Kokkuvõte 2023. aasta Kariibi kruiisist

Reisi aeg: 08.03.2023 - 20.03.2023, millest kruiis kestis 09.03 - 18.03 ehk 9 päeva

Reisisin: üksinda

Külastatud piirkonnad: lend Tallinn-Stockholm-Miami-Stockholm-Tallinn, kruiis viis Fort Lauderdale sadamast Grand Caymanile, Arubale, Curaçaole ja Bonairele

Transport: Royal Carribean, selle allharu Celebrity Cruises, laevaks Celebrity Equinox, sinna lennutas SAS

Kokkuvõtteks võib öelda, et sain kõik, mis tahtsin. Minu kõige suurem eesmärk oli kogeda seda tüüpi reisimist ning saada aimu selle olemusest. Sain. Tehtud! Teiseks suureks eesmärgiks oli muidugi Abrahami seminaridel osalemine, mis oli ka juba aastaid unistuseks olnud. Tehtud! Edukas reis. 

Mis selle reisi juures eriti meeldis ehk plussid: 

1. Väga lihtsalt viisil on võimalik näha mitmeid riike. Mina kahjuks oma külastatud riikide nimekirja ühtegi uut kirja ei saanud, aga mõne teistsuguse Kariibi kruiisiga on see vägagi võimalik. Kariibidel on 13 iseseisvat riiki, mida külastades uue riigi kirja saaks küll. Näiteks järgmise aasta Abrahami Kariibi kruiisiga saaksin nendest kirja 4: Dominikaan, Barbados, St. Lucia, Antigua ja Barbuda. Ma tean küll, et eks see kõik üks suur vormi täitmine ole, aga mulle meeldib sellist mängu mängida. 

2. Selline reisimine on kompaktne. Ostad pileti, mille sees on transport, ööbimine ja söök. See, kui palju lisaks tahad kulutada, on enda valik, aga põhimõtteliselt alates sellest, kui laeva peale astud kuni selleni, kui maha tuled, ei pea midagi juurde maksma, kui midagi lisaks ei soovi. 

3. Meeskond ja reisijad on sõbralikud. Turvaline tunne. Kordagi ei kartnud, et keegi midagi varastaks. 

4. Laev on nii suur, et alati leiab nurgakese, kus olla. Samuti on palju variatsioone tegevustes. Kes tahab, ujub basseinis, kes tahab, loeb raamatukogus raamatut. Kujutan ette, et nendel nn perelaevadel on lastele ka väga palju erinevaid tegevusi. 

5. Söök on hea. Vähemalt minu kogemuse järgi tõesti oli. 

6. Kariibid on nii mõnus soe piirkond. Aruba liivarannad olid megad, Grand Caymani arhitektuur ka, Curaçao sarnasus Amsterdamile lausa uskumatu, Bonaire mitmekülgsus rõõmustas ja need sinised veed jätsid südamesse igatsuse.

Mis ei meeldinud ehk miinused: 

1. See on ikkagi üsna piiratud reisimisviis. Okei, laev on suur, aga saartele ei saa jääda kauemaks kui üks päev, enamasti ei näe kõike, mida näha tahaks. Kui tahad ekskursioonile minna, siis oled üks väike mutrike suuremast grupist ja pead grupitempos liikuma. Kohati tundsin end ikkagi liiga kammitsetuna. 

2. Kui oled üksikreisija, siis pead konkreetselt kahe inimese eest maksma, et üksikkajutis olla. Kajuteid ühele inimesele ei ole, vähemalt mitte Celebrity Equinoxi peal. 

3. See kõik on väga ameerikalik. Inimesed on valjuhäälsed, meelelahutus nagu telesaadetes - pinnapealne ja totakas. Kui "wow-hetke" ei ole, siis polekski nagu midagi. Kasiinod, mustkunstnik, stand-up. Kui mul merepäevadel Abrahami seminare poleks olnud, siis poleks viitsinud seal hängida, oleks kindlasti igav olnud. Okei, põnev raamat aitaks või kui tegu oleks näiteks bridžimängukruiisiga. 

