Kokkuvõte Tenerife reisist

Teen selle seekord veidi teisiti. :) Vaatame, kuidas välja tuleb. 

Sihtkoht: Hispaania, Kanaari saared, Tenerife

Reisi aeg: 25.01.22 - 06.02.22

Ilm Tenerifel: Eesti suvi, kohati vihmane, kohati päikseline, päeval sooja 20-24 kraadi, mägedes umbes 10 kraadi, Teidel lausa lumi

Peatuspaik: Los Cristianos, 4 magamistoaga AirBnB korter, mis asus 3-tärnilise hotelli kompleksis

Sihtkohta saabumine: Ryanairiga, 25.01 Tallinn-Viin, siis 1 öö Viinis kohapeal, 26.01 Viin-Tenerife

Sihtkohast lahkumine: Ryanairiga, 06.02 Tenerife-Barcelona ja paari tunni pärast Barcelona-Tallinn

Reisiseltskond: 2 perekonda ja lapsehoidja ehk 5 täiskasvanut ja 3 last (4, 2, 1)

Kogu reisi plussid ja muud õnnestumised:
1. Väga mõnus soe ilm meie külma Eesti jaanuari-veebruari vahele. Kes päris kuuma ei armasta, sellele on Tenerife eriti hea, ei prae ei päike ega huuga konditsioneerid. 
2. Sobiv seltskond sellise reisi jaoks. See, et me oma kalli lapsehoidja Hannahi kaasa võtsime, oli parim otsus. Nii saime nautida nii kahekesi tehtud pikki matku, kui ühist pereaega Felixiga. Kahe pere peale oli hinna suhtes ka väga mõistlik, igati seda korraldust väärt. Sama süsteemi võiks teinekordki kasutada. 

3. Olgu see Los Cristianos nii turistikas kui see on, oli seal ikkagi soe ja mõnus. Kui oleksime Põhja-Tenerifel ööbinud, siis poleks nii soe olnud. Kuna nende mudilaste riidessepanek on eraldi ettevõtmine, siis mida vähem seda tegema peab, seda parem. 

4. Lastega on valvatud basseiniala super. Kui nad oleksid suuremad, siis oleks võtnud eraldi villa, aga nii väikestega ei julge, eriti, kuna neid oli 3. Nüüd oli hea - sai basseinide juurde jalutada, aga üksi nad sinna ei pääsenud. 

5. Toit on Tenerifel odavam kui Eestis, nii toidupoes kui restoranis. Kütus on ka odavam. Üldse on kõik odavam.
6. Liiklus on mõnusalt parempoolne ja üsna normaalselt organiseeritud. Ringteed, kus teed pidi andma, olid absoluutselt jaburad ja sai ka mõnes ummikus istutud, kuid need olid väikesed asjad. Kogu transport oli hästi korraldatud. 

7. Turismipiirkonnas rääkisid pea kõik inglise keelt. 

8. Väga okeilt saame kolmekesi hakkama, kui meil on üks 10kg käsipagasikohver ja 2 seljakotti + Felixi väike seljakott. Kohapealt ostsime hambapasta ja šampooni-dušigeeli ja mida meil rohkem ikka vaja on... Okei, mõned asjad panime ka matkakoti taskutesse, aga saaksime hakkama ka ilma selleta. 

9. Muidugi ka see, et Tenerife on ikka nii lahedalt mitmekülgne. On AI-hotelle, Hawaiiga võrreldavaid matkaradu, odavaid ja imehäid söögikohti, ilusaid-ilusaid randu, hiigelsuuri veeparke lastele, promenaade, kohvikuid... Igaühel on oma Tenerife, tõepoolest. 

Miinused ja mida teinekord teisiti teha:

1. See AirBnB oli tegelikult halb valik. Jah, see asus heas kohas, kuid kui uuesti läheks, siis seda ei võtaks. Ainult põhjapoolsed aknad, imeväike rõdu, millel uksi niimoodi kinni panna ei saa, et Felix neid lahti ei teeks = pidev laste valvamine rõdu osas. Hästi järsk piirdeta trepp, millelt Oliver alla kukkus. Pidev niiskus, riided ära ei kuivanud. Prussakad! (Pidi selle piirkonna tavaline värk olema, aga no ikkagi...). Ülemisel korrusel oli vähe aknaid ja üldse olid 3 magamistuba neljast praktiliselt ilma akendeta. Halvasti hooldatud elektrisüsteem, mis Villele eriti pinda käis, näiteks see, et paned lülitiga lambi põlema, aga samast lülitist käib pistiku vool ka sisse ja välja ehk siis kui lamp põleb, saab telefoni laadida, muidu mitte jne. Omast arust küll valisin väga hoolega, aga ikkagi. Üle 200 euro ööpäevas maksta selle korteri eest oli selgelt liiga palju. 

