Elistvere loomapark ja kokkuvõte 1,5-aastasega reisimisest

September on käes ja nagu ikka, teen augustikuu kokkuvõtteid. Panen ühe siia blogisse ka. 

Meie Lõuna-Eesti reis lõppes pühapäeval, 8. augustil. Olime varajased nagu ikka, pakkisime asjad kokku ning asusime teele Tallinnasse, koju. Küll aga oli plaanis enne Tallinn-Tartu maanteed veel midagi põnevat ette võtta - Elistvere loomaparki külastada. 

Elistvere loomapark on väga eriline koht. Tallinnas on küll loomaaed ja näha saab nii jääkarusid kui elevante, kuid Eesti oma loomi niiväga mitte. Elistveres on hoopis teine lugu - suur osa loomadest on just need, kes Eestis elavad. Enamik on päästetud või leiuloomad, Elistvere kodulehel öeldakse, et loomad satuvad Elistvere parki kas õnnetuse või ema kaotuse tõttu. Pean ütlema, et ka meie oleme sinna kunagi kaks põdravasikat viinud... Üheksakümnendad olid karmid nii inimestele kui loomadele. 

Pole küll meie Miku, kuid põder sellegipoolest: 

Pühapäeval paistis Elistveres aga päike ning meie tatsasime oma laiendatud perekonnaga rõõmsalt mööda suurt parki. Meiega liitusid nimelt mu ema ja õelaps - seltsis segasem. Lisaks lauamängudele ja matkamisele on vaatamisväärsustele külastamine üks mu lemmikuid tegevusi perega aja veetmiseks. 

Nii palju loomi, jee!

Kuigi jah, Elistvere loomaparki vaatamisväärsuseks nimetada tundub tegelikult veidi kohatu. Tegemist on ikkagi väga mitme vaatamist vääriva loomaga, mitte pelgalt mõne kuju või vana hoonega. 

Piisonid olid olemas ammu enne kui meie vanimad hooned: 

Kõikide loomade elupaigad olid hooldatud ja just neile sobivaks muudetud. Loomadel oli kohti, kuhu varjuda, mida süüa, samas oli tagatud ka inimeste turvalisus. Süüa neile anda ei saanud. 

Elistvere on lastega peredele ideaalne paik - nii palju, mida näha ja millest rääkida. On ikka hoopis teine tera, kui saab raamatust tuttavaid pilte silme ees liikumas näha. 

Felix ja kaval rebane: 

Meil õnnestus sel korral näha kõiki loomi välja arvatud ilves. Eks ilvese maa-ala ongi üsna suur ning päevasel ajal ta ju pikutab pigem varjulises kohas. Proovisin silmata teda mõne oksa peal, rohu sees, kuid ei midagi. See-eest nägime aga hunti! Küll kaugelt, kuid siiski. Ja muidugi, karumõmm Karoliina tegi ikka südame väga soojaks. 

Minu isiklikuks lemmikuks olid sel korral aga hoopis kabehirved. Kuninglikud ja ilusad: 

Keda lähemalt näha sai, olid küülikud. Väga nunnud loomad. Ilmselt läheb suur osa neist metsloomadele söögiks, aga ma ei ole kurb. See ongi eluring. Ka närilistemajas olevad rotid-hiired-hamstrid on ilmselt osaliselt söödaks kasvatatud, kuid ka nende siblimist on tore vaadata. 

Meil läks Elistveres 1-2 tundi kogu piirkonna külastamisele, täpselt paras aeg, et lapsed väsiks, aga mitte liiga palju. Lõpus saime veel jäätist kah, ikkagi pidulik puhkuse lõpetus. 

Tore oli, tõesti tore. Elistvere on koht, kuhu minna. 

