Ma olen üks eriti hullunud plaanide tegija. Ma teen endale aastaplaane, kümne aasta plaane, kuuplaane, nädalaplaane, päevaplaane, reisiplaane, restoranikülastusplaane, koristamisplaane jne. Plaanide tegemine on mul lausa üks armastatuimaks hobiks ausaltöeldes. Igastahes minu aastaplaani 2016 kuulus ka väikelennukiga lendamine, lihtsalt niisama :) Seega, kuna meil mõlemal Villega on lähestikku sünnipäevad, siis otsustasimegi, et sel aastal ei kingi me mitte mingit nänni, vaid teeme teineteisele hoopis sellise kingituse, et läheme väikelennukiga lendama.
Mõeldud-tehtud. Okei, päris nii see ei läinud. Läks ikka veitsa aega enne, kui tehtud sai. Kuigi me meelega plaanisime lennu suveks, siis hea, et suvel ikka lendamas ära sai käidud, nii kiiret suve pole veel olnudki, kus isegi tunnikese lendama minemiseks võtta ei saa.
Aga seal me siis olime. Kuna lennukisse mahtus kolm "turisti", siis otsustasime Erlikese ka kaasa võtta:
Esialgu tutvusime Pakkeravio officega lennukigaraaži kohal. Oli väga põnev! Hoopis uus maailm, millesse me pärast kogu juttu ja sõitu tahaks siseneda veelgi enam. 2017. aasta plaan on veel tegemata ;)
Milano lennujaamakaart:
Pärast sõitjate registreerimist läksime eralennukite turvaväravast läbi. Imelik oli sama protseduuri läbi teha sellises väikses kohas. Lasime masinatel kontrollida nii ennast kui tehnikat ja valmis me olimegi.
Sõitsime autoga lennuki juurde. Siin pildil võib paista, et Erlike on minestamas, aga tegelikult olin mina hoopis see jänespüks, kellel pulss juba üleval oli ja kes endale paaniliselt sisestama pidi, et kõik läheb hästi ja tuul ei raputa meid üldse.
Lennuk oli väga väike. Aga väga nunnu oli ka!
Ville ja piloot istusid ees, meie taga. Eelmine kord, kui Ville lendamas käis, istus ta taga ja pärast seda lendu ütles ta, et ees oli palju ägedam. Ma usun!
Piloot kontrollis lennukit väga hoolega, tal oli nimekiri ja puha, kuigi ta oli seda toimingut teinud ilmselt sadu kordi. Kui kõik oli üle vaadatud ja lennujaamast õhkutõusmiseks luba saadud, siis lennukile aeti hääled sisse (mida väljendit :D) ja nii me õhku tõusimegi. Kõik oli ohutu, tore ja hiiglama põnev.
Tallinna lennujaam ja meie väike varjuke:
Tallinn on pealt vaadata ikka maru tilluke ja armas. Süda läks kohe soojaks nähes ülevalt Vanalinna ja laevu ja puid ja autosid vaikselt tänavatel sebimas. Suur pilt annab endale ka rohkem ruumi:
Me tegelikult olime seda lendu broneerinud juba mitu korda varem ka, aga ilm mängis vingerpussi. Vihma ja äiksega, mida meil siin suvel ikka piisavalt on olnud ka, lendama minna ei saa. Seekord oli ajastus ideaalne: päike paistis, aga eemalt sai vaadata ka vihmapilvi ning vihmasadu. Milline elamus!
Loodust oli üldse tore vaadata, näiteks sain veelkord kinnitust, et meri on meil väga madal ja laevadega sõita on tõesti turvaline:
Ja loomulikult - Eesti metsad. Ka linnade juures ja linnade sees:
Lisaks oli tore vaadata, kuidas piloot on nii asjalik ja Erlike ja Ville nii rõõmsad ja uudishimulikud. Me kõik olime. Tegime pilte ja videosid:
Maandumine oli samuti väga sujuv, palju sujuvam, kui ootasin. Lisaks oli Pakkeravio uus Cessna lennuk väga vaikne, juttu rääkida sai ka ilma kõrvaklappideta. Ainuke kurb asi oli selles, et lend nii kähku läbi sai. Kui lennukite liinireise ma üldiselt ei fänna, siis selles väikses Cessnas oleksime me hea meelega lennanud ilmselt tunde. Lennu lõppedes pandi "lehm kinni, et ära ei jookseks" nagu nad meile ütlesid:
Pilti lubati ka teha, isegi soovitati. Piloot oli nii lahke ja tegi meist kolmest pildi lennuki taustal:
Minu isiklik lemmikpilt Villest:
Oh, küll oli tore. Jep, tahaks veeeeel! Ja soovitan muidugi teistele ka! 120 euri eest saab lennata 12 minutit ja kaasas võib olla 3 inimest. Pakkeravio on nii äge, kui ei usu, siis minge vaadake ise järele. Meie igastahes oleme oma kinkidega teineteisele 100% rahul :)
