Kust see kõik alguse sai ehk minu elu esimene pikem reis

Selle reisikirja kirjapanekut olen plaaninud juba aasta aega vähemalt ja millal seda siis veel teha kui mitte praegu, mil uusi reise ette võtta ei saa. Ülehomme oleksime olnud juba meie järgmisel reisil. :( Ju siis pidi nii minema, üritan mitte väga kurvastada ja hoopis rõõmuga vaadata pilte möödunust, sest tegelikult olen ikka päris palju maailma näha saanud ja selle üle tuleb tänulik olla.

Olen näiteks näinud 90-ndate aastate Pariisi Triumfikaare pealt:

Aga alustame. Aasta siis oli 1996 ja minu tugev ning seiklushimuline ema võttis ette meie esimese suurema perereisi vastiseseisvunud Eestist välja, et külastada sugulasi Prantsusmaal ning ühtlasi veeta paar päeva Pariisis. Olles tugev naine, ei võtnud ta seda reisi ette mitte üksinda, vaid vedas kaasa ka oma 2 eelkooliealist last ning meie vanaema, kes ei olnudki varem Nõukogude Liidust välja saanud. Kui ma nüüd seda kõike eemalt vaatlen, siis tuleb tõdeda, et oli alles julgustükk! Meist neljast ei rääkinud keegi prantsuse keelt, ema mingil määral inglise keelt oskas, kuid kindlasti mitte sellisel tasemel nagu tänapäeva 30-aastased. Ei teagi, kas ise samas olukorras oleks sama teha julgenud...

Hullud koos:

Aga aasta oli siiski 1996 ning minu ema oli noor ja uljas ja tegi teoks reisi, millest sai alguse kogu minu praegune reisihullus. Olin siis 7-aastane, õde oli 5. Ootasime seda reisi väga. Küsisin nüüd hiljem emalt, et kuidas ta üldse selle reisi korraldamisega hakkama sai, sest tegemist ei olnud mitte paketireisiga, vaid ta oli selle kokku pannud täiesti üksinda. Ema ütles, et ega ta täpselt ei mäletagi, ta ilmselt helistas lihtsalt Tallinna Lennujaama, et broneerida piletid ja võttis kaugkõne muidugi ka Prantsusmaale, et tädi Pauliinega tulek-minek kokku leppida (pärast selle postituse läbilugemist ütles ema, et tegelikult lepiti kõik lausa kirja teel kokku :O). Pariisi hotelli broneeris tädi meile ise. Kui palju avatum on maailm praegu ja kui lihtne on neid reise korraldada... Või siis - oli? :) Loodan väga, et hetkel on tegemist vaid ajutise seisakuga.

Meie hotellis. Ma polnud kunagi varem hotellis ööbinud:

Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis tundub mulle, et see reis kestis mitu nädalat. Ema arvas, et tegemist oli maksimaalselt nädalaga - veetsime paar päeva tädi Pauliine ja onu Michelle'i juures (kes peale prantsuse keele muid keeli vist ei rääkinudki, aga kes meile rõõmsalt naeratades hommikusööki pakkus) ja pärast seda käisime Pariisis - suurlinnas, mis mulle kustumatu mulje jättis.

Kui väikesed olime meie ja suur oli maailm:

Reis ei kulgenud sekeldusteta. Esimesed reisid üldjuhul ei kulgegi - õppimiskõver on järsk. Nimelt, olime juba Tallinna Lennujaamas, kui selgus, et mind ei taheta lennukisse lasta. Vanasti olid ju lapse andmed vanemate passis, aga kuna mina olin paar kuud tagasi 7-aastaseks saanud, siis minul pidi tegelikult eraldi reisidokument olema ja lihtsalt pildist ema passis ei piisanud. Mida teha? Polnud ju messengeri, mille kaudu tädile teada anda, et nad Pariisi lennujaama vastu ei tuleks. Mind maha jätta ja kolmekesi minna? Olin selle mõtte peale nii kohutavalt haledalt nutma hakanud, et emal ei olnud südant ka seda teha. Hästi - piletid tuli ümber muuta. Ema mäletas, et natuke pidi juurde maksma, aga oli täiesti tehtav. Lisaks tädi Pauliine. Ema helistas Prantsusmaale, kuid nemad olid juba lennujaama poole liikuma hakanud, õnneks onu saadi ikkagi kätte. Kuidagi asi lahenes, sest pärast Tartusse tagasi sõitmist, ühe päevaga kogu dokumentatsiooni ära tegemist, järgmisel hommikul tagasi Tallinna sõitmist ja lennukiga Prantsusmaale saamist olid nad siiski seal. (Hiljem tagasi Eestisse tulles oli Prantsusmaal tükk tegu seletamaks, miks vaid ühel lapsel reisidokument on ja teisel mitte...)

