Pikk ring tagasi Kuala Lumpurisse

Kolmandal päeval oli meil ringidest teha veel nii öelda pikk ring. Alustasime nagu ikka kell 7 hommikul. See oli juba neljas päev vara tõusta.

Hommikuvalgus oli seda väärt:

Erinevate templikomplekside ümber võib näha kraave. Praegu on Kambodžas küll kuiv hooaeg, aga natuke vett seal ikka leidub. Vanasti viisid Khmeri elanikud sinna krokodille, mis kaitsesid neid vaenlaste eest. Päris hea mõte, eksole? Praegu seal muidugi krokodille ei ole, kuigi vahel tekib tunne, et võiks olla, sest neid turiste on ikka liiga palju. Oma peegel on mulle paras...

Tempel Preah Khan oli pühendatud nii Buddhale, Brahmale, Šivale kui Višnule:

Mul on vähemalt 100 ukse- ja aknapilti tabletis, üks ilusam kui teine:

Kust need puud küll selle vee saavad?

Nagu muinasjutus, aga nõida ei olegi. Ainult Buddha. :)

Väikest Preah Neak templit ümbritses palju vett:

Lisaks ümbritses seda palju hiinlastest turiste.

Hiina turistide fotograaf näitab, kuidas poseerida:

Peaaegu nagu Eestis, onju?

Ja nii oligi kätte jõudnud meie viimane tempel. Selleks korraks. Võib-olla :)

Teeme siis ühe kokkuvõtte ka.

Kambodža plussid:

1. Soe. Eestlastele on see alati plussiks. Lisaks soojusele on siin kuivem, mis teeb selle palju mõnusamaks. Jõuab päev läbi templites käia, 18 000 sammu teha ja ei pane tähelegi.

2. Odav. Hotelliõhtusöök maksis näiteks 3.60. Eurodes. Tunniajase massaaži saab 4.50 eest.

3. Inimesed on sõbralikud, nad naeratavad ja soovivad head päeva.

4. Angkori templid. See on nii suur pluss, et isegi kui kõik kolm eelnevat ära jätta, siis selle pärast tuldaks ikka.

Kambodža miinused:

1. Turistidele üritatakse kogu aeg midagi müüa. Tuk-tuki juhid on pealetükkivad, aga mitte nii hullud kui need lapsed, kes "Two for ine doooolar!" karjuvad. Need lapsed peaksid koolis olema, aga nad ei ole.

2. Prügi. Te teate, millest räägin.

3. Riigisiseselt on raske reisida: 300km lennukiga lennata võtab mitusada dollarit, bussisõit kestab 7 tundi ja laevaga läheb 9 tundi. Autosid ei laenutata.

4. Vaesuse nägemine teeb kurvaks.

Eile pärastlõunal jätsimegi Kambodžaga hüvasti. Meil oli väga tore. Mul on tunne, et ühel päeval saab neid templeid uuesti vaatama tuldud, eks siis ole näha :)

Seekordne linna tagasi tulemine ei olnudki nii hull. Linnaühiskond on meile tegelikult ikkagi kodusem ja meie igapäevaeluga sarnasem, kui Siem Reapi teekatteta tänavad. Ma naudin seda, et saan enne söömist käed ära pesta, et ei pea igale poole taksoga minea, et rongid on kiired ja efektiivsed. Ekstravert nagu ma olen, naudin ka inimesi tegelikult. Inimesi, kes ei ole hiinlastest turistid.

Malaid on meile siiani ka kõige rohkem meeldinud, minu meelest on nad sõbralikumad kui kambodžalased ja vietnami inimesed. Nad ei küsi kogu aeg jootraha ja ei ürita sulle vahetpidamata midagi müüa.

Meie hotell on seekord kesklinnas. Selle leidmisega saime paremini hakkama, kui eelmisega. Kõik on korras.

Vaade basseinile:

Täna aga peaks tulema üks eriti vinge päev, seega ma lõpetan nüüd selle voodis lebotamise ja hakkan tegutsema. Soojad kallid kõigile!

Kauge ring

Siin Angkori templite juures pakutakse inimestele tavaliselt kolme eri tuuri: lühike ring, pikk ring ja kauge ring. Me tegime eile kauge ringi, mis hõlmas kahte kaugemat templit.

Sõit kõige kaugema templi juurde algas hommikul kell 7 ja kestis vähemalt poolteist tundi. Külmas hommikuõhus hakkas meil päris jahe selle tuk-tuki peal. Ka hotellitoas oli 23-kraadiga suht külm. Ma tõesti ei tea, mida me Eestis peale hakkame.

Kõige kaugm tempel ei olnudki tegelikult tempel, vaid mõned kivigraveeringud keset metsa kusagil mäe otsas. Arhitektuuriliselt ei ütleks, et midagi erilist, aga see paarikilomeetrine hommikune rännak läbi džungli oli päris mõnus. Selles suhtes on Siem Reapis hea, et siin on natukenegi rohkem loodust.

