Strand SPA ja Konverentsihotell - koroonakindel kummitusloss

Ilusat jõuluaega, kallid lugejad! Minu jaoks on jõulud alati olnud aeg, millal saab rahulikult lugeda. Loodan, et teil ka. Igatahes kirjutan siis midagi, mida lugeda saate. 

Detsembri alguses käisin jälle Pärnus - kooliga seoses taaskord. Mul on veel 5 korda käia, ilmselt igaühest neist tuleb postitus, sest tahan ära proovida nii palju erinevaid majutuskohti kui võimalik. Sel korral broneerisin majutuse vahetult enne minekut, sest polnud kindel, kas koroona tõttu üldse kontaktõpet teha saamegi. Saime! Bookingust võtsin esimese spaahotelli, mida mulle pakuti - Strand SPA ja Konverentshotelli. 

Uurimustööd ma seega teinud ei olnud. Vaatasin, et Hedonist on asukoht mõistlikul kaugusel - umbes 20 minutit jalutada. Kesklinnast oli kaugemal kui teised hotellid. Ausaltöeldes tundus see palju kaugemal, kui esialgu arvasin. Jättis sellise üksiku perifeerias asuva hotelli mulje. Ja kui veel sisse astusin... Ütleme nii, et mulje jäi samaks. 

Strand oli kunagi vist päris uhke hotell, mitmed mu tuttavad ütlesid, et on seal olnud nii umbes 20 aastat tagasi. Nende kodulehelt vaatasin, et maja ehitati juba 1985. aastal. Näeb selline välja küll. Ei tea kas koroona tõttu või lihtsalt ongi nii, aga maja oli üsna tühi. Olin soovidesse kirjutanud, et sooviksin kõrgemale korrusele - sain 2. korruse. Äkki nad rohkem korruseid ei avagi, sest rahvast on nii vähe? Kui samasugune elu jätkub, siis isiklikult panustaksin pakrotile. 

Kummaline kummituslik trepirägastik:

Check-ini tehes pettusin teenindavas personalis. Noormees oli napisõnaline, ei juhatanud mind ei liftini ega maininud kuidagi muudmoodi, kus tuba asub. Söögiaegade kohta pidin ise küsima. Spaa kohta pidin ise küsima. Imelik kohe, kuidas hea teenindusega ära harjub. Strandis seda kahjuks ei kohanud, samasugune suhtumine säilis terve spaasoldud aja. Ainuke erand oli hommikusöögipersonal - kui keegi Strandi omanikest või juhatusest juhtub seda lugema, siis palun neid kiita. Ei puudunud "Tere hommikust", kiire ja lahke küsimustele vastamine ning "Ilusat päeva jätku!"

Toas seevastu ei pettunud üldse. Novembris külastatud Viiking spaaga võrreldes oli tuba ilusam, moodsam, mõnusam. No vaadake ise, päris okei, eksole?

Vannituba oleks võinud kuuluda hoopis mingisse muusse kohta, vägagi korralik, soe, viisakas. Isegi meikimispeegli olid sinna installeerinud. :D 

Toal oli ka suur rõdu, mida, tõsi küll, ei kasutanud. Kes see ikka detsembri alguses rõdul istuda tahab selle porise ilmaga. Merevaade oli siiki olemas, nautisin seda need 20 sekundit, mille rõdul veetsin. 

Kuna hotell oli üsna tühi, siis magasin vaikuses. Palav oli küll, aga keegi ei lärmanud. Ma arvan, et tegelikult kostuvad seinad läbi, kuid koroona-ajastu töötas minu kasuks. Hommikusööki nautisin ka peaaegu täielikus üksinduses, vaid mõni teine eksinud hing oli kusagil kaugemal nurgas oma pannkooke näksimas. 

