...on Teide mägi. Teide oli kunagi vulkaan, aga enam mitte. Võinoh, nüüd võib teda pidada kustunud vulkaaniks. Teide on nii Kanaaride kui Hispaania kõrgeimaks tipuks, samuti on ta kõige kõrgemale ulatuv mägi kogu Atlandi ookeani saarestikust, merepinnast 3715 meetrit. Tõsiselt suur!
Ja kui väike on mu 1,62 meetrit selle suuruse kõrval... Vanusest ei hakka rääkimagi.
Teidet ja seda ümbritsevat rahvusparki peetakse Tenerifeks üheks tähtsaimaks vaatamisväärsuseks. Sinna korraldatakse eraldi tuure, kus inimesed bussiga oma hotellidest peale korjatakse ja pärast mäe külastamist jälle tagasi viiakse. Kuna meil oli auto, siis tahtsime loomulikult ise minna. Ärkasime kell 7.30, enne Felixit, et kohe varakult teele asuda.
Vastavalt internetist ja Lonely Planeti raamatust loetud soovitustele olime köisraudtee piletid juba varem valmis ostnud, võtsime 9.30-ks. Tõstsime need ju veel ringi kui sisse maganud olime, mäletate? Igatahes nüüd olime õigel ajal valmis. Aga mis juhtus? Halva ilma tõttu köisraudteed kasutada ei saanudki... Lubasid selle uuesti alles pühapäeval avada, mis meie jaoks selgelt liiga hilja on. Nii kurb! Jäigi ära meie Teide kõrguse kogemine. On see märk, et tuleme kunagi tagasi? Ei tea... Ka Hawaiil saime Mauna Kead, Big Islandi saare moodustanud vulkaani, külastada alles teisel korral.
Tuul oli kõva ja mäetipp pilvede sees peidus:
Mida siis teha? Ikka sidrunitest limonaadi ja sidrunitest limonaadi. Muide, mis on selle eestistatud fraasi oma, eestipärane vaste? "Sitast saia" on kuidagi vulgaarne...
Igatahes, meie tegime limonaadi sellega, et esmalt sõitsime pikalt mööda Teidet ümbritsevaid maanteid. Oh, seda ilu... Ausaltöeldes ei jäänud üldse aega mäkke mittepääsemist kahetseda, see kõik oli lihtsalt nii... suur.
Näiteid rahvuspargi erinevatest maastikutest:
Ma ei arvanud, et Teidet ümbritsev rahvuspark nii äge on. Olime Hawaiil näinud seda musta laavakivi, mille peale hiljem taimestik kasvab ja seega uudsus puudus, kuid midagi muud tuli asemele. See midagi muud oli lihtsalt tunne, et kõik on nii suur. Imestasin, sest ma ei oodanud midagi sellist. Suurepärane üllatus.
Vaadetega maanteed meenutasid mulle suuresti neid pilte, mida USAst näinud olen. See meeldis mulle, ootan meie USA reisi väga, mille järgmisel aastal teeme ja kõik sealsed rahvuspargid ootavad mind.
Proovisime veidi matkata ka, esialgu lihtsalt ühe väikese künka otsa. Oh, kus see õhk ikka hõredaks tõmbas. Hingelda, palju tahad, juurde ei saa. :D Paari tunni pärast, kui järgmisele matkale läksime, oli juba lihtsam. Inimene harjub kiiresti.
Külm oli ka, kindad, mütsid, sallid kulusid vägagi ära:
Päeva korralikuks matkaks plaanisime võtta turismipunktist soovitatud 1,5-tunnist matkateed nr 3, mis kaunite Roques de Garcia ümbert läks. Sellesse kaunisse punkti jõudes saime aga teada, et antud matkatee on suletud, sest parasjagu käivad mingid filmivõtted. No okei. Filme peab ka tegema. Järjekordseks limonaadiks oli edasi-tagasi matkake teisel pool kive, kus veel kõndida võis.
Ville tahtis kividest pilti teha, ma photobombisin:
Ilusasti organiseeritud matkarajad:
Need Garcia kivid olid vau-efektiga. Suurepärane töö, Maaema! Vaatasin ja imestasin. Ja milline vaikus... Inimesi oli, aga autosid ei kuulnud, lennukitest rääkimata. Lihtsalt oligi suur ja vaikne. Istusime Villega raja lõpus kivil ja lihtsalt olime. Okei, tegime mõned pilvevideod ka, aga tähtsam oli olemine - meie kaks ja Loodus.
Kokku olime ära 6 tundi. Poiss juba magas lõunaund, kui tagasi jõudsime, Otsustasime isegi veiid puhata. Ville läks samuti pikali, mina puhkasin meile korrastades ning kööki koristades. Oleme me ju parajad põrsad siin, võinoh, proovi sa mitte olla, kui kodus 3 alla 5-aastast on. Õnneks sain palju tehtud, kirjutasin blogi, tänasin sünnipäevaõnnitluste eest, saatsin mõned tähtsamad kirjad. Hea korrastatud tunne tekkis. Mitte küll päris korrastatud, aga parem ikkagi. Mulle meeldib, kui asjad on korras.
Kuna Katrin ja Aivar ja lapsed olid Masca küla tripile läinud ning Hannah võttis veidi vaba aega ning sõitis omal käel autoga ringi, siis otsustasime, et teine pool päevast möödub rannas, ikkagi lõunamaareiside klassika.
Nii hea, et AirBnb kapis eelmiste külaliste poolt jäetud manti oli, kaasa arvatud paar kergkäru. Väga mugav riistapulk, millega ühe lapsega ringi käia, kuigi Ville seda arvamust ei jaga, sest tema saab käru lükata vaid kummargil olles. :D
Ville käis taaskord ujumas, meie tegime Felixiga "pummi" ehk ehitasime liivalosse. Jalutasin pikalt mööda rannaliiva, jalad vees. Mul on hea meel, et praegu on meie tempo aeglasem kui enne lapsi. Saame võtta need hetked, et niisama Felixiga mängida, mõtteid mõlgutada, merd vaadata. Aitäh, Felix, selle kingituse eest.
Õhtu lõpetasime rannarestoranis. Felix on täitsa tubli restokülastaja. Jah, ühe korra läks apelsinimahl ümber ja minu kleit seda täis, kuid muidu toimetas seal õlitopsikutega ning kommenteeris möödujaid. Ekraane vaja ei ole. Söögiks soovis taaskord kana nagu ta alati soovib ("kana" on ühisnimetaja igasugu lihale tegelikult, va kala) ja selle me ka tellisime.
Oli rahulik ja mõnus õhtu kolmekesi. Päike loojus roosasse taevasse, mis oli mõnusaks kontrastiks hommikusele suurusele. Leian, et elus peab ikkagi mingi tasakaal olema. Vanasti ma nii ei arvanud, kuid nüüd olen muutunud. Piisavalt suurt, piisavalt väikest, piisavalt tuult ja piisavalt päikest.
No comments:
Post a Comment