Eile oli mu sünnipäev. Ma armastan sünnipäevi. Olen veel vanuses, kus on tore vanemaks saada. Mine tea, saab olla, et olen selles vanuses surmani, aga praegu on igatahes küll väga tore. Nüüd olen ju lausa Jeesuse vanuseni jõudnud, juhhuu!
Veini sellest veest veel ei tule küll:
Meie peres on traditsiooniks, et hommik algab ikka koogi ja küünalde ja lauluga. Ville ja Felix ärkasid varem, ma jäin voodisse pikutama ja varsti saabuski see meespere toreda koogi, küünalde ja "Palju õnne sulle" lauluviisiga. Ville oli ostnud üleeile isegi kaks kooki. Teise selle pärast, et tahtsin ikkagi midagi šokolaadist ka tema toodud puuviljatordi kõrvale.
Küünlapakis oli üks igast numbrist:
Alumisel korrusel sõime kõik hiljem puuviljatorti ja lõime alkovaba mulliga kokku. Tore sünna algus!
Edasi läks veel toredamaks, sest just sellele päevale olin saanud viimase aja, et vaalavaatlusele minna. Kaidi soovitusel broneerisin Exmarani nime kandva laevafirma kodulehelt meile 2-tunnise privaattuuri. Ma ju nii armastan vaalavaatlusretki... Oleme seni käinud Villega vaalavaatlusel kaks korda: esimene kord Madeiral ja teine kord Hawaiil. Mõlemad on siiani detailselt meeles.
Ka see kord jääb mulle kauaks meelde. Algus ei sujunud just probleemideta - laevafirma esindaja ütles, et täna tõotab tulla halb ilm, äkki broneerime homseks või ülehomseks? Paraku see meile ei sobinud, sest muud plaanid olid juba tehtud, seega ütlesime, et vihm meid ei heiduta, proovime ikka. Nad küll hoiatasid, et kui sadamast välja läheme ja ilma pärast peagi tagasi tulema peame, siis raha nad ei tagasta. Võtsime selle 300-eurose riski.
Ilm osutus siiski suurepäraseks, vihma ei tulnud üldse ja tuul oli vägagi talutav.
Teine mure oli meil ka. Bella, vaeseke, oli tulles autosse oksendanud. Käteräti sisse mähituna tuli ta siiski kaasa ning pidas terve paadisõidu tublilt vastu, kuigi pidi veel umbes 3 korda oksendama. Ka Oliver oksendas. Okou... Otsustasime sellele hiljem mõelda ja muretseda kõhuviiruse pärast. Aivar, Katrin ja Hannah said lastega ikkagi kuidagi majandatud seega ka sellepärast sadamasse tagasi me pöörduma ei pidanud.
Kohe alguses ütles meie giid, et kes paadininna tahab tulla, on teretulnud, aga ainult ilma jalanõudeta. Läksin kohe. Kuigi ma tavaliselt kardan vett ja kõigutamist, siis sellistel situatsioonidel on mu hirm lausa peoga pühitud. Kõlkusin seal nagu ahvike ja ahmisin neid vaateid, otsisin silmadega vaalakesi ning delfiine.
Algus polnud paljulubav, ega seal kedagi eriti näha polnud, kuid siis märkasime eemalt suurt sahmimist ning veepritsmeid. Sinna suunda läksimegi. Kahjuks polnud tegu ei vaalade ega delfiinidega, vaid hoopis tuunikalaparvega, kuid nendegi nägemine oli suur elamus. Vettehüppeid tegid punase tuunikala isendid. Olete te kunagi näinud, kui suured nad on? Uskumatu! Nad on nii pikad kui laiad, tõelised elajad. Väga-väga suured kalad! Ma olin täiesti hämmingus ning suu lahti vaatasin neid vette hüppamas ning pritsmeid tekitamas. Vau!
Felixile tuunikalad muljet ei avaldanud, tema tahtis ainult roolida ja roolida. Meie lahke kapten lubas proovida:
Õnneks tuunikalaparvega meie vaalavaatlus ei piirdunud. Nägime ikkagi pilootvaalu ka. See on liik, mida 99% Tenerife vaalavaatlejatest kohtab. Kahjuks nemad jäidki meie ainukeseks vaala-/delfiiniliigiks (nimetus on küll vaal, aga tegelikult on nad delfiiniperekonnast), keda kohtasime, aga kingitus oli see igal juhul. Nägime kokku vist viite erinevat perekonda, mõned olid alles päris beebid. Pilootvaalad elavad Makaroneesia saarestikus (kuhu siis Kanaarid kuuluvad ja kuhu kuuluvad näiteks veel Madeira ja ka Assoorid) aastaringselt ning ka poegivad aastaringselt. Tenerife ümber pidi neid elama ligi 400 isendit. Väga mitmed neist on isegi nime saanud, sest igal loomal on unikaalse kujuga seljauim, mille järgi teda eristada.