2. Jah, Los Cristianos on ikka väga turistikas. Selles suhtes meeldis mulle Uku ja Liina valik, kes ööbisid kohe seal samas lähedal, aga väiksemas linnakeses, mille nimi on Medano. Oli rohkem sellist Hispaania hõngu ja vähem käterätte müüvaid rannamehi. Aga kui üldse uuesti läheks, siis läheks Los Gigantesesse ilmast hoolimata. See koht meeldis mulle ikka kõige rohkem oma vaadete ja õhustikuga. 

3. Kui mina olen reisi peakorraldaja, siis edaspidi kontrollin kõik veel mitu korda üle, et kõigil oleksid lennupassid, dokumendid jms täidetud, et halbu üllatusi ei tuleks. 

4. Matkade osas peaksin paremini ette valmistama. Edaspidi teen korraliku uurimustöö kohtade ja raskuste kohta, et kohapeal selle peale aega ei läheks. Seda oleks tõesti tahtnud, et varem teinud oleksin. Samas ei leidnud ma head lehekülge, kus need kirjas oleksid. Peaksin vist mingi tasulise matkaäpiga liituma... 

Jah, täitsa tore reis oli. Tenerife oli mõnus. Ma arvan, et me sinna tagasi küll ei lähe, kuid lõpuks ometi sain teada, miks inimesed seal käivad ja milline see koht on. Minu jaoks oli koht ilus, kuid mitte midagi sellist, mis kustumatu mulje jätaks. Maailmas on liiga palju kohti, mida külastada enne, kui teist ringi tegema hakkan (välja arvatud Hawaii, alati välja arvatud Hawaii...). Kui järgmine kord tee Kanaaridele ette võtaks, siis sooviks külastada ka teisi saari nagu Gran Canaria, Fuerteventura, La Palma jm. Üldse oleks Makaroneesiast külastada veel näiteks Assoorid. Madeira on juba nähtud. 

Reisimise viis oli siiski ideaalne ja see jääb selle reisi parimaks osaks. Vahel muretsen, et nüüd, kus meil on Felix, ei saagi enam kaugeid ja põnevaid reise teha, kuid tegelikult see nii ei ole. Ta kasvab iga aastaga (reisiga) suuremaks ning kui keegi veel kaasas ka on, siis on reisid isegi paremad kui kahekesi käies, sest kõik on olemas - nii kahekesi olemise aeg kui mõnusad päikeseloojangud perega rannal. 

Aitäh kallitele reisikaaslastele, Rasmusele ja Lilile, kes kodu hoidsid ning kõigile äripartneritele, kes ettevõtteid hoidsid! Emale aitäh kirjavigade otsimise eest! :D 

Hakkan järgmiseks reisiks valmistuma. Neid tuleb sel aastal veel! 

Kuidas oma arvamust muutma pidin

Laupäeval, meie viimasel päeval sellel kaunil saarel, otsustasime, et teeme linnapäeva. Meil oli vaatamata veel Tenerife ja ka kogu Kanaaride pealinn Santa Cruz. Seda linna soovitas nii Anna kui Lonely Planeti reisiraamatuke. Selge, vaatame selle ka veel ära enne, kui koju tagasi sõidame. 

Santa Cruz asub mere ääres, Tenerife idakaldal ning seal elab 200 000 inimest. Vaatamata sellele, et tegu on pealinnaga, ei ole see Kanaaride kõige suurem linn, kuigi Tenerifel on küll. Meie peatuspaigast lõunas oli sinna veidi üle tunni kestev teekond. 

Nautisime seda hea muusika ja ilusate vaadetega: 

Kuna Hannah tahtis paaris poes käia ja Katrin ja Aivar ja lapsed tulid veidi hiljem, siis tuuritasime alguses kolmekesi. Vaatasin Lonely Planetist välja ühe soovitatud jalutuskäigu vanalinnas, mille ette võtsime. Küll veidi teises järjekorras, aga mis siis. 

