10 viga, mida aastate jooksul reisides teinud olen

Hea on rääkida, kuidas kõik ikka muudkui hästi läheb, onju? Ma küll üritan võimalikult avatult ka möödapanekutest rääkida, aga mõtlesin, et teen siiski meenutuseks veel ühe kehvemate otsuste nimekirja, mida selle 11+ reisiaasta jooksul tehtud on saadud. 

Õnneks siit alla ei kukkunud, aga ega seegi pilt väga mõistlik mõte polnud: 

1. Ei ole Euroopa Liidust välja reisides passi kaasa võtnud. 

Jah, see oli SEE päev, kus Riia lennujaamas üksinda öösel hüsteeriliselt nuttes vastu klaasuksi peksin, et keegi mind lennujaamast välja laseks, sest Ukraina lennule mind ei võetud. Nüüd olen nii paranoiline, et isegi, kui pole vaja, siis ikka võtan passi kaasa. Ainuke erand selles osas on Soome, aga see ongi nagu teine kodu ja sinna lähen minimaalsete asjadega nagunii. 

Kõige nutusem pilt, mida see blogi näinud on - 2018. aasta suvi Riia lennujaamas: 

Õppetund: võta reisile minnes pass kaasa. Elu kohe lihtsam. 

2. Broneerisin kontserdipiletid valesse linna. 

Aasta siis oli 2015 ja mina otsustasin lihtsalt lambist üksinda novembris bussiga (!) Varssavisse minna. Uurisin juba kodus, et mida teha jne ning pidasin end veel jube targaks, et oskan Varssavi inglisekeelset nime - Wroclaw. Nali minu kulul ja mitte vähe. Varssav on ikka Warsaw ning kui parasjagu Warsawis olen, siis ega Wroclawi klassikalise muusika kontserdit ju kuulata ei saa. 

Käisin Varssavis siis muid asju uurimas nagu taasehitatud vanalinn oma paleega: 

Õppetund: pole mõtet oma nina nii püsti ajada, et Google Mapsist mitte asju üle kontrollida. 

3. Läksin liiga hilja lennujaama. 

Seda on juhtunud mu Soome tööreisidel korduvalt, kuid mõned korrad ka turismireisidel. Üks kõige hullematest oli ühel sügishommikul aastal 2017, kui Maarjaga kahekesi Amsterdami Schipoli lennujaama läksime ning järjekorras vahele pidime trügima, sest muidu poleks me lennukile jõudnud. Siiani on piinlik meenutada, kuidas üks naine ütles, et tema tõusis nii vara üles ja nüüd peab meid ette laskma. Õõh, vabandust... Samasugune oli ka näiteks 2022. aastal Viinis Tenerife lennule minek, kus lihtsalt kõik asjad valesti läksid ning üle noatera lennukile jõudsime. Päriselt maha olen jäänud ainult minust mitteolenevatel põhjustel, st lend tühistatakse või lükatakse nii palju hilisemaks, et jätkulennule ei jõua. Selles osas on isegi hästi. 

Maarjaga Amsterdamis: 

Õppetund: vaata hoolega, kui kaua lennujaama lähed, kui kaua varem seal olla soovitatakse ja jäta nii mineku kui oleku jaoks varuruumi, eriti, kui tegemist on hiiglasliku lennujaamaga, kus miljon väravat pea sassi ajavad. 

4. Ostsin lennupiletid mingilt kahtlaselt vahendusfirmalt. 

Ma olen seda viga teinud korduvalt ja korduvalt, aga nüüd enam ei tee. Nüüd otsin Skyscanneri või Momondo abil lennud välja ja ostan need lennufirma enda kodulehelt. Ma ei taha jännata sellega, et kusagilt peaks raha tagasi nuiama, kus lennufirma saadab ühte kohta ja vahendaja teise ja nii jääbki saamata. Koroona-ajal nii juhtuski. Üks väitis, et on vahendusfirmale maksnud ja vahendusfirma väitis, et veel pole. Ole siis seal vahel... Kui lennufirma enda alt broneeringu teed, siis on nende kohustus sind kohale transportida ka siis, kui lend ära jääb jne. Eriti lapsega reisides ei saa selliseid riske endale lubada. 

Koroona-ajal ärajäänud Edingburghi reisi tegime hoopis hiljem uuesti: 

Õppetund: kvaliteetne lennufirma pakub suurema tõenäosusega kvaliteetset teenust ja su aeg pole seda väärt, et hiljem vahendusfirmadega jännata. 

