Drumheller

Eile muutus maastik täielikult. 

Pärast seda suurt sõidupäeva võtsime hommikul aeglaselt (nagu meil viimasel ajal kombeks ongi) ja alustasime oma sõiduteed umbes kella 11 ajal. Ilm oli vihmane ja näru ja meil oli ees 3 tundi sõitu järgmise vaatamisväärsuse juurde. 

Hommikusöögiks olime esialgu vaid oma snäkke muginud, seega ca 1h pärast sõidu alustamist otsustasime, et tuleb midagi normaalsemat ka sööma hakata. Kuna kogu sõit on keset lõputuid põlde, siis ega neid söögikohtasid just jalaga segada ei ole. Pidasime näiteks kinni ühe vana rantšo majas, mis nüüd pigem muuseum on, seal pidi olema mingi kohvik. 

No kohvikut seal polnud, ainult kohvi oli termoses. Paraku meie jaoks siiski liiga vähe, jätsime pullipeaga hüvasti ning jätkasime rapsipõldude vahel. Kanada, muide, on maailma suurim rapsitootja. 

Jõudsime väikelinna nimega High River. Ville kohe ütles, et nii ilus ja puhas, talle nii meeldib. Tegelikult polnud seal tänavatel ühtegi inimest, ütlesin kohe, et ilmselt see on põhjuseks. :D Aga tegelikult oli ilus ja puhas küll, keegi kerjus laulis uskumatult imelise häälega kusagil bussipeatuses. 

Söögikoha nimi oli Evelyn's Memory Lane Diner ja sellel oli kõrge hinnang. See sama söögikoht oli seal linnakeses olnud juba aastakümneid. Huvitav, et nad sellist sisustust nostalgiaks peavad, see on ju tavaline dineri interjöör ka igas teises kohas. Okei, ruudulist põrandat on vähem, aga samasuguste toolide peal oleme me siin olles söönud väga mitmeid kordi. 

Söögiks salat ja võikud, imeliselt palju köögivilju. Tellisin nende majalimonaadi ka, aga seda sõstralimpsi ma üle kahe lonksu juua ei suutnud. Lihtsalt kaugelt liiga magus. 

Ja siis edasi, edasi, edasi. 

Alberta lõunaosa on praeguse kogemuse järgi ainult üks suur põllumaa. Rohelisi või kollaseid välju täis nii kaugele kui silm ulatab. See oli üsna igav sõit. Ma tegelesin vahelduseks sotsiaalmeediaga, vaatasin Netflixist oma tobedat seebikat, Ville kuulas raamatut. Vahel imetlesime hiiglaslikke viljasalvesid või masinavärki, mis seda kõike töös hoiab. 

Liikluskultuur on siin viisakas, teed laiad ja heas korras. Ville proovib sõita ikka voolukiirusel nagu teda USAs autokoolis õpetati. See voolukiirus on lubatud kiirusest suurem enamasti küll. Samas ruumi on väga, väga palju. 

Enne hommikusööki olime sõitnud tunni ja pärast seda veel 2, seega 3 tundi oligi täis kui meie esimese vaatamisväärsuse juurde jõudsime, milleks oli Horseshoe Canyon ehk siis Hobuseraua Kanjon. 

No imeilus, ausalt. Täiesti teistsugune maastik kui Kaljumäestikus, aga väga eriline. Seal küngaste vahel tegimegi ome päeva matka. Hiljem küll vaatasime, et nad pigem ei soovita kõndida muudel radadel kui nende etteantud rada, kuid meie tatsasime oma vana sõbra Alltrailsi soovitusel ühele teisele rajale. 

Inimesi näete? Nii on parem suurusest aru saada: 

Vahemärkusena - Alltrails on tõesti asendamatuks sõbraks olnud. See on matkasellide hea abimees, annab rajasoovitusi ning aitab radade algused üles leida. Aastane tasu on kusagil 30 euro kanti, igati väärt seda infot, mis sealt saame. 

Rõõmus Saara: 

Tegime umbes tunniajase matkakese, ainuke tõus oli siis, kui kanjonisevalt üles tõusime. Soe oli, nii 26 kraadi umbes. Ulmeline maastik igatepidi, nii tore oli jalutada. 

Ja siis veel inimesi referentsiks: 

Floora ja fauna olid ka teistsugused kui varem. Drumheller on palju soojem, isegi veidi kõrbelise maastikuga. Närilisi leidub, aga mitte koopaoravaid nagu mägedes, vaid loomakesi nimega Richardson's ground squirrel, millel eestikeelset nime pole, soome keeles on montaanansiiseli :D. Nad on samuti väga nunnud ja väga vilkad. Kes üles leiab? 

