Kuidas oma arvamust muutma pidin

Laupäeval, meie viimasel päeval sellel kaunil saarel, otsustasime, et teeme linnapäeva. Meil oli vaatamata veel Tenerife ja ka kogu Kanaaride pealinn Santa Cruz. Seda linna soovitas nii Anna kui Lonely Planeti reisiraamatuke. Selge, vaatame selle ka veel ära enne, kui koju tagasi sõidame. 

Santa Cruz asub mere ääres, Tenerife idakaldal ning seal elab 200 000 inimest. Vaatamata sellele, et tegu on pealinnaga, ei ole see Kanaaride kõige suurem linn, kuigi Tenerifel on küll. Meie peatuspaigast lõunas oli sinna veidi üle tunni kestev teekond. 

Nautisime seda hea muusika ja ilusate vaadetega: 

Kuna Hannah tahtis paaris poes käia ja Katrin ja Aivar ja lapsed tulid veidi hiljem, siis tuuritasime alguses kolmekesi. Vaatasin Lonely Planetist välja ühe soovitatud jalutuskäigu vanalinnas, mille ette võtsime. Küll veidi teises järjekorras, aga mis siis. 

Esmalt tutvusimegi kogu selle päeva parima kohaga (minu tagasihoidliku arvamuse põhjal) - Garcia Sanabria pargiga. Ma ei teagi, miks just see mulle nii väga meeldis, ehk oli tegu alguse vaimustusega. Rääkisin siin just, kuidas ma pole enam linnainimene, aga olles üle pika aja "päris" linna jõudnud, tundsin, et see on ikka nii äge! Linnapargid meeldivad mulle kohutavalt. Purskkaevud, kusagil tantsiv naistegrupp, lapsed mänguväljakul. Lihtsalt nii ilus ja lõõgastav. Lisaks kõigele lendasid seal ringi veel papagoid!

Jah, juba see esimene koht võlus mind väga. Eip, kui ma Tenerifel elama peaks, siis elaks vist ikka Santa Cruzis. Piisavalt suur, aga piisavalt väike. Samas - me jalutasime vaid vanalinnas, äärelinn on ilmselt hoopis teise vibega. Seega ei tasu siin kohe ka nii suuri järeldusi tegema hakata.

Kuniks teised oma asju ajasid, otsustasime, et võtame väikesed snäkid. Hommikule kohaselt olid selleks saiakesed ja apelsinimahl, Ville võttis cappucino. Klassika. Mõnus on ikka niimoodi suvehommikul välisterrassil elu nautida. Eriti veel, kui on nii armsad kaaslased. 

See väiksem armas kaaslane on paraku vahel ikka väga suur proovikivi meie närvidele. Tema julgus on hämmastav selle 2 aasta kohta, mis ta siin ilmas ära on elanud. Näiteks otsustas ta järsku keset söömaaega, et tal on istumisest ja nautimisest villand ning hakkas hoopis oma kergkäru mööda tänavat ringi lükkama. Jõudis sellega kõrvaloleva poe ette ja siis mõtles, et astuks õige sisse. Ja siis, et roniks jalanõudega nende puhtal uhkel diivanil... Ma tõesti üritan kiire olla, aga ma pole ikkagi piisavalt kiire selle poisi jaoks. Paraku ei jäänud see päeva ainukeseks närviderikkumiseks. 

Edasi suundusime turuplatsile, et kõik kaheksakesi kokku saada. Turule selle pärast, et Lonely Planet seda soovitas. Jah, see oli see koht, mis on eespool nii Teide rahvuspargist kui Anaga mägedest. Nagu arvata võite, ei nõustu ma Lonely Planetiga. Jah, ok, turg on kena ja seal juba ammu-ammu ja sel on kahekorruseline turuplats ning müüakse head ja paremat, aga ei saanud mina sealt mingit meeliülendavat kultuurikogemust. Turg nagu turg ikka. 

Nüüd tuleb see päeva kõige jubedam osa minu jaoks. Kui olime kõik koos otsustanud, et läheme kusagile sööma ja vanalinnas ka koha leidnud, mis kõigile sobis (Katrinile päikese käes, minule varjus jne), siis ühel hetkel keset sööki jooksis Felix salaja nii kaugele, et märkasin seda alles siis, kui Oliver ütles: "Vaadake, kus Felix on!" Olen Oliverile nii nii tänulik, et ta seda tegi. Felix oli selleks ajaks jõudnud juba nii kaugele, et oli kohe autoteele astumas. Karjusin täiest kõrist: "FELIX!!!" ja siis veel kord "OOTA, STOP!!" ja jooksin nagu jalad võtsid. Ta oli juba niiiii kaugel, uskumatu. Sain talt käest kinni enne, kui sõiduteele jooksis. 

Näete seda sõiduteed seal kaugel, mis risti jalakäijate tänavaga on? Ta oli kümne sekundiga sinna jõudnud. 

Mu süda... Siiamaani tuleb värin sisse, kui seda uuesti üle elan. Täiesti lõpp, kui jube see oli. Mul läks pärast mitu tundi, et maha rahuneda. Olgu Oliver tänatud. 

Pärast seda õudsat sehkendust läksid Ville ja Felix tagasi koju, sest Felixil tuli uneaeg ja kärus ta meil ei maga. Jäime Hannahiga ja teistega linna ja otsustasime, et kuna me kõik teiste auto peale ei mahu, siis sõidame Hannahiga pärast hoopis bussiga koju - jälle midagi uut kogemustepagasis. 

Jalutasime kuuekesi ringi, vaatasime üle Hispaania väljaku, kõndisime suurtel jalakäijate tänavatel, piilusime parkidesse. 

Hispaania väljak: 

Plaza el Principe de Asturias: 

Lõpetasime jälle sealsamas ilusas pargis nimega Garcia Sanabria, tahtsin teistele ka seda ilu näidata. 100-aastane park ligi seitsmel hektaril on ikka nii võimas! 

Kuna selleks ajaks olid ka Oliver ja Bella väsinud, siis nii meid järgi jäigi vaid kaks. Jätkasime Hannahiga oma teekonda. Käisime poekeses puuvilju ja vett ostmas, nautisime kohalikku eluolu. Hannahile kogu hispaania kultuur väga meeldib, ta oskab omajagu keeltki. Väga äge! 

Santa Cruzi uhke muusikamaja:

Kui 16 000 sammu täis oli tulnud, hakkasime väsima. Iga elamus saab ükskord mõõdu täis. Jah, Santa Cruz muutis mu arvamust Tenerifest täielikult. Kui muidu kujutasin seda saart ette rohkem nagu Rhodost või Küprost, kus siin poole aasta jooksul käinud olen, siis nägin, et see on ikkagi midagi rohkemat. See imeliselt korrastatud linn oma värske õhu ja suurlinna tundega oli vägagi üllatuseks. Tenerife kasvas minu jaoks just suuremaks kui ta varem oli. Ilus kingitus viimasesse päeva. 

Vanalinn:

Mereäärne tasuline supluspark:

Bussiga koju saada oli lihtne. 9 euri, tund aega jutustamist ja kohal me olimegi. Käisime veel veidi poodides valmistudes lennuks ja edasi talitasime juba vastavalt Ville juhistele, kuidas kõige paremini otsad kokku tõmmata, et hommikul stressivabalt minema saaks. 

Hannah jäi Felixit magama panema, sest tahtsime, et asi läheks kiiresti ja just Hannah on sellisel puhul see imeinimene, kellel magamapanek kõige kiiremini ja efektiivsemalt läheb. Ise läksime hoopis linnapeale Los Cristianosega hüvasti jätma. 

Vaade öisele hotellimelule: 

Ville oli endale valmis vaadanud ka väikese seikluse kohalikus baaris. Kuna see nõudis liikmetasu, siis ma kaasa ei hakanud minema, istusin lähedalolevas baaris ja jõin ühte väga väga halba alkovaba pina coladat. Õudne lausa, kui halvasti seda jooki teha saab. :D 

Ville polnud kaua ära ja liitus minuga peagi. Linn oli pidutsevaid inimesi täis, aga meie nendest pidudest ei hoolinud. Lõpetasime õhtu ülimalt romantiliselt mere ääres jalutades, pargipingil musitades ning igasuguste totrate naljade üle naerdes.