Uskuge või mitte, ka reisil olles võivad esmaspäevad sinised olla. Meie põnnidel paistis küll, et oli vägagi sinine see esmaspäev. Kõik kolm tõusid vale jalaga voodist ja muudkui jaurasid ja jagelesid ja polnud üldse mitte millegagi rahul. Ei aidanud ei söök ega lõbustused. Selge, pidime midagi muud välja mõtlema.
Otsustasime Villega, et veedame päeva kolmekesi, mõtlesime, et ehk on Felix lihtsalt suuremast seltskonnast väsinud. Minu to see nimekirjas oli Masca küla - armas väike majade konglomeraat keset suuri võimsaid mägesid. Seda oli soovitanud nii internet kui sõbrad Kaarel ja Kaidi ning Peeter ja Claudia. Järelikult oli seda väärt, läksime!
Sõit sinna oli ise juba vaatamisväärsus.
Teed olid kitsad ja kurvilised, taas tuli esimese-teise käiguga jahmerdada. Ville on selles õnneks väga hea. Tegime teel paar peatust, aga umbes 40 minutiga jõudsimegi Masca orus asuvasse Masca külla. Piltidelt võib küll tunduda, et tegemist on paari majaga, kuid tegelikult oli seal mäeküljel ikka kümneid ja kümneid maju ja turiste käis ka omajagu. Kusjuures, Tenerifel pidigi elama umbes 1 miljonit inimest, aga turiste iga-aastaselt käima lausa 5 miljonit.
Panustasime kah sellesse arvu:
Masca küla oli nunnu. Jalutasime seal ringi, poiss seljakotis. Eestlaseid oli igal sammul, sinna oli just parasjagu tulnud eestlaste turistibuss. Kohalikud eestlased on rahvuskaaslaste lõbustamise eest korralikult hoolt kandnud. Korraldatakse tuure teistele saartele, organiseeritakse majutust, viiakse paadiga merele. Kogu komplekt, ühesõnaga.
Meie nägime ka tuttavat - Ville second cousinite tädi Liinat. Liina oli just oma doktorikraadi kaitsnud ja tuli nüüd rahu ja vaikust nautima. Ütles, et see saar lihtsalt kutsub tagasi, võtab su endale. Sama ütlesid ka üks perekond kahe väikese lapsega. Nii emal kui isal oli juba 3. kord sellel saarel. Pereema ütles kusjuures, et matk Mascast alla ookeani äärde on selle saare kõige ägedam kogemus. Ta küll Anaga mägedes käinud ei olnud, aga usun, et see tõesti on üks lahe matk. Vaatame, kas jõuame selle ära teha või ei.
Aga aitäh kõigile soovituste eest, tõesti oli äge koht, kus käia!
Nüüd siis Lonely Planetist. Ka sel korral on mul kaasas väike Lonely Planeti raamatuke, kuid pean ütlema, et olen ikka väga pettunud. Tavaliselt üritan ära külistada kõik kõige tähtsamad vaatamisväärsused, mida Lonely Planet soovitab, kuid nüüd vaatasin seda nimekirja ikka väga imestunult - kõige ägedamad vaatamisväärsused nende sõnul on näiteks Santa Cruzi linna turg. Aga Mascat seal nimekirjas pole ja Anaga mägesid ka mitte. No tõesti. No tõesti! Saan aru, et mu fookus ongi mujal kui šoppamisel, aga selliseid piltilusaid kohti nagu Masca või Anaga ei anna mitte ühegi turuplatsiga võrrelda. Kui ehk vaid siis, kui see turuplats kusagil mägedes oleks ümberringi ilusad vaated. Aga ei, ka mitte siis, mägede vaikus on parim. Seega, Lonely Planet, olen veitsa pettunud.
Edasi otsustasime sellele raamatukesele siiski veel ühe võimaluse anda ja sõitsime La Orotava linnakesse, et selle kuulsat botaanikaaeda ja mõnda muuseumi külastada. Linn võlus kohe - väga mõnus õhkkond, hea valgus, rahulik, aga piisavalt suur. Mõtlesin, et kui ma noorena Tenerifele elama tuleks ja tööd teeksin, siis La Orotava oleks hetkel esimene valik. Kui aga pensionärina või niisama kirjutama tuleks, siis oleks valikuks Los Gigantes.
Felix jäi muidugi autosõidul magama ja see oligi hea, sest sobis meie plaanidega suurepäraselt. Kohalejõudmise ajaks tema veel magas ning Ville julgustas mind üksi muuseumitiirule minema. Hea mees nagu ta on...
Muuseumitiirudest ei tulnud aga midagi välja, sest kõik olid suletud. Ausalt öeldes ei saanudki aru, miks, aga vist siis covidi pärast? Küsisin ka, et millal lahti tehaks, keegi ei teadnud. Tüüpiline.