Ja esimest korda nägin Kanadas looduses õitsevaid kaktuseid! Meil on ikka täiesti 180-kraadine pööre oma maastikus. 

Järgmiseks võtsime ette Drumhelleri kõige kuulsama vaatamisväärsuse, millel nimeks Royal Tyrell Museum.

Drumheller ja üldse Alberta on tegelikult maailmas väga kuulus just paleontoloogide seas, sest see on koht, kust on väga palju kivistisi ja vanu luid välja kaevatud. Drumheller ongi veidi nagu "dinosauruste linn", see on kogu asula põhiteema. Igal pool on plastikust dinosaurused, hotellidel on nimed nagu "Jurassic Hotel" ja "Hotel Dinosaur". Siis nägin mingit juurafirma plakatit, kuhu oli kirjutatud "Good advice doesn't go extinct!" ja selle all jõi Tyrannosaurus Rex kohvi. No lausa koomiline isegi. 

Aga muusem, vaat see oli võimas. Vaatasime seal ringi kuni nälg hakkas silmanägemist ära võtma, sest nii huvitav oli. Ülihästi kokku pandud, tutvustas nii teadust üldisemalt kui palentoloogide tööd kui viis külastajad läbi erinevate Maa ajastute just bioloogilisest vaatepunktist. Iga ajastu oli oma toas/tubades ning ajastuid eraldas suur punane joon nimega "Väljasuremine", kus seletas, kui palju liike välja suri ja mis võis olla põhjuseks jne. Ning muidugi - kes sellest võitis ja kuidas edasi arenes. Kuidas me inimesteni jõudsime.

Ajastu kujutis pimedas toas, sest kogu bioloogia oli vees: 

Aga kõige hämmastavam oli ikkagi see, mida kõike nad siit lähedusest leidnud ei ole. Drumheller asub jõesängis, mis omakorda on settekividest tehtud - ideaalne keskkond dinosauruste ja muude olendite luude leidmiseks. 

Originaal. Saate aru, et see pole mingi plastikust järeletehtud asi, see on reaalselt Triseratops siin. Jah, 70 miljonit aastat vana: 

Alberta on teadusesse nii palju andnud, tänu nende leidudele on mingeid asju hoopis teistmoodi käsitlema hakatud. Nad on leidnud dinosauruste pesasid munadega, kus veel beebidki sees - luustikust oli näha. Nad on leidnud dinosauruseid seedimata toiduga ja on aru saanud, kuidas ja millest loom toitus jne. Need lood olid megalahedad. 

Originaal. Pea on plastikust, sest nad poleks suutnud seda toetada, seega päris pea on all eraldi välja toodud: 

Samuti näidati läbi klaasi nende igapäevast tööruumi, tutvustati videos võtteid ja näidati, kui palju kannatust läheb, et neid luid välja saada. Täielik austus nende teadlaste vastu, ma ise ei suudaks elu sees ühe luustiku kallal näiteks 5 ja pool aastat veeta. 

Albertast on leitud ka liike, mida kusagilt mujalt leitud pole. Nii on teadlased saanud tihtipeale oma nime liiginime sisse - preemiaks selle suure vaeva eest. 

Ah, see oli lihtsalt nii lahe muuseum, läheks veelgi, kui siiakanti satuks. Tõesti meeldis. Ja muide - meie esimene muuseum Kanadas üleüldse!

Aga näljast olime küll kokku kukkumas. Valisime kiirelt mingi söögikoha ja kugistasime toidu sisse. Alles poole söömise pealt tuli meelde, et võiks blogi jaoks jäädvustada ka. 

Tegelikult oli mul plaan minna vaatama maailma suurimat dinosaurusekuju, aga sõitsime Villega sellest mööda ja mõtlesime, et ei, see pole meie jaoks. :D No mis me sellest plastikjullast ikka saame? Tegelikult sinna saab sisse ka minna jne, aga me ei tundnud, et oleks vajalik. 

Aknast tehtud pilt: 

Viimase sõiduotsa sõitsime taaskord põldude vahel. Tüüne. Eks nendeski ole teatud ilu. Mägedele vastu ei saa, aga rahulik on kuidagi. Teed on väga sirged. 

Ööbime motellis - samuti esimene motellikogemus siin reisil. Nagu filmis. :D 

Tuba on puhas, aga sellel on selline pesuvahendi ja suitsu lõhn juures, et ega väga meeldiv ei ole. Välisukse taga on kaks tooli ja lauake, millel on välgumihkel ja tuhatoos. Noh, selline koht siis. Kogemuseks hea.