetkega meelde. Me olime Maarjaga juba nii näljased. Õnneks vaimustasid esimesed Londoni vaated meid hetkega ning näljatunne ununes.

See ongi see Päris London... :)

Vaimustusest hoolimata tuli nälg tagasi. Asja ei teinud paremaks ka tõsiasi, et me oma AirBnB võtmekarpi nii kaua otsisime. Oli teine peidetud kuhugi mitu tänavat eemale päris lambise aiaposti külge. Helistasime nende abiliinile, kust ka väga uduseid juhtnööre saime, sest abistaja polnud ilmselgelt ise siin kordagi kohal käinud. Kuidagi selle haleda karbikese ikkagi leidsime. Mõtlesin juba peas seda sobivalt teravat iseloomustust tagasiside jaoks välja, kui lõpuks korterini jõudsime ja kõik pahandused unustasin, sest korter näeb välja selline:

Olin ju ise tegelikult selle AirBnB leheküljelt valinud, aga päriselus on ikkagi lahedam! Nii ilus, nii maitsekas. Nii palju ruumi! Tore ikka selliseid kodusid kogeda. Kunagi unistasin ka ise sellest, et igas suuremas linnas ja lahedamas puhkusekohas oleks mingi "oma koht", aga nüüd näen, et iga kord erinevas ülistiilses korteris/majas ööbida on kordades vingem. Enam ei unista "omast", unistan tihedast reisimisest. Õnneks täituvad unistused päris hoogsalt. :)

Vannituba, mille kohta Ville pildilt arvas, et liiga Nõukogude Liit. Minu meelest just ägedad värvid ja moodne stiil:

Minu magamistuba:

Ja meie kaks, väga õnnelikud ja rahul:

Kuigi olime raudteejaamas mõlemad ühe croissanti sisse pistnud, tuli see näljaprobleem ikkagi lahendada. Jätsin valiku Maarjale, kes meile Türgi restorani valmis otsis. See oleks kindlasti lahe olnud, kuid paraku leidsime enne Türgi restorani ühe pubi, kuhu peatuma jäime ja nii me restorani ei jõudnudki. :D Võtsime hoopis joogid ja tellisime pitsad ja ilus õhtu võis alata.

Pitsad olid imehead, sain veganvariandis spinatipitsa! Maarjal oli vist midagi kanaga... Kõrvale jõime coca-cola zerot ning ühed virgin mohitod. Elu on ilus.

Nüüd oleme taas korteris. Avastasin, et olen pistikukonverterid maha unustanud. No mis seal ikka, ostame homme uued. See Suurbritannia pole ju päris muu Euroopa. Aga me oleme rahul - rahul kohaga, rahul toiduga, rahul õhtuga. Väsimus on peal, sest kodune kellaaeg hakkab juba pool kaks öösel saama. Maarja pani meile just homse päevakava kokku ning mina lõpetan blogi ja seejärel magan sügavat-sügavat und. Õnnelikku ka. Jee!