Hommikusöök ise oli parem kui Viikingis, neil oli ka igasugu laktoosivabu asju, taimset piima, hummust jne. Korralik pähklivalik, mitmekesine soe söök ja korralik külmlaud. Võimalusi jagus: 

Oma hommikusöögi teinud, soovisin kiirelt päevavalguses ka spaad külastada, sest viimane avati kell 9 ja minu kool algas alles kell 10. Poole tunniga jõuab ju ikka midagi näha, onju? Hehe, poolest tunnist oli enam kui küll, 15 minutist oleks piisanud. :D See spaa oli tõesti väike. Pean ütlema, et kahjuks pettusin ka selles - hommikul kell 9 ei põlenud ükski tuli, ühes basseinis oli veel puhastusmasina juhe seinas, ühtegi hingelist kusagil polnud. Täielik kummitusspaa. 

 

 

See "spaa" koosnebki tegelikult ühest veidi suuremast basseinist, ühest veidi väiksemast basseinist ja mullivannist. Koolikaaslane ütles, et saunad pidid ka olema - aurusaun ja leilisaun, aga neid ma ei näinud. Ilmselt selle pärast, et tuled olid kustu. Oh, seda elu. Häbi-häbi, Strandi meeskond! Nii ei saa ühte majutusasutust juhtida. Ujusin siis pikemas basseinis oma 10 otsa ja istusin 20 minutit mullivannis. Tegin seal selfisid - keegi ju ei vaadanud. :D Kui ära läksin, olid parasjagu pimedasse riietusruumi tulnud kaks noort tüdrukut, kellega paar sõna vahetasime ja koos pimeduse üle imestasime. Lambilüliteid ju kusagil polnud... Enne hotellituppa minekut andsin asjast administraatoritele teada, need vahtisid mind vaikides, keegi isegi ei vabandanud. 

Pime nagu öö:

Järgmine öö ja hommik möödusid suuresti samamoodi ja midagi erilist mul lisada polegi. Baarist ostsin teisel õhtul klaasi veini - maitses täitsa okeilt. Ikka Riesling, mida enamasti joon. Kogu sellest Strandi külastusest olidki parimad hetked see vein ja üksinda mullivannis veedetud aeg. 

Kokkuvõtteks - kes koroonat pelgab, sellele on Strand kõlbulik. Ehk on ka konverentsisaal okei, mine sa tea. Kõik muud juhud - on kõvasti toredamaid kohti, kus ööbida ja spaamõnusid nautida. Järgmisel korral proovin mõne moodsama koha leida, ilmselt pole raske ülesanne. 

Enne aastat kokkuvõtvat postitust tulevad jõulud vahele, seega Häid Jõule, lugejad! :) Tulgu need siis rahulikud ja mõnusad. 

Vihula mõis ja spaa - ebamugav ja ilus

Mida siin koroona-ajal ikka teha? Toetada kohalikku, eksole? Kuigi ma pole kindel, kas nüüd enam spaasse läheksin, käisin paar nädalat tagasi siiski sõpradega uues kohas - Vihula mõisa spaas. Just see spaaosa oli minu jaoks uus, Vihula mõisas olin ühe koolituse raames varemgi ööbinud. 

Vihula mõisa kompleks on imeilus ja üllatavalt suur. Lisaks peamajale on vist lausa 7 kõrvalhoonet, kui mitte rohkem, kõik autentselt renoveeritud. Nende koduleht ütleb, et nad said isegi sellise tunnustuse nagu "Parim ajalooline hotell Europpas 2020". Lisaks ilusatele majadele on neil juttude järgi ka 50 hektarit maad. Tõeline mõis! 

