Nii palju kui mulle ka ei meeldiks Villega suuri ja ägedaid matku teha, meeldib mulle ikkagi, et oleme tulnud siia perereisile. Ma lihtsalt jumaldan seda Felixi pilku kui ta midagi uut kogeb või näeb. See täidab mu enda tassi nii väga, mul on kohe tunne, et ma olen midagi õigesti teinud siin maailmas.
Eile oli tõeline perepäev, koosolemise pühapäev. Hannah oli valmis vaadanud igasugu asju, mida lastega koos teha (parim lapsehoidja ever) ja üks neist oli ahvipargi külastus. Mõeldud-tehtud! Läksime kõik koos, kuna Aivari ja co auto tuleb alles esmaspäeval, siis Ville tegi kaks tiiru, et kõik kohale tuua. Ahvipark on meile väga lähedal.
Ahvipark ei koosnenud siiski vaid ahvidest, vaid seal oli igasugu muid loomi ka, näiteks paar krokodilli, kilpkonnad, igasugu erinevaid papagoisid. Kõige rohkem oli selles ahvipargis aga - üllatus, üllatus - merisigasid. Tegelikult võikski pargi nimi olla Merisigadepark, sekka mõned ahvid ja papagoid.
See merisigade pidamine oli neil tegelikult hea nipp, nimelt kuna nad ise olid reklaaminud, et ahve saab käe pealt sööta ja inimesi on palju ning ahve vähe, siis kui iga inimene neid paari ahvi käe pealt söödaks, oleksid teised juba kolmekordse normkaaluga + ilmselt läheksid varsti inimeste eest kuhugi peitu.
Kuna aga merisead olid osade ahvidega samades puur-aedikutes, siis suurem tähelepanu läkski nende kümnete ja ilmsete sadade merisigade toitmisele, patsutamisele ja tagaajamisele ning ahvid said rahus puu otsas tšillida.
Aga loomulikult oli seal ka tõesti eksootilisi olendeid. Igasugu eri liiki ahvid, iguaanid, linnud. Loomaparkidega on mul ikka sellised vastandlikud tunded, millest olen varemgi kirjutanud. Osaliselt tõesti naudin loomade jälgimist ja seda, et lapsed saavad neid päriselus näha ja ei pea looduse kogemiseks ekraani taga istuma. Teisalt, loomulikult - no on see siis kuidagipidi eetiline või aus kõikide nende loomade osas? Mis sest, et nende puurid olid suured ja mitmekülgsed.
Ei teagi, mis seisukohta võtta. Mis te arvate?
Olime ahvipargis paar tundi, lastele väga meeldis. Kõht hakkas siiski tühjaks minema ja nii me edasi liikusime. Otsustasime pitsade kasuks ja jäin ühte pitsarestorani kõigile pitsasid valima. Istusin seal toitu oodates ja kui see karbikuhi tuli ja mina minema hakkasin, hõikasid noormehed teisest lauast mind enda juurde. Inglise keelt nad ei rääkinud, aga lõpuks sain aru, et nad kinkisid mulle pudeli veini. Teenindaja ütles, et üks nendest on boss ja see on kingitus. Olin nii kohkunud, et ei osanudki muud öelda kui suured tänud... Sellised situatsioonid tekitavad mus ebamugavust tegelikult. Ilmselt ei peaks. Töö enesehinnanguga?
Laste uneajal ei läinud ma seekord kuhugi jalutama, vaid olin kodus ja lugesin oma ägedat ulmekat. "Trifiitide päev" on midagi, mida Katrin mulle kunagi soovitas, ütles, et see on üks ta lemmikutest ulmekatest. Päev enne reisile tulekut, kui oma klassikalist raamatukoguringi tegemas olin, sattuski see raamat mulle kuidagi kätte. Istusin rõdul ja nautisin.
Lisaks sellele otsustasin, et panustan perekonna heaolusse natuke koristades. Kaheksakesi elades suudame me siin parajad sead olla, seega segadus on konstantne nähtus. Panin asju ära, pühkisin maast pudi, pesin pesu, käisin lapiga pindu üle. Nägi parem välja küll.
Ainult osa kaheksa inimese jalanõudest, vähemalt 2 paari on puudu (meie räpased tennised).
Päeva teise poole otsustasime veeta Los Giganteses, ilusas rannakülas meist veidi edelas. Tahtsin sinna minna peamiselt nende suurte rannakaljude piltide pärast, mida internetis näinud olin.
Rannakaljud olid tõesti vägevad, palju vägevamad kui ma arvasin neid olevat. Ilm ei olnud küll päris selge, sest Sahara kõrbe liivaosakesi hõljus ikka veel õhus ja seega olid kaljud justkui udus, kuid see lisas jälle omakorda huvitavat müstikat kogu ümbruskonnale.
Päeva kõige suurem tunne oligi Los Gigantesest tekitatud. Mul on hea meel, et ma olen Hawaiil käinud, muidu armuksin vist täiesti ära. See vaikne rahulik linn, taevasse kõrguvad kaljud, lilled, valged majad. Raske isegi kirjeldada seda tunnet, mis mul tekkis, aga ühte oskan öelda - see oli hea, uus armumise tunne. Los Gigantes on koht, kuhu ma tagasi tuleks.
Otsisime randa, kus päikeseloojangut vaadata. Veidi seiklusi, kuid leidsime. Kehakinnitus teel:
Teel leidsime ka jahisadama. Ilusad paadid, kalad ning valged majad puitkaunistustega. Tekkis veidi isegi selline Jaapani tunne nende puitdetailidega.
Rannas oli musta värvi liiv nagu ikka vulkaanilistel saartel. Ka Hawaiil oli seda palju. Mõnusalt eksootiline, Felixile väga meeldis.
Felix mängis terve selle aja liivaga, ei läinud kordagi vette. No mis teha, ega sundida ei saa ju. Ujumas aga käisime nii mina, Ville kui Hannah. Põhi oli väga-väga kivine, aga me oleme Eesti randadega harjunud ja suutsime tasakaalu hoida. Vesi oli mõnus. Väga mõnus kohe. See oli mu esimene ujumine Tenerifel. Päikeseloojang, soe vesi, rahulik olemine. Puhkuse definitsioon, kas pole?
No comments:
Post a Comment