Kuidas me kontserdist ilma jäime

Iga kord, kui mul blogimisse pikem paus sisse jääb, siis mõtlen, et kas üldse lõpetada see eelmine reis siin blogis või liikuda kohe edasi. Aga pildid on mul ju olemas ja neid tahaks ikka jagada, seega kirjutan selle teise postituse Kopenhaagenist ka ära. 

Meie teine päev Kopenhaagenis algas ilusasti. Magasime hästi (ikkagi ilma lasteta, onju :D) ja otsustasime kesklinna hommikusöögile minna. Vaatasime paar kohta välja, esimene valik oli söögikoht nimega "Seks", aga seal oli järjekord. Kuna aga midagi paremat ka lähedal ei tundunud olevat, siis jäime sinna. 

Üsna huvitav koht iseenesest, toidud olid rahvusvahelised selles mõttes, et erinevatest maailma nurkadest pärit. Ma ise võtsin mingi jogurti-mee möksi. Teised võtsid soolast toitu. 

Ilm oli Kopenhaagenis selline veidi trööstitu - tahaks nagu jõuludeks valmistuda, aga sügis ei lase lahti... Hall, udune. Samas ikkagi välismaa ja seega vaatamata hallusele pakkus põnevust. 

Kuna õhtul oli kontsert, siis otsustasime, et valmistume selleks hotellis puhates. Meil oli umbes 25 minutit kontserdipaigani jalutamist, siis veel mitmetunnine kontsert ja siis 25 minutit tagasi. Selleks oli vaja energiat, eriti ühel rasedal meie seast... 

Otsustasin puhkuse ajal ka selle hotelli spaa üle vaadata. Olin ju ekstra ujumisriided isegi kaasa võtnud selleks puhuks. Spaa oli tasuline, vist umbes 20 eurot, kui õigesti mäletan. Selle kahekümne euro eest sai üsna palju, juba riietusruumis oli igasuguseid potsikuid eri vahenditega, sussid ja hommikumantel olid olemas. 

Spaa oli väga väike, koosnes kolmest saunast ja kolmest basseinist. Samas - kogu mu paaritunnise spaas istumise ajal oli seal vist kokku 4 inimest, keda nägin ja suure osa ajast olin täiesti üksinda. 

Vett ja puuvilju pakuti. Basseinis ulpimine oli jumalik, võttis kogu kõhuraskuse ära. Ma olin nii rahul. 

Aga mis siis juhtus? Siis tuli päeva kõige kurvem hetk - meie kontsert jäi ära... Lauljal oli kurk haigeks jäänud ja nii pahasti, et ei saanudki kontserti anda. Uus kontsert pidi toimuma paari nädala pärast, aga meile sellest kasu polnud, sest me ei saanud tulla. Seega jäime lihtsalt ilma. Piletiraha saime tagasi, kuid see ongi kõik. Mul on hea meel, et Radioheadi kunagi varem näinud olen, kuid siiski oleks tahtnud ikka väga uuesti näha. Nojah, mis sa ikka teed - elu. 

Aga päriselt ka - mis me siis tegime? Ei istu kogu õhtut ju hotellis maha... Ei istugi! Läksime siis hoopis restorani. No mis meil muud ikka teha. :D Sel korral oli valikuks liibanoni restoran nimega Elippa. Meeleolu parandamiseks võtsime lausa "set menue" ehk siis läbilõike nende poolt pakutavatest roogadest. 

Seda toitu oli niiiiii palju. :D Samas toit oli maitsev, proovisin mõne uue asja ka ikka. Ilma Kristita ja ta abikaasata poleks kindlasti sellist valikut teinud, oleks kusagilt Subway tuunikalavõiku võtnud ilmselt. Nüüd aga nautisin korrustaldrikute peal pakutavat liha ja jogurtikastet ja saia ja mida kõike veel. Tore oli! 

Kristi ja co lahkusid järgmisel hommikul vara, Kristi pidi juba keskpäeval Eestis koolis tunde andma. Mina nii vara minna ei viitsinud, tahtsin korralikult välja puhata ja seega olin võtnud hilisema lennu. Kui aeg käes, siis vedasingi end rahulikult lennujaama. Mõtlesin veel, et ehk läheks ühistranspordiga, aga lõpuks ei viitsinud ikkagi. Rasedana on mugavus eelistatud. 

Lennujaamavaateid:

Lend oli lühike, aga imeilus oma loojuva päikesega. 

Kokkuvõtteks - kontsert jäi küll kahjuks ära, kuid saime siiski hästi süüa, ringi vaadata ja välismaa elu nautida. Kopenhaagen on tegelikult nii lähedal, et võiks rohkemgi käia. Järgmise korrani! 

