Seega jah, ärkasin puhanuna. Ville oli Felixiga juba varem hommikusööki tegema läinud, sain rahus oma une täis magada ning diivana hommikusöögilauda tulla, lapsed olid selleks ajaks pannkoogid söönud ja täiskasvanud võisid oma osa saada. Juba teist päeva tegi Ville meile neid mõnusaid ülepannikaid, puhkuse klassika.
Siis tuli järgmine puhkuse klassika - blogikirjutamine. Kui ma jaksan, kirjutan enamasti õhtuti, aga eile ei jaksanud ja seega võtsin hommikul selleks ekstra aja. Ville ja Hannah läksid lastega mängukale ja poodi, mina võtsin oma aja, ning lõin-lõin-lõin. Ma armastan loominguga tegelemist ja minu jaoks on looming pildid ning kirjutamine. Ma ei oska maalida, kirjutatud muusika on kaheldava väärtusega ka mu enda jaoks, näitlemist pole kunagi proovinud. Aga selle blogi kirjutamist ma armastan, ma olen iseenda loomingu fänn. Seega kui ka mitte keegi teine ei loeks, loeksin ma ise ikka, sest mulle meeldivad need lood ning need pildid, mida reisid on inspireerinud. Veidike nartsissismi pidi inimesele hea olema.
Kirjutasin meie teise korruse elutoas, väikeses segamini katusekambrikeses:
Üksinda kirjutamise ja lebotamise järel läksin aitasin basseini juures lapsi valvata. Hannah tuli tuppa ja ütles, et õues on nii palav. Panin siis oma kleidikese ja läksin, aga oh üllatust, vahpeal oli päike pilve taha läinud ning palavusest polnud enam haisugi, mul oli konkreetselt kananahk ihul. Siin Tenerifel on see ilm ikka nii kummaline. Kui päike väljas, võiks päevitusriietega ringi kõndida, kuid nii kui pilved taevas, on vaja teksaseid ning dressikat. Võta siis kinni.
Teksased ja dressikas olid mul seljas ka siis, kui üksinda jalutama läksin. Ville nimelt hakkas Felixit magama panema ja ütles, et magab ka ise, kuid mina olin taaskord väge täis ja läksin hoopis Los Christianost, meie kodulinnakest avastama. Jalutasin ja mõtlesin, et kuigi mulle see Hispaania arhitektuur just üleliia ei meeldi, on siin tegelikult ikkagi päris nunnu.
Mehhiko restoranis sõin lõunat, võtsin kanasalati ja alkovaba Margarita, vaatasin aknast välja ja lugesin oma raamatut. See üksinda olemise aeg on inimesele ikka tähtis, arvan ma. Peeglisse peab julgema vaadata, muidu kaob sügavus ära. Saan aru, et kõigi jaoks polegi sügavus vajalik, kuid minu taotluses see on ja kui ma ei saaks olla üksinda, oleks midagi puudu. Tänane pärastlõuna oli täiuslik.
Jalutasin veel veidi promenaadil ning edasi liikusin tagasi koju, kus ootasid mind ärganud poisid ning plaan minna taaskord matkama.
Sel korral valisime matka Kaarli ja Kaidi soovituste järele. Umbes pooletunnise tee kaugusel oli Montana Roja, Punane Mägi ja selle otsa ronimine pidi täitsa tore olema. Ega muidu ei tea, kui järele ei proovi. Otsustasime ka Felixi kaasa võtta, see ei olnud väga pikk matk ning mida rohkem perega koosolemise aega saame, seda lähedasem tunne on.
Nõustun Villega, et igapäevatoimetusi tehes jääb vahel koosolemiseks vähe aega, eriti talvel, kus päevad on lühikesed ja külmad. Kasutame seda siis nüüd ära. Igale matkale me Felixit nagunii kaasa võtta ei saa, olgu need kolmekesi tehtud matkad siis need lühemad.
Ville näitab Felixile, et eemalt tõuseb taevasse lennuk. Felixile see VÄGA meeldis.
Ville sai seda põnni tassides muidugi korraliku trenni. Mina olen nüüdseks juba mitte halvas, aga mõõdukas vormis ja hoidsin tempot tagasi, et Ville ka jõuaks. Aitäh Marju ja pilates, et mulle piisavalt tugevad jala- ja kerelihased olete andnud.
Tipus istusime ja võtsime isegi Felixi välja. Enne seda lugesime sõnad peale, et kogu aeg peab emme ja issi juures olema, oli see kuristik ju 5 meetri kaugusel. Olime kohe valmis kratist haarama ka muidugi. Felix kuulas siiski sõna ning istus rahulikult minu kõrval ning mängis kivikestega. Meie nautisime vaateid, sest neid sellel Montana Rojal ikka jagus. Tõesti äge matkakoht.
Läbi prillide:
Lasime ühel prantsuse keskealisel paaril meist mõned pildid klõpsata. Mõtlesin samal ajal neid vaadates, et mida muud siin elus ongi teha, kui matkates perega aega veeta. Kui ma peaks elu lõpuni vaid ühte tegevust tegema, siis oleks see just see.
Ja siis juhtus kõige sürreaalsem asi siiani - hakkasime tagasi minema ning nurga tagant ilmusid välja ei keegi muu kui mu vana klassivend Uku oma naise Liina ja poja Piksega, Uku ema Ülle liitus hiljem. Kuidas-kuidas see niimoodi sai juhtuda, on täielik müstika. Meil oli Uku ja Liinaga plaan juba ammu Tallinnas kokku saada, aga elu tuli vahele. Nüüd siis keset Atlandi ookeani üsna suvalise saare peal, eriti eriti suvalise mäe otsas saime kokku. VAU. Seisime naerdes ja hämmastudes.
Uku ja Liina jaoks on Tenerife juba tuttav puhkusekoht, nad on olnud siin kordi 4 või 5, pea iga kord samas linnas. Ma täiesti mõistan Uku ütlust, et kui tuled paika, kus enne olnud oled, saad kiiremini puhkama hakata. Nii tõsi! Aja mahavõtmise jaoks on see väga oluline. Rääkisime veel igasugu muid jutte kui seitsmekesi koos alla matkasime ja juttu oleks jätkunud kauemakski. Leppisime kokku juba järgmise nädala kohtumise, et jutte jätkata. Ah, mul oli nii hea meel neid näha! Selline kingitus!
Hea tundega liikusime õhtusöögile. Võtsin kaardilt üsna suvalise hea reitinguga restorani ning me ei pidanud pettuma - taaskord sõbralik õhkkond, täitsa mõistlikud hinnad ning hea söök. Loojuv päike andis kuldse kuma.
Tomati-guacamolesalat, falafelid, kanatiivad ja mingi sealiha Villele. Kõik sõime ja kõik nautisime. Felix oli nõus isegi IKEA antiloobi toolis olema, mida pole sada aastat juhtunud, nii hea oli tema tuju.
Õnnetunne jätkus koju sõites. Küll oli ikka hea päev. Ma olen õnnelik. Ma olen rahul.
No comments:
Post a Comment