Elu kõige hullem lennukile minek aka Viin-Tenerife

Täiesti uskumatu, kuidas me Viinis lennukisse saime. See on olnud kogu mu elu kõige närvilisem lennukile minek. Ma olen väsinud juba pelgalt sellest kirjutamisest.

Igatahes, hommik hakkas ilusasti. Felix magas terve öö jutti, kokku pea 12 tundi. Me olime puhanud ja lõdvestunud. Käisime selle püsimatuga söömas ja edasi kirjutasin mina blogi ning Ville ja Felix vaatasid multat ning panid asju kokku. Plaan oli välja minna umbes kell 9. Lend läks 11.55, lennujaama oli umbes tunnine tee, 2h enne lendu seal - what could go wrong, onju? 

Hommikusöögiks olid Austriale omaselt saiakesed, sekka juustu ja puuvilju ja jogurtit:

Meistrit treenides: 

Natuke peale üheksat saime hotellist välja. Seekord istusid kärusse Felix ja Bella. Oliver oli õnnetu, et kõndima pidi, aga sai ikkagi hakkama ja metroosse jõudes oli juba äge. Metroos oli veidi soojem, seda talvist Viini võib ikka soojema Tallinna talvega võrrelda küll, nii külm oli. 

Kui aga metroolt maha tulime, et lennujaamarongile minna, hakkas kõik kiiva kiskuma. Hiljem Hannah ütles, et see oli see punkt, kus kõik õigesti tehes oleks kogu see jama olemata olnud. Noh, peaaegu. 

Aga meie ei teinud kõike õigesti. Esiteks läksime pärast metroolt maha tulemist valest väljakäigust välja. Tundub nagu väike asi, aga sellise metroovõrgustikuga nagu seda on Viin, on sisse- ja väljaminekurajad väga tähtsad. Hakkasime uut sisseminekut otsima, paraku sealt samast minna ei saanud, sest eskalaatoriga sai ainult üles, aga meil oli kaksikutekäru ja ca 30kg 2-aastaseid, mida me absoluutselt alla tassida ei soovinud. 

Uue sissepääsu leidmisega oli suuri raskusi. Sildid justkui näitasid ühele poole, siis jälle teisele poole ja ausalt, enda kasuks tuleb öelda, et süsteem oli tõesti keeruline. Meil on viie peale ikka täitsa korralikult brain powerit ja kõvasti-kõvasti rahvusvahelist kogemust, kuid õiget kohta, kust rongile minna, ei leidnud. Sinna läks ca 20 min meie reisiaega. Kui lõpuks peatusesse jõudsime, oli rong just hiljuti ära läinud ja järgmisele minnes oleks lennujaama jõudnud 10:41. Tuletan meelde, et 11:55 läks lend ja pagasit võetakse vastu umbes kuni tund enne lennuki väljumist. 

Otsustasime, et läheme Boltiga. 36 eurot XL takso eest. Pärast ühte tühistamist ja korduvalt uue takso ootamist tuli ette üks päris väikene Toyota. 6 kohta küll, aga kõiki kotte ja kaksikutekäru sinna peale poleks mingi hinnaga mahutanud. Hästi, pooled meist lähevad autoga ja pooled jooksevad tagasi rongile. Mõeldud-tehtud. Ville ütles, et tema pole nõus ilma lapseistmeta last autosse panema (pigem jääb enne lennukist maha) ja võttis Felixi, ka Katrin jäi maha, meie tõstsime asjad autosse (või vähemalt nii me arvasime) ja hakkasime lennujaama poole sõitma. Bella istus Hannahi süles, kes teda lohutas. Oli väikseke vahepeal külma ilma, tuule ja meie närvelduse peale täitsa nutma hakanud. 

Vahele üks pildike Viini trepi keerdkäikudest. Noh, illustreerimaks situatsiooni või nii. 

Vahepeal oleksid Ville, Felix ja Katrin äärepealt omakorda rongist maha jäänud, sest jaam oli viimasel minutil platvormi muutnud. Teisel platvormil seistes juhtusid nad eemalt õige numbriga rongi nägema ja jooksid nagu jalad võtsid. Jõudsid. 

Lennujaama jõudsime meie 8 minutit varem kui rongiga tulijad. Oli see seda 36 eurot väärt? No ei tea. Küll aga avastasime lennujaamas, et Hannahi kohvrit polnud auto peal. Helistasin kiiresti Villele, ka neil polnud seda. Täitsa lõpp. Hannahil hakkasid käed värisema ja no ausalt, tal oli 3 sekundit minestamisest puudu. Haarasin tast kinni ja üritasin teda tagasi siia maailma tuua. Õnnestus. 