Kokkuvõte suvisest seiklusest meie väikese poisiga: 

1. Lapsega reisimine on võimalik, selle saime endale tõestatud. On võimalik ka nii, et magamegi kolmekesi ühes toas ja magame lausa välja. Jah, vara peab magama minema, et jaksaks kell 6-7 tõusta, kuid see on võimalik ja reisimise nimel vara ärgata on täiesti okei. 

2. Pooleteistaastase lapsega reisimine seab muidugi ka omad piirangud. Päevas jõuab vähem ja kõik tuleb planeerida vastavalt uneaegadele. Söögiga on lihtsam, tuub pudru või smuutiga kätte ja minek, kuid magada päris igal pool ei saa, selleks peab olema kas autotool või voodi. Lihtsalt üks tegur, millega arvestada. Samas - me oleme juba piisavalt kogenud vanemad, et sellega hakkama saada. No big deal!

3. Majutuskoha valik oli meil tõesti hea, just Felixi mõttes. Ma hindasin väga seda lapseväravat, mis terrassile oli pandud ning neid klaasseinu, kust nägi ideaalselt läbi, kuid mis lapse jaoks täiesti turvalised olid. Mängumaja, batuut... Oli, millega toimetada. Muide, pidin jagama ka Airbnb linki selle koha jaoks, kus olime, see on SIIN. Oli tõesti hea koht ja pererahvale anname 10 punkti kümnest! 

4. Raskeid hetki tuleb ka ja sellega tuleb leppida. Hädaabi-mängud jms kuluvad alati ära. 

Rahu ja vaikust loomas: 

5. Eestimaa avastamine on üle pika aja ka päris mõnus. Kavatseme järgmisel suvel sama teha, et näeksime rohkem kodumaiseid matkaradu, spaasid, restorane ja losse. Meil on palju, mida vaadata. Juba olen vaikselt mõtlema hakanud, et millise nurga järgmisena ette võtame. 

Ja nagu ikka - lõpetame augustikuu kokkuvõtte tänusõnadega. Aitäh Riinale, kes meie kassile seltsi pakkus ning tal silma peal hoidis! Me hindame seda väga. Aitäh erinevate vaatamisväärsuste soovitajatele, sain kokku mõnusa marsruudi ning iga käik oli äge ja meeldejääv. Aitäh peredele, kes külla kutsusid! Vestlused on vähemalt sama meeldejäävad kui vaatamisväärsuste külastamine. Aitäh mu õele ja ta mehele, kes Felixit hoidsid ja meile vaheldust pakkusid, see andis palju juurde. Aitäh Maaritsa pererahvale kogu lahkuse ja huvitavate jagamiste eest! Aitäh lugejatele ja kommenteerijatele ühtsustunde loomise eest. 

Õnnelikud inimesed tänavad: 

Ilusat sügist, lugejad! Loodan, et seiklusi jagub. 

Värska sanatoorium ja veekeskus - retro, et mitte öelda vana

2 nädalat tagasi laupäeval käisime ja vaatasime ka selle Värska sanatooriumi üle, kui me juba Kagu-Eestis kord olime. Ole ta ju ometigi üks kuulsamaid veekeskuseid Eestis või mis te arvate? Ikkagi ajalooga ja puha. Ning ilm oli ka vihmane. 

Pean kohe alustuseks väljendama oma pettumust lahtiolekuaegade osas. Veepark ja saunad, kuhu meie minna tahtsime, tehakse nädalapäeviti alles kella kahest lahti ja nädalavahetusel on lahtiolekuaeg kell 12. Aga meil on ju väike põnn, kes päevaund magada tahab... Egas polnudki muud, kui ootasime oma Maaritsa saunamajas kuni poiss lõunaune ära teeb ja hakkasime pärast seda sõitma. 