Esmalt tutvusimegi kogu selle päeva parima kohaga (minu tagasihoidliku arvamuse põhjal) - Garcia Sanabria pargiga. Ma ei teagi, miks just see mulle nii väga meeldis, ehk oli tegu alguse vaimustusega. Rääkisin siin just, kuidas ma pole enam linnainimene, aga olles üle pika aja "päris" linna jõudnud, tundsin, et see on ikka nii äge! Linnapargid meeldivad mulle kohutavalt. Purskkaevud, kusagil tantsiv naistegrupp, lapsed mänguväljakul. Lihtsalt nii ilus ja lõõgastav. Lisaks kõigele lendasid seal ringi veel papagoid!

Jah, juba see esimene koht võlus mind väga. Eip, kui ma Tenerifel elama peaks, siis elaks vist ikka Santa Cruzis. Piisavalt suur, aga piisavalt väike. Samas - me jalutasime vaid vanalinnas, äärelinn on ilmselt hoopis teise vibega. Seega ei tasu siin kohe ka nii suuri järeldusi tegema hakata.

Kuniks teised oma asju ajasid, otsustasime, et võtame väikesed snäkid. Hommikule kohaselt olid selleks saiakesed ja apelsinimahl, Ville võttis cappucino. Klassika. Mõnus on ikka niimoodi suvehommikul välisterrassil elu nautida. Eriti veel, kui on nii armsad kaaslased. 

See väiksem armas kaaslane on paraku vahel ikka väga suur proovikivi meie närvidele. Tema julgus on hämmastav selle 2 aasta kohta, mis ta siin ilmas ära on elanud. Näiteks otsustas ta järsku keset söömaaega, et tal on istumisest ja nautimisest villand ning hakkas hoopis oma kergkäru mööda tänavat ringi lükkama. Jõudis sellega kõrvaloleva poe ette ja siis mõtles, et astuks õige sisse. Ja siis, et roniks jalanõudega nende puhtal uhkel diivanil... Ma tõesti üritan kiire olla, aga ma pole ikkagi piisavalt kiire selle poisi jaoks. Paraku ei jäänud see päeva ainukeseks närviderikkumiseks. 

Edasi suundusime turuplatsile, et kõik kaheksakesi kokku saada. Turule selle pärast, et Lonely Planet seda soovitas. Jah, see oli see koht, mis on eespool nii Teide rahvuspargist kui Anaga mägedest. Nagu arvata võite, ei nõustu ma Lonely Planetiga. Jah, ok, turg on kena ja seal juba ammu-ammu ja sel on kahekorruseline turuplats ning müüakse head ja paremat, aga ei saanud mina sealt mingit meeliülendavat kultuurikogemust. Turg nagu turg ikka. 

Nüüd tuleb see päeva kõige jubedam osa minu jaoks. Kui olime kõik koos otsustanud, et läheme kusagile sööma ja vanalinnas ka koha leidnud, mis kõigile sobis (Katrinile päikese käes, minule varjus jne), siis ühel hetkel keset sööki jooksis Felix salaja nii kaugele, et märkasin seda alles siis, kui Oliver ütles: "Vaadake, kus Felix on!" Olen Oliverile nii nii tänulik, et ta seda tegi. Felix oli selleks ajaks jõudnud juba nii kaugele, et oli kohe autoteele astumas. Karjusin täiest kõrist: "FELIX!!!" ja siis veel kord "OOTA, STOP!!" ja jooksin nagu jalad võtsid. Ta oli juba niiiii kaugel, uskumatu. Sain talt käest kinni enne, kui sõiduteele jooksis. 

Näete seda sõiduteed seal kaugel, mis risti jalakäijate tänavaga on? Ta oli kümne sekundiga sinna jõudnud. 

Mu süda... Siiamaani tuleb värin sisse, kui seda uuesti üle elan. Täiesti lõpp, kui jube see oli. Mul läks pärast mitu tundi, et maha rahuneda. Olgu Oliver tänatud. 

Pärast seda õudsat sehkendust läksid Ville ja Felix tagasi koju, sest Felixil tuli uneaeg ja kärus ta meil ei maga. Jäime Hannahiga ja teistega linna ja otsustasime, et kuna me kõik teiste auto peale ei mahu, siis sõidame Hannahiga pärast hoopis bussiga koju - jälle midagi uut kogemustepagasis. 

Jalutasime kuuekesi ringi, vaatasime üle Hispaania väljaku, kõndisime suurtel jalakäijate tänavatel, piilusime parkidesse. 