Onu ja tädi õpetasid meile "moosisai ja piim" ütlema prantsuse keeles. Hääldada oskan seda siiani, aga kirjutama ma parem ei hakka, pole mõtet end lolliks teha. Meie tüüpiline hommikusöök imeliste sarvesaiadega:

Lisaks võõrapärasele, aga väga heale hommikusöögile, oli sel reisil hulgaliselt muudki avastamisväärset. Mäletan, et reisisime KLM-iga ja vahemaandumine oli Amsterdamis. KLM kinkis mulle ja mu õele Saskiale kajakamänguasja (kajakas oli vist nende maskott vm), kajakaraamatu, kajakavärvipliiatsid, kajaka magneetilise pusle jne. Enne õhkutõusmist pakuti püramiidikujulises pakendis valget ümmargust lutsukommi, et kõrvad lukku ei läheks. Nii palju uut! Nii põnev! Ja need vaated lennukiaknast... Näen, kuidas see reis tervet mu elu mõjutanud on. Vanaema oli muidugi omajagu skeptiline igasuguse uue suhtes. Ema rääkis, et näiteks ei tahtnud ta Amsterdamis meie vanaaegse nahkkohvri vedamiseks ratastega käru võtta, et pigem kanname. Ema suure veenmise peale see käru ikkagi võeti. Pärast mitmekilomeetrist jalutuskäiku uude väravasse (Schipol on ju hiiiiiglaslik) tunnistas ta, et käru oli ikkagi hea mõte. Nendele vertikaalsetele eskalaatoritele ta siiski ei astunud, vaid kõndis kõrval samal ajal, kui meie seisime ja liikuvat põrandat nautisime.

Vanaemale olid uueks ja huvitavaks vaatepildiks ka mustanahalised inimesed. Tahtis nendega kohe eraldi fotot saada. Nii, kui pildi tehtud saime, sai see mustanahaline poiss aru ja pistis jooksu...

Ega mu emal meie kolmega lihtne ei olnud, ta tunnistas, et reis oli päris väsitav olnud. Mu õde Saskia ei armastanud näiteks üldse mingit võõrast toitu süüa. Sel ajal polnud Pariisi tänavatel ka mingeid kaubanduskette, supermarketeid, kust toitu oleks hankida võinud. Oli teine nädala jooksul päris minimaalse toiduga leppinud. Küll aga mäletan mina, kuidas ema meile tänavalt värskeid maasikaid ostis. Maasikaid! Aprilli lõpus, enne maid! See karp oli tühi enne, kui ema maksmise lõpetas. 

Meie pargipingil midagi hamba alla pistmas:

Õega meenus ka üks teine seik. Õel oli poisipea, nagu piltidelt näha võib. Muidu ju päris armas ja stiilne, aga kui ühte avalikku tualettruumi tahtsime minna, siis sinna teda lubada ei tahetud. Öeldi, et "too big". Ema ei saanud aru, miks ometi? Lõpuks taipasime, et töötaja arvas, et tegemist on poisiga. Ema oli siis suures hädas näidanud lipsukest õe aluspükste värvlil tõendamaks, et tegu on tüdrukuga. Täielik absurd. Hea, et pükse päris maha ei pidanud võtma. Oh, seda maailma...

Edaspidi tegi ema talle veidi tütarlapselikuma soengu:

Ja siis mäletas ema ka seda, kuidas ta meile õpetas, et kui ära kaome, siis tuleb politseinik otsida ja ütelda: "My name is..." ja siis oma nimi, loomulikult. Kontrollis siis, et mis ütlema peab? Mina varase tuupurina ütlesin korrektselt, et "My name is Saara," aga Saskia mõtles natuke ja ütles: "I love you!" Kust ta selle võttis? Ei tea.

Vanaema ja kaks "masuurikat" nagu meid kutsuti:

Vanaema ja kaks masuurikat vol 2:

Kõige eredamad mälestused on mul ikkagi vist Pariisist endast - see Suur Tunne, mida igal reisil otsinud olen, see uudsus, kunst... Väikesest Eestist ja veel väiksemast Tartust tulles oli see tõesti imedemaal käik. Majad olid nii ilusad, inimesed elegantsed, tänaval mängis muusika ja meie jooksime paljajalu pargimurul. 

Nagu muinasjutus:

Sees siiski ei käinud, pean järgmine kord ette võtma. ;)

Triumfikaare otsas ägedad olemas:

Kõige eredamalt on mul meeles Pariisi sümbol Eiffeli torn. Vatrasin sellest lasteaias hiljem nädalaid ilmselt. Mäletan, et kartsin juba siis kõrgust ja et see va raudkolakas kõigutas ikka korralikult. Majad nägid see-eest ülevalt välja nagu tikutopsid, see oli maruvahva minusugusele koolieelikule. 

Kujutan täiesti ette, mis mu väike pea sellel hetkel mõtles - ilmselt mitte midagi. :D Hirm ja uudishimu võtsid võimust:

Mul on soe tunne, kui selle reisi peale mõtlen. Olen väga tänulik mõlemale vanemale, kes mulle selle reisi võimaldasid. Eriti tänulik olen muidugi emale tema hulljulguse ja seiklushimu eest, ilma nendeta me poleks Pariisi jõudnudki. Ja loomulikult aitäh ka selle eest, et meid Saskiaga nii armsalt riidesse panid ning sellest kõigest veel pilti ka tegid. Meil oli äge lapsepõlv!

Mis arvate, naised, kas läheb ükspäev kordamisele? :)

Meie viimane päev ja kokkkuvõte reisist

Kuidas aru saada, et olen kodus? Blogisse tekib paus. :D Jah, kahjuks saab iga hea asi kunagi otsa ja nii ka see reis, aga ega tegelikult see ei olegi paha, sest alati saab tagasi minna ja kodus on ka mõnus (välja arvatud see lörts, eksole)... Pean tõdema tegelikult, et sellest ilmast tekkis väike surutis küll. Kevad, suvi, soojus - ma ootan teid pikkisilmi. Vahel on tõesti tunne, et peaks ära kolima. Ma olen päris kindel, et kunagi kolingi, kui mitte enne, siis pensionipõlves.

Sest kes ei tahaks nii elada:

Meie reisi viimane päev oli rahulik, jalutasime hommikupoolikul linnas, käisime turul, ostsime suveniire ja siis hakkasimegi kodu poole tulema.

Meie viimane luksuslik hommikusöök Prantsusmaa kohvikus:

Linna nägu esmaspäeva hommikul:

Esmaspäeviti on Nice'is kirbuturupäev ja sinna soovitas minna ka Lonely Planet. Inimesed olid välja kraaminud nii uuemat kui vanemat ja tulnud seda turule pakkuma. Seal oli raamatuid, laudlinu, ehteid ja mida kõike veel.

Asjadel oli selline prantsusepärane tunne küljes. Ma olen Prantsusmaal käinud ka varem, see oli tegelikult mu esimene suurem reis, olin siis 7-aastane. Mäletan, et võtsime õega mingeid kujukestepoodide brožüüre kaasa ja vaatasime neid hiljem kodus lõpmatuseni unistades kaunistustest, mida aknalauale panna. Täpselt see sama kujukesteraamatu tunne tuli peale. Saskia, mäletad? :)

Ja siis oligi aeg hüvasti jätta. Aitäh, Provence, nii kauni nädalavahetuse eest! Näeme taas :)

Ikka põhjapoole viis meid tee, ära soojast ja päikesest ja rohelisest värvist. Mäed lohutasid:

Õhtul olime kodus, tegime kassile pai ja saime magada voodis nii, et palav ei hakanud. Õnn!

Teeme siis kokkuvõtte Provence piirkonnast.

Plussid:

1. Soe kliima, mille jaoks ei pea teise maailma otsa sõitma. Frankfurti 2 tundi ja Nice'i poolteist. Juba praegu oli seal ajuti 20 kraadi, lehtede rohelusest ei hakka rääkimagi. Hea meelega oleks jäänud sinna seniks kuni siin ka sama ilm tuleb (juulis siis? :D). Seniks mossitame:

2. Ilus Euroopa. Söök on hea, tänavad puhtad, inimesed vaiksed ja rahulikud ja neid ei ole palju. Vetsud on normaalsed. Ühesõnaga - maailma mastaabis on kodune tunne. Kultuurne kah:

3. Maastik. Meri ja mäed ja mägikülad rannas. No mis saaks veel ilusam olla?

4. Eurod ja kaardiga maksmine. Mitte ühtegi muret mitte kusagil ei olnud.

5. Transport on odav - bussi- ja rongipiletid 2-4 eurot linnade vahel, sõida kasvõi kolm kord päevas igale poole.

Miinustest:

1. Prantslased on väga uhke rahvas, nad on uhked nii oma keele kui kultuuri üle. Seega inglise keelt kõnelevat turisti just väga hea pilguga ei vaadata. Nii tore, et Ville natuke prantsuse keelt räägib, sai iga kord küsida alustuseks prantsuse keeles, et kas nad inglise keelt räägivad ja kui vastasid jah, siis läksime inglise keelele üle. Ehk siis sõbralikkus ei tule loomulikult, peab ise alandlik olema. :D

Meie õnneks oleme väga sõbralikud:

2. Hinnad on kallimad kui Eestis. Toit on kallim, takso ka. Samas nt meie sushisöök maksis sama palju kui Tallinnas... Seega päris Šveits ei ole, aga Tallinn ka mitte.

Paar sõna ka meie arvamusest AirBnB osas. See siis oli meie esimene kogemus selle portaaliga. Mina tooksin plussidena välja ikkagi suurema elamispinna (sama raha eest 15m2 hotellis vs 35m2 oma korterit) ja võimaluse ise süüa teha. Viimase osas me just väga ei hiilanud, sõime pea kõik eined restoranis. Kes kokku tahab hoida, siis siin on hea võimalus :) Miinusteks olid lisatasu hilise saabumise eest ja väga varane kohustuslik check-out (kell 10) + kotte polnud pärast seda võimalik korterisse jätta. Lisaks pidime prügi ära viima jms... Ville võtaks tõenäoliselt järgmine kord hotelli, aga mina otsustaks hinna ja paiga välimuse järgi (suur rõduga korter vs keldrituba hotellis, no teadagi mille valiks, isegi, kui prügi välja viima peab).

Nüüd tänuring:

1. Ville. Sa tead ise ka, mille eest. :) Lihtsalt olemise! Lisaks sellele võttis Ville enda peale orienteerumise, auto juhtimise, restoranide valiku ja pakkus välja kohti, mida külastada. Tegi ka hommikusööki ja teed. Issand, ma ei teagi, mida mina siis tegin...

2. Erlike ja Jürgen - suured tänud kassi toitmise, paitamise ja lõbustamise eest! Erlikese ja Jürgeni koer Kuma ja meie kass Nööp on nüüd suured sõbrad! :)

3. Euroopa Liidule oleme väga tänulikud, et saame nii vabalt ja mõnusalt reisida. Ma leian, et seda on praeguses poliitilises olukorras väga tähtis öelda.

4. Neljandaks - aitäh lugejatele, laikijatele ja kommenteerijatele!! Toote ellu sära! :)

Seega, ei siis muud, kui kallid ja paid ja järgmiste seiklusteni! Lõpetuseks üks pilt, mille pealkirjaks võiks vabalt olla "Saara uute seikluste peale mõtlemas":

Pühapäevased seiklused

Vaatamata sellele, et Tripadvisor ei pidanud Monacot paigaks, mida kindlasti külastama peab, tahtsin mina siiski linnukest kaardile ja Monacosse minek oli plaanitud meil kohe algusest peale. See oli üks väheseid plaane, mille teinud olime.

Kuna aga Nice'ist Monacosse on rongiga umbes 20 minutit ja selles linnriigis üle mõne tunni veeta tundus meile liiast, siis lisasime päevaplaani ka Juliuse soovitatud Eze külastamise. Lonely Planet arvas samuti, et see on hea idee. :) Päris matkarajale me küll oma linnariietega minna ei saanud, aga külakest vaadata tahtsime ikka.

Kuigi Prantsuse lõunaranniku rongid käivad tihti, siis bussidega sõita on selles mõttes toredam, et vaated on ilusamad ja ei pea kogu sõiduaja mäe sees olema. Seega otsustasimegi, et läheme kõigepealt bussiga Ezesse. Mõeldud ja... ei olnud tehtud. Miks? Sest peatusesse, kuhu google maps ja Nice'i kohalik app meid juhtis, bussi ei tulnudki. Sõitis sealt mööda, juht vaatas meid ainult kurja pilguga ja nii me maha jäimegi. Soomlased, kellel oli sama plaan kui meil, seisid samuti imestunult peatuses ja koos hakkasimegi nuputama, et mida siis edasi teha. Leidsime 200 meetrit eemal asuva õige peatuse, aga järgmine buss tuli alles kahe tunni pärast. Ohjah... Otsustasime viiekesi siis hoopiski Uberiga sõita, mis oli küll tunduvalt kallim kui bussiga minna, aga 7 eurot inimese kohta ei ole nüüd nii suur hind, et nutma hakkaks. Bussipilet oli 1.5 eurot.

