Elistvere loomapark ja kokkuvõte 1,5-aastasega reisimisest

September on käes ja nagu ikka, teen augustikuu kokkuvõtteid. Panen ühe siia blogisse ka. 

Meie Lõuna-Eesti reis lõppes pühapäeval, 8. augustil. Olime varajased nagu ikka, pakkisime asjad kokku ning asusime teele Tallinnasse, koju. Küll aga oli plaanis enne Tallinn-Tartu maanteed veel midagi põnevat ette võtta - Elistvere loomaparki külastada. 

Elistvere loomapark on väga eriline koht. Tallinnas on küll loomaaed ja näha saab nii jääkarusid kui elevante, kuid Eesti oma loomi niiväga mitte. Elistveres on hoopis teine lugu - suur osa loomadest on just need, kes Eestis elavad. Enamik on päästetud või leiuloomad, Elistvere kodulehel öeldakse, et loomad satuvad Elistvere parki kas õnnetuse või ema kaotuse tõttu. Pean ütlema, et ka meie oleme sinna kunagi kaks põdravasikat viinud... Üheksakümnendad olid karmid nii inimestele kui loomadele. 

Pole küll meie Miku, kuid põder sellegipoolest: 

Pühapäeval paistis Elistveres aga päike ning meie tatsasime oma laiendatud perekonnaga rõõmsalt mööda suurt parki. Meiega liitusid nimelt mu ema ja õelaps - seltsis segasem. Lisaks lauamängudele ja matkamisele on vaatamisväärsustele külastamine üks mu lemmikuid tegevusi perega aja veetmiseks. 

Nii palju loomi, jee!

Kuigi jah, Elistvere loomaparki vaatamisväärsuseks nimetada tundub tegelikult veidi kohatu. Tegemist on ikkagi väga mitme vaatamist vääriva loomaga, mitte pelgalt mõne kuju või vana hoonega. 

Piisonid olid olemas ammu enne kui meie vanimad hooned: 

Kõikide loomade elupaigad olid hooldatud ja just neile sobivaks muudetud. Loomadel oli kohti, kuhu varjuda, mida süüa, samas oli tagatud ka inimeste turvalisus. Süüa neile anda ei saanud. 

Elistvere on lastega peredele ideaalne paik - nii palju, mida näha ja millest rääkida. On ikka hoopis teine tera, kui saab raamatust tuttavaid pilte silme ees liikumas näha. 

Felix ja kaval rebane: 

Meil õnnestus sel korral näha kõiki loomi välja arvatud ilves. Eks ilvese maa-ala ongi üsna suur ning päevasel ajal ta ju pikutab pigem varjulises kohas. Proovisin silmata teda mõne oksa peal, rohu sees, kuid ei midagi. See-eest nägime aga hunti! Küll kaugelt, kuid siiski. Ja muidugi, karumõmm Karoliina tegi ikka südame väga soojaks. 

Minu isiklikuks lemmikuks olid sel korral aga hoopis kabehirved. Kuninglikud ja ilusad: 

Keda lähemalt näha sai, olid küülikud. Väga nunnud loomad. Ilmselt läheb suur osa neist metsloomadele söögiks, aga ma ei ole kurb. See ongi eluring. Ka närilistemajas olevad rotid-hiired-hamstrid on ilmselt osaliselt söödaks kasvatatud, kuid ka nende siblimist on tore vaadata. 

Meil läks Elistveres 1-2 tundi kogu piirkonna külastamisele, täpselt paras aeg, et lapsed väsiks, aga mitte liiga palju. Lõpus saime veel jäätist kah, ikkagi pidulik puhkuse lõpetus. 

Tore oli, tõesti tore. Elistvere on koht, kuhu minna. 

Kokkuvõte suvisest seiklusest meie väikese poisiga: 

1. Lapsega reisimine on võimalik, selle saime endale tõestatud. On võimalik ka nii, et magamegi kolmekesi ühes toas ja magame lausa välja. Jah, vara peab magama minema, et jaksaks kell 6-7 tõusta, kuid see on võimalik ja reisimise nimel vara ärgata on täiesti okei. 

