Madalpunkt

Tänane päev on olnud suures osas ikka päris kehv. Ärkasime Villega juba kella kuue paiku, sest Felix muudkui undas, polnud ta ei üleval ega ka maganud. Vähkresime omajagu kõik kolmekesi ja kui ma lõpuks kella vaatasin, ei suutnud ma oma silmi uskuda. 8.15!! Me magasime sisse! Meil oli tänaseks broneeritud Teide gondlid ja me magasime sisse. Eiii…

Teide jäi selle seltskonna jaoks ära.

Õnneks sain 8 minutit enne poolt üheksat aja ära muuta ja piletid raisku ei läinud. Läheme sinna siis neljapäeval. Halb tunne jäi siiski sisse, tobedalt raisatud aeg. 

Sissemagamine polnud meie ainus mure. Tuli välja, et öösel oli elekter ära läinud meie ülemiselt korruselt ja külmkapp uputas, põrand oli täiesti märg. Miks, oo miks? 

Kogu hommik oli kahtlane. Põnnid jälle vingusid, meil endal oli halb tuju, blogi kirjutamine võttis palju aega ja üldse - väsimus oli peal. Hannah oleks tahtnud kuhugi minna ja midagi teha ja meie ei suutnud otsustada, mis see olla võiks. Lastele soovitati igasugu veeparke, aga meie omad ei ole nendest eriti vaimustuses. Oliver ei julge alla lasta, Bella ja Felix on lihtsalt väikesed, Felix üldse veeloom ei ole. 

Lõpuks tulime lihtsalt välja meie oma hotellikompleksi mängukale, et veidi õhku saada. Meil on toas ikka kohutavalt umbne ja niiske, ses suhtes kehv koht. Alumisel korrusel jooksevad prussakad… Ega nad midagi ei tee, aga noh, enamikule nad ei meeldi. Ma olen selline neutraalne. 

Lõpuks otsustasime, et okei, läheme sinna Jungle Parki. Tegemist oli väikese loomaaiaga, mis spetsialiseerus just lindudele ja merilõvidele pakkudes vaatemänge, kus loomad trikke teevad. Jah, arvate õigesti, tundsin taaskord seda kahtlast tunnet. On see õige? On see aus? Peaks ma seda toetama? 

Neid kettides kotkaid oli ikka väga raske vaadata. Väga. Okei, me käime neid loomaaias vaatamas, aga olgu neil siis võimalus elada suures puuris ja mitte keti külge aheldatuna reas. Mul on ka praegu valus, kui seda meenutan. 

Pingviinide söötmine nii suurt muret ei tekitanud. Nunnud väikesed olevused, talitaja paistis väga hoolitsev. Felix ja teised vaatasid huviga, said näha, kuidas pingviin kala sööb ja ringi ujub. See veidi leevendas mu halba tunnet. 

Edasi oli aeg minna kotkaetendust vaatama. Kartsin seda rohkem, kui oleks pidanud. Etendusel said erinevad linnud vabalt ringi lennata ja seda oli hea vaadata. Noh, vabalt selles suhtes, et ühe talitaja juurest teiseni, aga ikkagi mitukümmend meetrit korraga. Hea, et neil on võimalik mingilgi viisil tiibu sirutada. 

Lastel oli sellest kotkaetendusest täiesti ükskõik. Jebisid ja sahmerdasid, Felix turnis jälle ohtlikutes kõrgustes, selja taga mitu meetrit kukkumisteed. Apua… Otsustasime, et ei jää ülejäänud parki vaatama (mida oli veel väga palju rohkem), vaid läheme koju, kuna uneaeg ja tühi kõht tegid oma töö. 

Enne käisime veel merisigu vaatamas, aga teised tahtsid ainult oma majas olla, seega söötmisest ei tulnud midagi välja. 

Ville pani Felixi magama ja mina üritasin seda kohta veidike tuulutada. Õudne, kui lämbe siin on. Sellel kohal on palju plusse nagu suurus ja võimalus pinda kaheks erinevaks korteriks jagada (uneaegadel hindamatu), kuid näiteks ülemise korruse korteris on vaid üks aken - katuseaken. Magamistubades on klaasitud aknad suurde tuppa, aga muid mitte, seega need on üsna pimedad ja õhku ka pole. Jep, siia enam tagasi ei tule.

Üle väga pika aja magasin ka mina lõunaund. Imelik tunne, õnneks ei saanud migreenihoogu selle peale nagu tavaliselt juhtub. 

Edasi hakkasid asjad juba veidi ülesmäge minema. Läksime Felixiga mänguväljakule, teised tulid ka ja otsustasime kõik koos sööma minna. Huh, midagigi normaalset. 

Promenaadil jalutades läks tuju paremaks. Nüüd siin õhtul kirjutades ei saa ma isegi aru, miks mul see tuju siis nii halb oli kogu päeva. Mõnus soe ilm, tore seltskond, kõik võimalused käes ja mina tujutsen. On küll piinlik jah. Veidi noor olen vist ikka veel. 

Valisime koha, millel polnud valgeid laualinu. Noh, laste pärast peamiselt. Tellisime söögid ja joogid ja rääkisime niisama juttu. Bella oli vankris magama jäänud ja Oliver ning Felix lõbustasid teineteist. No on ikka lihtsam küll, kui neid on mitu. Ise ei pea see meelelahutaja olema ning telefoni ei pea ka kätte pistma. Vahemärkusena - ei, ma ei ole rase ja ei plaani jääda ka lähema aja jooksul, pigem oli see tõdemus, et peaks teinekordki Felixiga samas eas lastega peredega koos reisima. 

Toit oli hea. Tellisin endale Caprese salati (tomat ja mozzarella) ning küüslaauguga krevetid. Tõesti suurepärased. Katrin ütles, et loomaliha polnud piisavalt toores tellitu kohta ja Hannahi kana oli maitsetu, kuid nii Aivar kui Ville oma kalatoite kiitsid. Felix sõi peamiselt talle tellitud kalafileed ja Oliver friikartuleid. Laual oli ka õlu, vein ja Sangria. 

Koju jalutasime pika-pika ringiga. Kõigil oli nii hea tuju. Õnneks lõppes see päev ilusasti, maru kahju, kui oleks terve päeva maha mossitanud. Homme ootan midagi paremat. :) Nagu Felix ütleb: “Sünnipäev!!!”