Väike meenutus Kanaaride saarestikust ka:
Paar korda tulid vaalad ikka väga paadi juurde, ujusid paadinina alt läbi ja hingasid kohe päris meie lähedal sisse ja välja. No küll on äge neid vaadata! See lihtsalt on imeline viis, kuidas oma sünnipäeva veeta. Ma oli niiiii õnnelik.
Mina ja pilootvaal:
Paadininas istudes, vaalu ja kaugel paistvat Tenerifet vaadeldes mõtlesin, et jah, olengi kõik õigesti teinud. Mulle meeldib mu looming, mida kutsun oma eluks. Mulle meeldib, et mul on lihtne ja kerge elu. Mulle meeldib, et maailmas on nii palju naljakaid asju, nii palju huumorit. Mulle meeldib, et on nii nii palju põnevust, mida kõike saab uurida ja avastada ja kogeda. Mulle meeldib, et on nii palju huvitavaid inimesi, igaüks täielik kingitus. Ma olen õigel ajal õiges kohas ja mulle meeldib mu elu. Kõik on just nii nagu see alati olema on pidanud.
Tahtsin endast õnnelikku selfit: :)
Pärast ekstaatilist vaalavaatlustuuri tulime koju tagasi. Oliver ja Bella oksendasid kahjuks veel. Ville läks Felixiga lõunaund tegema ja mina lugesin oma megapõnevat raamatut. Jah, mulle meeldib, et maailmas on ulmekirjandus, kõige põnevam kõikidest. Samuti rääkisin telefoniga õnnitlejatega, neid ikka oli. :)
Õhtul oli plaanis minna ühte ägedasse restorani kohaliku toorainega, mille Katrin välja oli vaadanud. Katrin ja Aivar on nimelt suured restoranisõbrad ning Katrin kohe leiab neid pärle. Hannah, va kangelane, oli nõus jääma kolme lapsega üksi koju (kellest kaks oksendasid). Ta sai muide kogu selle aja väga hästi hakkama. Tegi lastele kartuleid-köögivilju ja kotlette (!), toitis nad kõik ära, tegi kõik õhtused toimetused ja sai kõik normaalsel ajal magama ka veel. Uskumatu inimene.
Meil nii hästi ei läinud. Kanaaridel on ju minu sünnipäev, 2. veebruar riigipüha. Selleks puhuks oli keegi kogu meie soovitud restorani ära broneerinud. Ohjah, mis seal ikka. Küsisime siis soovitust, et kuhu mujale minna. Teenindaja ütles koha, kus ta ise käib. Midagi meil kaotada polnud, seega läksimegi sinna.
Vaade Katrini valitud koha terrassilt:
Sõit põldudel:
Soovitatud restoran asus täielikus külas ja ei olnud mitte midagi peent. Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle meeldis. Mul on nendest peentest restoranidest veidi kopp ees. Totaalselt esimese maailma mure, ma tean, aga lihtsalt - eelistan midagi tavalist, mõnusat. Mul polnud valge laualina jaoks riideidki kaasa võetud.
Lihtsa ja mõnusa koha me saimegi. Tellisime igaüks mingi prae ja jooke. Jõin ka üle pika aja alkoholi. Ma tavaliselt ei joo üldse, see kuidagi ei sobi mulle, tõesti minimaalselt vaid. Sel korral võtsin poolteist klaasi ja ausalt, võttis päris läbi. :D
Ka toit oli suur. Mitte keegi meist ei jaksanud seda lõpuni süüa, lasime kaasa pakkida. Magustoidukõhtu muidugi veel mahtus:
Aga õhtu ise oli imeline, rääkisime juttu, naersime, muljetasime teistest reisidest, mida teinud oleme. Katrin ja Aivar on elus palju reisinud, on, millest rääkida. Odav vein tegi muidugi oma töö.
Kella üheteistkümneks olime tagasi kodus, Ville oma alkovaba õluga oli roolis. Lõpetasin sünnipäeva jälle oma hea raamatuga, lugesin selle kohe täitsa läbi. Vau, mis lugu. "Trifiidide päev" meeldis mulle täiesti. Suurepärane teos. Sain päeva lõpuks nii hea tunde.
Mul oli hea sünnipäev. Kõik on hästi. Kes iganes selle nii tegi, aitäh Sulle.
No comments:
Post a Comment