Kiiresti kiiresti oli vaja uut plaani. Ütlesin, et mine Hannah selle sama taksoga tagasi kohvrit otsima, me läheme üritame pagasit alla anda. Läksime Aivari ja lastega järjekorda. Järjekord oli…. no lihtsalt lootusetult pikk. Mis teha, seal me seisime.  Adrenaliinist ja kortisoolist ajendatuna suutsin meenutada, et takso võttis meid peale Hiltoni hotelli eest, otsisin netist kiiresti selle hotelli numbri ja helistasin, et küsida, kas äkki pole ühte musta käsipagasi kohvrit neile ära toodud. Neiu ei osanud öelda, aga lubas tagasi helistada. 

Sain seal järjekorras ka vankri all oleva pakkekile kätte ja hakkasin järjekorras vaikselt edasi liikudes vankrit pakkekilesse tõmbama. Oli üks kummaline tegevus ja mitte lihtsamate killast. Aga tehtud. 

Selle aja peale helistas hotellidaam tagasi ja ütles, et kohver on neil retseptsioonis. THANK GOD. Helistasin kiiresti Hannahile, kes oli nii õnnelik, kuigi endiselt väga mures, kas lennule jõuab. Meis mõlemas on päris suur doos neurootikut ja no ei ole kerge selliseid teadmatusi taluda.

Kui juba alla tunni oli lennu väljumiseni ja pagasijärjekord ikka veel meeletult pikk, kuulsime teenindajaid küsimas, kas keegi Milaanosse lendab. Mitte keegi. Edasi küsis Tenerifet. JESSSSS. Saime minna. Selle aja peale olid Ville ja Katrin jõudnud, võtsid meilt Bella ja Oliveri ja hakkasid turvaväravatesse minema. Meie jätkasime ootamist, sest peale meie oli veel inimesi, kes Tenerifele tahtsid. Küll aga saime me selleks ajaks lühemasse “Tenerife järjekorda”. Abiks ikka. Kui lõpuks tädini jõudsime, küsis tema aga Aivari Hispaania travel declarationit, seda paberit ja QR-koodi, mida enne Hispaaniasse reisimist ära täita oli vaja. Aivar ei olnud seda täitnud ja tädi keeldus ilma selleta pagasit vastu võtmast. PÜHA ISSAND, MIS VEEL VALESTI SAAB MINNA?

Meid päästis puhas õnn. Millegi pärast oli minu piletil Felix vist alla 2-aastaseks beebiks märgitud, kelle nimele tasuta 2 ühikut pagasit sai panna, sest tädi küsis, et kas Felixi nimel on pagasit. Ma ei tea, kuidas see võimalik oli, ta oli selgelt väga täpne reeglite järgija, aga ma ei ütelnud midagi, ütlesin kiiresti jah ja tõstsin meie ainukesed kaks pagasiühikut lindile. Minul oli Hispaania deklaratsioon tehtud. Saime tulema. 

Jooksime Aivariga turvaväravate poole, ka Hannah jõudis just sel hetkel, jooksime kolmekesi. Kuna pagasitädi ütles Aivarile, et arvestagu sellega, et ilma selle tõendita ta Austriast välja ei saa, siis helistasin samal ajal Villele, et nad Katriniga kiiresti telos seda tegema hakkaksid. 

Turvaväravatesse saime Hannahiga kiiresti sisse, aga Aivar jäi kinni. Ma isegi ei tea, miks, vist olid boarding passid halvasti edastatud ja ta ei leidnud neid üles. Minu süü, et mitmesse kanalisse saatnud ei olnud. 

Kuidagi olime mingi hetk kõik turvaväravatest läbi ja ekraanil jooksis Tenerife - boarding. Võtsin Felixi ja panin jooksu, Ville veel ootas Aivarit. Sinna F31 väravasse oli pikk tee ja see punn oli nii raske, et ma mõtlesin reaalselt, et annan otsad. 15 kg Felixit, 5 kg seljakotti, 10kg käsipagasit ja üks tihke mask on ikka väga raske koorem, mida täiest jõust joostes kanda. Äärepealt oleks ise pildi taskusse pannud. Minu eesmärk oli kiiresti väravasse jõuda ja venitada, et teised järele jõuaksid. 

Küll täiesti läbi ja aluspüksteni higine, aga jõudsin. Ainult paar inimest oli enne mind, helistasin Villele, et boarding pannakse kohe kinni, JOOKSKE! Varsti pärast mind jõudis Hannah, siis Ville, kes kandis Oliveri ja Katrin, kes kandis Bellat. Aivar jõudis kõige viimasena. Kusagilt taganurgast tuli veel veidi inimesi ning lasin nad ette. Märkasin kohe, et daamid küsivad jälle seda va Hispaania deklaratsiooni, mida teistel ikka veel ei olnud ja hull ka, sest nad täitsid seda Ville telefonis. Me ei saanud ka oma perega kohe lennukile, kui just Ville oma telefonist loobuda poleks tahtnud. Pärast väga mitut minutit närvilist telefonis jukerdamist ja haigete küsimuste täitmist (mis kohal sa saabuvas lennukis istud jne) saime aru, et Katrin ja Aivar ei jõua seda deklaratsiooni enne valmis kui meie kord kätte jõuab. Tunnistasime ausalt väravadaamidele, et osal meist ei ole tõend veel valmis. Paistab, et ka neil oli kiire, seega nad ütlesid, et ah, täitke lennukis edasi. 

Me saime lennukisse. Täiesti pekkis, mis sõit. Ma pole mitte kunagi, absoluutselt mitte kunagi nii närvilist lennukile minekut kogenud. Isegi Katrini ja Aivari jaoks, kes muidu iseloomult pigem flegmad on, oli see veidi liig. Meie Ville ja Hannahiga olime väga väga närvis. Hannah ütles lennule minnes, et nüüd on tal küll midagi kanget vaja. Tal ikka veel käed värisesid. 

5-tunnine lennukisõit mudilastega oleks muidu päeva stressirohkeim üritus olnud, aga nüüd oli see juba lapsemäng. Sisustasime aega komme, krõpse ja võikusid süües jättes absurdselt palju raha pardapoele, aga noh, minul isiklikult oli täiesti suva. Erinevalt Bellast ja Oliverist ei maganud Felix kordagi, kuigi oleks tahtnud. Sättis end siia- ja sinnapoole, aga ei jäänud rahulikult pikutama. 

“Vaikne tund” möödus raha lugedes:

Seekord istusime üksteise taga. See oli hea mõte, lapsed lõbustasid iseend igasuguste piilumängude ja muude lollustega. 

Lennukis oli hirmus hirmus palav, kugistasin vett. Veetsime need 5 tundi Felixit valvates, kleepsuraamatuga mängides, tema käsi puhastades, istmeid puhastades, raamatut lugedes, seda postitust kirjutades, jälle Felixiga tegeledes jne. Ausalt öeldes kokkuvõttes ei olnudki nii hull. Felix ei nutnud mitte kordagi. 5 tundi on täiesti tehtav temaga. Teinekordki. 

Viin-Tenerife: 

Tenerife on meeletult ilus. See õhk, need lõhnad. Lennukilt maha astudes olime paradiisis. See kõik on seda väärt. Reisimine on seda väärt. 

Meie sekeldused selle õndsa hetkega siiski ei lõppenud. Aivar tõmmati jälle kõrvale - sattus seekord randomiseeritud ninatesti gruppi, pidi 15 minutit ootama kuni testivastus tuleb. Negatiivne. Järgmiseks rendiauto. Olime oma rendiauto varem ära broneerinud, Katrin ja Aivar veel mitte. Nemad võtsid takso ja meie saime auto kätte. Hakkasime juba ära sõitma, aga siis avastasime, et paak täitsa tühi. :O Polnud sellist asja enne näinud. Sõitsime tagasi ja küsime, et kas niimoodi teil käibki? Nemad vastasid, et we work on a different level ja jah, nii käibki, et võtad tühja paagiga auto ja tood selle tühjana tagasi ka. Jälle midagi uut. 

Oma AirBnBsse jõudes olime läbi kui läti rahad. Väsinud, näljased. Felix oli üleväsinult aktiivne. Jagasime toad ära ja Ville läks poodi toidu järele. Sain Felixi rahulikuks, sõime ning Felix kustus suht kohe. Mina käisin jalutasin veel veidi ringi, tegin oma tiiru poodi ning siis nautisime juba hoopis uutmoodi õhkkonda. 

Me oleme lõdvestunud ja rahul. Nüüd on päris puhkuse aeg.