Hispaania väljak: 

Plaza el Principe de Asturias: 

Lõpetasime jälle sealsamas ilusas pargis nimega Garcia Sanabria, tahtsin teistele ka seda ilu näidata. 100-aastane park ligi seitsmel hektaril on ikka nii võimas! 

Kuna selleks ajaks olid ka Oliver ja Bella väsinud, siis nii meid järgi jäigi vaid kaks. Jätkasime Hannahiga oma teekonda. Käisime poekeses puuvilju ja vett ostmas, nautisime kohalikku eluolu. Hannahile kogu hispaania kultuur väga meeldib, ta oskab omajagu keeltki. Väga äge! 

Santa Cruzi uhke muusikamaja:

Kui 16 000 sammu täis oli tulnud, hakkasime väsima. Iga elamus saab ükskord mõõdu täis. Jah, Santa Cruz muutis mu arvamust Tenerifest täielikult. Kui muidu kujutasin seda saart ette rohkem nagu Rhodost või Küprost, kus siin poole aasta jooksul käinud olen, siis nägin, et see on ikkagi midagi rohkemat. See imeliselt korrastatud linn oma värske õhu ja suurlinna tundega oli vägagi üllatuseks. Tenerife kasvas minu jaoks just suuremaks kui ta varem oli. Ilus kingitus viimasesse päeva. 

Vanalinn:

Mereäärne tasuline supluspark:

Bussiga koju saada oli lihtne. 9 euri, tund aega jutustamist ja kohal me olimegi. Käisime veel veidi poodides valmistudes lennuks ja edasi talitasime juba vastavalt Ville juhistele, kuidas kõige paremini otsad kokku tõmmata, et hommikul stressivabalt minema saaks. 

Hannah jäi Felixit magama panema, sest tahtsime, et asi läheks kiiresti ja just Hannah on sellisel puhul see imeinimene, kellel magamapanek kõige kiiremini ja efektiivsemalt läheb. Ise läksime hoopis linnapeale Los Cristianosega hüvasti jätma. 

Vaade öisele hotellimelule: 

Ville oli endale valmis vaadanud ka väikese seikluse kohalikus baaris. Kuna see nõudis liikmetasu, siis ma kaasa ei hakanud minema, istusin lähedalolevas baaris ja jõin ühte väga väga halba alkovaba pina coladat. Õudne lausa, kui halvasti seda jooki teha saab. :D 

Ville polnud kaua ära ja liitus minuga peagi. Linn oli pidutsevaid inimesi täis, aga meie nendest pidudest ei hoolinud. Lõpetasime õhtu ülimalt romantiliselt mere ääres jalutades, pargipingil musitades ning igasuguste totrate naljade üle naerdes. 

Kodu Tenerifel

Peaaegu igas kohas, kuhu reisinud olen, on mul mingi hetk tekkinud kodune tunne. Mäletan, et Oahul tekkis see kohe 1. päeval, New Yorkis 6. päeval ja Londonis 4. päeval. Tenerifel tekkis see tunne meie reisi 9. päeval. 

Olime juba eelmisel õhtul mõtelnud, et tahaks matkale minna. Ainuke mure oli selles, et ei leidnud sellist matka, kuhu tegelikult minna tahaks. Matkade osas tunnen, et olime halvasti ette valmistunud. Oleksin pidanud rohkem matku valmis vaatama. Ma ei leidnud ka head lehekülge internetist, kust sobivaid matku leida ning nagu juba enne mainisin, siis Lonely Planeti reisiraamat oli sel korral matkade osas täiesti kasutu. 

Otsustasime siis, et polegi vaja kuhugi kaugele sõita, läheme otse hotellist jalgsi meie “kodukünka” otsa seiklema. Los Cristianose juures on nimelt väikene kraater, mille servale ronides ning seal ringi jalutades tulebki hea matk kokku. 

Tore oli läbi linna matkata, jälle midagi uut:

Matk ei olnud raske, kuid lahtiseid kive oli ning märgistamata teed ka. Õnneks oli ka teisi matkajaid, kõik turistid muidugi, kellelt juhiseid küsida ning niisama mõned sõnad vahetada. Enamik matkajaid olid pensionärid, neile see kraater oligi hea väike matkake, mida teha. Tahan ka kunagi selline pensionär olla, kes reede hommikuti matkal käib. 