5. Unustasin rahakursi ning kulutasin tunduvalt suurema summa, kui tahtsin. 

Ikka veel meenutan seda õudsat Keenia seika seal Masaide külas, kus lambist 50 dollari eest napakaid käevõrusid ostsin arvates, et see on 5 dollarit. Ma ei kandnud neid ehteid kordagi, muide. See oli annetus, mida ma teha poleks tahtnud. Samu lugusid on tegelikult juhtunud veel korduvalt, kuid kõikide kirja panemine on mõttetu tegevus. Matemaatikas sain kunagi riigieksamil 95 punkti, aga päris elu on ikkagi kuidagi nõrgavõitu. 

Ma ei tea, miks mul sellest külastusest nii halb mälestus on: 

Õppetund: kirjuta kasvõi märkmetesse üles see lihtne arvutustehe, kui muidu ei oska või ei mäleta. 

6. Jõin vett joogiautomaadist. 

Olime Nairobis nii tublid, kogu aeg pesime käsi, pesime isegi hambaid pudeliveega jne jne, aga ei osanud joogiautomaati kahtlustada. No ilmselgelt oli hotellis vesi seisnud ja nii me kõhulahtisuse saime. Vaene Ville pidi siis Mombasa hotellis ainult siruli olema. Kusjuures muid suuri kõhulahtisusi polegi reisidel olnud, kui see. Jah, kunagi ammu õega Marokos käies olime samuti täielikus pasanteerias, kuid sellest ma enam nii väga ei mäleta. 

Palmid, mida pidin üksinda nautima, sest Ville oksendas hotellitoas: 

Õppetund: madala sissetulekuga riikides on ainus turvaline joogivesi avamata pudelis. 

7. Ei vaadanud enne reisi ilmateadet. 

See Berliini reis, kuhu sügisel kampsunite ja mitme paari teksastega läksin ja kus siis lõpuks 30-kraadises ilmas linna välibasseinis uute ujumisriietega peesitasin. See Tenerife matk, kus pidin endale kohapeal dressika ostma, sest lihtsalt nii külm oli. Isegi Soome reisides olen korduvalt-korduvalt sama viga teinud. Selle vastu aitabki ainult ilmateate vaatamine, isegi reisiraamatute tarkus mitte. 

Täielik kampsuni-ilm, onju?

Õppetund: alati, alati, alati - vaata see ilmateade ära. Ei võta tükki küljest. 

8. Hindasin oma jõuvarusid suuremaks, kui need olid.

Esimeste päevade suures eufoorias tunnen end võitmatuna - teeks ära kõik matkad, vallutaks kõik mäed, vaataks kõik vaatamisväärsused jne jne jne. Aga ajavahe võtab oma ning sellest saabki aru ikka väga järsult. Hawaii esimese päeva matk oli ikka täiesti absurd - pimedas džunglis rampväsinuna taskulambivalgel ringi tuiata - no kas on vaja? :D Jaapani esimese päeva ringitrampimine, ise väsimusest kokku kukkumas jne jne. 

Samas eks need mäed kutsusid, mis teha: 

Õppetund: minu jaoks on reis küll seiklus, aga eriti esimestel päevadel on puhkus hädavajalik. 

9. Eelistasin kokkuhoidu mugavusele. 

Mõni asi pole ikka seda rahasäästu väärt olnud. Phom Penh -> Siem Reap oleks võinud lennukiga teha. Ho Chi Minhis oleks võinud ilusama hotellitoa võtta, mitte sellise, kus aknaid pole. Istanbulis oleks võinud rohkem hamame külastada. Barcelonas ägedamates restoranides süüa. Hawaiile oleks võinud mugavamad lennud võtta. Los Angeleses oleks võinud oma auto rentida. Väga, väga palju kasutamata jäänud võimalusi ja ebamugavuste talumisi tühise rahasäästu nimel. 

Nägime Phnom Penhist Siem Reapi sõites küll huvitavaid vaateid, aga see 8-tunnine paadireis polnud kuidagi seda väärt: 

Õppetund: mugavus lisab reisile väga palju juurde. Vali targalt! 

