I trimester
Kes ei tea, siis rasedus jaotatakse kolmeks suureks osaks - kolmeks trimestriks, millest igaüks kestab umbes 3 kuud. Meie I trimestri reis oli Jaapanisse.
Kuigi esimene trimester on alles raseduse algus, beebikõhtu enamasti näha ei ole ja teistele jääb rasedus varjatuks, siis minu reisikogemust mõjutas see aeg küll omajagu. Esiteks muidugi ei saanud äriklassis alkohoolset tervitusjooki nautida. :D
Samas, olgem ausad, ega see mind väga ei morjendanud. Alkoholist ma nagunii suurt ei pea ja väikese lonksu maitsmisest täiesti piisas. Jaapanis ei saanud samuti saket proovida muidugi. Kes sake pärast Jaapanisse reisivad, neile rasedana minna ei soovita, kuid mul oli ükskõik. Samas kui oleks kuhugi Lõuna-Aafrika veiniistandustesse läinud, siis poleks jälle kindlasti antud reisi rasedusajale paigutanud.
Asi, mis mind küll palju mõjutas, oli väsimus. Esimesel trimestril olin kõvasti rohkem väsinud kui tavaliselt. Ilmselt see oli ka üks põhjus, miks see esimene Jaapanis veedetud päev nii jube tundus. Eelmisel ööl sai siiski ainult 2 tundi magada ja AirBnB "avamiseni" pidime ootama kogu päeva. See päev oli NII raske! Plaanitud mõnusast seikluspäevast oli asi kaugel, pigem üritasin ellu jääda keset uut kultuuri. Ei saa küll 100% garanteerida, et ilma kõhubeebita oleks enesetunne värske olnud, kuid usun, et veidi parem ikkagi. Kogu reisi tundsin üldse, et vajan rohkem puhkust ja mul on hea meel, et me päevi väga täis ei toppinud.
Kolmas reisimõjutaja esimesel trimestril oli kõik toiduga seotud. Iiveldust kogesin iga päev ja ka oksendatud sai mitmeid kordi. Tahtsin näiteks Villele teed piimaga teha ühel hommikul, see on ta lemmik. Proovisin siis natuke seda Jaapani piima mekkida ja järgmine hetk olin juba meie AirBnB tualettruumis hommikusööki välja oksendamas... Jah, toidu osas annan endale aru, et oli ebaõnnestunud reis - otsisin pigem turvalisi maitseid ning palju kaloreid, kui midagi uut. Isegi meie 10-käiguline uhke pidusöök ryokan-hotellis jättis tegelikult väga külmaks. Oleksin parema meelega ühe tavalise pitsa alla kugistanud. Kui kunagi uuesti peaks I trimestrit kogema, siis valiksin reisisihtkoha, kus saan rahus südamega koduseid toite nautida.
Matcha tee maitse ei isutanud sel ajal kohe üldse mitte ja seega olid mulle vastumeelsed enamik magustoite:
Õnneks oli Jaapanis peale toidu ka muid elamusi:
Ja vahel sai ka veidi head tavalist "turvatoitu". Need kalorid kulusid väga ära:
Tegelikult käisime esimesel trimestril veel ühel väikesel reisil Soome, õigemini tuli Ville mulle töö juurde külla ja veetsime Soomes oma jaanipäeva, kuid need jutud blogisse ei jõudnudki. Soomes oli tore, toit oli tuttav ja loodust oli palju. Vihma tõttu sai ka puhata piisavalt. :D
Pilt matkalt, kus viimast korda oksendasin, täiesti ootamatult, kusjuures, lihtsalt järsku ühte mustikapõõsasse...
II trimester
Teisel trimestril sai tehtud reis Šveitsi, reis Londonisse ja muidugi igakuised reisid Soome tööle. Minu jaoks oli see II trimester üks ilus ja tore aeg. Iiveldus oli kadunud, energia tagasi ja sain süüa pea kõike ilma, et oksele hakkaks. Samas ei olnud kõht veel liiga suur ning ei seganud mu igapäevaseid toimetusi. Jah, vetsus pidin käima päris tihti, kuid ka see ei põhjustanud liigselt ebamugavusi.
Šveitsi reisi ajaks oli kõht umbes selline, täiesti matkakõlbulik:
Selle teise trimestri Šveitsi reisiga panin küll täppi tegelikult - 2019. aasta augustikuu keskmine sammude arv tuli üle 10 tuhande. Arvan, et just tänu Šveitsile ja Londonile jäi antud perioodi kaalutõus minimaalseks ning ka üldine kaalutõus normi piiridesse. Eks oleks Eestis saanud ka ringi jalutada, kuid kaua sa neid samu tänavaid väisad? Ja kas jaksaks seda teha iga päev 2 tundi? Mägimatku teeksin aga uuesti ja uuesti, eriti, kui on selline hea seltskond ning imelised vaated igal pool:
Eks muidugi matkates pidin arvestama, et ikka võhma oleks. Olin Triinule juba varem öelnud, et valiksime midagi sellist, kus väga suuri tõuse väikese maa peale ei ole. Triinu valitud teise matka lõpus oli küll 400 meetrit tõusu, kuid tegin ka selle ära matkakeppide ja mütsi abil. Pingutus oli, aga mitte liiga hull. Eks mõõdukus olegi võtmesõnaks. Kõndimine on raseduse ajal kasulik, kuid liiga hoogu minna ka ei tasu. Mina olin kogu Šveitsi reisiga ikka väga rahul.