2. Pooleteistaastase lapsega reisimine seab muidugi ka omad piirangud. Päevas jõuab vähem ja kõik tuleb planeerida vastavalt uneaegadele. Söögiga on lihtsam, tuub pudru või smuutiga kätte ja minek, kuid magada päris igal pool ei saa, selleks peab olema kas autotool või voodi. Lihtsalt üks tegur, millega arvestada. Samas - me oleme juba piisavalt kogenud vanemad, et sellega hakkama saada. No big deal!

3. Majutuskoha valik oli meil tõesti hea, just Felixi mõttes. Ma hindasin väga seda lapseväravat, mis terrassile oli pandud ning neid klaasseinu, kust nägi ideaalselt läbi, kuid mis lapse jaoks täiesti turvalised olid. Mängumaja, batuut... Oli, millega toimetada. Muide, pidin jagama ka Airbnb linki selle koha jaoks, kus olime, see on SIIN. Oli tõesti hea koht ja pererahvale anname 10 punkti kümnest! 

4. Raskeid hetki tuleb ka ja sellega tuleb leppida. Hädaabi-mängud jms kuluvad alati ära. 

Rahu ja vaikust loomas: 

5. Eestimaa avastamine on üle pika aja ka päris mõnus. Kavatseme järgmisel suvel sama teha, et näeksime rohkem kodumaiseid matkaradu, spaasid, restorane ja losse. Meil on palju, mida vaadata. Juba olen vaikselt mõtlema hakanud, et millise nurga järgmisena ette võtame. 

Ja nagu ikka - lõpetame augustikuu kokkuvõtte tänusõnadega. Aitäh Riinale, kes meie kassile seltsi pakkus ning tal silma peal hoidis! Me hindame seda väga. Aitäh erinevate vaatamisväärsuste soovitajatele, sain kokku mõnusa marsruudi ning iga käik oli äge ja meeldejääv. Aitäh peredele, kes külla kutsusid! Vestlused on vähemalt sama meeldejäävad kui vaatamisväärsuste külastamine. Aitäh mu õele ja ta mehele, kes Felixit hoidsid ja meile vaheldust pakkusid, see andis palju juurde. Aitäh Maaritsa pererahvale kogu lahkuse ja huvitavate jagamiste eest! Aitäh lugejatele ja kommenteerijatele ühtsustunde loomise eest. 

Õnnelikud inimesed tänavad: 

Ilusat sügist, lugejad! Loodan, et seiklusi jagub. 

Suur Munamägi, Vastseliina linnus ja Lennundusmuuseum

Eile oli siis vahelduseks ainult turistimispäev. Ma tean, et on kahte koolkonda inimesi - neid, kes peavad puhkuseks raamatute lugemist, kokteilide joomist ja niisama peesitamist ning teine koolkond, kes proovib iga hinna eest vaatamisväärsuseid näha. Nagu arvata võite, siis mina olen selle teise koolkonna esindaja. Ma ei tea, kas asi on selles, et tahan tingimata midagi oma blogisse kirja saada või selles, et ei oskagi niisama olla, aga reisin ja uurin ja avastan kuni nõrken. Leian neid endassesüüvimise ja raamatulugemise hetki ka, kuid need on selgelt vähemuses. Vahel muretsen selle pärast, vahel ei. 

Õnneks ka nemad tahavad seigelda: 

Aga see on küll selge, et kui meile Felixit poleks tulnud, siis ega me Eestimaa peal nii palju ringi poleks käinud. Ma näiteks siiani polnud kordagi Suure Munamäe otsas käinud. Ei tea, kas olin klassiekskursioonide ajal haige või mida? Igatahes nüüd siis võtsime ette. Eestimaa kõrgeim tipp sai vallutatud! 

Nägi ikka väga kaugele. 

Ja jah, kas Eestimaa ongi nii ilus või? 

Eks mul oli selle Munamäele tulekuga väike salamõte ka - tahtsin heasse kohvikusse sööma minna ja mitu inimest olid soovitanud Munamäe jalamil asuvat Suure Muna kohvikut. Oi, see oli hea mõte. 