Felix vaatas matkakotis rahulikult ümbrust. Kraatriharjal lasime ta välja, õnneks ta kõrgusekartus töötab meie kasuks. Istus kohe maha ja hakkas jälle nende kividega mängima. Tagasi sisse saime ta ainult tänu sellele, et taipasin ütelda, et kivid tahavad ka kõrgelt paate vaadata. “Kivi, vaata, paat!” kostus kogu ülejäänud tee. 

Alla tulles siirdusime kohe oma koduranda mere äärde, nii palav oli. Hannah oli teiste lastega rannas ja nii me oma suure telklaagri jälle maha panime. 

Vesi oli päris külm, aga mul oli niiiii palav, et ei teinud teist nägu ka, kui sisse kapsasin. Kartsin, et lihased lähevad krampi, aga ei - hoopis soe hakkas. Üle pika aja saime Villega kahekesi ujumas käia. 

Felix, nagu ikka, ei tahtnud isegi jalgu vette pista: 

Sel korral ei võtnud me oma häid snorgeldamismaske kaasa, osalt selle tõttu, et ma ei uskunud, et snorgeldada saame. Lõunamaa meri ja selge vesi, tegelikult peaks ju saama, aga arvasin, et need rannad on nagunii nii “ära uhutud”, et midagi seal ei ole. Sel korral mul õigus ei olnud. Meil oli üks paar ujumisprille, millega kordamööda ikka veepõhja vaatasime. Täitsa oli, mida vaadata - värvilised kalad ning korallikesed, veetaimed ja ilus valgus läbi türkiissinise vee. Meenutas küll natuke seda fopaad, kui Keenias ujumisprillidega snorgeldada püüdsin, kuid midagi ikkagi nägi ka. 

Lõuna veetsin kirjutades ja koristades, teised magasid. See on juba tavaliseks saamas ning see ongi viis, kuidas ma siin Tenerifel elaks, kui nii läheks. Kodune matk, kodune rand ja kodune kirjutamistund. 

Lõuna venis väljakannatamatult pikaks, ma ei jaksa tavaliselt nii kaua passida. Kui poisid üles tõusid, läksime “Mänguväljakuleeeee,” nagu ütleb Felix. Kirjutasin Ukule, et mis nemad teevad. Neil oli just plaanis oma kodurannas õhtut veeta ja otsustasin, et läheme ka, sinna kõrvalkülla oli ainult pooletunnine sõit. Olin juba ammu tahtnud Uku ja Liinaga elust-olust juttu rääkida. 

See õhtu oli nii vinge. Uku ja Liina ja Ülle ja Pikne on kõik nii toredad, targad ja inspireerivad ka, jagasime kogemusi ja plaane, poisid isegi mängisid veidi omavahel. Neil ju vaid kahepäevane vanusevahe. :) 

Istusime rannas kaua, läks juba pimedaks, aga meie ikka jutustasime. Kahjuks tuli ühel hetkel lastele uneaeg peale ja pidime otsad kokku tõmbama. Nüüd oleme ikkagi lapsevanemateks ülendatud ja vastutame ka väikeste inimeste eest. 

Tore õhtu oli ja tore päev ka. See elustiil on muutunud tavaliseks. Olen täiesti kindel, et kui me Tenerifel elaks, siis nii veedaksimegi oma puhkepäevad. Siis elaksime me muidugi ikkagi kusagil mujal, kui korteris, mis on osake 3-tärnilisest hotellist. 

Õhtu lõpuks üks kodune draama ka. Olime plaaninud sel õhtul Villega kahekesi välja minna, kuid meil ei õnnestunud Felixit Hannahiga jätta, ta hakkas nii õnnetult ja kõvasti nutma. Otsustasime, et ei, Ville paneb ta ise magama ja ma lähen ostan söögi koju kaasa.

Näljasena sõitsin mööda reedeõhtuseid tänavaid ja täitsa lõpp - mitte ühtegi parkimiskohta ei olnud! Ajas ikka meeleheitele küll. Lõpuks leidsin mingi koha kusagilt kesklinnast kaugelt, kuid lähedalasuv baar päästis hädast välja. 

Tellisin pitsa ja burgeri ning jõin oma alkovaba mojitot. Hakkas vaikselt parem. 

Koju jõudsin toiduga ikka üsna hilja, kuid pistsime ikkagi kõik nahka. Tuju läks hoobilt paremaks. Klassikaline kodune olukord Eestis ka. :D 

Jep, Tenerife saaks olla kodu. Just “saaks”, mitte “võiks”, sest kuigi ta kodune on, pole tas ikkagi seda, mida otsin.