10. Reisisin liiga vähe. 

Nagu investeerides on peamine kahju sellest, et sai liiga hilja alustatud, siis reisimise põhiprobleem on tagasivaadates, et liiga vähe sai seda tehtud. Jah, miks ma näiteks 2015. aastal Toomast kuulda ei võtnud ja Singapurist veel Indoneesiasse, Taiwani, Hong Kongi ei läinud? Kõik ju käe-jala juures. Siis tundus Singapur - Malaisia - Myanmar piisav... Miks 2017. aastal esimest korda Hawaiil ainult 12 päeva olime? Miks mitte 20? Miks me Johannaga 2018. aastal Istanbulis kauem olla ei võinud? Miks aastatega veel rohkem reisinud ei ole? Raha ju on. Eks jaksamisel on ka piir ees ja teatud aastad olen jaksamisest viimast võtnud, kuid kavatsen seda vähe reisimise viga tulevikus siiski rohkem vältida. 

Myanmaris Bagani erakordset päikesetõusu kogemas: 

Õppetund: reisimine maksab kõige rohkem elamusdividende. Investeeri targalt! 

Nii, ja mis on teie vead, kallid lugejad? 

Johan Spa Saaremaal

Me abiellusime Villega 9. juunil 5 aastat tagasi. Puupulm! Ikka imelikud need nimed, kas pole? :D 

Oma puupulma tähistasime sel korral Kuressaares, sest päev pärast meie pulma-aastapäeva abiellusid meie sõbrad. Kuna me ei olnud kunagi Saaremaal spaas käinud (vähemalt koos mitte), siis tahtsin ära proovida mõne kuulsama nagu Georg Otsa spaa või Grand Rose näiteks. Paraku aga sinna kaheks päevaks tube ei olnud, seega valisin selle, mida veel valida sai - Johan Spa hotelli, mis on spaa Kuressaare vanalinnas. 

Fuajee oli ilus, teenindus mitte just suurepärane, aga eestlaslikult "okei". 

Kuna oli ikkagi pulma-aastapäev, siis võtsin Superior toa kaheks ööks, mis maksis kokku 216 eurot. Selles sisaldusid ka hommikusöögid, hommikumantli ja susside kasutus, piiramatu spaa ja saunade kasutus jne. 

Pean ütlema, et kuigi tuba ise oli ilus, siis polnud see minu meelest väärt üle 100 euro öö eest. Aga okei, on suvi ja on Kuressaare ja on spaa ja kõik muu. Ma siiski soovitaks meeskonnal vannitoad üle vaadata. See oli üks täielik pime koobas, järgmisel päeval meiki tehes tundsin, et olen nagu siil udus, peegli ees valgust ei olnud jne. Elektripistik oli kaugel. Rätikud olid kehvad. Dušš oli kehv. Selline odav tunne kohe, hotelli muu osaga võrreldes (mis üsna luksusliku mulje jättis), oli see vannituba ikka õnnetuke. 

Etteruttavalt võin öelda, et ka spaa riietusruum oli üsna... tagasihoidlik: 

Kuna Tallinnast Kuressaarde sõit võtab omajagu aega, siis kõigepealt lihtsalt puhkasime. Ville jäi lausa magama, mina tellisin endale toateenindusega salatit ning planeerisin sügisest reisi. Ah, see oli küll üks täiuslik hetk. 

Edasi uudistasime seda minispaad. Selles osas mulle Johan Spa jällegi meeldis, et see polnud mingi masside ujumiskoht, vaid võimalus vaikselt lõõgastuda. Suuremas basseinis andis ujuda, lisaks oli seal veejugadega massaaživõimalus. Aurusaun, tavasaun, mullivann, külma vee vann ja mis eriti uhke - mõnus õuebassein. Rahvast oli vähe, sai rahulikult poseerida: 

Kuidagi sain isegi Ville pildile: 

Õhtul aga tegime pulma-aastapäeva tähistusõhtusöögi. Valisime koha nimega Vinoteek - hea arvustus google järgi ja muidu tundus ka mõnus. 

Ma olen nii rahul! Jõime kahepeale terve pudeli veini, mida juhtubki vaid kord aastas, kui sedagi. Sõime värsket kala - imehea. Rääkisime möödunud aastatest ja sellest, mida edaspidi ootame. Ausaltöeldes oli ikka päris romantiline õhtu, ma olin rõõmus ja õnnelik. 

Järgmise päeva hommikusöögiga väga rahul ei olnud. Hästi-hästi tavaline: võikumaterjal, puder, mõned kehvad saiakesed, maisihelbed. Meekook ei maitsenud hästi. Kuna eelmine spaakülastus oli Hestia Hotel Haapsalu Spas, mille hommikusöögilaud tõesti rikkalikku valikut pakkus, siis selle kohta ei oskagi muud öelda, kui: "Meh...". Ja jah, ma näen oma priviligeeritud elu kõrvalt ka, et teaksite. 