Kopenhaagen 13 aastat hiljem

Selle aasta viimaseks reisiks on kontsertreis Kopenhaagenisse mu sõbranna Kristi ja tema abikaasaga. Plaanisime reisi paar kuud tagasi, kui õnnestus Radioheadi piletid skoorida. Minu ainus tingimus oli, et piletid peavad olema istekohaga, sest olen praegu siiski... sedapsi. Ei jaksaks tervet kontserdit seista. Kõik õnnestus ja nii me siin nüüd siis olemegi. 

Tulime SASiga ja lend kestis umbes 1h45min. Need Euroopa linnad on ikka nii lähedal... Iga kord mõtlen, et peaks tihedamini Euroopas ringi käima, mitte ainult kauglendude vahemaandumisi tegema. Lend ise läks sujuvalt, mult ei küsitud isegi arstitõendit, kuigi olin selle endale hankinud, et ikka lennukile lastaks. Olen umbes 6 kuud rase ning tegelikult keskelt juba päris pallikene. 

Olen Kopenhaagenis käinud varasemalt ka. Viimastel aastatel ainult põgusalt, aga päris mitmeid päevi olin siin 13 aastat tagasi. Nii vinge ikka, mis seikluseid on läbi elatud. 

Vana hea lennujaamaparkla, kus Villega ka juunis ekslesime: 

Tahtsime originaalis rentida mõne AirBnb korteritest, mis kontserdipaiga lähedal on, kuid seda ei õnnestunud meil saada. Osa olid juba välja renditud, mitu tükki tühistas broneeringu, sest neil tuli midagi ette. Lõpuks mõtlesime, et mis seal ikka, võtame siis hotelli. Hotellil on ka ikkagi omad eelised. 

Meie vinge disainiga hotell nimega AC Hotel Bella Sky Copenhagen: 

Broneerisin toa Bookingust ja veel nii imelikult, et kahele inimesele, sest see oli soodsam kui ühele. Sisse registreerides nad teise inimese nime ei küsinud ka... Kummaline see maailm. Tuba ise on ilus, üsna ruumikaski, puhas. Ei tunne, et midagi rohkemat vajakski. Asub 2. korrusel, aga mis seal ikka. 

Kristil vedas, sest oli Bookingus esialgu vale voodivariandi pannud ja siis muutis selle hiljem ära, aga hotell oli midagi sassi ajanud ning tõstis nad kompensatsiooniks abikaasaga Deluxe tuppa 20. korrusel. Käisin vaadet nautimas, päris lahe teine! 

Kuna lend oli õhtupoolikul, siis esimeseks päevaks me muud ei planeerinudki, kui õhtusöök. Valisime lähedal asuva India toidukoha. Mulle endale India toit meeldib ja me ei pidanud pettuma. Päris kõike ära ei jõudnud süüa, aga väga palju alles ka ei jäänud. Ülejäänud õhtu veetsime rahulikult hotellis, väsinud lapsevanemad nagu me oleme. See puhkus kulus ära. 

Magasin hästi tegelikult, voodi on paras, kardinad pimendavad. Ärkasin mõnusalt värskena. 

Kuigi mulle tavaliselt hotellihommikusöögid meeldivad, siis ei näinud mõtet seda siin hotellis võtta, läksime hoopis lähedalasuvasse kohvikusse. Nende hommikusöögikomplekt oli metsik! Võtsime Kristiga mõlemad brunchi ning kõike küll ära süüa ei jõudnud. Munad, granola, puuviljad, pannkoogid, mahl... Pole ammu nii suurt hommikusöögikogust näinud. 

Ma polnud Kopenhaageni kohta palju eeltööd teinud, kuidagi ei jõudnud planeerida. Küll aga oli mu Instagrami feedi mitu pilti jõudnud Kopenhaageni disainimuuseumist nimega Designmuseum Danmark ja mõtlesin, et see võiks meile sobida. Käisime Kristiga viimane kord Stockholmis Fotografiskas ka ja oli täitsa tore seda moodsat kunsti nautida. 

Rahvast oli palju nagu pühapäevale kohane. Lisaks sellele on tegemist ka ikka üsna turistika kohaga, mida palju promotakse. Aga ega meiegi oleme need turistid ja nii me sinna läksimegi. Maja oli nelinurkne, sisehooviga ja esimene tiib oli puhtalt disaini päralt. Mõtlesime, et taanlased kindlasti vaatavad neid kangaid ja meenutavad aegu, kus kõigil oli sama mustriga voodipesu ning kardinad. Meenutasime isegi oma pingviinimustriga padjapüüre.

Muud kraami oli muidugi ka, nii uuemat kui vanemat. Näiteks oli üks toakene pühendatud mokatubakakarbikestele...

Kõige rohkem meeldis mulle väljapanek erinevate ajastute laudadest - millised nägid välja kaetud lauad 16. sajandil, 17. sajandil ja nii edasi kuni tänapäevani välja. Ka lauad ise olid disainitud vastavalt ajastutele, osa neist ilmselt originaalid, aga ega ma lähemalt ei lugenud, jäin lihtsalt kaetud laudu põrnitsema. Kunst on nii suur. Aeg on nii suur. 

Kogu muuseumi idee oli samuti sümpaatne - KÕIK on disain. Valgus, toolide kuju, voodiriided... Kõik on disain, isegi, kui me seda ei märka. Muuseum suunas rohkem märkama ja see oli väga ilus. Hiljem linna peal ringi jalutades märkasin enda märkamist ka palju rohkem. Ma olen veidi üleolevalt suhtunud igasugusesse "disainervärki", tuleb tagasi tõmmata end. Pole võimalik teha ühte tooli ka ilma seda enne disainimata. 

Kopenhaagen on ise küll juba üsna jõuluseks tehtud. Kõik aknakaunistused on kulda ja karda täis, tulukesi mustmiljon. Ilus vaadata, tekitab isegi jõulutunnet siia tumedasse aega. Eks eile oligi ju esimene advent, tuleb see sisemine jõuluingel endas üles leida. 

Või siis jõulusiga? 

Jalutasime mööda Kopenhaageni kõige kuulsamast vaatest sadamas nimega Nyhavn: 

Meie järgmine turismiatraktsioon oli muuseum nimega Glyptotek - ilus klassikalise kunsti muuseum suure-suure rohelise talveaiaga. Ma poleks seda ise leidnudki, aga üks internetituttav küsis, et kui me peaks sinna lähedale sattuma, siis kas saaksin talle tuua kuivpalsamit sealt muuseumipoest? Ma siis hakkasin vaatama, et Glyptotek on nii ilus, läheme siis ikka näitusele ka. :D 

Tegelikult seal olles tundsin, et olin sellest kõige klassikalisemast kunstist puudust tundnud. Eestis lihtsalt pole ju kusagilt võimalik näha Monet, Van Goghi, Degas teoseid... Glyptotekis oli eraldi väljapanek Paul Gauguinist. Tuleb välja, et Gauguini naine oli taanlanna ja nad elasid vahepeal isegi Taanis. Lisaks sellele õppisin, et ta oli enne kunstnikuks hakkamist hoopis börsimaakler, aga 1882. aasta majanduslangus mõjus nii rängalt, et lõpetas selle töö, üteldes ise: "Börsil pole unistajatele kohta." Noh, eks tõsi ta on muidugi. 

Selleks hetkeks olime maha kõndinud juba omajagu maad ja mu rase keha vajas pausi. Otsustasime, et läheme võtame midagi juua. Päike oli ka välja tulnud, nagu lõunamaareisil oleks. Tegelikult see soojendas päriselt ka südant. 

Starbucks it is. Ikkagi ju välisreis. Jõin oma hiiglama suure chai ära, nii õudsalt magus, jõin vett peale. Aga hea oli puhata ja pimedat oodata selles kohvikukeses. 

Pimedat tahtsime selle pärast, et mõtlesime, et teeme Tivolile tiiru peale ning naudime jõulukaunistusi. Keegi meist ei olnud tegelikult huvitatud nende atraktsioonide peale minemisest. Mulle endale lõbustuspargid tegelikult ei meeldigi, ei näe vajadust kuhugi metalltoru külge kõõluma minna, aga pimedas tulukeste vahel võib jalutada küll. 

Seal oli ikka väga ilus. Täitsa nautisime. Proovisime esimest korda kastaneid (okei, Kristi oli varem proovinud), me tundsime Kristi mehega, et pole ikka sellised asjad, mis väga pinget pakuksid. Kristi nõustus. Nii jahused kuidagi ja nätsked. Ma pigem jään oma kardemonisaiakeste juurde. 

Õhtusöögiks valisid teised välja ühe Korea restorani, mulle sobis kõik. Kristi ja ta mees on suured aasia toidu fännid (vähemalt minu silmis) ning teavad, mida mingi sõna seal menüüs tähendab. :D Ma sain endale nuudli-tofuroa ja oli teine päris hea. Ka muud toidud olid head tegelikult. Üksinda poleks ma osanud sellist kohta valida ega neid toite proovida, seega olen väga rahul. Inimesed ikka rikastavad maailma. 

Ülejäänud õhtutunnid veetsin rahulikult hotellitoas horisontaalasendis. Saab näha, kas järgmine päev kõnnin.