Soomlastega oli tore vestelda, peaaegu nagu kodus. Rääkisime neile Villega kohtadest, kus oleme käinud ja nemad jagasid reisimuljed oma matkadelt. Superäge. Maailm on väike :)

Eze mäepealne küla ja kindlus olid imelised. Kohe alguses võlusid mind eraaiad oma hoolitsetusega. Jah, kunagi võiks ehk isegi aiapidajaks hakata. Aga mitte veel, pensionil ehk. Siis ma paneks aeda samamoodi loomi ja suuri malelaudu nagu keegi tubli prantslane on teinud:

Ikka ülespoole mäe otsa me ronisime ja imetlesime vanaaegseid käike ning kõrvaltänavaid. Seal oli isegi üks Michelini tähega restoranike, kuhu me siiski ei läinud. Ehk järgmine kord.

Kogu Eze kõige vingem kogemus oli täitsa mäe tipus asuv botaanikaaed. Soovitan kõigile, eriti oma emale, kes seal vabalt mitu tundi ära veedaks. No olgem ausad, ka meil läks tunnike. Aga see oli ka tunnike puhast ilu ja kauneid vaateid :)

Kaktused olid suurepärased:

Mulle avaldasid suurt muljet imekaunid naisekujud keset suuremaid ja väiksemaid taimekesi. Selline tore salaaia tunne tekkis, nad seisid seal justkui haldjad kaugest ajast.

Kaks tänapäevast haldjat kah: :)

Edasi võtsime siiski rongi ja suundusime kuulsa Monaco poole. Riiki, milles elab 38 400 inimest ning mis on vaid 2 ruutkilomeetrit suur.

Monacos oli sel nädalavahetusel parasjagu kaks suuremat sündmust: miski tennisevõistlus ja luksusautode näitus. Mitte, et seal teadupoolest iga päev seda näitust ei oleks. :D Me ei ole absoluutselt mingid autohuvilised, seega me ei viitsinud isegi neid imemasinaid uudistama minna, kuigi iga paari sekundi tagant kostus tänavalt eriti vali "prõmm-prõmm" ja loodusevihkajad kiirendasid taaskord 200 meetrit, et siis foori taga istuda.

Samuti ei ole me kasiinohuvilised. Ma ei ole isegi kordagi kasiinos käinud. Ville korraldab küll kodus regulaarselt pokkeriõhtuid, aga ka tema on põrgumajja astunud vaid kahel korral. Seega meil kasiinoelust pilte ei ole, küll aga leidub veidi tavaelu:

Jalutasime kergelt pilvises Monacos niisama ringi ja astusime sisse ka Monaco kaasaegse kunsti muuseumi, mis mulle päris meeldis. Seal oli kunsti kogu 20. sajandist: maalid, fotod, skulptuurid, sketšid.

Eriline lemmik oli kogumik nalju muusikahuvilistele. Vabandan autori eest, sest nime ma üles ei pildistanud :(

Mulle öeldi kunagi, et olen sellise koera nägu. Mis arvate?

Jah, ega see Monaco just mingi imeline koht ei ole. Üsna uhke küll, aga liiga tõsine. Ilusad majad, meenutavad Kesk-Euroopat, aga väga "linnane" tunne tekkis, rohkem nagu Londoni või Singapuri moodi. Pärast paari tundi tulimegi oma pesakesse tagasi.

Nice'i jõudes ostsime koogikesi ja käisime sushis. Midagi prantsusepärast ja midagi kodust. :) Maailm on muutunud sarnaseks ja sushi tekitab kodutunde, mis seal salata. Mitte, et me kodu nii väga igatseks. Õhtu oli mõnus ja soe ja linnatuled armsad. Ilusa seikluspäeva lõpuks sõime korteris oma koogid, jõime teed ja läksime vara magama. Perfektne pühapäev, midagi ei ole öelda. #lovelife

Mina koogikarbikesega, mitte üldse nagu prantsuse daam:

Õhtu, purskkaev ja linnatuled: