Kui saad kõik, mida tahad

Reedeks oli meil ainult üks soov - et päev oleks rahulik. See eelmise päeva kriminaalsus oli meile piisavaks põnevuseks ja mitte ainult selle reisi, vaid tegelikult lausa mitme reisi jaoks, seega edaspidi ootan tasakaalukat kulgemist, merebriise, linnulaulu ja mitte ühtegi Oljat ega Anjat ega politseiautot. Ühesõnaga ootan seda:

Reedel õnneks saimegi, mida soovisime. Päev algas rahulikult väikese jalutuskäiguga Odessa kunstimuuseumi, mil nimeks "Ida ja Lääne kunstide muuseum", mille külastamise Saskiaga juba varem enda jaoks valmis vaadanud olime. Teel tunnetasime uuesti kontraste.

Sõda? Midagi muud?

Kaks tänavat edasi:

Muuseumipilet taaskord 1.3 eurot ja sees me olimegi. Kahelt korruselt võis leida hulganisti erinevate autorite töid, teisel korrusel Läänemaailmast ja esimesel Idast. Läänemaailma kunst oli paigutatud uhketesse kaunistatud tubadesse imeilusate kardinate ja parkettpõrandaga:

Neil seal midagi nii superägedat just ei olnud, huvitavaid töid erinevatest riikidest, isegi üks Rubens, palju tundmatuid autoreid. Vaatasime Saskiaga seda läänemaailma loomingut ja arutasime kõva häälega, et kas ühte või teist teost oma koju paneks või siis pigem mitte. Saskiaga on supermõnus muuseumis käia, saame koos kunstinohikud olla:

Alumise korruse näitus oli hoopis teistsugune. Rohkem eksponeeriti tarbeesemeid, skulptuure ja ka näiteks vanu relvi, kõik Idamaadest nagu Jaapan, India ja Hiina. Kui ülemisel korrusel rääkis Saskia mulle igasuguseid lugusid ajaloost, siis alumisel korrusel sain minagi mõningaid jagada, mis Aasiareisidelt või mujalt meelde on jäänud.

Panen siia ka pildi minu absoluutsest lemmikteosest selles muuseumis. No vaadake neid värve, näoilmeid ja helgust... Fantastiline:

Kui kunagi miljardnäriks saan, siis sooviksin seda teost oma villasse.

Kord päevas muuseumis käia on ikka täielik reisiluksus ja mida rohkem ma käin, seda rohkem mulle meeldib. Loodusreisid ilma muuseumituurita on väga okeid, aga linnareisid on muuseumiteta küll hoopis vaesemad. Nüüd, kus kaks päeva pole käinud, mõtlen, et ei tea, kas peaks Tallinnas ka oma sõltuvust rahuldama...

Edasi jalutasime linnas ringi. Oli soe ja mõnus ja juttu jätkus kauemaks. Ostsime emale suveniiri ja Saskia pojale pluusi, mis juba traditsiooniks saanud. Nautisime täiega.

Midagi, mis meile mõlemale Odessa juures meeldis, oli fakt, et nad oskavad skulptuure teha ja mitte ainult kuulsuste peadest või uhketest lõvidest, vaid ka teistsuguseid, huvitavaid ja ilusaid. Terve linn on täis imelisi skulptuure erinevate sündmuste ja isikute auks ning nendest eraldi saaks ilmselt tuuri nimega "Skulpturnaja Odessa". Ikka parem kui kriminalnaja...

No kas pole mitte lahe?

Lõunat sõime puude all vilus vaatega Mustale merele ja sadamamelule. Sadam töötab siin täie rauaga, sest on üks põhilisi rahaallikaid. Meenutas veidi Singapuri. Siiski pole see sadam midagi vaatamisväärset oma tõstukitega ning panen selle asemel hoopis ilusama pildi minust ja Saskiast (hehe...) ja ülimalt maitsvatest kokteilidest, mille paari euro eest saime:

Tagasiteel jalutasime uuesti läbi kesklinna, nägime veelkord juugendit ja linnaparki ja mutikesi tänaval ja daamikesi tänaval ja...

Ja väga palju erinevaid autosid ka. Porschesid oli, Toyotasid, Volvosid... Ja samamoodi oli ka Ladasid, kohe päris mitmeid:

Tševtšenko pargis sai Saskia oma soovitud pildi raamatutoolidega:

Kohvikus jõime vett ja mahla nagu ehtsad daamid kunagi (ja usaldasime isegi möödakäijale telefoni, et ta meist pilti teeks :D):

Pärast pikka jalutuskäiku olime ikka väga väga väsinud. Mu triibuline pluus osutus ilma jaoks liiga paksuks ninga jalad vähetreenituks. Hea meelega oleksime hotelli puhkama ja taastuma jäänud, kuid otsustasime siiski võtta takso ning Sveta soovitatud ujumiskohas ära käia. See mõte osutus imeheaks, sest täitus unistus, mida ma Odessa reisil lootnud olin.

Rand asus keskusest 5 kilomeetrit lõunas ja see olevat koht, kus kohalikud ujumas käivad. Seal oli ka loodust oma kaljunukikeste ja puhta sooja veega. Prügi oli minimaalselt. Lapsed, noored, paksukesed mammid... Lihtne kohalik slaavi elu. Ka päike oli kaljunuki taha vajunud ja nii nautisime õhtust jahutust täiel rinnal. Olin unistanud meditatsioonihetkest rannas ja just selle saingi. Go life!

Õhtusöögi otsustasime võtta seal samas. Santorini restoran oli kuulus üle terve linna ning meil vedas, et seal koha leidsime, sest enamik laudu olid reserveeritud. Saskia võttis lõhe, mina külma kurgisupi ning ahjus tehtud köögiviljad ja juurde tuli morss ja vein ja maailma lõbusaim mälumäng Saskia koostatud küsimustega nagu "Nimeta 4 tsaariaegse Venemaa suurimat linna" ja "Nimeta 4 võimalikku ametit 19. sajandi aadlikele, kes mõisa pidada ei saanud/tahtnud". No naera pooleks... Saskia seletas, miks mu pakutud vastused täiesti absurdsed olid ja usun, et nii mõnigi restoranikülastaja vaatas meid imeliku pilguga, sest kõkutasime aeg-ajalt ikka päris kõvasti.

Ah, küll oli ilus õhtu. Kordaks iga kell, kuigi mul on hea meel, et aeg ikka spiraali mööda kulgeb ja mitte ringjoont mööda, sest see tähendab, et saan soovida sama kogemust, aga hoopis uues kohas näiteks... Santorini oli siiski väga eriline.

Kriminaalne Odessa

Eile hommikul ärkasime puhanutena. Minu suur soov oli see Must meri ikkagi ära näha, seega seadsime sammud randa. Saskia oli siin käinud juba kaks päeva tagasi, seega oskas soovitada. Kuna meie hotell "Black Sea"/"Tšornoje morje" on ranna ligidal, siis pärast kerget jalutuskäiku läbi pargi kohal me olimegi.

Ilm oli hall, mis tegelikult isegi heaks osutus, mõnus merebriis veidi jahedamas õhus kulus meile väga ära. Jahedam oli see selles osas, et soojust oli ehk 27 kraadi ja mitte 30... Suvi! Väga mõnus! Ainuke, mis täielikust mõnust puudu jäi, oli ujumissessioon ja seda üritasimegi lahendada. Paraku oli ülesanne tunduvalt keerulisem kui esmapilgul arvata võis. Rand oli nimelt paksult täis inimesi, rannatoole ja... prügi. Läksime Saskiaga näiteks kabiinidesse riideid vahetama ja leidsime liivapõrandalt erinevaid hügieenisidemeid, mis pooleldi juba liiva tambitud. Iga paari meetri tagant oli näha suitsukonisid ja aeg-ajalt ulpis vees mõni kokapudel. Aga ujuma läksime ikka. Põhimõtte pärast!

Vesi oli muidugi soe ja laineid ka omajagu, aga pärast Havaid need mind ei kohuta. Sulpsasime mõlemad korraks vette ja otsustasime, et kauemaks me sinna prügihunniku otsa ei jää, seadsime sammud hoopis kai peale, mis palju puhtam oli.

Kai oli ehitatud delfinaariumi ette, kus inimesi järjekorras lausa murdu. Juba enne Odessat otsustasin, et delfinaariumisse mina enam kunagi ei lähe, sest delfiinide koht on vabaduses ja see, mida neid tegema sunnitakse, on piinamine. Olen korra varem käinud, Sankt-Peterburis kusjuures, ja muidugi oli lapsena äge vaadata, kuid pärast Madeiral bioloogidega jutuajamist ja selle kohta internetist lugemist olen aru saanud, et tegemist ei ole mingil juhul mõistliku ettevõtmisega. Seega ei - delfiinide nägemine jäägu looduse kingituseks.

Küll aga käisime veelkord ujumas. Kailt sai otse vette ja laineid trotsides ning pead mitte ära lüüa proovides saime veelkord jahutust ja seekord kõvasti puhtamas vees.

Tagasiteel möödusime taas "igavese tule" juurest, mis koos mälestusmärgiga Teises maailmasõjas hukkunutele "au annab". Seekord andsid oma au ka noored, kes hoolikalt ausammu tehes mõjusid nagu kaader vanaaegsest filmist.

Sukad and all:

Kodus pesime end mustast merest puhtaks ja seadsime uuesti minekule, kuna aeg oli kohtuda Svitlanaga, Odessas elava kohaliku neiuga. Selle kohtumise oli organiseerinud meile ukrainlasest Darja, kes alles paar nädalat tagasi mul Eestis couchsurfis, õigemini seekord käis ta niisama külas, aga 2013. aastal couchsurfis ja sellest ajast oleme aeg-ajalt ikka ühendust pidanud.

Svitlana ehk Sveta oli supertore. Vanuselt 33, ametilt klassikaline pianist ja hingelt reisifänn nagu me isegi. Lisaks oli ta endale eriliselt ilusa elu manifesteerinud, täielik inspiratsiooniallikas. Tema aasta näeb välja nii: sügiseti läheb ta kruiisilaevale, töötab seal 4-5 kuud ja siis tuleb tagasi Odessasse, kus veedab ülejäänud aasta tasuta giid olles ning niisama elu nautides. Nii on ta elanud juba viimased 3 aastat, mille jooksul käinud 4 korda kruiisitamas ja külastanud muu hulgas Peruud, Austraaliat, Uus-Meremaad, Havai erinevaid saari, pea kõiki Euroopa mereriike jne jne jne. Tööd teeb ta 3h päevas mängides õhtuti viiuliga duosid. Neil on umbes 200 lugu. No imeline lihtsalt... Ah, kui inspireeriv!

Meile näitas Sveta Odessa veidi mahajäänumat külge, vanu maju, vanu treppe, käisime mitmes hoovis sees. Kõrvale küsisin ma muidugi hulgaliselt küsimusi Odessa rahva elust nagu mis nad söövad, kuidas ilm on, palju kirikus käiakse ja kõike muud sarnast. Sveta rääkis meile hea meelega ja meie kuulasime ja noogutasime ja vahel ka ahhetasime.

Kontrastilinn:

Lõunat sõime ühes mõnusas buffeekohas, mis küll rahvast täis oli, kuid mis pakkus toredat ülevaadet sellele, mida Odessa inimesed tavaliselt söövad. Ladusime kandikud head ja paremat ääreni täis. Mulle meeldib väga, et siin pakutakse tatart, mu lemmiksööki, ja ka pelmeene. Ja muidugi must leib ja kartul ja sõrnikud ja vareenikud ja mis eriti üllatav - moosivett! Viimane oli nii hea, ostsid tassi, kus põhjas sidrunilõik ning vaarikamoos, lasid vett peale ja tuletasid lapsepõlve meelde.

3 inimese hiigelsöömaaeg kesklinna buffeerestoranis - 18 eurot:

Edasi vaatasime üle muusikakeskkooli, Gogoli maja ja uurisime veelkord sisehoove. Meie fotosessioonil:

Kui väiksest poest emale suveniiri hakkasime ostma, ei leidnud ma enam oma rahakotti. Vaatasin kogu koti läbi, aga mida pole, seda pole. Ebareaalne, mõtlesin ja kiirustasime tagasi söögikohta. Ja sealt alates algas meie tsirkus pealkirjaga "Kriminaalne Odessa". Tegime kindlaks, et ise polnud ma rahakotti kuhugi jätnud, buffee administraator vaatas kaamerast, et ma panin selle kotti. Lauale ma teda välja ei võtnud, sest pildid olid tehtud ja seal seda ei olnud. Vahepeal linnas ma rahakotti kotist välja ei võtnud. Seega ainuke seletus asjale oli, et oli varastatud. Nonii. Rahakott varastatud - mida veel???

Lasin Villel kohe pangakaardi kinni panna, ise helistasin Swedi firmakaardi asjus. Ka ID-kaardi sertifikaadid said peatatud. Mis mul seal veel oli? Mu Soome arstikaart, erinevad kliendikaardid, umbes 150 euro väärtuses sularaha, pole hullu. Ainuke asi, mis meile rohkem muret tegi, olid teatripiletid. Tahtsime Saskiaga Väga teatrisse minna ja eelmisel päeval olime ostnud kõige paremad loožikohad. Läksime kohe ooperiteatri piletikassasse ja seletasime olukorra ära. Nad ütlesid, et tulgu me pool tundi enne etendust kohale, siis saab administraatoriga rääkida. Oolrait. Sveta õpetas meid veel, kuidas vene keeles "rahakott" ja "varastatud" öelda (meenutasin siinkohal filmi "Suvi" ja Kiirt, kes "ukraadina, ukraadina!" karjus...). Svetal oli meist nii kahju... Mina ise olin kõik oma närvirakud selle passijandi peale ära kulutanud ja seega ei viitsinud närveldada. Hoopis naerma hakkasin, kui ooperiteatri ees meile linnatuuri müüa taheti, mil nimeks "Kriminaljnaja Odessa". Ei aitäh, juba käisime seal.

Läksime tagasi hotelli ja panime end õhtuks valmis. Meil olid kaasa võetud ilusad kleidid ja me tõesti ootasime kuulsa Odessa balletti- ja ooperiteatri nägemist. Tahtsin sinna minna kohe algusest peale ja kevadel guugeldasin pileteid juba 10 minutit pärast lennupiletite ostu.

Saskia piduriietes:

Mina ooperiteatri ees oma tulevase autoga (hehe, nali, couldn't care less):

Etendus algas kell 20.00 ja kui 19.27 kohale jõudsime, oli rahvast nagu murdu ning uksigi ei olnud veel avatud. Otsisime administraatorit, leidsime ta, siis palus ta meil oodata organisaatorit ja nii me seal uksel rahvamurru juures oma pool tunnikest seisime. Olime muidugi närvis, sest kell oli juba 8 läbi, aga inimesi ikka tuli, uksi kinni ei pandud ja etendusega ei alustatud. Eestis on ikka nii, et kui kell 8, siis kell 8 läheb ka peale. Siin läheb peale umbes kell 20.15 ehk... Igatahes oli seal üks Eugeni, kes meid aitas ja meid kuulas ja lõpuks saime ka oma koha juurde 17. looži, kuid uskumatu - seal istusid teised inimesed!!! Küsisime kohe, et kustkohast te need piletid saite?? Sain hetkega aru, et asi on kahtlane, sest kõigepealt vastasid nad, et ostsid siit kassast, siis et ema ostsis ja siis, et sõbranna kinkis.

Olja ja Anja:

Kiskusime neil piletid käest, ostmiskuupäev ja -kellaaeg olid samad, mil me olime need piletid endale saanud. Need olid meie varastatud piletid. Oh, seda draamat! Etendus algas, daamid istusid looži, Saskia jäi neid ukse taha valvama ja mina läksin koos Eugeni ja teiste töötajatega politseid kutsuma. Helistasime politseisse ja hakkasime ootama. Etendus käis. Lõpuks ütlesid tädid, et mine istu ja vaata, kuni politsei tuleb, et nad kutsuvad mind. Läksin alla põrandale ühele vabale kohale ja proovisin kõigest väest nautida imeilusaid klassikalisi balletinumbreid ning mitte mõelda, et kas Saskia kolmandal korrusel ikka näeb etendust ja et kas politsei ikka tuleb... Oli väga raske, aga tasapisi õnnestus ja avastasin enda kohta nii mõndagi. Rasked hetked õpetavad palju.

Eilne enesearengusessiooni toimus siis sellises kohas:

Vaheajaks polnud politsei veel tulnud. Läksin ka 17. looži juurde, daamid läksid šampust jooma (kahtlustan tõsiselt, et meie raha eest)... Otsustasime Saskiaga, et vaatame teise vaatuse oma loožis, maksku, mis maksab. Daamid tulid ja sättisid end meie kõrvale. Vaidlesime seal mõnda aega, üks väitis end olevat advokaat, viskas mulle kaardi näkku, kahetsesin hiljem, et pilti ei mõiganud teha. Kõhnem daam, Anja, oli eriti kahtlane. Ütles, et tal on iPhone ja ta sõidab Mercedesega (lehvitades samal ajal viimase võtmeid) ja et tema kindlasti mu rahakotti ei võtaks. Aga no... Pean end üsna heaks inimestetundjaks ja usun, et kui ta ka ise ei varastanud, siis ta teadis, et need on varastatud piletid, sest ta käitumine oli pehmelt öeldes ebausutav. Kogu vestlus toimus inglise-vene segakeeles, täpselt nagu filmides. Lõpuks jäime kõik neljakesi etendust vaatama. Poole pealt nad siiski ütlesid, et tahavad ära minna, sest lapsed kodus väsinud jne (mida iganes...). "Advokaat" jättis mulle oma numbri, mille ma üle kontrollisin ja nii nad välja läksid, ma ka ei viitsinud enam uuesti draamat teha, tahtsin hoopis ukrainlasest Berliini koreograafi etendust "Öö lapsed" näha.

Tegin pilti, sest ka kõik teised tegid (ja kiidan ennast, et ma erinevalt teistest välku ei kasutanud):

Etendus lõppes ovatsioonidega. Politsei polnud tulnud. Tegime pilte ja mõtlesime, et no mida iganes, ega see ilmselt ei tulegi.

Mina teatribinokliga loožis number 17:

Siis ilmus äkki välja Eugeni ja ütles, et tulge ruttu, politsei tuli. Kihutasime alla ja uhketest loožirahva treppidest jõudsin pildistada üles vaid väikese võtte. Ükskord läheme sinna veel tagasi, siis juba ilma kriminaalse Odessata.

Politseinikud, nagu muu rahvas Odessas, oskasid inglise keelt halvemini kui meie vene keelt ja see juba ütleb midagi. Eugeni abiga suutsime neile asja siiski selgeks teha ja nad võtsid meid ning daamid (kelle Eugeni oli ooperiteatri uksel kinni pidanud) oma kahte autosse ja sõitsime kõik koos vilkuritega politseijaoskonda. Mida elu?! Selleks ajaks muigasime Saskiaga salaja juba igal minutil.

Jaoskonnas viidi meid sisehoovi, mis nägi isegi pimedas välja sama räämas nagu postituse ülemistel piltidel. Mööda kottpimedaid lagunenud puitpõrandaid ja kangialuseid käies jõudsime lõpuks ühe koridori lõpus asuvasse ülekuulamisruumi. Tegemist oli väikese konkuga täis nõukaaegset mööblit ja riiuleid, millel raamatuid pealkirjadega "Ukraina kriminaalkoodeks" jms. Nooremapoolsem ukraina naispolitseinik võttis google translate-i lahti ja hakkas ankeeti täitma. Daame kuulati üle kusagil mujal kangialuses, muretsesime veel, et näed, meespolitseiniku poolt, raudselt ostavad ära ta. Kes teab, kuidas siin Odessas need asjad käivad. Meie aga vastasime küsimustele nagu palju oli raha kotis, mis on amet, marital status, kas AirBaltic meeldis? (:D :D) Ma igaks juhuks neile oma passiasja ei rääkinud, kartsin, et äkki siis ei võeta mind piisavalt tõsiselt. Ülekuulamise lõpus seletas naispolitseinik rahulikult, et tema ei usu, et need daamid varastasid, sest neil on iPhone (...), vargad aga tavaliselt teevad narkootikume. Ütles, et vahel mõned inimesed näiteks koeraga jalutades näiteks pool aastat hiljem leiavad dokumendid, siis nad võtavad ühendust, aga suurt lootust ei ole. Nad muidugi lähevad seda sõbrannat kontrollima, kellelt daamid piletid said. Hästi armas oli ta tegelikult. Lisas veel, et nüüd on kõik ja et loodab, et meil ülejäänud reis ikka kenasti läheb ja et me ikka akuraatsed ja tähelepanelikud püsime. Tulime tulema.

Selleks ajaks olid meie närvid läbi nagu... ukraina raha. Otsustasime, et vajame alkoholi ja süüa, aga eelkõige ikka mingeid kokteile. Üle tänava politseijaoskonna vastas oligi sobiv restoran. Nimeks - Maffia. Ideaalne koht, kuhu pärast politsei poolt ülekuulamist minna. Jumal, Sul on hea huumorimeel.

Maffia on üks Odessa superluksuslikest baar-restoranidest oma hiigelsuurte lühtrite ja fäänsude kokteilidega. Tellisime sushit, mina võtsin džinni toonikuga ja Saskia šampust, isegi kaks klaasi šampust. Lõdvestusime selles Maffias pärast kriminaalse Odessa tuuri. Elu on seiklus, midagi pole öelda. Kirsile tordiks oli Maffia kaunistatud kujukestega, mida Saskiaga liialdamata juba 22 aastat (alates aastast 1996) kataloogidest imetlenud oleme. Saime kataloogid kunagi meie esimeselt välisreisilt Prantsusmaalt. Sürreaalne, väga sürreaalne.

Mida küll võiks tuua tänane päev?

Esimene tutvus Odessaga - vau!

Vahel on nii, et mingi koha täieliku võlu nägemine ei õnnestu esimesel päeval, vaid veidi hiljem. Näiteks oli nii Nairobiga ja Kuala Lumpuriga ja isegi Madeiraga. Mõnikord on aga see esimene päev just see, mis kogu reisile hea tunde sisse jätab ja just täna nii juhtuski. Nautisin seda vau-efekti täiel rinnal.

Kuna eile jõudsin lennujaamast hotelli umbes kella kolmeks ja pärast seda oli elevus nii suur, et jutustasime Saskiaga kella neljani, siis hommikul ärkasime äratuskellaga, et ikka sööma jõuaks. Saskia oli ju veel öösel endale ekstra äratuskella sättinud, et mind tervitada. Meenutasime, kuidas viimane kord käisime koos reisil 12 aastat tagasi Marokos. Olid ajad... Hommikusöögi kõrvale jätkasime meenutusi ning tundsime rõõmu puuviljadest ja pannkookidest, puhkuseklassikast:

Meie hotell siin Odessas on imeilus. Tahtsingi tegelikult veidike luksust kogeda ja kus mujal, kui mitte Odessas, sest siin saab seda ka endale ilma suuremate süümepiinadeta lubada. Hinnad on väga odavad. Tõesti, kes luksust armastab, aga koonerdada ka, siis Odessa on teie jaoks. No vaadake seda:

Hommikusöögi kõrvale sain Saskialt ka väikese ajalootunni Odessa kohta. Mulle nii meeldib, kui Saskia mulle ajaloost räägib, see on ilmatuma põnev. Saskia on ajalooõpetaja, kes ei teadnud. Igatahes oli ta ka oma siinoldud päeva jooksul jõudnud piisavalt uurimustööd teha, et meile päevakava kokku panna ning mulle tähtsamate vaatamisväärsuste juures giidi mängida. Imeline naine. Alustasime kuulsatest Potjomkini treppidest:

Nagu Saskia mulle rääkis, siis need said kuulsaks ühe Vene filmi tõttu 1905. aasta revolutsioonist. Treppidel toimus massimõrva filmimine, verd ja laipu voolas mööda massiivseid astmeid alla. Ei Saskia ega ma ise ole filmi näinud tegelikult ja ausalt öeldes väga ei tõmba ka. Vahime parem Musta merd, arhitektuuri ja rahvamasse:

Edasi otsisime üles Katariina II mälestusmärgi, kes 1794. aastal Odessa linna rajas (võib tuua võrdluseks ka Eesti, kuhu Katariina II rajas näiteks Paldiski ja Võru linna). Katariina II tunnusmärki "E" (vene jee) nägime täna väga mitmetel majadel. Proovisin ka uhket poosi võtta:

Olen Katariinakesele ilmatuma tänulik tegelikult. Odessa on imeilus. Õhkkond meenutab mulle Barcelonat oma vahtrate, avaruse ja juugendiga. Juugendstiil ongi vist selle reisi tunnussõna. Mis maju me täna nägime... Enne siia tulekut arvasin veidi, et eks see Odessa üks Jumalast hüljatud koht ole, kus ilmselt palju NL aegset arhitektuuri ning kombeid on, aga suur oli mu üllatus, kui tänavatel imekauneid maju silmasin ning kogu õhkkonda tunnetasin. See siin on ju lausa pesueht kuurortkeskus!

Läti juugendhooned on tänaseks mu peas päris väikseks jäänud:

Ei ole turistilõks, hoopis tavaline poesissekäik: (hehe, "tavaline")

Pärast Potjomkinit ja Katariinat vaatasime üle Odessa ühe kuulsamatest hoonetest - ooperiteatri. No see oli küll massiivne, eriti-eriti uhke ehitis. Panen praegu ainult ühe pildikese välisfassaadist, homme näeme sisemust ka (ma ei jõua ära oodata!!!).

Edasi viis mu armas giidike meid aga Odessa Ajaloomuuseumi juurde. No ikka väga mõnus on niimoodi isikliku giidiga ringi käia, Saskia on mul maru tark. Ausalt, hea meelega käiks kõikides ta tundides. Olen õpilaste peale kade! Õpilased muidugi armastavad teda samuti, tagasisidelehed ajasid minugi silmad vett jooksma... Lisaks sellele armastavad teda ilmselt ka loomad. Suvaline kaelarihmaga koer tänavalt:

Oih, ühe seiga unustasin. Enne ajaloomuuseumi tegime ka jäätiseringi. Ilm on siin hea, 28-31 kraadi ja vahelduv pilvisus. Kusjuures on väga tore, et Eestis-Soomes samuti soe on olnud, ma ei tunne üldse, et antud temperatuurid väga liiast oleksid, keha on täitsa harjunud kohe. Jahutus on siiski aeg-ajalt tore ja meie musta vahvliga jäätised samuti (roheline oli imehea meloni maitsega ning valgest leidus sidruni ja piparmündi mekki):

Muuseumi leidsime lõpuks majast, millest mitu korda mööda olime tulnud, peitis teine end seal suuremate vahel ja meie ei näinudki. Lõpuks küsisime teed. Vene keeles, muidugi. Üks asi on Odessa juures küll veidi ebamugav - inglise keelt räägivad vähesed. Ilma vene keeleta oleks siin liiga raske hakkama saada, selles olen päris kindel. Õnneks meie vaevalisest purssimisest täiesti piisab.

Õnnelikud purssijad ja ajaloomuuseumi trepp:

Tore, et me sinna muuseumisse läksime, muidu oleks neil tädikestele maru igav olnud. Igas toas oli keegi, ma ei kujuta ette, mida nad päevad läbi seal teevad. Olime ainukesed külastajad. Mitu neist tulid juurde, küsisid meie kohta ja seletasid midagi eksemplaaridest või juhtisid tähelepanu haruldustele. Väga sõbralikud iseenesest.

Näitus ise koosnes igasugu möödunud aegadest pärit tavaarist, piltidest, mõnest üksikust inglisekeelsest seletusest ja paljudest venekeelsetest tekstidest. Mulle isiklikult meeldisid väga portselanist lühtrid, selliseid just tihti ei näe..

Pärast tunnikest intensiivsema ajalooga tundsime, et aeg on keha kinnitada. Soovisime kohta, kus oleks mõnus olla, võimalus wifit kasutada ja võimalus maksta kaardiga. Potsatasime maha välikohvikusse, mina tellisin borši ja Saskia pitsa. Borš jäi siiski söömata, kuna maitses maru kahtlaselt. Ei oskagi täpsemalt kirjeldada, lihtsalt imelik maitse oli. Ukrainlased ütlevad ikka, et ega Eestis õiget borši ei saa. Äkki see oligi see õige? :/ Saskia ütles aga, et tema pitsa maitses nagu Eesti borš saial ja tal oli vägagi õigus. :D Sõin pool ta pitsast.

Edasi jalutasime ja jutustasime ja jalutasime ja jutustasime... On, millest rääkida. Saskiaga alati on. Nalja saab kah, no vaadake seda: :D

Viimaseks viis Saskia meid Odessa katedraali juurde, mis väljast vaadates üldse mingi uhke ehitis ei ole. Lisaks löödi parasjagu kirikukelli ja no hullemat plärinat annab otsida, see oli lausa õudne. Aga! Sisu on tähtsam, kas pole?

See katedraal on kõige ilusam vene õigeusu kirik, kus käinud olen. Imeline helgus, täiuslik valgus, nii puhas valge marmor ja nii sädelev kuld. Sellises kirikus kuulaks rõõmuga kontserti ja ehk teinekord mõtleks veidi sügavamaid mõtteid ka... Siiras ja ilus tunne tuli peale. Oh, see oli imekaunis.

Maruõnnelikkudena siirdusime hotelli tagasi. Väsinud olime muidugi ka ja niimoodi lebotasime järjest lausa poolteist tundi, kuigi alguses plaanisime pool. Edasi otsustasime aga üle vaadata hotelli basseini, mille külastamiseks meid esmalt arstikontrolli suunati. Jah. Nii imelik oligi. :D Mul jäi suu lahti lausa, aga no kui basseinis muud moodi ujuda ei saa, siis mis meil ikka teha. Arstiks oli noor näitsik, kes vaatas üle meie jalad, käed ja kehanaha. "Vastuvõtt" kestis umbes minuti. Imelik, väga imelik. Ka juuksevõrke pidime basseinis kandma. Rohkem ma sinna tagasi minna ei taha. :D

Nüüd oleme puhanud, söönud ja aeg on ööunne minna. Tänane päev on olnud nii ilus. Mul on ikka väga hea meel, et ma oma koonerdamisefanatismist aeg-ajalt loobuda suudan ja selle ülehinnatud pileti siiski võtta otsustasin. Ville, sa oled nii hea veenja. Ma ei oskagi öelda, mis mulle siin Odessas kõige rohkem meeldib, ilmselt see tunne, see hea tunne segatuna slaavilikust lihtsusest, imelisest ilust juugendstiilis majade seintel ning Saskiast, mu kallist väikesest õest. Vau-efekt on täielik ja mina olen jälle õnnelik.