Casa Torrehermosa siseõu, kuhu piiluda lubati:
Okei, no mis siis edasi? Felix oli ärganud, kõhud olid tühjad, seega meie kehad otsustasid meie eest ise. Läksime sööma. Ville leidis lähedalt ühe kõrge hindega koha ning sinna maandusimegi. Ville tellis sealiha, mina tursaprae, Felixile andsime mõlemad oma taldrikust.
Minu jaoks oli söök okei. Just okei, mitte midagi suurepärast, aga okei. Kõrvale pakuti koorega keedetud väikeseid kartuleid, mis tundub, et siin täitsa tavaks, juba teist korda saame selliseid. Eestis seda enamasti restoranides ei näe, ikka on ahjukartulid vms. Magustoidu võtsime tänavakohvikust. Felix ja Ville said mahlapulgad, mina proovisin ära ühe Hispaania koogikese, lehttaignast ja moos vahel.
Proovisime veel ühe teise Tenerife hõrgutise ära, selle saime juba Masca külast - kaktusemarja. Päris huvitav maitse oli teisel. Minu jaoks oli nagu eriti magus tikker, Ville jaoks nagu õun vist isegi? Hannah ütles pärast kodus, et pigem nagu ülipehme arbuus. Võta siis kinni. Aga välja nägi selline:
Ega meil edasi muud teha polnudki, kui selle piirkonna järgmine Tenerife raamatu soovitatud koht läbi käia - La Orotava botaanikaaed.
See botaanikaaed pidi olema üldse üks ägedamaid aedasid kogu Hispaanias, kuna liike on metsikult kogu maailmast. Pinda on lausa kaks hektarit ja õhkkond imeline. Tõesti oli toredaid taimi, kuigi tuleb tunnistada, et mina läksin sinna vist ikkagi valguse pärast. Need rohelise toonid on minu jaoks looduslikud antidepressandid.
Felixiga oli omajagu jändamist, tema ei tahtnud muud kui maas istuda ja kivikestega mängida. Paar korda õnnestus ikkagi sülle ka võtta.
Tegelikult me sinna botaanikaaeda kauaks ei jäänud, olime umbes pool tundi vist, võib-olla ka tunnikese. Felix hakkas väsima ja Ville kibeles randa.
Ville oli unistanud rannast, mida võiks kutsuda "privaatseks" või "salajaseks". Mitte, et ta midagi salajast rannas teha tahaks, aga talle lihtsalt meeldib, kui on vähe inimesi. Seega guugeldas ta välja ühe, mis asus La Orotava lähedal, kuid mille miinuseks pidi olema raske ligipääsetavus. Miks ta muidu nii eraklik on, onju?
Jah, oli küll raske ligi pääseda, me oleks võinud võtta tennised ja matkakoti, aga läksime plätudega ning Felix kukil. Teistele ei soovitaks, kaljunukkidel kõikuda koos selle rahmeldisega on väljakutse. Õnneks suutis ta aru saada, milles risk seisneb ja nii me seal tatsasime. Kõige ohtlikumast kohast alla ei läinud, vaid valisime veidi laugema laskumise teisel pool kaljuserva. See rand polnud küll nii suur, aga ilus oli sellegi poolest ja samuti eraklik.
Raskema allapääsuga rand:
Meie saime alla ilusasti. Me polnud ainukesed, oli ka teisi. Osa oli paljalt, sest ka nudistide jaoks oli mõnus ja rahulik. Ville pani siiski ujumispüksid jalga, meie Felixiga olime tavaliste päevariietega.
Felix ei tahtnud vette minna, ka mina ei hoolinud. Lained olid korralikud ja ma lihtsalt ei viitsinud mässama minna. Ville hullas muidugi kogu raha eest, talle lained väga meeldivad. Sukeldus nende alla, vaatas läbi ujumisprillide kalakesi, lasi laintel end kanda, liugles ja lõbutses. Tore ikka, kui meeldib.
Felix mängis terve aja liivaga, see on midagi, mis talle meeldib. Ta on suuresti keskendunud kinesteetilistele kogemustele ja liiv pakub seda maksimaalselt. Ta tõesti nautis liivaga mängimist. Kaevas endale Ville abiga näiteks suure augu. :D
Mina jalutasin kogu ranna läbi, edasi ja tagasi. Jalad vees, Saharaudune päike paistmas ja merekohin taustaks. Ainuke napakas asi oli see Rongisõidu viis, mis kõrvus kummitas, Felix laulab seda vahetpidamata. Meditatsioon sellegipoolest.
Rand oli tore. Ka botaanikaaed ja La Orotava olid toredad, aga rand oli parem. Ma ei tea, kas see muutus linnadelt loodusele on tulnud Ville tõttu või on see olnud loomulik areng, aga nii see nüüd on. Olen saanud looduseinimeseks.
Tagasi sõitsime idakalda kiirteelt, roosa taevas ja tuledes linn meie ees. Sinisest esmaspäevast tuli ikkagi midagi ilusat.
No comments:
Post a Comment