Kohale jõudsimegi umbes kella neljaks: 

Värska on Tallinnast tulleks üks perifeersemaid veekeskuseid, mida külastada ning sellel on oma võlu, saab end täielikult Lõuna-Eesti metsade vahele ära peita ühte väiksesse hotelli väikese veekeskusega. Ka hinnad on väikesed - perepileti eest koos saunadega küsitakse 29 eurot, täiskasvanupilet on 14 eurot tükk, seega tegelikult saab lapsed tasuta kaasa võtta ja veel kuni 3 last! Väga ilus peresõbralik poliitika. 

Mis aga väga peresõbralik ei olnud, oli garderoobisüsteem. Naised ja mehed eraldi, nagu ikka. Ma siis saatsin oma mehed meestepoolele ja ise läksin naistepoolele. Kaasa oli meil võetud 1 suur saunakott, selle pakkisime kiiresti kaheks. Jep, see mulle pigem ei meeldinud. 

Duširuumid olid tavalised. Ei midagi uhket, ei midagi hullu, lihtsalt okeid: 

Veekeskus ise on väikene (noh, võrreldes nende suurte veekeskustega, mitte butiikvariantidega mõisates). On üks suur keskne bassein, mis tegelikult ise päris mahukas on, kuigi ma ei tea, kui palju rahvast seal rahvarohkemal ajal on. Meie sattusime Värskasse Seto Kuningriigi päevade ajal ja enamik turiste/kohalikke olid kuningavalimistel... 

Meie isiklik kuningas siin oma tõllas: 

Selle tõlla andis meile vetelpäästjatädi täitsa niisama, muide. Neil olid väljas kätised ja "makaronid" ja muud vahtplastist vigurid, aga nähes meie väikest 1-aastast, otsis ta tagaruumist "pükstega" ujumisrõnga üles. Kiidan! Felixile väga meeldis. 

Aga nagu kontrastses elus ikka, on neil ka lapsesõbralikkuses veel arenemisruumi. Lastebassein, nimelt, oli umbes 70 cm kõrge veega ja seal oli ainult üks keskne allalaskmistoru nii-nii järsu trepiga, et hoidsin lapsel kogu aeg kätt seljal, et teine maha ei kukuks. Kahjuks pean ütlema, et seni kõige kehvem lastebasseini kogemus tervel Eestimaal. 70 cm on ka ikka väga kõrge. 

Õnneks oli üks koht, kus veidi mugavam istuda oli - mineraalveebassein. Värska on ju selles osas eriline, et neil on ainsana Eestist kasutusel mineraalveebassein. Istudki looduses, puhtas vees. 

Okei, tegelt loodusest on asi kaugel, aga mõni kunstlilleke seal ikkagi oli, et tunnetki tekitada. 

Tegelikult see mineraalveebassin oligi mu lemmikosa kogu spaast. Kui oleks veel aknaid ka olnud, siis ma poleks sealt lahkunudki. Vähemalt mitte need 3 minutit kuniks poisil isu täis saab. 

Teine lahe koht oli veebaar, mõnus retro. Retro kusjuures ongi Värska veekeskuse parim omadussõna. Noh, et mitte öelda... vana. :D Tuleb ikka hinnata seda retrohõngu! Ja midagi ägedat on igas kogemuses. 

Felix näiteks külastas oma elu esimest baari. Klassikaline jäätisekokteil ploomimahlaga kulus väga ära. 

Saunad ei olnud midagi väga erilist, aga polnud ka halvad. Leidus aroomi-aurusaun, lihtsalt aurusaun, infrapunasaun, klassikaline Soome saun 90 kraadiga ja ka 75-kraadine variant samast asjast. Juures külmaveebassein, kuhu mineraalvesi sisse oli pandud. 

Tegelikult mind veidi häirib mu toon. "Polnud midagi väga erilist." Oli ikka eriline. Oli rahulik ja mõnus ja puhas ja soe ja... Et te ei arvaks, et ma mingi ülbik tallinlane olen, kes väikeseid asju nautida ei oska. Oskan. Meil oli väga tore vaadata, kuidas Felix esimest korda elus saunas käis. 