Nagu eelmisel korral, sain ka sel korral toa kõrvalhoonesse nimega Viinaköök. Plaanisime esialgu olla samas majas, kus spaa, kuid tühistasin broneeringu, sest meie beebipoiss jäi haigeks. Mul oli sellest ilmatuma kahju, sest me pole temaga kusagil ööseks käinud juba 4 kuud ja tema esimese eluaasta jooksul oleme üldse kodust ära olnud 3 üksikut ööd, seega tahtsime proovida, kas ja kuidas õnnestub. Eks mõni teine kord siis. Ville arvas siiski, et ma võiksin ikkagi üheks õhtuks minna, et saaks sõpru näha ja veidi puhata. Muretsesin, kuid läksin. Puhkus tuli kasuks. 

Nagu näete, oli magamistuba väga ilus. Mõnus ärklikorrus, romantilised kardinad, mahe valgus. Telekas läks küll kuidagi ise käima ja pulti mul leida ei õnnestunud (praegu vaatan pildilt, et oli seal väikese laua peal - no duh...), seega selle tõmbasin üldse seinast välja. Vannituba oli samuti suur ja ilus, sooja valgusega. Päris luks värk, kuigi võtsin kõige odavama standardtoa. 

Kohe pärast sisse registreerimist, otsustasin end spaasse soojendama minna. Tegelikult pidi seal ette registreerima kellaaja, sest Covidi pärast üritasid nad inimesi hajutada. Pühapäeva õhtu kohta oli rahvast üsna normaalselt, teised rääkisid, et laupäeva õhtul olid kõik külg-külje kõrval. Ei, niimoodi ei näe hajutamine välja... :D Samas, rahvas tahab spaasse tulla, mida siis teha? 

Karjakastell, kus väike spaa:

Spaas oli kaks osa - uuem ja vanem. Vanemas oli bassein, aurusaun, veel mingi saun? Ei mäletagi. Uuemas olid mullivannid, Soome saun, sanaarium, aroomisaun, istumisalad, snäkiautomaat jookidega (ka alkoholiga). Uus osa oli tõesti ilus, midagi pole öelda. 

Kõige rohkem meeldis mulle aroomisaun. Või oota - kas see oligi aroomisaun? :D Äkki mäletan valesti ja head lõhna andis see ilus kadakasein. Igatahes veetsin seal omajagu aega ja läksin veel mitu korda tagasi, mida ma tavaliselt ei tee. Jah, läheks uuestigi. 

Ilus, helge, stiilne:

Spaakompleksi esimene osa nii ilus ei olnud. Päevavalguses oleks ilmselt mõnusam olnud, aga sellised ekraanid ning supersinine valgus ei ole midagi, mis südame põksuma paneks. Bassein oli madal, mis lastele sobis, aga ujumiseks päriselt mitte. Lastebasseinis istusime tükk aega, hea soe ja lapsed said sulistada. 

Üks koht, mis tõesti pettumust valmistas, oli aurusaun. Oeh... See oli kassikuse haisuga. Ma ei tee nalja, see lõhn oli nii jube, et ma ei suutnud seal kahte minutitki olla. Kahjuks oli aurusaun kohe spaasissepääsu juures, seega selles suures basseiniosas võis samuti antud "aroomi" tunda. Küsisin teistelt, et mis lõhna see neile meenutab. Peamiselt sain vastuseks, et hallituse lõhna. Hiljem kuulsin, et seal pidi mingi torude-rõhkude jama olema ja see tekitabki haisu. Loodan, et nad suudavad asja parandada, praegune olukord on jube!

Teine ebamugav üllatus oli lastega peredele - spaa riietusruumis polnud istumispinke. Olidki ainult reas olevad kapid ning riiete vahetamise kabiinid. Kes beebit tahtis riietada, pidi kabiinis puki peal istuma. Jah, kui spaakompleksiga samas majas ööbid, pole muret, kuid sinna kõik ei mahu. Samas talvel õue minnes tuleb lapsed kombekatesse panna... Nüüd, olles ise lapsevanem, vaatan ka majutuskohti uue pilguga. Andsin neile selles osas ka tagasisidet. 

Õhtusöögi broneerisime, sest meid oli ikkagi omajagu. Kogu toitlustamine toimus peamajas, mis ilmselt kõikidest majadest kõige suursugusem on. No vaadake seda söögisaali: 

Kõik detailid, maalid, toolid ja muu sisustus olid uhked ja mõnusad. Tõeline elamus vanaaegse interjööri fännidele! Tegime pilte ja nautisime. Siin mõisafänn Katrin imekaunil sepistatud käsipuuga trepil:

Söök kahjuks väga head elamust ei pakkunud. Mulle sattus üsna väikene "pearoog", pigem andis salati mõõdu välja, teiste tellitud antrekoot sai "tallanaha" nimetuse. Majavõi oli tehtud meega, mis paljusid üllatas ja mitte just positiivselt (mulle isiklikult isegi sobis). Ainult magustoitu nautisin ning tegelikult teenindust ka. Näiteks tõid nad lastele esimesena süüa - väga mõistlik ja ettenägelik. 

Vaadates kogu seda pidulikkust võiks ilmselt eeldada, et ka mina istusin seal nahktoolil ilusa kleidiga, eksole? No ikka ei istunud küll. Teie reisihunt oli spaapuhkusele kaasa võtnud kaks paari jalanõusid: vanad matkasaapad ja Adidase plätud spaas tšillimiseks. Mõtlesin pikalt, et kummad ma siis pidulikuks õhtusöögiks jalga panen. Otsustasin plätade kasuks. Juurde igapäevased teksad ja T-särk. Veitsa nagu Steve Jobs, huh? :D 

Kogu kompleksi kõige ebamugavam osa oligi majade vahel tatsamine. Suvel poleks hullu, aga talvel on, sest riidesse peab panema. Eriti spaast tulles on ikka üsna ebamugav oma kodinate (ja lastega) mööda teekesi veereda. Seega jah - minu meelest pole see parim spaa lastega puhkuseks. Küll aga sobib kõigile, kes eeskätt ilu nautida soovivad. 

Mõis ööpimeduses:

Nagu eelmisel aastal VSpaski, sai ka sel aastal õhtu lauamängudega sisustatud. Vihulas on selleks lausa eraldi mängutuba. Kui ma kunagi endale mõisa peaks saama, on mängutuba lausa must be, arvestades, kui palju me kodus lauamänge mängime. 

Galaxy Trucker: 

Hommikusöök oli samas jälle väga positiivselt üllatav. Ilus külm laud, sooja sööki ka, taimsed piimad, müsli, smuutid, mahlad, saiakesed - kõike oli. Puuviljad meeldisid ka väga, eriti hindan seda talvisel ajal. Võrreldes Viiking spaaga, kus enne seda käisin, oli toit kindlasti kvaliteetsem. Eks väiksemale seltskonnale ongi lihtsam head sööki teha, eksole...  

Pärast hommikusööki tegin jalutuskäigu nende metsarajal. Sel korral polnud see midagi uhket, sest meil on see Eesti aasta kõige jubedam kuu - november, aga kui paar aastat tagasi maikuus seal olin, õitsesid ülased ning laulsid linnud. Ja kujutate pilti - selle Mustjõe kaldal elavad jäälinnud! Tõeline haruldus. Vihula jääb minu jaoks alati kohaks, kus esimest korda jäälinde nägin. 

Üks kevadine pilt ka lõpetuseks: 

Kui hotellitoa võtme tagastasin, küsis administraator viisakalt, et kas jäin rahule ja kuidas meeldis. Sain neile mainida asju, millega rahule ei jäänud, ta tänas mind ja kirjutas kõik üles. Uskumatu viisakus! Selle eest annan neile kõvasti plusspunkte. 

Jah, läheks Vihulasse teinegi kord. Lastega on ebamugav, aga kahekesi romantikat tegema või üksindust nautima - ikka!