Enne pulma mõtlesime, et sõidame Kuressaare juures ringi, polnud ju ammu käinud! Lapsepõlves sai Kaali kraatrit külastatud, aga kui palju me sellest mäletasime? Käisime vaatasime järele!

Nunnu väike järvekene metsa sees, kõrged kaldad ümberringi. Vana hea. Tegime tiiru ja sõitsime edasi. Mul oli ka väike mõisakülastuse soov, ma ikka armastan selliseid uhkeid maju. Ei leidnud kahjuks midagi renoveeritut. Piilusime Kõljala mõisa ümbruses, mis vaikselt laguneb. Akendest oli näha veel lühtreid ja mõnda üksikut mööblieset segaduse taustal, kuid kui selle ilusa hoonega varsti tegelema ei hakata, siis sõidab loodus üle. Täitsa okeid variandid mõlemad tegelikult. 

Pihtla mõisa otsisime samuti, lõpuks kusagilt võsa vahelt ka leidsime, oli viimane täiesti lagunenud juba. Nii see läheb. 

Pulmapidu oli ilus, südamlik. Hea tunne jäi sisse ja pruutpaar oli imearmas. 

Ja üldse oli see nädalavahetus tore. Uus spaa üle vaadatud ja natuke teistmoodi olemist kogetud. Järgmine aasta seikleme abiellumise aastapäeva puhul kindlasti jälle! :) 

Kaugeltki mitte viimane päev Amsterdamis ja kokkuvõte

Me oleks muidugi võinud teha nii, et lendame laupäeval Amsterdami (alati 1 päev enne kontserti, sest ei taha riskida lennuliikluse jama pärast kontserdist ilmajäämisega), oleme pühapäeval seal ja kontserdil ning esmaspäeval koju tagasi. Otsustasime siiski, et tuleme teisipäeval - saame veidi ringi ka vaadata. Mina käisin Amsterdamis viimati lausa 7 aastat tagasi, Kristil üle 10 ja Meiko polnudki käinud. 

Mulle sel korral nii meeldis, et ei pidanud guugeldama "top things to see in Amsterdam", sest olin juba nii palju ära vaadanud eelmisel korral. Seekord oli lõbusam - mida veel teha? Mida veel näha? Van Goghi muuseum oli nähtud, Rijksmuseumis käidud ("nähtud" küll öelda ei saa, sest seda ei saaks nähtud ka nädalaga - nii palju kunsti on kogu majas), lisaks sellele olin sõitnud kanalitel, käinud Kuninglikus Palees, A'DAMi vaateplatvormil jne. 

Samuti kuulus Amsterdami Central Station: 

Seekord soovisin kindlasti midagi vana ja ilusat näha - soovitavalt mõne rikka perekonna 16. sajandi kodu. Kui Rembrandti muuseum oli põnev just ajaloolises mõttes, aga väga kuldne polnud, siis nüüd tahtsin seda kullasära ikkagi ka. 

Valituks osutus Willet-Holthuyseni majamuuseum, kus praegune sisustus on säilitatud nii nagu see suuresti 18. sajandil oli. Mis aga huvitav oli, oli fakt, et majaperemees ja -naine kujundasid oma kodu 17. sajandi hiigelaegade järgi. Ehk siis - ma vaatan maja, mis on pärit 18. sajandist, mis üritab imiteerida 17. sajandi stiili. Väga sürr kogemus. 

Veelgi sürreaalsem oli hollandlaste süsteem, et annavad iga poole aasta tagant majavõtmed uuele kaasaegsele kunstnikule, et ta majast uue näituse teeks ja seeläbi nii ajalugu lähemale tooks kui seda veelgi rohkem avaks. 

No vaadake: 

Mul on hea meel, et ma seda kõike nägin. Eestlastele võib selline "solkimine" tunduda õõvastav, kuid minu meelest on tegu ühiskonna järgmise tasemega. Meie veel seal ei ole, meil on vaja säilitada, identiteeti hoida, oma positsiooni uuendada. Me ei saa nendest sadu aastaid vanadest puulusikatest uksekaunistusi teha, me pole veel valmis, aga nemad on. Madalmaad on siin olnud juba aastasadu, nende identiteet on välja kujunenud. Neil on igav, nad tahavad midagi muud. Nad tahavad end uuesti avastada ja seda on nii põnev vaadata. 

Renoveerimata tubades oli uus kunst kogu oma ulatuses välja pandud. Need "kardinad" näevad välja kui galaktikad, kuid tegelikult on püssilaskmise harjutuspaberid. Jälle viis, kuidas ajalugu ümber mõtestada, kas te ei leia? 

Samal ajal kui mina muuseumis filosofeerisin, olid Kristi ja Meiko kohvikus inimesi jälgimas. Kuna Kristi läks edasi Prantsusmaale ja seda varasema lennuga, siis saatis Meiko ta ära ja lõunat läksime sööma juba kahekesi. Kontrastiks taas üks kanepisuitsune veidi pime tänavakohvik: 

Aga ilma magusata ei saa. Ma nii armastan tartlette, kuid pettusin, sest polnud seda head liivataigent, vaid mingi teine imelik pehme moodustis selle asemel. Kodus on ikka hea, saab õigeid maiustusi. :D 

Tee tagasi läks sujuvalt. Pagasid olime pannud pagasihoidu, mis töötas ideaalselt: kaardimakse, kott sisse ja paberpilet kätte. Hiljem võtad välja. Ühtegi onu polnud vaja, et oma koti sisu paberile kirja saaks nagu varasemalt näiteks Londonis kogesin. 

Lennujaama läksime rongiga. Lennud hilinesid, magama sain alles kella kahe paiku öösel, aga pole hullu. Paari päevaga magasin välja. :) Raamat edenes lendudel vähemalt väga hästi. 

Riias sõin juba kodust meekooki: 

Ja saigi läbi. :) 

Mina me siis reisilt õppisime? 

1. Amsterdam on ikka nii efektiivne ja mugav linn. Kaardimaksed on elementaarne viis asju ajada, tihti sularahas polegi võimalik toimetada. Eestist tulles ideaalne. Ühistranspordi jaoks pole ka vaja mingit piletit osta, lihtsalt piiksutad kaarti ja lastakse sisse, hiljem välja tulles piiksutad ka ja selle järgi arvutab tasu. Viimast ei tohi muidugi ära unustada nagu meie Meikoga lennujaama minnes tegime. Muidu oleks pilet maksnud 6-7 euri, nüüd oli 20. Järgmine kord siis teame. :D 

Õhtune vaade meie ilusale odavale AirBnb-le: 

2. Toiduhinnad on üsna samad kui Eestis, kuulsad muuseumid on kallimad. Moco pileti hind oli 23.50, Rembrandti majamuuseum 12.50, kui õigesti mäletan. Majutus on kallis. See oli suvine nädalavahetus ja turismihooaja tipp, kuid 500 eurot öö kolmele inimesele AirBnB toaks oli minu meelest ikkagi liiga palju, isegi kõrghooaja kohta. Hea, et saime soodukaga linnalähedase Airbnb 675 euroga. Edasi-tagasi lennupilet maksis 232 eurot. Restoranis kolmekäiguline oli 50 eurot inimese kohta, burgeri ja friikad ja joogi sai tänavalt umbes 20 euroga. Ühistransport oli linnasiseselt 1-5 eurot sõidu kohta. Ühesõnaga - majutus on kallis, toit sama. Kokku läks mul sellele nädalavahetusele umbes 1000 eurot vist (400 Coldplay pilet, 200+ majutus ja 200+ lennupilet ja siis veel kohapealne elu). 

3. Mina ise avastasin linna uuestikülastamise võlu. Esimene kord käies tahaks ikka näha neid kõige-kõige ägedamaid kohti ja kõrgeima reitinguga vaatamisväärsusi, Amsterdamis siis näiteks Van Gogh muuseum, Rijksmuuseum, kanalisõit jms. Sel korral oli hoopis põnevam - sain uurida, mida veel võiks teha! Sain näha vähemtuntuid kohti. See oli mõnus kogemus. Amsterdami lähen kindlasti tagasi, sest seal elab oma perega mu sõbranna Triin, niiet saan kõik senitegemata asjad ära teha juba järgmisel korral. 

Tore reis oli! Coldplay oli reisi tipphetk, aga kõik ümbritsev oli sama mõnus. Jään seda meenutama soojusetundega südames. Kristi ja Meiko on mõnusad reisikaaslased ja hea meelega reisin nendega teinekordki. Ehk isegi peredega? Saab näha. 

Saara