Kuidas küll on võimalik, et keset... no ütleme, et pärapõrgut... asub nii moodne, nii ilus ja hubane kohvik? Rääkige veel Teisest Eestist! Võiks vabalt olla nii Tallinnas kui Tartus kui Saaremaal, aga on just seal, Munamäe juures. 

Toit oli priima, eriti võrreldes selle Mantelahjuga, kuigi ega sellega võrreldes on iga toit priima vist. aga toit oli tõepoolest hea ja päris eriline ka: pakuti näiteks kopralihapraadi, metsseapraadi, igasugu uhkeid kooke... Veganitele oli korralik valik. Ja see sisustus... 

Me saime kõhud korralikult täis, Felix sai mängida, ilus taustamuusika kandis lõdvestusse. 

Kuna mu õemees oli vägagi soovitanud Vastseliina linnuse külastamist, siis järgmisena võtsimegi selle ette. Felix, va unekott, jäi muidugi autos magama ja Ville, va Lahkus Ise, jäi teda sinna valvama, siis mina läksin üksinda tuurile. 

See üksinda muuseumi avastamine oli mulle tähtis, kuigi sain sellest aru alles siis, kui juba ringi uurisin. Nagu igal inimesel, on ka minul vaja aega, et üksinda olla. Eriti aga meeldib mulle üksinda muuseumis käia. Ei teagi, miks. Ehk ma ei tunne siis survet teiste tempos püsida, mis just näituste külastamisel nii erinevad kipuvad olema? Igal juhul oli täiuslik hetk. 

Vastseliina linnus oli kunagi ju Liivimaa üks uhkemaid linnuseid, mis seisis püsti mitusada aastat - 1342-1702, kui langes Põhjasõjas. Praegu saame sellest suursugusest perioodist vaid ürikutest lugeda ja lugemist muuseumis jagus. Esimese sissejuhatuse tegi meile hoopis kohalik giid, teravatipulised jalanõud jalas: 

Vastseliina kindluse juurde on ehitatud ka keskaja elamuskeskus, mis räägib keskaja elust üldisemalt. Lugesin seal igasugu hämmastavat kraami nii tualettide kui sekspooside kohta, mida sündsaks peeti. Olin päris imestunud, et lausa sellist kraami jagatakse. :D Lugemiselamus 100%!

Kuna Vastseliina kindluses lõppeb ka Eesti palverännutee Piritalt Vana-Vastseliinasse, siis on sinna ehitatud eraldi Palverännumaja. Ka Palverännumajas on muuseum, kuid korraldatakse ka töötubasid ning näituseid. Mulle meeldis kõige rohkem see, et kuigi tegemist oli keskaegse õhkkonnaga, oli kõik väga puhas. Ideaalne kombinatsioon praegusest ja vanast. 

Kui mina oma tuuriga peaaegu, et lõpule olin jõudnud, ärkas ka Felix üles ning Ville ja Felix tegid väikese tiiru linnuses. Pakkusin Villele võimalust lapsevalve vahetust teha, et ta samuti sisse saaks vaadata, kuid ta ei hoolinudki. Läksime hoopis autosse ja hakkasime tagasi "ülespoole" sõitma, sest Lennundusmuuseum, mida samuti külastada plaaninud olime, ootas meid. Ja kuidas veel ootas! 

Kui Hedvig Hannah, meie kolmas lapsevanem, nagu teda kutsume, meile Lennundusmuusemit soovitas, siis teadsin kohe, et ka see saab meie reisi osaks. Villele meeldivad lennukid väga (meenutagem kasvõi seda Havai lennusõprade kogunemiskohta) ja ega Felixki maha jää. Jookseb teine kodus ju iga kord akna juurde, kui lennuki heli kuuleb ning kuna elame Kristiines, siis neid kuuleb ikka väga tihti. :D Seega, mõeldud - tehtud. 

Muuseum ise asub Tartu külje all, üsnagi meie majutuskoha lähedal ning sisaldab endas hulgaliselt igasugu lennumasinaid - helikoptereid, hävituslennukeid, reisilennukeid, mingisugu masinajuppe, isegi neid raudlatt-konksusid, millega lennukeid mööda maad veetakse ja mis Felixit kõvasti närvi ajasid, sest ta ei saanud aru, miks kiigud ei tööta... :D Üks pool justkui tõuseks üles, aga teine pool alla ei lähe. 

Teine veidi kurvem tõdemus oli see, et piloodinuppude juurde susserdama ei lastagi... 

Eile meil aga vedas, sest kuna sellel nädalal on laupäeval-pühapäeval Lennunduspäevad, siis eile, reedel, tehti tänasele päris lennuetendusele kontrolletendus. Küll see oli vinge! Nägime, kuidas erinevad lennukid igasugu trikke tegid, kuidas helikopterid täiuslikult sünkroonis sõitsid, kuidas 4 lennukit taevasse mustreid jätsid. Ime-ime-imeilus! 

Oh, see tõi mulle nii palju mälestusi just sellest samast tundest, mida tihti just reisidel kogen. See "kõik on võimalik"-tunne ja "ma olen täpselt siin kus olema pean"-tunne. Olen seda tundnud Malaisias ja Šveitsis ja Jaapanis ja New Yorkis. Igal pool! Nüüd ka siin samas, Kagu-Eestis, meie väikesel kodusel reisikesel. 

Iseenda elu esimene klass: 

Pärast Lennundusmuuseumit tulime oma AirBnB koju puhkama ja sel korral tõesti puhkasime. Jõudsime siia umbes kell 16 ning kõik järgmised tunnid kuni magamaminekuni vedelesime, sõime, mängisime vahelduva eduga Felixiga, lugesime, rääkisime juttu. 

Ja näete, ikkagi sai ka sel puhkusel sellist passiivsemat puhkuse-elu kogeda. Nüüd olen täiesti rahul. 

Nädalavahetus VSpas!

Kuigi november Eestis on sel aastal olnud tunduvalt helgem kui varasemalt, ei anna seda siiski võrrelda nende Havai randadega, mida viimased kaks aastat novembrikuus väisanud oleme. Sel aastal, nagu näete, pole Havai randadest halli haisugi. Meie järgmine soojamaareis on planeeritud kevadesse ja talv tuleb kodumaal üle elada.

Oleme selleks juba psüühiliselt valmistunud. Mõtlesime siin välja igasugu nippe, kuidas tuju üleval ja soojus kontides hoida. Nipp number üks - käia mitu korda spaas. Jumal tänatud, et Eesti spaariik on. Spaas on peaaegu sama tunne kui lõunamaal - soe, niiske, mõnus... Jah, ega päikest ei ole, kuid korvame selle siis hea söögi ning toreda seltskonnaga. :)

Eelmisel nädalavahetusel ajasime autole hääled sisse ja sõitsime Tartusse. VSpas olime käinud ka varasemalt, kuid nüüd oli plaanis veeta seal terve nädalavahetus hotellis ööbimise ja kõige muuga. Olin päris elevil, sest kuigi Tartu on Tallinnale väga lähedal, siis hotellis ööbimine tundub ikka nagu läheks "päris" reisile. Tuju tegi heaks ka see, et saime Villega kahekesi automatkale minna ning et VSpas ootas meid üks mõnus sõpruskond, kellega juttu ajada ning niisama aega veeta.

Tallinn-Tartu oli sel korral imeilus:

VSpa olin broneerinud booking.com lehe kaudu, sealt tuli odavam kui nende oma kodulehelt. Oleksin tegelikult tahtnud isegi hotelliveeb.ee-st romantikapaketi võtta, mis tegelikult sama palju maksnud oleks, kuid hinnas oleks olnud ka puuviljavaagen ja šampus tervituseks. Paraku olid nende romantikapaketid juba välja müüdud... No mis seal ikka, järgmine kord!

Hotelli fuajee:

VSpa hotell on tegelikult vägagi luksuslik. Teenindus on hea, toad ilusad ja miljöö uhke. Mulle meeldib, et nad helistasid enne tulekut üle, et kas oleme ikka tulemas ja küsisid eeldatavat saabumiskellaaega. Kõik oli väga professionaalne. Sama tundsin siis, kui eelmisel aastal seal Nooremarstide Ühendusega suurt rahvusvahelist konverentsi korraldasime - kõik toimis ilusti, meie soovidele tuldi vastu ja külalised olid väga rahul.

Imeilus koridor lõvipea-koputitega ustel:

Kokkuhoidliku inimesena võtan hotellides tavaliselt tavatoa - me ju tavalised inimesed, peaksime hakkama saama küll. :) Sel korral jäin broneerimisega aga veidi hiljapeale ja tavatoad olid otsas. Deluxe it is! Eelmisel aastal ööbisin tavatoas ja kuigi viimane oli suurem, nägi Deluxe ilusam välja.

Ideaalse pehmusega voodi mõnusa voodipesuga:



Vannitoa ja magamistoa vahel on suur klaasist sein (tavatoas seda polnud), kust näeb otse isiklikku mullivanni:

Imekaunis vannituba:

Edasi otsustasime seltskonnaga sööma minna. Olime juba enne mõelnud, et võiks Aparaaditehasesse minna, mis minu jaoks on justkui Telliskivi Loomelinnaku Tartu variant. Selline samasugune hipster-vibe, palju kunstipoekesi, erinevad restoranid... 

Aparaaditehases asuv restoran Aparaat meie suurt seltskonda ei mahutanud, kahjuks ka mitte Kolm Tilli. Olin neis varasemalt söömas käinud ja oleksin hea meelega uuesti läinud. Küll aga tuli meie viimase hetke broneeringule vastu Trikster Tihane. 

Trikster Tihane on pigem tavalisema tundega söögikoht, ei midagi ülemäära uhket. Menüüs on palju täistaimetoitu ja igasugu huvitavaid kokteile. Neil on ka lastenurk, kus põnnid mängida said ning üsna avar õhkkond lastele ringijooksmiseks. Meie 15-liikmeline seltskond istus suure laua taga ja saime rahus juttu ajada nii, et teised külastajad meid liiga valjuks ei pidanud. Seega õhkkonna mõttes väga hea valik. 

Toiduks võtsin mina vegeburgeri ja magustoiduks vegan variandi laavakoogist. Ülemisel pildil olev kokteil on ka minu, aga ma ei mäletagi, mis seal sees oli. Mäletan ainult, et oli hea. Tundus, et ka teistele nende söök meeldis ning kõik said kõhud täis. Julgen soovitada, eriti neile, kes sellist "tavalist" õhkkonda ja restoranitoitu hindavad. Jah, ma arvan, et ma lähen sinna mõni päev tagasi. 

Magustoit (pearoog läks nii kiiresti kõhtu, et ei taibanud seda jäädvustadagi): 

Tagantjärele tarkusena tuleb muidugi tõdeda, et sõime liiga palju. Olime nimelt samal õhtul veel sünnipäevale minemas ja mina ei suutnud ka sünkaril salatist ning koogist loobuda. Kui me ükskord tagasi hotelli jõudsime, siis põhimõtteliselt veeresime lifti ja liftist otse voodisse... 

Aga vähemalt tuju oli hea:

Kuna kogu see veeremine oli jäänud ikka väga öö peale, siis veetsime järgmise hommiku uimastena hotellis. Olime plaaninud õega kokku saada, aga isegi see jäi ära. Lihtsalt pikutasime ja magasime, sõime enam-vähem viimastena hommikusööki (õnneks saab hotellis nädalavahetusel kuni kella üheteistkümneni süüa) ja edasi läksin massaaži. 

See oli minu jaoks VSpa külastuse juures täiesti esimene kogemus, see massaaž. Broneerisin ja maksin selle eest juba varem interneti teel. Kellaaeg oli teada, nad saatsid veel meeldetuletuse. Läksin kohale ning mind juhatati lahkelt ühte nende massaažitubadest, millel nimeks Santorini. Veel oli seal Zanzibari tuba näiteks ja nii mõnigi teine eksootiline koht. Massöör jättis mind üksinda, sain ühekordsed aluspüksid ning juhise massaažilauale minna, kui valmis olen. Tagasi tulles sättis see kena noor naine mind paika ja 45 minuti jooksul masseeris täitsa korralikult nii käsi, jalgu, pead kui selga. Ma olin kokkuvõttes päris rahul. 

Ilus Santorini pilt oli ka seinal:

Edasi läksime siis spaasse. Meie toahinna sisse kuulusid tasuta spaakülastused, saime käia ja olla nii palju, kui hing ihkas. Ainult soolamaailma eest pidime juurde maksma 3 eurot päev, pole ka hullu. Samas mu meelest on see jälle selline väike summa, et võiks ju tegelikult toa hinna sisse kuuluda, arvestades, et VSpa hotell ei ole sugugi mitte odav koht, kus ööbida. 

Vees oli sellegi poolest tore olla:

Käisime läbi kõik kohad, kuhu lubati. Okei, see on väike liialdus. Saunamaailmas ma väga olla ei viitsinud. Ma olen üldse selline kehv saunataja - istun 5-10 minutit, siis juba piisab. Jääauku ka ei hüpanud. Enamuse ajast veetsingi mullivannis pimenevat taevast vaadates või siis lamamistoolis Tartu Kaubamaja ees sõitvaid autosid jõllitades. Kujutasin ette, et olen kusagil Aasias katusebasseini ääres. Peab ütlema, et isegi töötas:

Siin paar klõpsu katusebasseinist endast:

Ja siin Ville mõnusas 50-kraadises saunas ("Vene Banja"), mis mulle kõige rohkem meeldis. Vaadake seda lahedat põrandat näiteks... :

Veetsime spaas kokku umbes 3 tundi. Olgem ausad, ega kauem ei jõuagi. Või te jõuate? Mul on küll selle kolme tunni peale nahk krimpsus ning kõht tühi, rääkimata veepuudusest. Jõin küll ohtralt seda vett, mida nad tasuta annavad, aga no janu oli sellegi poolest. Õnneks oli meil vana head sõltuvusjooki Värskat ja tuppa jõudes kugistasin pool pudelit alla. Kahjuks ei täitnud see kõhtu nagu toit seda teeb, seega näljaprobleemi pidime ikka lahendama. Samal ajal pidime olema targad, sest õhtusöök restoranis ootas ees. Kvartali kaubanduskeskuse (kus VSpa asub) 0-korrusele Maksimarketisse ka minna ei viitsinud, no nii laisad olime. Ville pakkus välja, et tellime toitu tuppa. Esialgu mõtlesin, et see on ju liigne raiskamine, nad võtavad veel 10 eurot kohaletoomise eest ka... :D Lõpuks nõustusin, polnudki kunagi toateenindust proovinud. Havaile nagunii sel aastal ei lähe, lubame siis endale veidi luksust, eksole?

Toit oli imehea (otse nende restoranist Joyce) ja seda oli täpselt parajas koguses, et õhtuni vastu pidada:

Õhtusöögiks saime kohad üle tee asuvasse Kaubamaja Tokumarusse. Lihtne koht, hea toit ja tasakaalustas ilusasti VSpa üliluksuslikku olemist. Rääkisime sõpradega juttu, nautisime head sushit ja tundsin, et isegi pimedas novembris võib Eestis vahel päris mõnus olla. 

Ville õhtusöök:

Kõigele krooniks saime hiljem presidendi sviidis aega veeta ning lauamänge mängida. Parim aeg! Mis nii viga elada... Presidendi sviit oli väga uhke:

Järgmisel hommikul magasime nii kaua, et oleks peaaegu hommikusöögist ilma jäänud. See uni kulus meile väga ära. See puhkus ise kulus meile väga ära. Jah, eks ta üsna kallis oli (toa hind ikkagi 170 eurot öö), kuid omaenda meeleolu üleval hoidmiseks hädavajalik. Võib vabalt olla, et teeme sel talvel veel midagi sarnast. Vspad soovitan aga kõigile, kes head teenindust, ilusat miljööd ja veidikest luksust hindavad. 

Olime Villega koduteel puhanud ja rõõmsad ja leidsime, et elu on täpselt nii hea, kui heaks me selle ise teeme.