Londoni reis oli sama edukas. Energiat oli jätkuvalt palju ja meie 20 tuhat sammu päevas sai tehtud ilma suurema raskuseta. Maarja oli nii lahke ja aitas mul lennukis kohvrit pagasiriiulile tõsta, muus osas sain ise hakkama. Teisel trimestril lennates ei ole tegelikult ka tavaraseduse puhul mingeid ravimeid võtta vaja, eriti arvestades, et Tallinn-London otselend kestab ainult mõned tunnid...
Söök-jook olid Londonis head. Jah, olid ka tuttavad, aga eelkõige head. Kokteile sai vabalt alkovabasid ning kusagil õllebaaris švipsis olekut ei igatsenud üldse. Jõin hoopis rõõmuga vana head coca cola zerot (pole elus nii palju kokat joonud kui raseduse ajal) ning nautisin suurlinnamelu.
Kokkuvõttes võin öelda, et teisel trimestril oli reisimine väga okei, soovitan kõigile, kellel rasedus normaalselt kulgeb! Hea võimalus nautida reisielu enne lapse sündi.
Kui kõht juba veidi suuremaks hakkas kasvama, käisime veel süstadega sõitmas. Selle soovitan ära teha enne, kui see kõht liiga suureks läheb. Mina olin üsna piiri peal. Süstas tuleb nimelt ette kummardada, kui mingid oksad tee peal ees on. Väga suure kõhuga see lihtsalt ei õnnestu.
III trimester
Kolmandal trimestril reisisin ainult Soome tööle. Kolmanda trimestri reisimine on üldse kõige keerulisem, sest ohte on rohkem ja enesetunne enamikel ilmselt ka juba üsna raske. Ega mina tegelikult kolmandal trimestril reisida väga ei soovitagi, kui siis ainult piirkonda, kus saad arstiabis 100% kindel olla. Soomes tööl käisin ka tänu sellele, et teadsin, et kui laps peaks ootamatult sündima, siis kõrvaltänavas olev keskhaigla pakub kvaliteetset arstiabiteenust ja seda keeles, millest pea täielikult aru saan (vähemalt meditsiiniterminitest kindlasti). Arenevatesse riikidesse poleks kindlasti reisida julgenud, samuti mitte näiteks USAsse, sest seal on meditsiin nii kallis ja juhul, kui midagi juhtuma peaks, siis neid vastsündinu intensiivraviarveid tasuksime ilmselt kogu elu. Euroopas on teine lugu, saad Euroopa Ravikindlustuskaardi endale koju tellida ning selle alusel on Euroopas ravikindlustus igas EU riigis kaetud (vähemalt selles summas, mis see Eestis maksaks).
Haiglas töötamisel on omad võlud, abi on väga lähedal:
Kindlustusega on III trimestril üldse raske, sest kindlustusfirmasid, mis rasedale teenust pakuks, on vähe. Olen kuulnud, et eestlased on võtnud ka rahvusvahelise reisikindlustuse, sest Eestis polnudki III trimestrile kindlustuspakkujat. Teiseks peab hoolega vaatama lennufirmade reegleid. Finnair, millega mina sõidan, lubas näiteks pikamaareisidele rasedaid pardale kuni 36. nädalani ja lühimaareisidele (riigisisesed näiteks ja ka Tallinn-Helsingi) kuni 38. nädalani. Samas jälle pidi alates 28. nädalast rasedana reisides olemas kaasas arsti poolt väljastatud inglisekeelne tõend, et tohid rasedana reisida. Selle sain Pelgulinna Sünnitusmajast õnneks kerge vaevaga. Nende III trimestri lendude ajal, mil mu rasedus selgelt juba näha oli, keegi lennujaamas või lennukis seda tõendit ei küsinud. Kolmandaks peavad enamik rasedaid pikamaalennul kasutama verd vedeldavaid süste, sest rasedana on tromboosioht suurem. Mina oma lühikeste otstega taaskord seda ei vajanud. Kui vajadus on (lend üle 6-8 tunni pikk), siis tasuks sellest ämmaemandat/arsti teavitada.
Taaskord Tallinn-Helsingit tegemas:
Pean 2019. aastat reisimise mõttes siiski edukaks ja rasedana reisimise kogemust väärtuslikuks. Jah, see Jaapani toiduvärk oli ehk kõige ebamugavam, kuid kõik ülejäänud elamused olid väga toredad. Kokkuvõttes ütlekski, et rasedana reisimine on täiesti võimalik, kui enesetunne vähegi lubab ja kui rasedus kulgeb tavapäraselt ilma suuremate probleemideta. Kui kahtled, kas võid minna, küsi oma ämmaemandalt või arstilt. :)
