Meie 2,5 nädalat Austraalias ongi läbi. Veetsime 3 + 3 ööd Airbnbs ja 11 ööd matkaautos. Sõitsime maha üle 2848 kilomeetri ja ööbisime 11 erinevas karavanipargis. Nägime kümneid ja kümneid koaalasid, veel rohkem känguruid, saime korduvalt ookeanis ujuda. Nägime kolme eestlast, kes Sydneys elavad. Külastasime väga palju kuulsaid vaatamisväärsuseid. Nägime väga palju Austraalia väikelinnu. Tunnen, et saime päris hea aimduse, kuidas inimesed Austraalia läänerannikul elavad. Ma tunnen, et meie reis täitis täielikult oma eesmärgi.
Ville kommentaar reisist: "Austraalia on puhas, süstemaatiline, mulle jätab positiivse mulje. Loodust on palju."
Mulle endale Austraalia ikka väga meeldib. Väga!
Plussid:
1. Loodus on ilus ja seda on palju. Isegi imeilusad kohad pole ülerahvastatud, vähemalt meie seda ei kogenud. On ookean ja metsad ja kõrbed ja džungel ja loomad ja linnud ja taimed ja Nii Palju Elu. Sellistele loodusesõpradele nagu eestlased on, on see täiesti ideaalne puhkusekoht. Kui ei taha, ei peagi inimestega suhtlema, saabki ainult looduses olla.
2. Kultuur on samuti eestlastele väga sobilik - üsna USA ja Euroopa vahepeal. Inimesed on sõbralikud ja helged, aga mitte nii ülevoolavalt rõõmsad nagu ameeriklased. Neis on sügavust. Austraallased saavad meie kogemuse põhjal ka päris teravalt öelda, isegi kliendile, samas on see ikkagi aupaklik, lihtsalt väga konkreetne. Mulle meeldib, nii mugav on olla. Liivika ja Roel ütlesid, et see on ka üks suurimaid plusse Austraalia juures - siinses ühiskonnas on mugav elada, sest inimesed austavad teineteist ja ei riku meelega kellegi tuju õel olles (nagu Eestis ikka juhtub ja kahjuks mitte vähe). Lisaks võetakse kiiresti sõbraks mitte nagu mujal, kus võõraid peljatakse.
3. Austraalia on väga puhas. Prügi korjatakse ära ja lagastamist me ei näinud. Ühiskond pöörab looduse kestvusele suurt tähelepanu, seda oli kohe näha.
4. Siin on turvaline. Ma ei tundnud end kordagi hirmul teiste inimeste ees. Hannah korra Cairnsi tänavatel tundis, aga ma ei tundud isegi seal, kuigi jalutasin üksinda mööda pimedaid tänavaid kohvikusse.
5. Ja loomulikult - siin on soe. Eks me ole siin ideaalsel ajal - Austraalia kevadel. Nende talvel on kindlasti veidi jahedam, kuigi see talv pidi olema näiteks Sydneys keskmiselt kuskil 20 kraadi, mis on täiesti okei. Suvel (detsembris, jaanuaris ja veebruaris) tõusevad temperatuurid 40-45 kanti, mis oleks kindlasti liig, vähemalt meie jaoks. Seega - kevadel (ja sügisel) on meie jaoks just hea ja soe nagu olnud ongi. Temperatuurid võivad küll kõikuda omajagu ja igapäevaselt, kuid keskmine on hea ja mõnus.
6. Kaardiga saab maksta pea igal pool v.a. karavaniparkide pesumajades.
Mõni miinus siiski ka:
1. Internetiühendus võib kohati äärmiselt halb olla. Ma ei räägi isegi wifist, kuigi ka selle jagamine pole kohvikutes reegliks. Juba tavaline telefonilevi on kehva, eriti, kui kusagil maanteel või põllul oled. Meil oli pidevalt hetki, kus ei saanud isegi Waze tööle panna, sest lihtsalt levi ei olnud. Sellega oli jama, kuna tahtsin iga päev blogi kirjutada. Muidu oleks offline kaardiga hakkama saanud.
2. Vahemaad on pikad. Ma ei tea, kui palju aega läheks, et tervele Austraaliale tiir peale teha, ikka metsikult. See meie 2-nädalane tripp oli samuti liiga pikk, oleks pidanud poole vähem sõitma või poole aeglasemalt, et olekski iga teine päev paigal. Seega jah, pole just koht, mida saaks kiirelt "ära vaadata".
3. Ja muidugi - Austraalia on Eestist ilmatuma kaugel. Tallinna ja Sydney vahel on 15 218 kilomeetrit. Suveajal on ajavahe 7 tundi, talvel 9.
4. Tunnetuslikust poolest oskaks ainukese miinusena välja tuua, et kohati on kuidagi juuretu tunne. Ilmselt on see sellest, et põlisrahvas pole integreerunud hilisemate liitujatega ja hilisemad liitujad on mandril ainult tühised paarsada aastat olnud. On juuri, aga mitte veel väga sügavaid. Eks näis, kas need kaks taime kunagi üheks kasvavad või ei.
Ja nüüd meie õppetundidest Austraalia perioodil:
1. Vahepeatus Balil oli väga hea mõte, sest Austraalia reisi alguseks oli ajavahemure murtud. Saime seda mandrit nautida täiel rinnal. See oli hästi tehtud.
2. Austraalia on ideaalne puhkusekoht ning paik, mis meile väga meeldib. Väga sarnane Hawaiile, ainult, et Hawaiil on sügavamad juured ja seega Hawaii on südamele lähemal. Muidu - koht, mis tõesti meeldib ja kuhu hea meelega tagasi tuleks.
3. Matkaautoga sõitmisest - no tegelikult ei meeldinud väga. Murekohti oli palju. Üheks nendest on sõidu ajal kostuv õudne lärm: kapiuksed loksuvad, nõud kappides klirisevad, pannirestid kolisevad jne jne. Teiseks läheb uskumatult palju aega selle masinavärgi kokku pakkimiseks. Mina naiivsena arvasin, et korterist korterisse kolida võtab palju aega - no kus sa sellega! Kõik lahtised asjad kappi, kapiuksed kinni (et logisema ei hakkaks), juhtmed tagant ära, kondekas välja, aknad kinni ja kõik muu, millega tegelema peab. See võtab oluliselt kauem aega kui paari kohvri kokku pakkimine. Lesson learned. Kolmandaks peab kohale jõudma enne kella kuute õhtul, soovitavalt juba enne nelja isegi. See teeb võimalikud reisipäevad palju paindumatuks kui oleks võinud esialgu arvata. Neljandaks oli õhutatus kehva. Sõidu ajal oli Hannahil ja Felixil saun ja meil Villega ees jääkamber.
Positiivse punktina annab matkaauto tõesti palju pandlikkust, sest võid tegelikult jääda ööseks ka kuhugi tee äärde, kui häda peaks peale tulema. Kuigi ametlikult suvalisse kohta parkida ei või, siis esimest korda linnas parkimisplatsil ööseks jääda pole hull, sest tehakse vaid noomitus. Saad plaane teha jooksvalt. Kuna ma alguses võtsin matkaauto just seepärast, et 3-aastane Felix ei peaks iga päev erinevas voodis magama, siis selle võib ka plussiks lugeda - see tõesti annab mingi stabiilsuse. Rahalises mõttes ma ei usu, et väga palju odavam tuli võrreldes sellega, kui oleks võtnud tavalise auto ja lihtsalt karavanipargi majakestes või üldse hotellides või Airbnb-des ööbinud. Matkaauto võtab nimelt kõvasti rohkem kütust kui tavaline auto - 15-17 liitrit / 100 km. Lisaks on selle rent muidugi ka kordades kallim + karavaniparkide pilet läheb juurde (see oli vahemikus 15-60 eurot öö kohta, enamasti kuskil 40 eurot). Suure reisi kokkuvõttes kirjutan veel kuludest kindlasti eraldi ka. Tavaline auto oleks andnud lisaks selle eelise, et oleksime saanud Felixi ja Hannahi majja jätta ning ise kuhugi kaugemale matkama sõita. Nüüd saime autoga ainult siis sõita, kui kõik kaasa tulid.
4. Austraalia on odavam, kui ma arvasin, aga seda selle tõttu, et Eestis on hinnad viimaste aastatega nii palju tõusnud. Kolmekesi korralikku restoranitoitu süües läks umbes 60 eurot, neljakesi pitsakohas samuti. Ma olin valmis ikka tunduvalt kallimateks hindadeks. Jah, veidi on kulukam, kui Eestis, aga mitte metsikult. Kütus on kusjuures odavam, seda umbes 17%.
5. Nagu juba mainisin, siis võtsime kaheks nädalaks liiga pika vahemaa sõita. Oleks tahtnud rahulikumalt, näiteks, et iga teine päev ei sõidaks üldse. Nähtud sai muidugi palju, selle üle on mul hea meel, aga teistele soovitaks kas pikemat perioodi või üldse näiteks kohe Brisbane sõita ning sealt kahe nädalaga "alla" Sydneysse kruiisida.
Ma arvan, et sellega mu Austraalia kokkuvõte praeguseks lõppeb. Kindlasti pean veel seedima. Eks näis, mida koju tulles meenutan ja mis kogemused kõige sügavamad jäljed jätavad. Seda ma aga tean, et tahan veel vähemalt kaks reisi oma elu jooksul Austraaliasse teha. Üheks neist võiks olla Sydney-Melbourne ja kõik, mis sinna piirkonda jääb (+ Tasmaania) ning teiseks Austraalia läänekallas. Kas tuleb ka muid reise, seda näitab aeg.
Praegu aga oleme juba lennujaamas, et Uus-Meremaale sõita. Paar pilti tänasest ka.
Hommikul ütlesime "Tšau!" oma imeilusa vaatega Sydney kesklinna korterile. See oli kallis, aga hea valik ja no nii vajalik pärast seda kämperielu:
Kuna meie lend läks alles kell 6 õhtul, siis oli hommikupoolikul aega veel linnas jalutada ja postkaarte posti panna:
Need pilvelõhkujad lummavad mind, eriti palmipuude taustal:
Otsisin tegelikult veel raamatupoodi, sest tahtsin osta raamatu blogijalt, keda olen üle 10 aasta jälginud ja kes täitsa mu hinge kasvanud on. Nägin kusjuures tema tehtud reklaampilti ühe kämperipargi seinal, selline soe tunne tuli peale... Igatahes - raamatupood oli Sydney raamatukogu küljes ja raamatut ma ei leidnud. See-eest piilusime korra lugemissaali ja see oli lausa lummav:
Tagasi jalutasime läbi palju kiidetud botaanikaaia. Roosid palmide ja pilvelõhkujate taustal, väga eriline:
Veel viimased vaated nendele ilusatele jakarandadele. Küll meil vedas, et just nende õitsemise ajal siia sattusime!
Lennujaama jõudsime ilusasti, Felix jäi Uberis magama ja sai oma 20-minutilise powenapi. Nad on Austraalias ikka nii sõbralikud laste osas. Meid lasti Felixiga kohe igas järjekorras ette spetsiaalselt lastega peredele mõeldud ritta, saime ka lennukisse esimesena jne. Felix pole ju isegi mingi tita, päris askeldaja teine, kuid sõbralikkus on sama. Väga äge!
Esimene kord maailma parimaks lennufirmaks tunnistatud Air New Zealandi peal:
Tšau, Austraalia!
Ja tere, Uus-Meremaa! 14 kraadi ja udu, jee! :D Meil kusjuures väga vedas, sest kohe meie taga sõitev Qantasi lennuk ei saanudki enam udu tõttu maanduda ja pöördus tagasi.
Egas muud midagi, kui jätkame Uus-Meremaalt, minu 46. riigist. Felixil on see 10. riik ja Ville kohta ma ei teagi, ta ei viitsi lugeda ka, seega las see jääb. Homseni!