Ujumisbassein oli suur ja mõnus. Ujuma tuleksin siia küll ja ma arvan, et suurim osa külastajatest ongi need, kes ainult ujumas käivad. 

Seega kokkuvõtteks: kõige parem osa Värska spaa juures on mineraalveebassein (kusjuures ka mineraalvee mullivanni leidsin!) ning retrohõng. Sõbralik personal. Rahulik olemine. Ka troopilise vihma atraktsioon, nagu nad ise ütlevad: 

Miinuseks siis garderoobisüsteem, lastebassein ning see sama retrohõng, kuidas kellelegi. Kui lähemal elaks, siis käiks ikka, aga Tallinnast või mujalt kaugelt ekstra Värska sanatooriumi ja veekeskuse jaoks kohale tulla pole minu meelest mõtet. 

Olen tänulik ja rõõmus, et selle kogemuse sain. 

Poisid olid ka. Väsimus ja rahulolu käsikäes: 

Ja üldse on see külastatud spaade nimekiri päris pikaks kasvanud: Meresuu, Tallink Aqua Spa, Pärnu Strand, Vihula mõisa spaa, Pärnu Viiking spaa, Kalev spaa, VSpa ja teine VSpa, Rakvere Aqua Spa, Nooruse Spa, Laulasmaa spaa, Saka mõisa spaa, Toila spaa ja Mäetaguse spaa. 

Kuhu siis järgmiseks?

Suur Munamägi, Vastseliina linnus ja Lennundusmuuseum

Eile oli siis vahelduseks ainult turistimispäev. Ma tean, et on kahte koolkonda inimesi - neid, kes peavad puhkuseks raamatute lugemist, kokteilide joomist ja niisama peesitamist ning teine koolkond, kes proovib iga hinna eest vaatamisväärsuseid näha. Nagu arvata võite, siis mina olen selle teise koolkonna esindaja. Ma ei tea, kas asi on selles, et tahan tingimata midagi oma blogisse kirja saada või selles, et ei oskagi niisama olla, aga reisin ja uurin ja avastan kuni nõrken. Leian neid endassesüüvimise ja raamatulugemise hetki ka, kuid need on selgelt vähemuses. Vahel muretsen selle pärast, vahel ei. 

Õnneks ka nemad tahavad seigelda: 

Aga see on küll selge, et kui meile Felixit poleks tulnud, siis ega me Eestimaa peal nii palju ringi poleks käinud. Ma näiteks siiani polnud kordagi Suure Munamäe otsas käinud. Ei tea, kas olin klassiekskursioonide ajal haige või mida? Igatahes nüüd siis võtsime ette. Eestimaa kõrgeim tipp sai vallutatud! 

Nägi ikka väga kaugele. 

Ja jah, kas Eestimaa ongi nii ilus või? 

Eks mul oli selle Munamäele tulekuga väike salamõte ka - tahtsin heasse kohvikusse sööma minna ja mitu inimest olid soovitanud Munamäe jalamil asuvat Suure Muna kohvikut. Oi, see oli hea mõte. 

Kuidas küll on võimalik, et keset... no ütleme, et pärapõrgut... asub nii moodne, nii ilus ja hubane kohvik? Rääkige veel Teisest Eestist! Võiks vabalt olla nii Tallinnas kui Tartus kui Saaremaal, aga on just seal, Munamäe juures. 

Toit oli priima, eriti võrreldes selle Mantelahjuga, kuigi ega sellega võrreldes on iga toit priima vist. aga toit oli tõepoolest hea ja päris eriline ka: pakuti näiteks kopralihapraadi, metsseapraadi, igasugu uhkeid kooke... Veganitele oli korralik valik. Ja see sisustus... 

Me saime kõhud korralikult täis, Felix sai mängida, ilus taustamuusika kandis lõdvestusse. 