Pärnu Viiking spaa - positiivne üllatus

Tegin sel aastal midagi, mida pole üle kuue aasta teinud - läksin uuesti kooli. See on küll täiskasvanute koolitus ja vaid kord kuus ühel nädalavahetusel, aga ikkagi. Midagi täiesti uut ja ma naudin seda sajaga! Hakkasingi koolist puudust tundma, kuigi pärast arstiõpinguid oli vahepeal tunne, et ei iial. Igatahes, läksin kooli. Kool aga toimub Pärnus - linnas, mida väga vähe tean. Saan sel õppeaastal Pärnus rohkem käia kui terve senise elu jooksul kokku käinud olen. Oma seiklushimu rahuldamiseks otsustasin iga kord erinevas kohas ööbida. Esimeseks korraks olin broneerinud AirBnb, aga kuna see läks meil korralduslikel põhjustel täiesti hukka, siis nüüd saan kirjutada pikemalt Pärnu Viiking Spaast, kus sel nädalavahetusel olin. 

Just nii pimedas jõudsingi reede õhtul hotelli. Sügis on kätte jõudnud. Spaade külastamise osas on samas sügisene aeg mu lemmik. Suvel tunnen, et siseruumides olek on justkui raiskamine, sügisel aga just hea, sest õues on nagunii pime, tihti ka märg ja kõle ja külm ja no igal juhul veedaksin selle pigem kusagil soojas saunas või basseinis. 

Tegelikult näeb Viiking päevavalgel välja selline: 

Eks ta ole ikka omajagu vana hotell. Olin Viikingu kohta nii mitmeidki kehvasid arvustusi kuulnud ja ei hakkanud palju ootama. Samas mõtlesin, et no mis seal ikka hullemat saab olla, kui 10 kuud beebiga. :D Mu ootused olid madalad ja teadsin, et hotellipuhkus on ka madalatest ootustest hoolimata täielik luksus. 

Koridorid vastasid ootustele:

Samas hotellituba polnud üldse kehva. Ma vist selles osas olengi vähenõudlik, aga kui ühele inimesele broneeritud toas on ikkagi üle 140 cm lai voodi, siis juba sealt kukuvad plusspunktid. Oli soe, olid aknad ja täispimendavad kardinad. Riidekapp, televiisor... Okei, laelamp põhimõtteliselt ainult hõõgus uduselt, kuid öölampide valguses ongi romantilisem.

Tualettruum oli vanemapoolsema dušikabiiniga, kuid jällegi korralik, puhas, vägagi normaalne. Jah, see pole VSpa, aga no - mind ei häirinud. 58 euro eest öö (kuhu kuulub ka hommikusöök), on see väga hästi saadud tuba. 

Isegi hommikumantel anti selga: 

Tõeline positiivne üllatus tabas mind aga spaas. Täielik WOW! Kui äge! Kui uudne! Nii ilus valgus, nii huvitav planeering. Ma tõesti ei osanud midagi sellist oodata. Arvasin, et on ehk suurem bassein ja siis paar mullivanni, aga ei - seal oligi kõike alustades "tähistaevast" lõpetades privaatsete nurgatagustega, kuhu Jaapani vann või mõni saunalava peidetud oli. 

Suur bassein meeldis mulle kõige rohkem - palju ruumi ning pikk kunstliku vooluga jõeosa, millel lausa lummav valgustus. Ujusin ikka väga mitmeid ringe lihtsalt selle valguse pärast. Need roostekarva seinad tekitasid mõnusa koopaelamuse, no ikka väga meeldis. 

Saunadest kõiki läbi ei käinud, aga auru- ja aroomisaunasid pean kiitma selle rohke auru eest. Polegi üheski Eesti spaas nii külluslikku aurusauna kogenud. Sisse astudes ei näinud absoluutselt, kas olin üksi või oli seal 5 inimest veel - nii tihe oli see aur nendes ruumides. Selline pühendumus mulle meeldib, sest mis ma seal hõredas udus ikka muidu aega veedaks. Lisaks meeldis mulle katusel asuv iglusaun, kuhu sai trepist kõndides ning mõned meetrid õueõhus tatsates. Pärast kuuma iglusauna oli tatsamine palju meeldivam, jäin isegi tähistaevast vaatama. Suure Vankri nägin ära, kuigi mu ümber oli küllaldaselt valgust. 

Ainuke probleem selle spaaga oli see reedene õhtu ise, ma nimelt olin sattunud sinna õhtul, mil toimus igakuine "Rütmi Reede". Põhimõtteliselt oli tegu diskoga. :D Meie Mees, Shakira ja muud tümpsubändid lausa läbistasid neid seinu ja veejugasid. Olid uudne, kuid... Mitte minu jaoks. Rahvast oli murdu nagu homset (ega koroonat) poleks. Hängisin seal tunnikese, sain pärast pikka sabasseismist oma jäätisekoksi ja krõpsud kätte ning lihtsalt vaatlesin seda elukest. Lapsi oli palju, DJ korraldas mingeid loosimisi tümpsu vahele ja noored naersid südamest. Tore vaheldus tegelikult, kuigi mitte mu tavaline valik. Hotellitoas jäin kiiresti magama. 

Enne käisin muidugi end klooriveest puhtaks pesemas, pesuruumid olid ilusad ja esinduslikud:

Kahjuks ilmnesid öösel ka teised negatiivsed küljed selle hotell-spaa osas - nende hotellitubade seinad olid õhukesed. Ärkasin tihti, beebit polnud vajagi. :D See kordus sama ka järgmisel ööl. Samas hommikuks olin ikka üsna puhanud. Võta siis kinni... Väga mitmekülgne hommikusöök korvas imeliku öö. Oli võileivamaterjali, putrusid, katrul-muna-peekon, pannkoogid, värske lett, saiakesed, puuviljad, kohvi-tee-mahl jne jne. Mitte midagi uhket nagu smuutid või sojapiim, kuid tavalise eestlasliku toidu mõttes oli laud täitsa korralikult kaetud. 

Koridorides ringi liikudes sain pildistada spaad ka päevavalguses, sest koridoridest avaneb läbi akende sinna korralik vaade pea igast seinast. 

Järgmisel õhtul koolituselt naasedes läksin uuesti spaasse. Pilet oli ju hinna sees. :) Õnneks Rütmi-Laupäeva ei korraldatud ja seekord oli spaas tõesti rahu ja vaikus. Läksin muidugi viimase lahtiolekutunni ajal, seega asi võis olla ka faktis, et enamik lapsi juba magasid, kuid selge oli see, et pidutsejaid polnud. Baaris puudus järjekord ning Jaapani vanni sain nautida uhkes üksinduses. Ujusin taaskord mitmeid kordi selles ilusa valgusega koopajões. 

Kuigi ka järgmine öö möödus üsnagi sarnaselt eelmisele, siis kokkuvõttes võib öelda, et Viikingut soovitan. Palju oli lastega peresid, just täitsa pisikestega, kes veel torudest puudust ei tunne. Nägin nurga tagant ka mängutuba, söögisaalis oli söögitoole. Seega jah - normaalne hind, ilus spaa, mõistlikud toad. Eks ma ole vähenõudlik, kuid arvan, et ka objektiivselt pole tõde sellest kaugel. 

Järgmise Pärnu-postituseni! 

P.S. Kus teie mul Pärnus kindlasti ööbida soovitaksite? 

Kalev spaa ja restoran Allee

Kui muidu põhimõtteliselt kõik sel aastal seatud eesmärgid reisimise vallas on täiesti luhta läinud, siis vähemalt spaapostituse saan ikka kirjutada. Jess! 

Käisime Alexandraga Kalev spaas. Kuigi minu kodust on Kalevi spaasse autoga 12-minutiline sõit, siis polnud ma seal ikkagi kunagi käinud. Lihtsalt ei sattunud. Pealegi, kui mõtlesin saunade ja spaade peale, siis kohe ei kutsunud, sest minu vaimusilmas nägi Kalev spaa siiani välja ainult selline: 

See tegelikult ongi õige pilt, aga mitte spaast, vaid veekeskusest. Kalevi ujula ja veekeskus on eksisteerinud ju juba ilmatuma kaua aega, Ville käis seal lapsena isegi ujumistrennis (ja see oli Nõukogude ajal, jeerum küll). Ville vaatas nüüd järgi, et Kalevi ujulat ehitati 1956-1965, no ikka väga-väga ammu. Praegu näeb esiuks välja enam-vähem moodne:

Kui Alexandra pakkus välja, et võiks spaasse minna, olin käpp. Paaritunnine puhkus kulus meile mõlemale ära, sest ega beebide eest hoolitsemine on tõesti väga raske töö. See on palju raskem, kui 24-tunniseid EMO-valveid teha või nädalas kolmeks suureks eksamiks õppida. Otsustasime Kalev spaa kasuks, sest nad olid alles uue spaaosa avanud ja see oli 18+. :D Oh, seda õnne! 

Riietusruumid on ka uue kuue saanud, ma olin kohe täitsa üllatunud. Kui stiilne! Kui moodne! Need mustad kahhelkivid ja kalasabamuster seintel on täielik luksus ja pesemisruumid olid vägagi puhtad. 5+ neile! 

Kalev spaa veekeskuse osa on üsna selline nagu piltidel - suur 50-meetrine bassein, palju torusid, mõned mullivannid ja veemassaažibasseinid. Survevooluga bassein, kus Alexandraga mõned tiirud tegime. Alexandra lasi minu õhutusel isegi torust alla. Ma ise muidugi ei julgenud, millegi pärast on mul tunne, et see toru kisub tagumikult naha maha. :D Aga mul on hea meel, kui teised neist rõõmu tunnevad! 

Survevoolubassein ja massaažibasseinid olid ka väga ilusad:

Nüüd siis aga - spaa ise. Nagu pesuruumgi, oli ka spaa sisekujundus tume - mustad kahhelkivid seintel ja põrandatel. Vaikus, rahu. Nagu kusagil koopas oleks! Samas pean tunnistama, et see oli tõesti väga mõnus, eriti pärast suur möllu veekeskuses. Lapsi ei olnud (jesss :D), täiskasvanuid oli, kuid see ei häirinud meid. 

Spaaosa pole tegelikult Kalevis üldse väga suur - praktiliselt üks koridor, kus ühel pool on saunad ja teisel pool basseinid. Samas ei tundu see ka liiga väike, eriti, kuna privaatsel teisel korrusel on baar, kus töötab isegi baarmen, kes kokteile teeb. Baarist saab jälgida terviseskuses toimuvat ning pikutada valgetel patjadel. Baarist mul pilti pole, sest parasjagu oli seal mitmeid inimesi ja inimestest ma spaas äratuntavaid pilte teha ei taha. Küll aga klõpsasin paar vaadet spaaosast. 

Saunadest olid esindatud aroomisaun, aurusaun, klassikaline Soome saun ja midagi eriti uhket - vihmametsa saun! See vihmametsa saun oli kogu spaa pärliks, sellist pole ma näinud mitte kusagil mujal. Tegemist oli siis ruumiga, mis veidi meenutas aurusauna, kuid seal polnud nii palju auru. Niiskus tuli hoopis peenest-peenest vihmast, mida nad laest alla siristasid. See tõesti oli imepeenike uduvihm. Kõigele lisaks asusid istumispingid suurte taimede vahel - täpselt nagu vihmametsas oleks. (Noh, mitte, et seal vihmametsas mingeid pinke oleks kusagil, aga just need taimed...). Jah, mõistan, et tegemist on kunsttaimedega, sest ega koopas taimi ei kasvagi, kuid need olid sinna ideaalsed. Peeglid andsid veel topeltefekti ja oligi täiesti VAU. Selle sama toakese pärast juba läheks uuesti. 

Basseinidest olid esindatud lamamiskohtadega bassein, massaažibassein, Jaapani vann - see väga kuum, minu lemmik ja siis Sinine Laguun - midagi, millest Alexandra oli Marimelli blogist lugenud, kuid mida ta alguses ei uskunud, et see ongi see. Vesi pidi olema täiesti sinine, kuid see siiski seda ei olnud. :D Tavaline bassein sinise põhjaga. 

Mis mulle aga erilist muljet avaldas, oli fakt, et kokteilidega sai basseini tulla. Kokteilid tehti plastikust topsidesse ja nii me seal istusime oma šampusepokaalidega, mis küll ei kõlisenud, kuid siiski väga luksuslikud tundusid, sest olime ikkagi spaas ja basseinis ja minipuhkusel. Olime selle külastusega kokkuvõttes ülimalt rahul ja kavatseme peagi järgmisesse lastevabasse spaasse minna. Ning kindlasti külastan Kalev spaad uuesti. 

Aga kui me siin juba oleme... Ma siis kirjutan kohe otsa ka sellest, et juhuslikult sattusime samasse majja paar nädalat hiljem uuesti, sest läksime Villega oma iganädalasele kohtingule ning seekord restorani Allee, kus me kunagi käinud polnud. Ega ma tegelikult poleks ka sinna kunagi minna teadnud, kui poleks olnud sellist üritust nagu Toidunautleja restoranide nädal, kus sai 20.- eest kolmekäigulise eine ühele. Millegi pärast jäi silma just Allee restoran, ilmselt selle tõttu, et oli tähestikulise järjekorra eesotsas. :D 

Restoran ise on ilus, nagu pildilt näha võib. Taimed ja äge lagi loovad atmosfääri, akendest näeb pimedat sügist, mis meenutab, kui hea on tegelikult soojas õdusas restoranis olla. Teenindajad olid viisakad. Jah, miljöö kohta midagi halba öelda küll ei ole. Selles samas restoranis söövad hotellikülastajad ilmselt hommikust ka ja see ehk seletab kergelt määrdunud diivaneid, kuid needki olid sellised vaid siis, kui hoolega uurima hakata. Miks uurisin, ei tea... 

Esimeseks käiguks oli kitsejuustusalat, mis mulle vist kolmest käigust isegi kõige rohkem meeldis. Värske ja mõnus, kitsejuust polnud ka liiga vänge. Jõime Villega veini ning nautisime. 

Pearoa saime valida kas kana või lõhe. Mina võtsin kana ja Ville lõhe. Kana oli kahjuks üsna kuiv ja köögiviljad veidi liiga vähe maitsestatud ning toored (äkki on toored moes, ma ei tea). Ville lõhe oli okei. Ega ma kogu selle toidu kohta ütlekski "okei". Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas. :D Aga need ägedad klaasid olid ilusad ja väike kastmekauss armas, neid ikka nautisin. 

Magustoiduks tuli šokolaadi panna cotta. Taaskord - okei. Mulle enda tehtud panna cotta meeldib rohkem küll. Purgist oli vahelduse mõttes vinge süüa. 

Miljöö pärast ma Alleed ikkagi soovitaks, kasvõi niisama kohvi/tee/jutuajamise jaoks. Me saime Villega küll väga pikad jutud maha peetud. Vaikuses ja rahus, sest isegi restoranitäis rahvast on rahulikum kui väike 9-kuune poiss. Õhtu lõpuks jalutasime Vanalinnas, olime tassid täis saanud ning koju jõudsime juba paremate lapsevanematena. 

Kirjutamiseni!