Graveeringud:

Vaikselt-vaikselt teeb vesi kivi sisse auke. Midagi ei ole igavene:

Kõndisime seal natuke off-track ja ma sain elu ilusaimad liblikapildid:

Džungel on ikka võimas. Kahju, et Kambodžas puhast metsa nii vähe alles on. Deforestatsioon on läinud nii kaugele, et kui 1969. aastal oli metsa riigi kogupindalast 70%, siis aastal 2007 oli seda alles ainult 3.1%.

Läbi vaeste külade sõites leidsin end korduvalt mõttelt, et mul on piinlik, et ma nii hästi elan. Neil inimestel pole korralikke kodusid, haridust, pole vahel süüagi. 85% kambodžalastest tegelevad põllumajandusega ehk kasvatavad riisi, et ära elada. Ma saan aru, et ma olen palju pingutanud oma hariduse nimel ja teinud palju tööd, aga see ei ole kindlasti võrreldav pingutustega, mida need inimesed peavad tegema, et üldse elus püsida.

Teisena käisime Banteay Srei templi juures, kus olid eriti-eriti ilusad kivigraveeringud, neid loetakse ühtedeks parimatest terves maailmas. Templi nimi tähendab tõlkes Tsitadell Naistele ja legend räägib, et selle on ehitanud naised, sest antud peen töö on liiga keeruline, et mehed seda teha oleks võinud :D.

Ville elektroonikakiibid on muide palju väiksemad kui need peened detailid. Lihtsalt ütlen.

Lai nurk ja vihmavari:

Lemmikuksed:

Ahvid iseloomustavad hästi selle aja templite hinduistlikku külge:

Angkori templite juures on kõik väga hästi hooldatud, seal ei ole prügi. Kogu praht korjatakse igapäevaselt kokku ning templite eest hoolitsevad kümned, kui mitte sajad kambodžalased. Ma olen juba mitu korda mõelnud, et kui kogu see riik niimoodi korda teha, siis oleks see ikka üks kullaauk, mis tooks riigile palju sisse. Soe, eksootiline džungel koos haruldaste taime- ja loomaliikidega, lisaks maailma uhkeimad templid. Nad saaksid hoobilt hindu tõsta ning elu läheks ülejäänud maailmaga natukenegi võrdsemaks.

Päeva kõige jubedam kogemus oli lõunasöök. Lõunaks olime me väga näljased ja läksime Naistetempli juures asuvasse restorani, mis oli turistide söötmiseks mõeldud nagu ikka. Söögist mul pilti ei ole, sest tellisime burgereid. Peaks nagu turvaline valik olema, eksole? Paraku ei saanud me comfort foodist üldse rõõmu tunda, sest juba esimene amps tõestas, et rohkem me seda 40 minutit oodatud sööki ei söö. Pärast seda intsidenti ei ole ma ka nõus olnud midagi sellist sööma, milles ma absoluutselt kindel ei ole. Seega kogu kohalik toit - sorri, võib-olla järgmisel korral.

Viimane tempel oli taas hiiglaslik. Kõik vaated on nii majesteetlikud, nii aukartustäratavad. See tõesti on üks uskumatu paik, nii palju suuri templeid samal alal.

Ville oma joogapükstega (ta alguses mõtles, et ta ei lasegi end nendega pildistada, sest tal on liiga vähe hipisõpru, kes seda riietust heaks kiidaksid (erinevalt minust, hehe :D)):

Pilti tegi kaamera:

Tagasivaade suurusele ja hea tööotsa peale saanud kohalik:

Öösel käisime ratastega linnas. Võtsime 2 euro ja 70 sendi eest endale pooletunnised jalamassaažid ning sõime elava džässmuusika saatel õhtust. Ma ei jõua ära imestada, kui odav siin kõik on. Aga meie oleme rikkad ainult tänu sellele, et nemad on vaesed. Ja see teeb haiget. Jalamassaaži ja kogu ilu üle ma siiski ei kurda. Inimesed on kah sõbralikud, seega üritan mitte üle mõelda. Või siiski?

Templipäev

Ärkasime täna kell 4.20, et näha päikesetõusu 12. sajandi suurimas linnas maakeral - Angkoris. Angkor on Kambodža kõige tähtsam vaatamisväärsus ning enamiku turistide siia tulemise põhjus üldse. Pinnapealsuses ma seda turistidehordi siiski süüdistada ei saa, sest tegu on tõesti imelise paigaga.

Angkori templid asuvad Kambodža keskosa džunglites 1000-ruutkilomeetrisel pindalal ning neid on õige mitu alustades kõige kuulsamast Angkor Watist ning lõpetades väikeste lagunenud templitega kusagil džunglisügavustes, mida keegi ei külasta.

Angkor oli Khmeri impeeriumi pealinn 9.-15. sajandil (600 aastat on päris pikk aeg...). Angkor Wat on suurim religioosne ehitis maailmas ja Angkor on siiani aktiivne pühapaik, mida mungad jätkuvalt igapäevasteks pühatoiminguteks kasutavad.

Meie koit suurima templi Angkor Wati ees:

Nagu ka juba oma Instagramikontol (@minaolengisaara) kirjutasin, siis ma saan täiesti aru, miks Lonely Planet on Angkori templid ristinud maailma kümne parima vaatamisväärsuse hulgas esimeseks. Nad on vanad, nad on suured, nad on ilusad ja hästi säilinud. Need detailid on hämmastavalt reaalsed. Müts maha kõigi inimeste ees, kes nende valmimisse panustanud on.

Angkor Wat kui suurim templitest hämmastas meid nii suursugususega kui ka meeletult paljude turistidega. Valgeid oli ka, isegi ühte eestlastest keskealist paari nägime, kellele head Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeva sai soovitud. Enamik massist olid siiski (ilmselt) hiinlased. Hiinlased, kusjuures, on tõesti ebaviisakad turistid. Nad teevad kõike, mida meie hotellivoldiku põhjal teha ei tohi. Jah, meil on hotellis voldik, mis kirjutab, kuidas templites käituma ei peaks, näiteks ei tohi olla põlved ja õlad katmata ja munkadega selfi tegemine on keelatud. Samuti on palutud pühades paikades vait olla. Need hiinlased ei ole seda voldikut lugenud, selles olen ma kindel.

Järgmises templis Bayonis pidin pingutama, et hiinlasi pildi peale ei jääks. Veidi, näete, õnnestus ka:

Bayon on kuulus oma kivisse raitud suurte nägude poolest, mille lasi sinna ehitada huvitava nimega Khmeri kuningas Jayavarman VII. Khmeri impeerium on moodsa Kambodža eelkäija, erinevalt tänapäevasest Kambodžast oli see suur ja võimas riik, mis hõlmas enda alla ka osa praegusest Laosest, Vietnamist ja Taist.

Vaatasin Vikipeediast selle Jayavarman VII peaskulptuuri ka, oli üsna sama nägu:

Selle templi ümber oli elevante ka! Tegelikult oleksin soovinud, et neid seal olnud ei oleks, sest see nägi nii tobe välja, paksudele inimestele kuluks ära väike jalutuskäik oma enda kahel jalal:

Edasi jalutasime Angkor Thomi. Selleks ajaks oli inimesi juba vähesemaks jäänud, no eks kuumus teeb oma tööd. Meil oli hea meel, et nii vara hommikul alustasime, sest siis jõuab rohkem. Sellele vaatamata üritasime palju juua ja varjus püsida, sest palav oli ikka, eriti veel nende kohustuslike pikkade riietega.

Ronisime palju treppidest ja kõndisime ringi ka, kuigi templite vahel sõitsime päevaks palgatud tuk-tukiga. Kuna me vaheldumisi istusime ja kõndisime, siis ega need jalad nii ära ei väsinudki. Õhtul pakkusin, et olime kõndinud umbes 8000 sammu, Ville pakkus 10 tuhat. Tegelikkuses kõndisime selles 35-kraadises kuumuses hoopis 18 tuhat sammu. Aga vaated olid seda väärt:

Ümber templite ja ka nende sees oli hulgaliselt Buddhakujusid, millele andameid toodi ja mille juures põles alati mõni hea lõhnaga viiruk. Erinevalt Myanmari Buddhakujudest on siinsed enamasti värvimata kivist. Ainult kuldne rüü on neil tihti üll:

Suurte templite vahel peatusime ka väiksemates, mis osaliselt olid toredamad, sest sinna need hiinlased ja muud turistid ei viitsinud tulla. Vaikus ja rahu ja vanad templid, kus elasid inimesed 1000 aastat tagasi. Väga hingeline kogemus.

Nüüd vahele üks pilt meie lõunasöögist. Üritan pildi üles panna iga kord, kui me burgerit ei söö. Neid pilte väga palju ei ole, seega tehke ise omad järeldused :D

Edasi liikusime Tomb Rideri ja Indiana Jonesi filmidest kuulsa Ta Prohm templi juurde. See tempel on hea näide sellest, kuidas loodus kõigega kohandub ja alati võitjaks jääb (loodetavasti :).

Tomb Rideri fotojärjekord:

Päeva lõpetasime paari väiksema templiga. Selleks ajaks olime juba täiesti soodad. Väga kiidan meie tuk-tuki juhti, kes teekonna kohta head nõu andis ja üldse üks normaalne inimene oli, erinevalt paljudest teistest rollerimeestest, keda siin kohanud oleme.

Üks mu lemmikvõtteid tänasest päevast, meenutab mulle natuke "Ashes and Snow" filmi. Jooksen pildile:

Ja siin Ville, kellel kuumus (tõenäoliselt) samuti veits pähe on hakanud:

Meie õhtu hotellis möödus vaikselt. Sõime, ujusime, lugesime. Ville üritas mulle (taaskord) transistori ja muude masinate tööpõhimõtteid selgitada, ma ei ole kindel, kas midagi jääb külge ka või ma ainult kujutan seda endale ette.