Kuna mu õemees oli vägagi soovitanud Vastseliina linnuse külastamist, siis järgmisena võtsimegi selle ette. Felix, va unekott, jäi muidugi autos magama ja Ville, va Lahkus Ise, jäi teda sinna valvama, siis mina läksin üksinda tuurile. 

See üksinda muuseumi avastamine oli mulle tähtis, kuigi sain sellest aru alles siis, kui juba ringi uurisin. Nagu igal inimesel, on ka minul vaja aega, et üksinda olla. Eriti aga meeldib mulle üksinda muuseumis käia. Ei teagi, miks. Ehk ma ei tunne siis survet teiste tempos püsida, mis just näituste külastamisel nii erinevad kipuvad olema? Igal juhul oli täiuslik hetk. 

Vastseliina linnus oli kunagi ju Liivimaa üks uhkemaid linnuseid, mis seisis püsti mitusada aastat - 1342-1702, kui langes Põhjasõjas. Praegu saame sellest suursugusest perioodist vaid ürikutest lugeda ja lugemist muuseumis jagus. Esimese sissejuhatuse tegi meile hoopis kohalik giid, teravatipulised jalanõud jalas: 

Vastseliina kindluse juurde on ehitatud ka keskaja elamuskeskus, mis räägib keskaja elust üldisemalt. Lugesin seal igasugu hämmastavat kraami nii tualettide kui sekspooside kohta, mida sündsaks peeti. Olin päris imestunud, et lausa sellist kraami jagatakse. :D Lugemiselamus 100%!

Kuna Vastseliina kindluses lõppeb ka Eesti palverännutee Piritalt Vana-Vastseliinasse, siis on sinna ehitatud eraldi Palverännumaja. Ka Palverännumajas on muuseum, kuid korraldatakse ka töötubasid ning näituseid. Mulle meeldis kõige rohkem see, et kuigi tegemist oli keskaegse õhkkonnaga, oli kõik väga puhas. Ideaalne kombinatsioon praegusest ja vanast. 

Kui mina oma tuuriga peaaegu, et lõpule olin jõudnud, ärkas ka Felix üles ning Ville ja Felix tegid väikese tiiru linnuses. Pakkusin Villele võimalust lapsevalve vahetust teha, et ta samuti sisse saaks vaadata, kuid ta ei hoolinudki. Läksime hoopis autosse ja hakkasime tagasi "ülespoole" sõitma, sest Lennundusmuuseum, mida samuti külastada plaaninud olime, ootas meid. Ja kuidas veel ootas! 

Kui Hedvig Hannah, meie kolmas lapsevanem, nagu teda kutsume, meile Lennundusmuusemit soovitas, siis teadsin kohe, et ka see saab meie reisi osaks. Villele meeldivad lennukid väga (meenutagem kasvõi seda Havai lennusõprade kogunemiskohta) ja ega Felixki maha jää. Jookseb teine kodus ju iga kord akna juurde, kui lennuki heli kuuleb ning kuna elame Kristiines, siis neid kuuleb ikka väga tihti. :D Seega, mõeldud - tehtud. 

Muuseum ise asub Tartu külje all, üsnagi meie majutuskoha lähedal ning sisaldab endas hulgaliselt igasugu lennumasinaid - helikoptereid, hävituslennukeid, reisilennukeid, mingisugu masinajuppe, isegi neid raudlatt-konksusid, millega lennukeid mööda maad veetakse ja mis Felixit kõvasti närvi ajasid, sest ta ei saanud aru, miks kiigud ei tööta... :D Üks pool justkui tõuseks üles, aga teine pool alla ei lähe. 

Teine veidi kurvem tõdemus oli see, et piloodinuppude juurde susserdama ei lastagi... 

Eile meil aga vedas, sest kuna sellel nädalal on laupäeval-pühapäeval Lennunduspäevad, siis eile, reedel, tehti tänasele päris lennuetendusele kontrolletendus. Küll see oli vinge! Nägime, kuidas erinevad lennukid igasugu trikke tegid, kuidas helikopterid täiuslikult sünkroonis sõitsid, kuidas 4 lennukit taevasse mustreid jätsid. Ime-ime-imeilus! 