4. Temperatuuride vahe jahutatud laevas versus soojas õues on päris intensiivne. On inimesi, kes haigeks jäid. On ka neid, kes noroviiruse said, selle kohta tuli igaühele kajutisse lausa teave, et noroviirus on laevas. Pidi olema tavaline mure kruiisidel. 

5. Kui muidu saab reisida kergema pagasiga, siis tundsin, et kruiisile pidin rohkem kaasa võtma. Seal oli vaja uhkemaid riideid ja rohkem riideid (sest pesu pesemine oli hingehinnaga). Ma olin oma suure kohvri ja seljakotiga isegi tagasihoidlik. Oli üsna palju neid, kellel oli 2 suurt kohvrit inimese kohta. Ka mina kasutasin kõik oma riided ära, koju tulles olid kõik asjad nii mustad, et panin need kohe pessu. 

Kui palju raha läks? 

Lennupiletid edasi-tagasi: koos lisapagasiga 704,44 eurot
Laevapiletid koos seminaritasuga: 3610 eurot (413 sellest seminaritasu)
Majutus Miamis 2 ööd tulles ja minnes: 120 + 220 eurot ehk 340 eurot 
Etteostetud ekskursioonid saartel kokku (4 tk): 198,5 eurot
Uber kogu reisi ajal: 72 eurot
Rongi- ja bussipiletid: 40 eurot
Väljas söömine kogu reisi ajal: 219 eurot
Mopo rent päevaks: 50 euri
Sissepääsupiletid: kokku ca 50 euri
Kingitused: kokku ca 150 euri
Parim internet laeval: 120 eurot

Tipid: ca 100 eurot

Umbkaudne kogukulu: 5655 eurot 

Nüüd seda vaadastes olen isegi üllatunud ja seda positiivselt. Arvasin millegipärast, et läks üle 6000 euro. Väga hea! Üksinda reisides on kulud suuremad, kui kahekesi. Kahepeale oleks per inimene hind kindlasti väiksem tulnud, sest juba majutuse ja osa transpordist saab kaheks jagada. 

Mis teie arvate, kas on liiga suur summa, üllatavalt väike või just paras? 

Õppetunnid sellel reisil: 

1. Kui reisid üksinda, siis võta endale pihustatav päikesekreem kaasa, nii saad selja ka kaetud. :D 

2. Intensiivse suhtlusega perioodil on üksikkajut hädavajalik, absoluutselt ei kahetse seda raha, mille selle alla panin. Ei kahetse ka seda 220 eurot, mille eest endale viimaseks ööks hotellitoa võtsin. 

3. Ilma aknata kajut on okei. Pole ideaalne, aga pole ka midagi hullu. Nagunii olen terve aja kusagil päevavalguse käes. Võiks vabalt sama uuesti võtta. 

4. Üksinda reisimine sobib mulle, kuigi nüüd tunnen jälle, et tahaks rohkem perega koos olla. Ma ei tunne, et sellist reisi igal aastal vajan. Kord mõne aasta jooksul on okei. 

5. Ameerikast on nüüd mõneks ajaks isu täis, paar aastat pean puhkama enne, kui uuesti sinna minna saan. Sel sügisel vaatan kaugemale kagusse, aga tegelikult on viimasel ajal rohkem Lähis-Ida tõmbama hakanud, kuidagi kohe on selline tunne. 

6. Sularaha peab kaasas olema, et tippi maksta. Kohutavalt tüütu, aga ikkagi Ameerika. Kortsutad oma viieka kokku ja siis "delikaatselt" poetad ühele ja teisele. 

7. Hea on, kui tutvud kohapealse eluga enne kruiisile minekut, mitte pärast, sest esiteks siis ei ole nii suurt jama, kui lennud hilinevad ja teiseks, pärast kruiisi on väike väsimus sees. Edaspidi ma tuleks paar päeva varem ja läheks samal päeval koju tagasi. 

Kokkuvõttes võin öelda, et reis meeldis, aga sellist iga-aastast kruiisitajat minust tõenäoliselt ei saa. Ka Villelt küsisin, et kuidas tundus, ta ütles, et need laevapäevad oleks liiga igavad tema jaoks. Samas Kariibi muid saari tahan ikkagi näha ja väiksemate laevade loksutamine mind ka ei tõmba, seega mingi hetk tuleb uuesti minna nii või teisiti. :) Lennukiga on ka võimalik muidugi. 

Igatahes, aitäh kõigile taaskord lugemast ja laikimast ja kommenteerimast! See tõi mulle palju rõõmu. :) 

Järgmiste seiklusteni! 

Saara 

Curaçao

Kohe pärast Arubat tuleb Curaçao. Nii Aruba, Curaçao kui tänane saar Bonaire on kõik osad Madalmaade Antillidest - ametlikult Madalmaade osad siin kaugel Kariibi mere lõunaosas. Me oleme muide nii lõunas, et selge ilmaga pidi Curaçaolt Venezuela mägesid näha olema. Me oleme siiski ainult 65 km kaugusel Venezuela rannikust. 

Väike kaardike teile ka meeldetuletuseks, paremas nurgas on Curaçao lipp: 

Curaçaole, mida hääldatakse nagu "kurassoo", jõudsime hommikul kell 8. Mul oli muidugi kibekiire Aruba postituse kirjutamisega, aga sain sellega hakkama! Ma olen ise päris uhke enda üle, aastatega olen omandanud täiesti kiirkirjutamise oskusegi. 

Hommikune vaatepilt, no kas pole mitte lahe? 

Sel korral oli taas hea vaheldus - mul olid broneeritud 2 ekskursiooni ja esimene oligi kohe hommikul, kogunesime jälle vanas heas teatrisaalis ning siis liikusime koos grupiga edasi mandrile vaatamisväärsuste juurde, kuhu viis meid avatud buss, millel aknaid ei olnud. 

Just selle bussi pärast antud tuuri valisingi, tundus mõnus: 

Esmalt läksime vaatasime flamingosid. Nägime neid hästi-hästi kaugelt, seisid teised soolajärve taganurgas ja sõid krevette, mida siin saarel rohkesti on, aga samas ei kasvatata, sest pole nii rohkesti. Flamingode paradiis... Õnneks üks üksik sell poseeris ka lähemalt: 

Flamingode vaatlus seega kaua ei kestnud, liikusime bussijuhi giidijutu taustal edasi randa. Bussijuht oli giidina superhea, muide. Ta rääkis näiteks seda, et esialgu elasid Arubal, Curaçaol ja Bonairil indiaanlased ehk Lõuna-Ameerika põlisrahvad, aga hiljem, kui eurooplased maid vallutama hakkasid, siis kadusid nad mandri-Ameerikasse tagasi, samas geneetiliste uuringute põhjal on osa neist praegugi Curaçao rahva seas, keda saarel elab 160 tuhat. 

Jõudsime randa ja mina ahhetasin kohe selle laheda rannabaari üle: 

Curaçao on muide Madalmaade Antillidest kõige suurem saar, ühest otsast teise on lausa 65 kilomeetrit. Lisaks sellele on ta eriline ka fakti poolest, et neil on toimiv majandus isegi väljaspool turismi. See omakorda muudab kohaliku elu autentsemaks, kõik ei ole vaid turismile suunatud. 

Ütlen ausalt, ma kohe tundsin hästi end selle Curaçao peal. Mina õnnelikuna rannas: 

Snorgeldada sai ka, see oli tuuril lubatud. Jess! Oligi vaja. Snorgeldasin kaugele ja isegi ilma vestita. Otsustasin, et vesi on piisavalt soe, mul pole vesti vaja. Õnneks päris üksi ei olnud, mu grupikaaslane Linda oli kaasas, kuigi tegelikult jah, lõpus snorgeldasin üksinda suurte kaljude juures, sest ta väsis ära. Meil on ikkagi 30 aastat vanusevahet ka, kuigi oma ea kohta ujus ta tõesti hästi. 

Ma sain täna paar tõeliselt lahedat kalapilti - ühe kalast nimega Smooth Trunkfish ja teisest nimega French Angelfish. Tahaks tegelikult veel paremaid pilte teha. Järgmises elus olen loodusfotograaf, kui valida antakse. 

Smooth Trunkfish - no kui lahe ta on!!

French Angelfish, ülisuur isend, väljasirutatud sõrmedega käelaba suurune: 

Mõnus oli snorgeldada. Nägin ka Trumpetfishi, Blue Tangesid oli lausa parves, mõned suured kalad nimega Spotlight Parrotfish ja palju-palju muid. Ujusin vist oma tunni ikka. Olen uhke enda üle, et suudan nii kaua ujuda ja ei karda ka, kuigi kohati ujusin kindlasti üle 10-meetri sügavuses vees, kus nähtavus 0 kuni järgmine kallas veeudu seest välja ilmus. 

Meil oli rannas aega antud 2,5 tundi ja osa sellest lihtsalt molutasin. Eilne oli lihtsalt nii hea kontrast Aruba päevale, kus vaid ringi jooksin. Mõnus, rahulik. Ideaalne ilm, head kaaslased. Vaatasin kaugelt väikeseid lapsi ja hakkasin enda oma igatsema veidi, kuid tegelikult oli vaatamata igatsusele ikka suurepärane tunne. 

Enne bussi peale tagasiminekut võtsin veel ühe alkoholivaba pina colada ning "hollandipärased" pannkoogid ehk siis lihtsalt ülepannipannkoogid. Linda kommenteeris, et ta pole kunagi selliseid pannkooke näinud... 

Linna tagasi jõudes tegi bussijuht meile ka ühe väikese ülevaate Curaçao pealinnast Willemstadist. Willemstadil on kusjuures maailma suuruselt kolmas looduslik sadam, palju kanaleid ja palju koloniaalajastu arhitektuuri. Olgem ausad, tegelikult näeb Willemstad välja nagu troopiline Amsterdam. 

Nõustute, onju?

Kuna Curaçao kuulub praegugi Madalmaadele, siis räägivad kohalikud hollandi keelt nagu Arubalgi, kuigi nende enda kodukeel, mida räägitakse kodudes nii Arubal, Curaçaol kui Bonairil, kannab nime papiamentu ning on segu kuuest erinevast keelest: portugali, hispaania, inglise, prantsuse, hollandi keelest ja mingist aafrika dialektist. Kuigi kunagi oli Curaçao üks põhiline orjakaubandussaari, siis nüüdseks on kõik kõigiga segunenud ja meie giid ütles, et tema võib käsi südamel tunnistada, et Curaçaol ei ole mingit rassismi. 

Ainult väga-väga palju ilusaid ja armsaid maju: 

Nii saigi esimene ekskursioon läbi. Pärast seda jalutasin mõnda aega üksinda ringi ja tegin aega parajaks kuniks järgmine ekskursioon hakkas - trollisõit, mis Willemstadi veel lähemalt tutvustab. 

Jalutuskäik iseendaga oli mõnus: 

Samas oli ka mõnus järgmise ekskursiooni järjekorras seistes Elleniga tutvuda. Ellen oli, uskuge või mitte, 90-aastane. Väga kõbus mutike, sirge selja ja selge jutuga. "Mutike" on isegi imelik öelda talle, ta oli ikka korralik täiskasvanud naine. Elab New Yorki osariigis Long Islandi saarel. Omab maja, laob ise puid riita. Hoolitseb oma aia eest. Tal on kolm last - tütar, kes teda kruiisile kutsus ning 2 poega. Ta rääkis, et üks ta poeg on gei ja neil on partneriga 2 bioloogilist last, kelle nad munarakudoonori ja surrogaadi abil said. Olid kusjuures spermad läbi seganud ja nad ei teadnud, kes päriselt bioloogiline isa on kummalgi lapsel. Lapsed olid tüdrukud, üks on 20 ja teine 18. Elleni sõnul on mõlemad lihtsalt nii toredad noored inimesed, hästi väljapeetud, räägivad mitut keelt (see USAs juba haruldus), elavad New Yorkis oma vanematega. Isad on neid viinud väga paljudele reisidele, nad on näinud maailma. Ah, seda kõike oli nii tore kuulda ja kui õnnelik ja uhke Ellen nende lapselaste üle oli... Elu on ikka imeline. 

Roosa trollibuss on ka: 

Giid rääkis meile täpsemalt, miks majad värvilised on. Kunagi üks linnapea käskis kõigil majad ära värvida, sest valge värv olevat talle migreeni tekitanud. Tegelikult oli tal muidugi värve tootev ettevõte... On see nüüd legend või tõsilugu, ei teagi, aga tulemus on ilus. Värvil on ka praktiline eesmärk - see tõmbab majadest soola välja, mida siin saarel ikka väga palju on. Iga aasta-kahe tagant tuleb maja üle värvida, muidu see laguneb kohe ära. Linn püüab praegu lagunevaid hooneid investoritele ära müüa ja kui see ei õnnestu, siis lihtsalt lammutatakse maja maha. Sellele soolaga lagunemisele on kohalikud isegi nime pannud: house cancer ehk majavähk. Vähi peitmiseks ja takistamiseks on Curaçaol tehtud ka palju seinamaalinguid majade peale, mis omakorda lahedaid kunstielamusi pakuvad. 

No näiteks see: 

Aga siis veel mõned pildid ilusatest majadest: 

Ja mõned päris ära lagunenud majadest: 

Pärast trollisõitu otsustasin veel ühe tiiru linnale peale teha. Jalutasin ringi, imetlesin maju, piilusin aedadesse sisse. Mõnus aeg iseendaga. Oh, kuidas mulle see Curaçaol ikka meeldib. Vist ikka selle pärast, et see on nii euroopalik, nii kodune ja samas on ilm ideaalselt soe. Troopiline Amsterdam. Tegin korraliku suure tiiru enne, kui tagasi laeva läksin. 

Enne laeva minemist vaatasin üle, mida suveniiripoodidest kaasa võtta. Me oleme lähedastega kokku leppinud, et ei too midagi eriti. Perekonnas toon kõigile seepi - hea praktiline asi, mu õde Saskia alustas selle traditsiooniga ja võtsin häbematult üle. Emale saadan postkaarte, kui saan. Õelapsele toon T-särgi, kui saan. Aga nüüd on ju lugu veidi teine, sest mul on kodus väike putukas, kellele ka midagi tuua tahaks... Samas nänni ei kannata ma silma otsaski. Nii raske ikka see turistielu. :D 

Ville, pane vaim valmis, tõin sulle suveniiriks kohalikku alkoholi: 

Laeva jõudes olin jälle ikka täiesti läbi, kuid seekord heas mõttes. Käisin pesemas, läksin jälle "päikeseloojangubuffeesse". Peaks reisi lõpus kokkuvõtte tegema, kui mitu päikeseloojangut ja päikesetõusu ma nägin. Igaüks neist on nii eriline. 

Sõin buffees kõhu täis ja siis märkasin alles Maryanni ja teises lauas Loriga juttu rääkimas. Lorit nägin esimest korda. Ta oli just 2 nädalat tagasi oma vägivaldsest mehest ametlikult lahku läinud ja elas oma parimat elu. Ta rääkis pikalt, kuidas see tal õnnestus ja no müts maha, sellistel hetkedel nii rahulikuks jääda kui tema, see on oskus. Eks ta oli enne teinud meeletus koguses tervenemistööd, tööd iseendaga, aga siiski. Ja kõigele lisaks oli tal eile veel sünnipäev! Palju õnne, Lori, ja mingu sul ikka kõik hästi. 

Vasakult alates: Maryann, Lori ja Mary Jane: 

Täna on viimane saarepäev, lähen naudin! :)