Oh, see tõi mulle nii palju mälestusi just sellest samast tundest, mida tihti just reisidel kogen. See "kõik on võimalik"-tunne ja "ma olen täpselt siin kus olema pean"-tunne. Olen seda tundnud Malaisias ja Šveitsis ja Jaapanis ja New Yorkis. Igal pool! Nüüd ka siin samas, Kagu-Eestis, meie väikesel kodusel reisikesel. 

Iseenda elu esimene klass: 

Pärast Lennundusmuuseumit tulime oma AirBnB koju puhkama ja sel korral tõesti puhkasime. Jõudsime siia umbes kell 16 ning kõik järgmised tunnid kuni magamaminekuni vedelesime, sõime, mängisime vahelduva eduga Felixiga, lugesime, rääkisime juttu. 

Ja näete, ikkagi sai ka sel puhkusel sellist passiivsemat puhkuse-elu kogeda. Nüüd olen täiesti rahul. 

Sarve Heaolutalu ja Hinni kanjon

Kui kolmapäeva lõpetasime sõprade pool käiguga, siis neljapäeva sellega alustasime. Käisime külas Jaan-Lauril, Maretil ja Sumel. 

Jaan ja Ville teavad teineteist juba aastaid ja lisaks Peetri külastamisele oli ka Jaani ja Mareti ülevaatamine kindlalt meie reisi nädalakavas. Ei meie, Peetri pere ega ka Jaani pere siin Kagu-Eestis tegelikult ela, me kõik elame Tallinnas. Aga suvel on ju päike ja heinamaa…

Just sellise päikese ja heinamaa tunne mul eile oligi. Läksime külla ja lihtsalt olime. Jaan ja Maret olid nii ilusa laua valmis teinud, sõime ja rääkisime ja mängisime lastega. Mingi vahe lapsed magasid 2h, siis saime isegi neljakesi kõik korraga rahus vestelda ilma, et keegi parasjagu pättust teeks. 

No küll võib inimene õnnelik olla ühe matkabussi üle... Käidud sai isegi armatuurlaua peal. 

Kas teil on ka nii, et seal piirkonnas, kus parasjagu elate, väga vaatamisväärsusi vaatamas ei käi? :D Meie perel on kindlasti samad lood ja Jaanil ja Maretil ja Sumel ka. Seega oligi tore kõik koos Sarve Heaolutallu külla minna. 

Sarve talu on väike loomaaed, seal on igasugu karvaseid ja sulelisi. Alustasime sulelistest. Hanesid oli palju, kanu omajagu, mööda aedikuid jalutasid uhkelt jaanalinnud, taamal oli näha võitluskukke… Kalkunite hääl ei lähe vist kunagi enam meelest. 

Felix tahab hanedele porgandit anda:

Haned on väga segaduses:

Kõige eksootilisem loom kogu talu peale oli Lõuna-Ameerika vesirott, kes nägi välja nagu hiiglaslik merisiga paksu rotisabaga. Pilti tast head ei tulnud küll, aga vaatamisväärsuseks loen igal juhul. 

Väga palju oli lambaid ja kitsesid. Olid kääbuslambad, angooravilla tootvad elukad, nii sarvedega kui sarvedeta variandid. Kääbuslambad olid mu lemmikud, no ikka maru nunnud teised. Kui kunagi maale elama peaks minema, võtan nad endale koduloomadeks. 

Suured on ka armsad:

Nagu Alpakafarmiski, oli ka seal võimalik ühe euro eest loomadele proganditops kaasa haarata. Sel korral teadis Felix juba täpselt, mida tegema peab:

Aga oi, ta ehmatas, kui alpaka äkitselt pea talle sülle pani. :D 

Alpakasid oli mitu tükki ning laamasid ka. Kusagil pidi veel üks eesel olema, kes isegi, et hammustavat, aga teda me ei näinud. Polnud ka hullu, on neid eesleid siin elus juba omajagu nähtud ka. 

Lastele oli mänguplats ja Sume ja Felix lõbutsesid kahekesi rõõmsalt hiiglasliku batuudi peal:

Sarve talu ei jäänud päeva viimaseks vaatamisväärsuseks. Vaatasime Jaani soovitusel üle ka Hinni Kanjoni - ainukese koha Eestis, kus oja mõlemal kaldal liivakivipaljand on. Nagu välismaal lausa! 

Hinni kanjon oli imeilus. Kõndida tohtis ainult laudteel, mida polnud väga pikalt. Koos parklast tulekuga on tehtav poole tunniga - ideaalne ka lastega matkajatele. Väga mõnus väike matkake meie põnnidega. Teiste lastevanematega on üldse hea reisida, sest nad saavad aru, et graafik käib vastavalt lapse olukorrale ja et tähtsad on uni ja söök ja topeltkomplekt riideid. Ka enda jaoks. :D 

Kuna põnnid muutusid näljaseks, siis esialgu mõtlesime, et läheme pärast Hinnit koju ära, kuid Võrus õhtustamine kõlas ka sama hästi, seega Võru me valisimegi. Otsisime kohta, kus oleks lastenurk, noh, ilmselgelt, onju. Mul oli küll mitu Jaanuse pakutud kohta kirjas, aga lastenurga kohta meil info puudus ja otsustasime kindla peale välja minna. Valituks sai kohvik nimega Mantelahi. 

Valik ei olnud edukas. :D Ütleks isegi, et selle aasta jubedaim söögikohaelamus. Me tellisime lasteprae (friikad ja kananagitsad), sibularõngad ja sooja salati. Jaan ja Maret tellisid rebitud lihaga burgeri ja tšeburekid. Viimased olid vist ainukesed söödavad asjad seal. No tõesti, nagu Jaan ütles, siis ei struktuuri ega maitset… 

Aga Orbit loputab halva maitse alla. :D On teile enne Orbitit lauale pandud üldse? 

Koju tulime siiski õnnelikena. Tore oli sõpradega ringi käia, tõeline puhkus. Aitäh, Jaan ja Maret ja Sume!

 

Päevast väsinud, oli Ville esimene soov ujumas käia. "Okei, ma vaatan last, sa käi ujumas" - väga klassikaline lause meie peres, "ujumas" asemel võib praktiliselt ükskõik, mis tegusõna panna. Ville siis läkski ujuma, aga paraku nii vähehaaval, kümne sentimeetri kaupa, üks aste korraga. Mina olin samal ajal Felixiga päikese käes ja mul hakkas sellest kõigest juba ilmatuma palav. Kui Ville lõpuks oma toimetustega valmis sai, võtsin ma seal samas kõik riided ära ja hüppasin vette. (Pererahvas, ma tean, et loete ja vabandan, et niimoodi alasti kohe sisse hüppasin, aga vast keegi ei näinud...) Oeh, küll see vesi oli hea. 

Nüüd siis jõuame püändi juurde. Haarasin oma riided sülle sama kiirelt, kui nad enne maha olin ajanud. Ja mis juhtus... Selle krahmamisega kukkus mu telefon järve. Hüppasin ise kohe järele - ikkagi peaaegu, et sama tähtis kui oma laps. :D Ok, ok, väike nali. Aga järele ma hüppasin ja ära ta tõin. Väga ei muretsenud ka - pidi ju veekindel olema... Hiljem sain muidugi aru, et päris nii lihtne see ei ole. Kaamerad on veepiiskasid täis ja Face ID ei tööta. Ega ma ka sellest väga muserdatud ei ole tegelikult. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. 

Konn ainult naeris mu üle: